Elekter, tuli, vesi – need me sõbrad kolmekesi
1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee oma kogemusist.
Tänu päästeametiga koos töötamisele võib kool noortele ka midagi eluliselt olulist õpetada. Nii volbrituld tehes kui jaanituld kavandades tasub teada, kuidas teda kohelda. Ühtlasi on mõistlik meeles pidada elumajas, järves ja rabas toimuvat, et osata toimida.
Vee tekkimine muutis võimalikuks elu Maal – ent võib ka uputada. Tuli on meie soe sõber toasooja saamisel ja toiduvalmistamisel, kuni ta kontrolli all on. Elekter on imeline koduabiline juhul, kui kõik kaablid ja tarvikud, riistad ja seadmed on korras.
Lõket tehes jälgin tuulesuunda ning seda, et kuiv kulu poleks ümber tuleaseme: isegi veeämbri käepärast olemine ei aita peatada sõiduauto kiirusega käest ära lippavat kulupõlengut.
Toas olgu mul olemas vinguandur, mis erinevalt vinguviiulist hoiatab ohu eest, mida inimese nina ei tunne. Suitsuandureid kingitakse noorkotkastele, korras elektrijuhtmed ja seadmed peavad nii neil kui nende vanematel endal olema. Kui juhtmed, pistikupesad või kodumasinad lähevad lühisesse, võtan kogu majapidamise peakaitsme välja. Heal juhul saab voolu alla sattunud kodumasinat puutuv pereliige särakat, halvemal puhul jääb ka ise voolu alla. Teda päästma minnes satun minagi vooluahelasse, seepärast võtan enne kaitsme täiesti välja.
Ka siis, kui tikkude, tulemasina, sigarettide või pliidi valest kasutamisest vallandub kahjutuli, teen elektrikapis voolu kahjutuks: tule kustutamise vesi on head tehes samal ajal ikkagi elektrijuht.
Päiksekiiri koondav akvaarium või vaas laual ja klaasikild samblas võib põhjustada sama tõenäoliselt süttimise kui autoaknast rumalasti välja visatud suitsuots.
Olenemata sellest, kas tulekahju puhkeb kaminast pudenenud sütest, voodisse kukkunud konist või praeahju ununenud jõuluroogadest – katan võimalusel tule kustutustekiga, kuna ilma hapnikuta tuli omasoodu mürada ei saa. Igas kodus peaks olema vaht- või pulberkustuti. Tänu sellele ei pea põlevat fritüüri või tugitooli rõdult uisapäisa alla viskama.
Ka liiga õhukese jää peale või ujuma ei lähe me sõpradega uisapäisa. Koht olgu tuttav, kaldal võiks olla päästerõngas, kuna ujumisoskused on erinevad. Paadiga sõitma minnes peab seljas olema päästevest, mis hoiab ka päästjaid oodates väsiva vettekukkunu nina vee peal.
Uppuja võib meeleheitliku jõuaga ka päästja uputada, kui lauajuppi, köit või päästerõngast käepärast ei ole. Hirm tõmbab ka meie hingamisteed krampi nii, et me võime paanikasse sattudes osutuda kuiva uppumise ohvriks – lämbume ilma, et vesi kopsu satukski. Samas võib maalihete ja varingute puhul hoopis liiv kopsudesse sattuda.
Õnneks on soodes ja rabades matkaradadeks ehitatud laudteed, mis väldivad laukasse eksimise. Sood-rabad on moodustunud hiiglaslike sõnajalgade kõdunemisel tekkinud turbast ning vaid nendega samal ajal eksisteerinud dinosaurused teavad, miks tekib laukas vaakum, mis sinna sattunud inimese või mõne muu looma otsekui kummimusiga soosse ehk sohu, rabasse ehk rappa imeb.
Targem on turvalistest radadest ja supelrandadest mitte kõrvale astuda, et mitte oma elu seoses uppumisega ära rikkuda.