Mina olen ellujääja, elu edasiviija, rajaja ja looja.
Saagu nii. Mina olen. I am. Ya yestj. Mi-mi. 我是. Wǒ shì. 新年快乐. Xīnnián kuàilè
*
Alexis Varnum: Alanud aasta on uue ajatsükli algus. Kõik, mis oli vaja lõhkuda, on juba lõhutud, ja kõik, mis vajas puhastamist, on puhastatud. Seda aastat hakatakse meenutama kui kontrastset ja tähtsat aastat, sest see on inimkonna vundamendi ladumine järgmiseks sajaks aastaks. See ei ole veel „paradiis maa peal“, praegu alles kujundame uue maailma kavandeid ja valime materjali, millest seda luua, kuid muutused saavad siiski juba nähtavaks. Veebruari–märtsi paiku jõuab lõpule üks pikk veniv protsess: kokkulepped saavutatakse, väljastpoolt näeb kõik välja nagu ilus lõpp, kuid sisimas on tunne, et see ei ole lõplik lõpetus.
Suurt rõõmu ei teki, küll aga tekib ajutine hingetõmbeaeg. See on alles ehituse algus, lõplik lõpetamine on veel ees. On vaja varuda kannatlikkust ja jõudu ning meeles pidada, et uut ei ehitata valmis ühe päevaga.
Kevadel-suvel saab olema aeg pikkadeks vestlusteks. Maailma ümberkujundamine algab aruteludest ja pikkadest jutuajamistest selle üle, milline peaks olema tulevik ja millised väärtused on tõeliselt olulised. Nendel kuudel tasub olla eriti tähelepanelik, sest just suvel on võimalik sõnastada eesmärgid ja väärtused, mis muutuvad edaspidiseks toeks. Mõni raamat, kohtumine, kõne või taskuhääling võib kõlada nii, et tunned selgelt: „see ongi minu suund“.
Sügisel tekib petlik kergendustunne: läheb justkui veidi lihtsamaks, võib tunduda, et raskused on lõppenud ja elu naaseb tavapärasesse rööpasse. Tegelikult on see aga illusioon. Vana ei tule tagasi ka siis, kui seal oli soe ja turvaline. See ei ole vana tsükli kordus, vaid täiesti uus spiraal. Kui püüda elada täpselt nagu varem, muutub olemine raskeks; kui aga tunnistada, et sa ise oled muutunud ja vajad teistsuguseid vorme, teistsugust rütmi ja uusi tähendusi, on tulevikku liikuda palju kergem.
Talv toob kaasa kohanemise uuega. Tekib sisemine pinge ja tunne, et asjad ei lähe nii, nagu tahaks. Uus ei ole veel omaseks saanud, kõik nõuab lisapingutust ja jõudu näib nappivat. See ei ole läbikukkumine, vaid etapp, mis nõuab rohkem kannatlikkust ja tähelepanu iseendale.
Kokkuvõttes on 2026. aasta see aeg, mil inimene lakkab olemast pelgalt ellujääja ja hakkab üha enam olema looja ja uue ehitaja. Mitte kohe ja mitte enesekindlalt, kuid ta alustab. Tulemusi veel ei ole, on vaid ruum, kus kõik on võimalik. See ei ole võidujooks ega lahing, see on küpsemine. Sa ei sõdi enam eluga ega püüa enam lihtsalt ellu jääda – sa oled jõudnud uuele tasandile. Nüüd on sinu ülesanne hakata looma: iseennast, oma ruumi, suhteid ja uut maailma. Mitte järsult, vaid õrnalt ja hoolivalt, mitte hirmust, vaid sisemisest taipamisest ja arusaamisest.

Loodus võtab kõik omaks
1) pane puuduvad kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) vasta küsimustele
Maja mis jääb kas või aastaks tühjalt seisma kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte ämblike ja lagunemise pidu saaliks. Meie ajastu inimene kes jääb kas või öö päevaks elektrita leiab end looduse meele vallas. Olenemata sellest kas ta teadvustab end Emakese Maa osana on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võlts tegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale et kõik saab huumuseks loodus võtab kõik omaks nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene kellel vahendatud. Olgu tegemist kuude pikkuse põua või talvise lume orkaaniga inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üle ujutused ja maa lihked. Ise kogetu annab holistilise edu kogemuse vahendatu külvab eba määrast hirmu. Kes heitleb ise lume hangede jää väljade ja elektri katkestustega ei seestu USA kaheksa osa riigi miinus 45kraadilisse katastroofi.

Vahendab meedia ja muusika mees Olav Osolin USAs on ikka täielik hullu maja. Külma 45 kraadi nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad jääd lumme kinni esi algu hoiad mootori käigus ja saad sooja oodates et keegi päästab su ära aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lume hange kust sind kunagi leitakse.
Nagu ikka kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest kus autosse jäänud pere isa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud et ilm on hull püsige kodus tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline arg püks kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.

Eesti päris maalased e maakad teavad sünnist saadik et aasta ajad vahelduvad ning mõni kord on hanged tare katuse räästani. Maakatel on kogu aine ringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisu vaalude super marketisse ega sõida end kana munade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linna inimeste ahastus selle pärast et lockdowni või elektri katkestuse ajal jõu saali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsu põletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kauni hingelist naabri poissi läbi hangede mitmeid kilo meetreid koolist koju keelitama ja talutama et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noor meestel kes on end linna võidelnud. Üli kond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inim olemuse ja aasta aegade vaheldumise süva hoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehe külgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõik võimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis kesk konnas vähimatki lootust ellu jääda.

Elamise maal või linnas nagu ka elukutse valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks mere meheks peab arvestama et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“ et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva kuidas võib üks eestlane teise üles anda kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõja põgenike traagikast noored samuti osa ei saa üks ei räägi vene keelt teine ei mõista veel kohalikku. Ühendus lüli on heal juhul inglise keel.
Pealis kaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimis kampaaniat pähe tõmmata meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõja põgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui looma arste kellest on Eestis kriitiline puudus muide.

Tänu jõulisele vaate mängule on lihtsam kaasa elada Ameerika päris maalaste kallal toimetatud vägi vallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inim liha mille karu on luudelt lahti krabanud oksa tõmmatud indiaani šamaanide liha mille üle raisa kullid rõõmustavad lõpnud hobuse liha mille sisi konnasse ellu jääja varju poeb kuni see on veel soe siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste kodu ega ammugi mitte mets loomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit tõenäoliselt oluliselt hiljem kui see number päriselt täis sündis.
Saame süva kogemuse sellest kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loom rahvaid leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thompson osaduse tekitamiseks südant raputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele lausa ahmimisele kasvasid ka linna lapsed siiski üsna tõe tundlikeks.
