Alkorelv ja narkovõimendi olmekeemia teenistuses
Varasematel aastatel on aastavahetuse teletunnus olnud „Üksinda kodus“ filmide seeria näitamine advendiküünalde süütamisega samas rütmis. Märgilisena on peaosaline, suureks saanud Macaulay Culkin figureerinud samal ajal meedias alko- ja narkovõõrutustele minekute-tulekutega. Temaga sarnased sädeinimesed on pärast Eesti mastaabis ülimate auhindade saamist teispoolsusse lahkunud – oma otsusena või üledoosiga. Mis on sisuliselt ju seesama. Kuna globaalne stress ühtaegu nii põhjustab kui võimendab kuritarvitamisi, on ühismeedia tänavu äkiliselt täitunud sõltuvuste ravi erinevate meetodite reklaamidega.
Samal ajal, kui Austraalia kehtestas bänni teismeliste sotsiaalmeedia tarbimisele, pakutakse muuilma igas eas alkaritele-narkaritele kõikvõimalikke mooduseid võimalikult leebete ärajäämanähtudega kaineks saada ja jääda. Eesti palub kinkida lapsele kained jõulud ning senised äbjuuserid kõutšivad kogu maailma kõigis kanalites, kuidas puhtaks saada.
Inimkonna kultuuriloos on kaunid nimed Dionysos ja Bacchos, jumaliku neste ja nautlemise jumalused, kellest mitme kümnendi kultuurisõbrad on kuulnud Kulno Süvalepa laulu „Viin, su terviseks joon“ sõnade kaudu. Vanemuise „lavatöölised“ on kaunimate aastate vennaskonnana publikule kinnitanud sama, mida indiaanlased: iga aine ja nähtus on mõistlikus koguses ravim, liialdades mürk.
Indiaanlastelt oli lihtne neid etanooliga mürgitades maad ja varad kätte saada, sest nad ei talu geneetiliselt alkoholi. Samalaadne alkoallergia on tekkinud kõigil teistelgi rassidel ja rahvastel, kuna alkorelv kui keemiarünnak kogu organismile satub juba eelnevalt toksiliseks saastatud organismi. Kõutšid-koolitused-hüpnoteraapia-käevõrumüüjad on oma äri üles ehitanud süvenevale talumatusele: kui varasemad põlvkonnad tipsutasid, tehti siiski kõik tööd ja teod ära ega langetud letaalsetesse liialdustesse.
Asja sügavuti tundnud Oskar Lutsu „Tagahoovis“ ning „Kevade“ Lati Pats ja pidevalt purjakil kellamees Lible on eluliselt naljakad, mitte hirmuäratavad nagu praeguse kirjanduse joodikud. Ka Bornhöhe Vesipruul ja Tatikas „Kuulsuse narrides“ pole kahe sajandi jooksul kaineks saanud – samas ka mitte kellelegi oma tegematajätmistega halba teinud.
“First you take a drink, then the drink takes a drink, then the drink takes you.” – F. Scott Fitzgerald. Sõpruskond Fitzgerald, Hemingway, Remarque, Marlene Dietrich jpt olid teise maailmasõja ohvrid: nad kirjutasid ja laulsid surmakogemuse endast välja, valasid legendaarsetes kogustes rummi ja calvadost sisse, läksid kultuurilukku oma romaanide ja filmidega ning tiksusid vastavalt elujõu tasemele 90ndatesse eluaastatesse või halastuslasuni.
Etanool on enamuse märulite-põnevike-krimkade trigerdaja: Stephen King ei mäletanud väidetavalt oma mitmete teoste kirjutamistki – kes need tekstid siis kirjutas? Nii martinilemb
Bond kui teised krimikangelased on saatanliku kandmisega hurmurid, keda käivitab…
Kunstnik-kirjanik Toomas Vint on raamatus „Kaine kuu ja purjus päike“ üksikasjalikult kirjeldanud alkohooliku sisemist ilu – psühhiaater Vaino Vahing omakorda on lisanud nii professionaalse kaemuse kui ka isiklikud kogemused Hermaküla-Toominga ringkonnast. Nende maise matka tulemused ja tagajärjed olid ühtviisi ületamatud. Härrasmehed Mihkel Mutt ja Mati Unt jätsid rafineeritud pealinlastena sedalaadi tausta pigem avalikuks saladuseks – nagu ka William Faulkner ja Dylan Thomas.
Cheers! A celebration of literature’s booziest books
Ülikooli ajal ringles meie kursuse käes „Joodiku eetika“ – kirjutas soomlane Veikko Huovinen – hiljem kõnetas pigem „Sajandi armastuslugu“ naiskirjanikust, kes ajas oma asja vaatamata toatäiele lastele ja nurgas haisevale mehemölakale (Märta Tikanen). Kohustusliku kirjandusena tuli kätte lisaks meistri ja Margarita kultuslikule kulgemisele ka Bulgakovi „Koera süda“ – südamesiirdamise utoopia ühendab jota ja koera ning tulemus… võiks arvatagi olemata olla.
Alates John Berryman panoraamsest suurteosest „Suur Gatsby“ on avalikkust harjutatud klaasid-käes-aristokraatiaga: Oscar Wilde, Mark Twain, Georg Bernard Shaw jpt on meid harjutanud laval, kinos ja teleseriaalides pidevalt vuliseva ja kõliseva tegelasega – alaline klaaside kummutamine on elementaarne nii Poirot’ kui La Promesa maastikul.
Pohmakate filmiseeria alguses Hollywoodi toodanguna tundusid semude seiklused koomilised – nagu ka meiemaise „Klassikokkutulekute“ jada johmane algus. Mida osa edasi, seda mürgisem ja haigem see teadvusetuna tuterdamine näib. Teadlased kinnitavad kooris: isegi narkootikumid ei ole nii hävitavad kui etanooli spirit.
Valgustööliste võrgustik hoiatab ühtlasi elektromagnetiliste relvade eest, mis alko-narko-kemobuustidega koostöös panevad inimestel jalapealt südame seisma. Pidevate matuste abonemendi põhjendamiseks räägitakse ametlikult üledoosidest, trombidest ja ülepingutusest äkksurmade põhjusena – tegelikkus on triibuline. Igas mõttes.
Kaur Kender ja Sass Henno on teinud meile eestikeelse teene, kirjeldades narkovõimendi toimet alkorelva katalüsaatorina ning me ei pea tänu neile tublidele tänastele pereisadele ja tegudeinimestele sedasama kodus järgi tegema. Nagunii teeme – oleme pidevas keemilises töötluses: toit, olmekeemia, säilitusained, vaktsiinid, õhuga sissehingatav, happevihmadega pinnasesse sadav ringleb meie veres valikuvõimalusena „kohane või sure välja“.
Nagu igas eluvaldkonnas, toimub alkorelva ja narkovõimendi asjus terav lahknemine: kes loobub tarbimisest täielikult, kes ohverdab end jäägitult ainetele. Kuldset keskteed enam ei esine. Selleks, et ellu jääda, on mõistlik õppida teistelt loomadelt: mitte ükski olend peale inimlooma ei joo ennast vabatahtlikult poolemeelseks ega konsumeeri kastini. Lahknenud rahvad ei mõista üksteist enam ammu, seepärast on arukas hoida omade hulka ja ringelda nende seas, kes on kõrgema lennukaarega. Oh, kui hea on olla tasakesi kodus koos kainete kasside ja selgete hobustega, kes päästavad inimese ära kurjast ega saada kiusatusse.