Viimaste aastate uus maalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad vete vallad ja värske õhk.

Tegelikkus võib sinu muinas maa aga hetkega ellu jäämis laagriks muuta. Kevadine üle ujutus suvine põud parmud ja tühjad tiigid pole algajate uus maalaste plaanides. Kuna me saame mida tellime olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Üle kuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lume orkaani ja elektri katkestused tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jää vihma ja jõest vee tassimise. Lume sahk tuleb mitmendal päeval kui keegi lähi kondsetest tahakski appi tulla ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise auto aku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist just kui mõningase eel teadmise ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse et nad saavad sama ilusaks kui anima tegelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel kes endasse suisa sõltlastena uudiste voog edastusest hirme ahmivad.

Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid looma aedu rajanud ja tuhandeid loom rahvaid päästnud Geraldiks siis koges ta kui nüri meelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uus aasta öö sõda. Kole tulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inim kahjurid kehitavad õlgu ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turm tuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda et on sõja ja tsirkuse hobused pommi ja võmmi koerad suurem osa loodusest pole alalises lahingus vaid talve unes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks hukkunud kõdunevad mullaks ka see elu kauge hüper aktiivne kes kole tulestike teema peale röhib jajah aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023 aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nuti maa ilmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus kes annab ja võtab nii kui nii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võib olla selle pärast end plastikuga ala teadlikult ümbritsemegi et meie asjad jääksid igaveseks alles kui…

1. Mida tähendab „mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama“?
2. Milline on vahendatud ja moonutatud suhe loodusega?
3. Võta kokku Olav Osolini tsitaat – mis on selle sõnumi mõte?
4. Kas sina püsid möllava looduse päevil kodus või hukkud lollisti autos?
5. Mis juhtus Arno Taliga?
6. Milliseid stiihiatest kirjutavaid Eesti autoreid on tekstis loetletud? Oled lugenud?
7. Milliseid välisautoreid on loetletud? Oled lugenud?
8. Sinu suhtumine sõjapõgenike abistamisse?
9. Mille poolest sarnanevad eestlased, Siberi rahvad ja põlisameeriklased?
10. Miks ei kuulata Turovskit ega muinasjuttude sisendatud headust-empaatiat?
11. Kuidas loodus kõik omaks võtab?

Alexis: On üks väga oluline asjaolu: see aju omadus, mis suudab meile „õudukaid“ luua ja üksteise peale kuhjata, nii et me peame neid hiljem läbi elama, on täpselt seesama omadus, mis võimaldab meil vaimustuda ja luua.
Seetõttu on ainus, mis meil tõeliselt olemas on ja meist endist sõltub – meie tähelepanu ja valikujõud. Sisuliselt, kui õpime valima mõtteid, mida oma tähelepanuga toitma hakkame, siis me lihtsalt alustame teadlikku oma reaalsгuse loomist. Kuni me aga automaatselt keerutame peas kõike seda, mis sinna juhuslikult sisse on lennanud, loome me paratamatult seda, mida tegelikult ei taha.
Alguses piisab, kui hakkad oma peas käivaid mõtteid „jälgijana“ vaatlema. Selleks võid rahulikult maha istuda ja endale öelda: „Omaenda tahtel ei mõtle ma lähema 10 minuti jooksul mitte millestki.“ Ja peaaegu kohe kuuledki justkui tervet mõtete koori, mis ilmub pähe SINU valikust sõltumata.
Suhtu neisse nagu mängivasse raadioseadmesse: lihtsalt kuula neid nagu linde, süvenemata liigselt nende sisusse. Kui kordad seda harjutust järjepidevalt, õpid sa end mitte samastama nende mõtetega, mis pähe tulevad, ning seetõttu saad oma tähelepanu ümber suunata kehalistele aistingutele – helidele, lõhnadele, lihaste liikumisele kõndides või joostes. Nii jäävad hävitavad mõttevormid ilma „kütuseta“ ja kaotavad oma jõu.

26. jaanuaril 2026 tehakse ajalugu – Neptuun siseneb Jäärasse. Neptuuni üleminek uude märki tähistab meie elus eepose peatüki algust .
Neptuun oli eelmisel aastal lühikeseks ajaks Jääras, märtsist oktoobrini 2025. Sel ajal läks maailm hulluks, aga enne kui me jõudsime sellest kõigest aru saada, liikus see tagasi Kalade mugavustsooni.
Aga nüüd see naaseb – ja seekord on see siin jäädavalt. Alates 26. jaanuarist on Neptuun Jääras, lähtestades kõige olemuse ja tagasiteed vanasse olekusse enam ei ole. See on punkt, kust tagasiteed enam ei ole.
Neptuun püsib ühes tähemärgis umbes 14 aastat , seega kogeme Neptuuni sissetungi eluea jooksul vaid mõnel korral. See on SUUR.
Neptuun mitte ainult ei vaheta märke – see liigub Kaladest, sodiaagi viimasest märgist, Jäärasse, sodiaagi esimesse märki.
0° Jäära on sodiaagis väga oluline ja mõjukas punkt, kuna see tähistab kõige algust . 0° Jäära on vaieldamatult kõigist 360 kraadist kõige olulisem. Neptuuni jaoks tähistab see uue 165-aastase tsükli algust ümber Päikese.
Välisplaneetide – sealhulgas Neptuuni – liikumine märkide kaudu esindab põlvkondadevahelisi suundumusi , mis mõjutavad peaaegu kõiki meie eluvaldkondi.
Neptuuniga Kalade tähtkujus oleme näinud rõhku Kalade teemadele nagu omavaheline seotus, vaimne ühtsus ja idee, et me kõik oleme üks – tohutu, piiritu unistuste, ideaalide ja illusioonide sulatuspott .
Ja kuidas see Kalade rõhuasetus Neptuuni omal moel avaldub?
Piiride lahutamisega.
Kui mõelda ühele olulisele teemale, mis on kooskõlas Neptuuni viibimisega Kalade tähtkujus – viimase 14 aasta jooksul –, siis see teema on globaliseerumine. Kalad on ookean – piiritu, ääretu, ilma piirideta – seega võimendas Neptuun Kalade tähtkujus piiride puudumise tunnet.
Siin on peamised teemad, mis Neptuuni Kalade tähtkujust läbiminekul esile kerkisid:
• Neptuun lõhub piire. Nägime suuremat rõhuasetust aktsepteerimisele, avatud piiridele, suurenenud rändele ja multikultuursele integratsioonile .
• Internet, sotsiaalmeedia ja e-kaubandus plahvatasid, luues piirideta digitaalse maailma, kus igaüks sai luua ühenduse, jagada ja müüa kogu maailmas.
• Kaugtöö, gig-majanduse ja digitaalse nomaadluse esiletõus on viinud traditsiooniliste tööstruktuuride ja rahvuslike tööidentiteetide purunemiseni .
• Voogedastusplatvormid (Netflix, Spotify, YouTube) hävitasid meediatarbimise piire. Erinevatest riikidest pärit inimesed hakkasid tarbima sama sisu, hägustades kultuurilisi piire.

Neptuun Jääras 2026–2039 – globaliseerumisest “mina olen” olemuseni
Kuidas need Neptuuni teemad arenevad, kui Neptuun lahkub Kaladest ja siseneb Jäärasse?
Kui Kalad on sodiaagi viimane märk, mis on seotud lahustumise, alistumise ja kollektiiviga , siis Jäär on esimene märk – individuaalsus, elu säde .
Jäär on see, kus me sellesse maailma tuleme ja oma esimese hingetõmbe teeme. Siin on meie fookuses enesekehtestamine, meie olemuse defineerimine , oma identiteedi leidmine ja ellujäämine.
Kui Kalad on energia, mis lahustab piire – ookean, „me kõik oleme selles koos“ –, siis Jäär on „see olen mina“ energia: ma olen ainulaadne isiksus ja ma leian, mis teeb mind sinust erinevaks.
Jäär on kangelane või kangelanna, kes nõuab oma teekonda, olenemata sellest, mis juhtub kõigi teiste ootuste ookeanis .
Isiklikul tasandil nihkub meie fookus ühenduse otsimiselt millegi suuremaga (Kalad) keskendumisele iseendale – oma identiteedi ümberkujundamisele, oma eesmärgi avastamisele ja aktiivsemale rollile astumisele oma elus .
Mida see tähendab?
• Vähem vaatamist, vastuvõtmist, triivimist (Kalad) – rohkem tegemist, enesekehtestamist, loomist (Jäär)
• Vähem pimedat usku (Kalad) – rohkem oma teekonna kangelaseks saamisest (Jäär)
Globaalsel tasandil tähistab Neptuun Jääras potentsiaalset nihet globaliseerumisest (Kalad) autonoomiale (Jäär).
Institutsioonid, inimesed ja riigid hakkavad (taas)avastama oma ainulaadset identiteeti, mis võib kaasa tuua uue poliitilise positsiooni, ümberjoonistatud piirid ning riikliku ja isikliku eesmärgi ümbermõtestamise.
See lähenemisviis keskendub vähem globaalsele ühenduvusele – näiteks avatud piiride või ühtse maailma raamistike kaudu tegutsemisele – ja rohkem sellele, kuidas luua või taastada see, mis meid eristab.
Trendide osas võime muusikas, kinos ja kultuuris näha rohkem butiiklikke, identiteedipõhiseid väljendusvorme . Vähem stereotüüpseid, kõigile sobivaid kassahitte või massiturule suunatud meelelahutust – ja rohkem toorest, julget, isiklikku ja nišisisu.
Jäär on ka avastamise tähtkujus – ja Neptuuni mõttes võib see viidata reaalsuse uute dimensioonide uurimisele , sealhulgas kosmosereisidele, süvamereuuringutele ja uutele teadvuse piiridele . Need võivad saada Neptuuni tunnusteemadeks Jääras.
Teine tõenäoline trend: „võrgust lahtiühendamine“ – mitte ainult kodude, vaid ka inimeste jaoks.
Isiklik rahandus, ressursid, tervishoid, haridus – paljud tunnevad kutset loobuda süsteemidest, mida nad enam ei usalda , ja luua iseseisev elu.
Neptuun Jääras õõnestab usaldust institutsioonide vastu. Tõusevad isetegemise kultuur, detsentraliseeritud tehnoloogia ja alt-üles kogukonnad.
„Olen üksi“ ei tekita isolatsioonitunnet – see annab jõudu.
Jäär on ka sõja märk. Sõda – metafooriliselt või sõna otseses mõttes – on sageli viis, kuidas piire säilitatakse või ümber defineeritakse. Kõik, mis ohustab individuaalsuse või vabaduse tunnet, võib Jääras esile kutsuda vastupanu instinkti.
Kas Neptuun Jääras tähendab rohkem sõda? Mitte tingimata – kuigi konfliktid, protestid ja vastupanu võivad muutuda tavalisemaks, kui inimesed ja rahvad võitlevad oma positsioonide tagasinõudmise või määratlemise eest.
See soov autonoomiat tagasi nõuda ei pea olema vägivaldne. See võib võtta loomingulisi ja teadlikke vorme.
Ja seekord – rohkem kui ühegi teise transiidi puhul – sõltub kõik meist endist. Jäära energiaga läbi imbudes ei pea me enam järgima globaalset „skripti“ – saame luua omaenda.
See võib tunduda destabiliseeriv, segadusttekitav ja isegi ähvardav meie identiteeditundele – aga just see viib meid lõpuks teiste inimeste unistuste elluviimisest iseseisva tegutsemiseni.
Neptuun Jääras, sekstiilis Uraan Kaksikutes, sekstiilis Pluuto Veevalajas
Selle transiidi paljulubav tunnus on see, et Neptuun moodustab Pluutoga Veevalajas ja Uraaniga Kaksikutes harmoonilise väikese kolmnurga – haruldane konfiguratsioon, mis viitab sellele, et Neptuun Jääras võiks oma energia suunata visionäärilisse ja konstruktiivsesse innovatsiooni .
Nagu iga suurema sissetungi puhul, on ka siin kohanemisperiood.
Peaaegu kõik välisplaneetide sisenemised kaasnevad esialgse kaose või orientatsioonikaotusega .
Aga lõpuks hakkame üsna pea nägema Neptuuni tõelist olemust Jääras, kuna samuti järgneb Saturn Neptuunile Jääras – et lõpuks 0° Jääras konjunktsioonis liituda – epohhiliseks konjunktsiooniks, millest kõik räägivad.
Laiemas kontekstis teiste väliste planeetide nihete – näiteks Pluuto Veevalajas – kontekstis näeme, et vana korporatiivne, institutsionaalne mudel on lagunemas.
Üha rohkem inimesi pöördub iseseisva töö, veebiettevõtete ja isiklike brändide poole. Vabadus, enesejuhtimine ja iseseisvus on muutumas uuteks ihaldusväärseteks eesmärkideks.

Neptuun Jääras – mida see sinu jaoks tähendab
Individuaalsel tasandil on see uskumatult oluline muutus .
Neptuun liigub välja majast või eluvaldkonnast, mis on viimased 14 aastat fookuses olnud, ja siseneb täiesti uuele maastikule.
See, mis kunagi tundus teie elus domineerivana, hakkab hääbuma ja uus eluvaldkond tuleb tasapisi esile .
Neptuun on koht, kus meil palutakse end uuesti leiutada ja lasta eluvoolul end uutesse paikadesse kanda.
Neptuun – ühena kolmest välisplaneedist – toob alati kaasa muutusi – mitte alati dramaatiliste sündmuste kaudu, nagu Pluuto või Uraan, vaid läbi peene ja pideva ümberprogrammeerimise selles, kuidas me seda eluvaldkonda tajume, väärtustame ja sellega suhtleme.
Neptuun muudab meid aeglaselt seestpoolt, nii et leiame sügavama kooskõla sellega , mida me tõeliselt väärtustame , isegi kui me ei suuda seda sõnadesse panna.
Näiteks kui Neptuun Kalade tähtkujus on läbinud teie 10. maja , võivad teie ideed karjääri, avaliku kuvandi ja edu kohta olla peenelt muutunud.
2011. aastal, kui Neptuun sisenes esmakordselt Kalade tähtkujusse ja teie 10. majja, võisite edu defineerida tavapärasemate või kuvandipõhiste terminitega: prestiižse ametikoha omamine, tuntus kui “grupi meelelahutaja”, “täiuslik ema” või “lugupeetud advokaat”.
Kuid selle Neptuuni transiidi lõpuks võid avastada, et see, mis sulle tõelist täitumist toob, paistab ja tundub hoopis teistsugune .
Tagasi vaadates võib öelda, et polnudki ühte kindlat hetke , mil teie väärtused muutusid. See oli pigem nagu õrnade lainete jada, mis kujundas teie rannajoont vähehaaval ümber.
Nii Neptuun töötabki. See võrgutab sind evolutsiooni , sageli ilma, et sa seda isegi märkaksid – kuni ühel päeval seisad sa teisel pinnal.
Nüüd, kui Neptuun siseneb teie kaardis uude tervesse märki, algab sama protsess – ainult uues eluvaldkonnas .
Neptuun Jääras (…) majas
Jääras Neptuuni mõju mõistmine on esimene samm . Väga oluline samm – sest see transiit mõjutab meid kõiki.
Aga kui sa tahad teada, kuidas Neptuun Jääras sind eriti mõjutab , pead keskenduma sünnimajale, mille see käivitab . See annab sulle täieliku pildi sellest, mida oodata.

Tasub meeles pidada, et kõik, mida me nendes uudiskirjades – või muus ennustustüüpi astroloogiasisus, mida te võite tarbida – teeme, jääb märgikihile . Üldine astroloogiaprognoos on trendipõhine, mitte spetsiifiline – see on sellepärast, et majakiht nõuab sünnikaarti.
Astroloogias jäetakse majad sageli tähelepanuta, sest jällegi visatakse need samasse segakotti märkidega – ja märkidega on lihtsam samastuda kui majadega.
Kuid Neptuuni sisenemine Jäärasse EI OLE sama asi, mis Neptuuni sisenemine teie esimesse majja . Neptuun Jääras võib teie kaardis käivitada hoopis teise maja.
Tähemärgi ja maja tegevuse mõistmine on mitmekihiline harjutus – ja oskus, mis tuleb omandada, kui tahame liikuda astroloogia kasutamisest inspiratsiooniallikana selle kasutamiseni tööriistana, mis saab meid päriselus aidata .
Isegi kui me teame oma sünnikaarti, oma maju, teame kõike – pöördume sageli tagasi märkide kihi juurde . Märkide kaudu enamik meist astroloogia juurde jõudis.
Nii sildi KUI KA maja kaasamine võib tunduda keerulisem .
Nii jäävadki majad hooletusse. Irooniline on see, et just maja annab aimu, milline see ühistransport tegelikult välja näeb.
Kui tahame tervikpilti, PEAME kasutama maja kihti.
Kas Neptuun on mateerias? Absoluutselt. Neptuuni sisenemine Jäärasse on üks kümnendi olulisemaid sündmusi – sest kui aeglaselt liikuv planeet nagu Neptuun vahetab märki, muutub kogu kollektiivne kliima: majanduslikest narratiividest ja kultuurilistest ideaalidest kuni ajastu vaimuni. Ja see mõjutab meid kõiki.
Kuid astroloogia tõeline maagia peitubki selles, et õppida lugema märgi sümboolikat maja kontekstis . See annabki meile täieliku pildi.
Teadmine, kuidas ühendada silt JA maja tähendus, võib anda uskumatult täpse ülevaate teie elust.
Ja kui soovite õppida, kuidas planeete märkide ja majade kaudu ühtse ja sidusa keelena tõlgendada, siis Märgid vs. Majad on neljanädalane treeninglaager, mis on loodud selle oskuse treenimiseks:
Lisateavet leiate siit:
>> Sildid vs. Majad << https://www.youtube.com/watch?v=U6H_yCzZQFk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=4&pp=gAQBiAQBsAgC https://www.youtube.com/watch?v=_zIUC4s2kOQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=14&pp=gAQBiAQBsAgC Big Think Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet Vaata kohe Vananemise teadus Vaiksed bioloogilised muutused, mis kujundavad teie tulevast tervist. SUUR MÕTE 24. JAANUAR LOE RAKENDUSES Kuigi me kõik teame oma kronoloogilist vanust – küünalde arvu meie viimasel sünnipäevatordil –, pole see number nii oluline kui meie bioloogiline vanus. See peegeldab meie keha praegust kulumist ja vananemisteaduse juhtiv teadlane dr Morgan Levine on oma karjääri pühendanud selle mõõtmise viiside väljatöötamisele. Levine väidab, et me üldiselt alahindame oma mõjuvõimu vananemisele. Paljud arvavad, et nende tervisenäitajad on geneetiliselt määratud, kuid bioloogia räägib hoopis teistsugust lugu. Vananemismehhanismide mõistmise abil saame teha olulisi elustiili muutusi, mis mitte ainult ei pikendaks meie eluiga, vaid suurendaks ka meie tervet eluiga. Ajatemplid 0:00 Vananemise teadus 2:14 Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline 3:58 Milline vananemine näeb välja eri liikide lõikes 4:45 Vananemine pinna all 5:55 Kas me saame vananemist mõõta? 9:39 Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks 13:33 Kuidas me vanust mõõdame: Epigeneetiline 15:36 Molekulaarsetest vigadest süsteemse allakäiguni 19:48 Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta 24:00 Kas vananemine on haigus? 26:31 Kuidas haigus tekib 29:39 Eluviisi jõud 30:48 Kas me saame vananemist tagasi pöörata? 32:45 Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse 35:53 Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravi 40:15 Kuidas toitumine võimaldab pikaealisust 41:42 Kalorite piiramise taga peituv teadus 44:40 Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad 50:20 Elada paremini, mitte ainult kauem Jaga Transkript Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise teadus Minu nimi on dr Morgan Levine. Ma uurin vananemise teadust ja minu raamatu pealkiri on "Tõeline vanus". Minu huvi vananemise teaduse vastu tekkis juba üsna noorena, sest mu isa oli minu sündimise ajal üsna vana. Ta oli 50ndate keskpaigas ja ma sain vananemisprotsessist väga teadlikuks juba noorelt. Ajal, mil enamik lapsi ei mõelnud oma vanemate haigusriski ja suremusele, oli see midagi, mis mind alati muretses. Kui ma ülikooli läksin, sain teada, et on olemas terve teadusvaldkond, mis keskendub vananemisprotsessi mõistmisele ja potentsiaalselt isegi sellesse sekkumisele. See avastus ajendas mind tõesti vananemise teadusega tegelema. Minu praegune uurimistöö keskendub vananemise kvantifitseerimisele või mõõtmisele. Kas me saame võtta kõik rakulised ja molekulaarsed muutused, mida inimesed on läbi elanud, ja anda neile aimu, kuidas neil vananemisprotsessiga läheb? Kas nad vananevad aeglasemalt, kui me arvaksime, või kiiremini, kui me eeldaksime? Me kõik vananeme, aga mitte kõik sama kiirusega. Minu laborit huvitab, kas me saame seda numbriliselt väljendada, kas saame mõõta, kui kiiresti või aeglaselt antud inimene vananeb. Meie arvates on see kriitilise tähtsusega, sest sellel on tõenäoliselt mõju tulevasele haigusriskile, järelejäänud elueale ja muudele aspektidele, mis inimeste tervise juures olulised on. Ma arvan, et paljud inimesed ei taipa, kui palju meil tegelikult vananemisprotsessi üle on. Paljud inimesed arvavad, et nende eluiga või haiguste, näiteks vähi või südamehaiguste risk on geneetiliselt põhjustatud või paratamatu. Kuid meil on palju suurem võime neid riske või vähemalt haiguste tekkimise ajastust moduleerida. Aidates inimestel mõista vananemise bioloogiat ja selle olulisust haiguste puhul, usume, et see annab neile võimaluse astuda olulisi samme vananemise aeglustamiseks ja pikendada nn terviseperioodi – haigustevaba eluiga. Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline Enamik inimesi mõtleb vanusest või vananemisest kronoloogilise aja kontekstis. Me kõik teame, mitu aastat oleme elanud, ja tavaliselt mõõdame oma vananemist selle aja järgi – kuude, päevade ja aastate järgi alates sünnist. Me paneme sellele mõõdikule palju rõhku ja tähtsust, kuid see pole see arv, mis loeb. Põhjus, miks oleme muutunud nii kinni kronoloogilises vanuses, on see, et see on seotud sellega, mida me peame bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Aja jooksul elussüsteemid, nagu inimesed või mis tahes muud organismid, lagunevad ja muutuvad vähem funktsionaalseks. Me peame seda bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Kuidas meie rakud toimivad halvemini kui varem ja kuidas on meie kehad aja jooksul muutunud? Oluline on see, et erinevalt kronoloogilisest ajast on see protsess potentsiaalselt vormitav. Me teame seda erinevate liikide uurimise kaudu. Võime võrrelda 10-aastast koera 10-aastase inimesega ja on selge, et kiirus, millega nende kehad on selle aja jooksul nõrgenenud, on üsna erinev. Isegi inimeste seas, kui vaadata kahte inimest, kes on kronoloogiliselt 50-aastased, ei pruugi nad üldise tervisliku seisundi või üldise vananemiskiiruse poolest ühesugused välja näha. Seega on oluline mõista bioloogilist vananemisprotsessi, kui palju me mõlemad aja jooksul oleme erinenud ja mida see võib meie tulevase tervise jaoks tähendada. Uus kodu uudishimulikele meeltele Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus. Hakka Big Think liikmeks https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas vananemine liikide lõikes välja näeb Valdkonnas käib arutelu selle üle, kas vananemine on universaalne ja kas iga organism tegelikult vananeb. Enamik teadlasi arvab, et vananemine on elussüsteemide universaalne omadus ning et elussüsteemid muutuvad ja halvenevad aja jooksul loomupäraselt. Kuid mõned organismid teevad seda nii aeglaselt – mida me nimetame tühiseks vananemiseks –, et me ei saa nendes süsteemides vananemist jälgida. Et öelda, kui kiiresti erinevad organismid vananevad, vaatleme nn ellujäämiskõveraid. Kas me näeme populatsiooni suremuse riski suurenemist aja funktsioonina? Me mõtleme sellest kui liigi, looma või taime vananemise üldisest kiirusest. Vananemine pinna all Vanusega seotud muutuste peale mõeldes peame silmas funktsionaalseid muutusi – asju, mida näeme nii endas kui ka ümbritsevates inimestes. See hõlmab jooksu- või kõndimiskiirust, trepist üles mineku võimet või energiahulka. Mõtleme ka kortsudele, hallinemisele või juuste väljalangemisele ning vananemisega kaasnevatele haigustele. Kuid vananemine ei alga neist. Need on vananemise avaldumisvormid. Me arvame, et vananemine algab palju madalamal tasemel, molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Kui ma küsin kelleltki, kui vana ta on, on tema esmane vastus tavaliselt see, mitu küünal ta oma viimasel sünnipäeval ära puhus, või number tema juhiloal või passis. Sellel numbril pole erilist tähendust, välja arvatud see, et see on seotud bioloogilise vananemisega, mis on see, mis meid tegelikult huvitab. Kas me saame vananemist mõõta? Bioloogiline vanus viitab sellele, mil määral on teie bioloogia teatud aja jooksul muutunud. Meie arvates on need muutused ebakohased ja põhjustavad rohkem düsfunktsioone, edasist langust ja lõpuks ka rohkem haigusi. Vananemisteaduse peamine eesmärk on selle protsessi kvantifitseerimine või hindamine – kas me saame bioloogilist vanust mõõta. Vananemise kvantifitseerimisel on kolm peamist eelist. Esiteks vananemise teaduse mõistmine – miks süsteemid vananevad, mis selleni viib ja kuidas sekkuda. Teiseks pakub see tulemusnäitajat kliinilistele uuringutele või muudele uuringutele, mis püüavad vananemisprotsessi sekkuda, et teha kindlaks, kas need sekkumised on edukad. Kolmas, mis enamikku inimesi kõige rohkem huvitab, annab see inimestele arusaama oma üldisest tervisest ja on oluline riski hindamiseks. Riski hindamine tähendab mõistmist, kellel võib olla suurem risk vanusega seotud haiguste tekkeks. Sealt edasi saavad inimesed teha koostööd arstiga või hinnata ümber oma elustiili ja käitumuslikke tegureid, et näha, kas nad saavad seda protsessi aeglustada ja reaalajas jälgida. Selleks pole ühte õiget viisi ja kasutada saab erinevat tüüpi andmeid. Mõned lähenemisviisid kasutavad funktsionaalseid võimeid või diagnoositud haiguste arvu näitajatena, mis näitavad, kui palju keegi on aja jooksul muutunud. Teine mõiste on nn fenotüübiline vanus, mis peegeldab muutusi füsioloogilisel tasandil. Need on näitajad, mida tavaliselt saadakse iga-aastasel arstivisiidil vereproovi abil. Need näitajad kajastavad elundite funktsiooni, sealhulgas maksa- ja neerufunktsiooni, ainevahetuse tervist, lipiide ning teatud määral ka põletikku ja immuunprofiile. Kui need kokku panna, saame genereerida üldarvu, mis kajastub terviklikul fenotüübilisel tasandil, võrreldes teiste samaealiste inimestega. See annab meile aimu, kuidas erinevad organsüsteemid koos üldise tervise nimel töötavad. Vananemise mõõtmiseks molekulaarsel või rakulisel tasandil on ka spetsiifilisemaid viise, kus süveneme muutujatesse, mis võivad näidata, kust vananemine tegelikult algab. Meie arvates on need näitajad olulised, kuna need kajastavad füsioloogilisi muutusi, mis eelnevad haigusest tingitud düsfunktsioonile. Usume, et see ennustab tulevast haigestumisriski ja on haigusele piisavalt lähedal, et anda teile tegelikult teada, kuidas teil läheb. Keskmiselt eeldame, et inimesed saavad iga kronoloogilise vanuse aasta kohta juurde ühe aasta fenotüübilist vanust. Kui mõõta ennast igal aastal oma sünnipäeval, eeldaksime, et see suureneb igal aastal ühe aasta võrra. Ideaalis aga kasvaks fenotüübiline vanus aeglasemalt kui kronoloogiline vanus, mida me peame vananemisprotsessi aeglustuseks või aeglustumiseks. https://www.youtube.com/watch?v=LoNa9dJqgIk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=12&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks Fenotüübilise vanuse mõõtmise alustamiseks pole õiget või valet vanust, me ütleme alati, et kunagi pole liiga hilja. Mõned inimesed arvavad, et nad on juba liiga vanad või neil on juba haigus, seega ei pruugi see olla seda väärt. Kuid me leiame, et fenotüübilises vananemises on kogu eluea jooksul endiselt palju vormitavust. Igas vanuses inimesed saavad seda jälgida ja te saate neid näitajaid juba oma iga-aastaste arstivisiitide ajal. Neid väärtusi on suhteliselt lihtne sisestada algoritmi, et genereerida lisaks sellele, mida arstid tavaliselt vaatavad, täiendav muutuja. Tavaliselt keskenduvad arstid sellele, kas biomarkerid on ebanormaalses või kõrge riskiga vahemikus, kuid teie füsioloogia käitumist mõjutab terve spekter. Isegi kui te pole ületanud kõrge riski läve, on väärtuslik teada, kas olete sellele oma vanuse kohta oodatust lähemal või kui kiiresti te sellele lähenete. See võib anda teile lisateavet lisaks traditsioonilistele riskinäitajatele. Kuna fenotüübiline vanus ja muud bioloogilise vanuse mõõtmise viisid tuletati, on keskmise inimese bioloogiline vanus, mis vastab tema kronoloogilisele vanusele. Populatsioonis eeldaks normaaljaotust, kus enamiku inimeste fenotüübiline vanus on ennustatud umbes samas kronoloogilises vanuses. Kuid me teame, et esineb ka mõlemat poolt. Näiteks USA populatsiooni puhul on standardhälve umbes viis aastat. Kuigi leidub äärmuslikke erandeid, kes tunduvad 10 või isegi 20 aastat vanemad või nooremad kui oodatud, jääb enamik inimesi oma kronoloogilisest east pluss-miinus viie aasta piiresse. Kui olete juba käinud iga-aastasel vereanalüüsil, saate oma fenotüübilise vanuse tõenäoliselt tasuta arvutada. Veebikalkulaatorid loetlevad üheksa vajalikku biomarkerit, mis on avalikult kättesaadavad. Saate sisestada hiljutiste laborikatsete väärtused ja saada endale fenotüübilise vanuse hinnangu. Seega, kui käite regulaarselt tervisekontrollis, saate seda juba teha. Kui mitte, võite külastada arsti või laborit, mis pakub suhteliselt väikese tasu eest verepõhiseid teste. Aja jooksul saate käitumist muuta ja näha, kas need muutused kajastuvad teie bioloogilises vanuses aasta-aastalt. Vananemine on enamiku haiguste, mille pärast inimesed muretsevad, sealhulgas südamehaiguste, vähi ja diabeedi, suurim riskitegur. Teadlased arvavad, et iga haiguse eraldi ravimise asemel saaks vananemise ja füsioloogilise languse aeglustamise abil ennetada või vähendada paljude haiguste mõju. See ei anna inimestele mitte ainult pikemat eluiga, vaid ka tervemat ja funktsionaalsemat eluiga nii kaua kui võimalik. Kuidas me vanust mõõdame: epigeneetiline Valdkonna inimesed on välja mõelnud niinimetatud vananemise tunnused. Üks neist tunnustest, mis minu laborit eriti huvitab, on epigeneetika mõiste. Epigeneetika ei pruugi olla termin, millega kõik tuttavad on. Me kõik teame geneetikat, meie DNA järjestust, mis annab alust meie erinevatele geenidele. Aga epigeneetika on see, mida mina armastan mõelda kui raku operatsioonisüsteemi. See annab igale rakule selle erinevad fenotüübi määravad omadused. Kuigi naha- ja ajurakkudel on sisuliselt täpselt sama DNA, teeb need erinevaks epigenoom. See annab rakkudele üldise funktsiooni ja struktuuri. Epigenoomi on teaduses uuritud juba aastakümneid, kuid programm või süsteem ise on nii keeruline, et me alles hakkame mõistma paljude nähtud muutuste tähendust. Epigenoom on tavaliselt kirjutatud keemiliste modifikatsioonidena. Neid on erinevaid vorme. See, mida vananemise või vähemalt vananemise kvantifitseerimise kontekstis ehk kõige rohkem uuritakse, on DNA metülatsioon. Põhimõtteliselt on DNA metülatsioon keemiline märgis, mis lisatakse genoomi teatud osadele. Teil on A, C, G ja T ning DNA metülatsioon lisatakse siis, kui teil on G kõrval C. Kui see lisatakse, sulgeb see genoomi osa. Genoom voldub endasse ja see osa pole enam ligipääsetav. Nii teavad rakud, millistele genoomi osadele ligi pääseda ja millistele mitte, ning see on iga rakutüübi puhul erinev. https://www.youtube.com/watch?v=A1tyYnNJNDA&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=11&pp=gAQBiAQBsAgC Molekulaarsetest vigadest süsteemse languseni Samuti teame, et see epigeneetiline programm ehk DNA metülatsioonimustrid muutuvad vananedes tugevalt. Kuigi naharakul peaks olema kindel muster, siis vananedes see muster sassi läheb. Arvame, et see põhjustab naharakkude talitlushäireid või kaotab rakk oma olulise identiteedi, võime täita oma spetsiifilist ülesannet. Igal meie keha rakul on väga spetsiifiline funktsioon ja selle funktsiooni määrab epigenoom. Probleem on selles, et vananedes epigenoom kas stressi või juhuslike vigade tõttu ümber kujundatakse. Selle tulemusel kaotab iga rakk oma identiteedi ega toimi enam nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui üha rohkem rakke muutub düsfunktsionaalseks, võite ette kujutada, kuidas see tekitab düsfunktsiooni organite tasandil ja lõpuks kogu süsteemi tasandil. Üks epigeneetika vorm on DNA metüleerimine, mis on genoomi eri kohtade keemiline modifikatsioon. Meie DNA-s on erinevad nukleotiidid A, C, G ja T ning kui G kõrval on C, võib neil olla keemiline märgis, mis võib genoomi piirkondi välja lülitada. Teadlased on avastanud, et nende keemiliste märgiste muster muutub vananedes üsna dramaatiliselt. Masinõppe ja tehisintellekti abil oleme suutnud ennustada, kui vana keegi nende keemiliste märgiste mustrite ehk DNA metülatsiooni põhjal välja näeb. Seda on hakatud nimetama epigeneetiliseks kellaks, mis on viis bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks, tuginedes metülatsiooni suurenemisele või vähenemisele genoomi teatud piirkondades. Me arvame, et muutused sellel tasandil, mida me peame molekulaarseks tasemeks, põhjustavad muutusi, mida me näeme fenotüübilisel või füsioloogilisel tasandil. Aja jooksul muutuvad rakud vähem funktsionaalseks. Nad ei suuda enam nii hästi täita seda, milleks nad algselt mõeldud olid. Me näeme seda paljude haiguste puhul. Üks näide on vähk. Rakud, millel on kiiremad epigeneetilised muutused, võivad olla vähi suhtes altimad. Minu labor on näidanud, et kui mõõta selliseid näitajaid nagu epigeneetiline kell, siis see on kasvajates võrreldes normaalse koega oluliselt kiirenenud. Samuti näeme, et meie keha organid, millel on suurem kalduvus vähi tekkeks, vananevad epigeneetiliselt kiiremini kui rakud, millel on väiksem kalduvus vähi tekkeks. Paljud inimesed võivad mõelda, kuidas oma epigeneetilist vanust mõõta või mida epigeneetiline kell nende kohta ütleb. Praegu on olemas otse tarbijale müüdavad tooted, mis seda pakuvad. See on kallim kui tavalised laboritestid, kuna see tugineb nende muutuste mõõtmiseks täiustatud tehnoloogiale. Tavaliselt, kui kasutate epigeneetilise vanuse mõõtmiseks otse tarbijale müüdavat toodet, tehakse seda kas vere- või süljeproovi abil. Küsimus on selles, kas see on hea näitaja selle kohta, kuidas erinevad süsteemid või organid üldiselt vananevad, sest epigeneetilist vanust saab mõõta erinevat tüüpi rakkudes ja organites. Siiski on veres mõõdetud epigeneetiline kell osutunud heaks järelejäänud eluea ja haigestumisriski ennustajaks. Aja jooksul muutuvad need algoritmid epigeneetiliste näitajate abil vananemise üldise ennustamise osas paremaks. https://www.youtube.com/watch?v=7GszWZWOKzI&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=10&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta Mitmed inimesed on hakanud huvituma epigeneetilistest kelladest ja on hakanud aja jooksul jälgima oma epigeneetilist vanust. Sarnaselt sellistele näitajatele nagu fenotüübiline vanus või muud bioloogilise vanuse näitajad annab see inimestele võimaluse jälgida oma vananemisprotsessi ja välja selgitada, kuidas nad saavad oma tervisekäitumist muuta, et seda optimeerida. Inimeste jaoks, kes soovivad jälgida epigeneetilist vanust n võrdub 1-ga või individuaalsel tasandil, ei tea me ikka veel täpselt, mida epigeneetilise vanuse muutused esindavad. Kui keegi jälgib seda, muudab midagi oma elustiilis või lisab uue raviskeemi ja seejärel näeb epigeneetilise vanuse muutust, pole selge, mis seda põhjustas või kas see esindab tegelikku vananemiskiiruse muutust, võrreldes fenotüüpiliste või füsioloogiliste näitajatega, mille kohta me teame veidi rohkem, mida need markerid esindavad. Siiski on teadusringkondades suur huvi selle vastu, et välja selgitada, mis neid epigeneetilisi muutusi põhjustab ning kuidas me saame neid manipuleerida ja sekkuda. Meie arvates võib sekkumise eesmärk olla parem just sellel tasandil, kuna arvame, et vananemine algab molekulaarsel tasandil, seega on oluline mõista, mis põhjustab epigeneetilise vanuse muutusi ja mida see funktsionaalselt esindab. Üks põnev asi epigeneetiliste kellade juures on see, et need näivad olevat seotud paljude haigustega. Neid seostatakse vähiga, kus epigeneetilises vanuses kiirenenud rakud tunduvad vähile vastuvõtlikumad. Seda näeme ka selliste haiguste puhul nagu Alzheimeri tõbi, diabeet ja mõned kopsuhaigused. Tähelepanuväärne on see, et see nähtus ei ole haigusspetsiifiline ja võib olla haiguste ühendav edasiviiv jõud kõikjal. Epigenoomi ja epigeneetilise kella uurimise juures on minu jaoks kõige põnevam see, et see on võimas tööriist rakkude muutuste mõistmiseks, mis võivad kaasa aidata paljudele haigustele erinevates kudedes. Me näeme sama signatuuri ja sama nähtust olenemata rakutüübist, mida me uurime. Veel üks põnev asi on see, et see protsess näib olevat midagi, millesse me saame sekkuda. Me teame, et see toimib mõlemas suunas ja seda võib olla võimalik tagasi pöörata. Üks mure, mis mul inimeste puhul pidevalt oma bioloogilist vanust jälgides on see, et nad tahavad seda kasutada biohäkkimiseks. Me saame seda teatud määral teha, kuid peame meeles pidama, et ükski neist mõõdikutest pole täiuslik. Me pole bioloogilist vanust täiuslikult mõõtnud ja kasutatav mõõdik võib anda erinevaid vastuseid. Inimesed ei tohiks üle optimeerida kindla bioloogilise vanuse mõõdiku suhtes. Kui asjad, mida teete, on tervisele head, näiteks toitumine, treening, uni ja stress, ning näete seda oma bioloogilises vanuses, võite olla kindel, et see on tõenäoliselt reaalne tulemus. Mure seisneb selles, et inimesed proovivad ravimeid või toidulisandeid, mis on suunatud ühele numbrile, ja see pole eesmärk. Lõppkokkuvõttes on oluline, et inimesed mõistaksid, kui palju neil on võimu mõjutada oma vananemist ja haigestumisriski. Meie haigestumisriskid ei ole meie geenidesse kirjutatud. Jah, me kõik vananeme ja me ei kavatse seda peatada, kuid see, kui kiiresti see juhtub, ja kui kaua te säilitate tervise ja optimaalse toimimise, sõltub suuresti sellest, mida te igapäevaelus teete. Kas vananemine on haigus? Vananemise teadusvaldkonnas vaieldakse palju selle üle, kas vananemine on haigus, mida tuleks ravida samamoodi nagu haigusi. Minu isiklik seisukoht on, et vananemine iseenesest ei ole haigus, vaid protsess, mis aitab kõige enam kaasa paljudele meile olulistele haigustele. Seda öeldes arvan, et peaksime sekkuma ja proovima ravida või vähemalt aeglustada vananemise kiirust, kuid me ei tohiks seda haiguseks pidada, sest pole selget punkti, kus inimene on vananenud teatud määral ja tal on nüüd haigus. Ja me kõik vananeme sünnist surmani. Ja lõppkokkuvõttes on oluline see, kuidas me seda protsessi aeglustame, et ennetada paljusid haigusi, mida inimesed püüavad ravida. Paljud inimesed arvavad, et vananemise valdkond keskendub surematuse või surma või vananemise ravimise kontseptsioonile. See on minu arvates pisut erinev paljust toimuvast teadusest. Ja valdkond keskendub sellele, kuidas saaksime ennetada vananemisega kaasnevaid haigusi ja hoida inimesi võimalikult kaua tervena. Ja kui see lõpuks eluiga pikendab, on see peaaegu boonus. Kuid eesmärk ei ole surematus. Meie kehad on loodud toimima väga spetsiifilisel viisil. See on midagi, mille oleme välja arendanud, aga aja jooksul see funktsioon nõrgeneb. Ja seda me näemegi haiguste ilmingutena, haiguste puhul, mis tekivad siis, kui keha on jõudnud ühe protsessi tüübi mõttes düsfunktsionaalsesse seisundisse. Ja põhjus, miks meie kehad sellesse punkti jõuavad, on kõik need muutused, mis meie arvates vananemisprotsessi tulemusena kuhjuvad. Tõsi küll, haiguse võivad põhjustada ka muud tegurid, näiteks infektsioon või geneetiline eelsoodumus, kuid enamik haigusi, nagu vähk, südame-veresoonkonna haigused ja Alzheimeri tõbi, on meie erinevate süsteemide progresseeruv funktsioonikaotus, mida meie arvates otseselt põhjustab vananemisprotsess. Kui suudame välja mõelda, kuidas oma vananemiskiirust sisemiselt aeglustada, siis on teadus näidanud, et see avaldub tõenäoliselt ka meie välimuses. https://www.youtube.com/watch?v=1x0pWN5C6wQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=9&pp=gAQBiAQB0gcJCYcKAYcqIYzvsAgC Kuidas haigus tekib Elussüsteemid on tõeliselt tähelepanuväärsed. Evolutsiooni käigus oleme arenenud omandama selle kauni koordineerituse ja spetsiifilisuse, mis teeb meist need, kes me oleme. Seega on rakkudel spetsiifilised rollid, meie organid on seatud toimima spetsiifilisel viisil ja see annab meile elu. Kuid kõik need asjad, mis määravad nende organite ja rakkude funktsiooni, lagunevad aja jooksul. Me mõtleme sellest, et molekulaarsed muutused, mis võimaldavad rakkudel teatud viisil toimida, kirjutatakse vananedes ümber. Ja nüüd kaotavad rakud oma spetsiifilisuse, muutuvad nad düsfunktsionaalsemaks. Mida rohkem düsfunktsionaalseid rakke teie kudedesse ja organitesse koguneb, seda enam need organid ei tööta nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui teie organid hakkavad talitlushäireid tekitama, hakkate seda nägema kogu keha tasandil. Me hakkame nägema üldist langust oma suuremates funktsionaalsetes aspektides. Näiteks meie võime bussi peale joosta või kuulda sõpra meile ütlemas – need suuremad funktsionaalsed omadused halvenevad aja jooksul kõigi nende väikeste muutuste tõttu, mis akumuleeruvad molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Elussüsteemid on tähelepanuväärsed ka selle poolest, et oleme avatud süsteemid, seega saame oma keskkonnast energiat ammutada ja seda enda ülalpidamiseks kasutada. Seega üldiselt lagunevad eluta süsteemid selle entroopilise muutuse osas üsna konstantse kiirusega. Kuid meie süsteemid on kohanenud puhvri, vastupidavuse omamisega. Me saame energiat kasutada oma funktsioonide ja struktuuri säilitamiseks palju kauem, kuid aja jooksul see lõpuks üle jõu läheb ning me näeme ikkagi seda regulatsioonihäiret ja funktsionaalset langust, nagu ka vastupidavuse kadu. Vananemist iseloomustab tegelikult düsfunktsioon ja me näeme seda palju haiguste puhul, mis kipuvad vananemisega tekkima. Üks suurepärane näide on diabeet, mille puhul näeme düsfunktsiooni oma ainevahetuse tervises, kus glükoos koguneb kogu vereringesse. Kuid on ka teisi vananemisega kaasnevaid haigusi, mis on samuti seotud düsfunktsiooniga. Näiteks vähk on meie endi düsfunktsionaalsed rakud, mis ei käitu nii, nagu algselt ette nähtud. Paljusid vananemisega kaasnevaid haigusi saab seostada düsfunktsiooniga ehk teatud organsüsteemide allakäiguga. Seega võib sellist haigust nagu diabeet pidada meie ainevahetussüsteemi languseks. Näiteks Alzheimeri tõbi on kesknärvisüsteemi düsfunktsiooni langus. Ja teist vananemisega kaasnevat haigust, sarkopeeniat, mis on vananemisega kaasnev lihaste hõrenemine, võib pidada mitmete süsteemide, sealhulgas ainevahetussüsteemi ja ka lihasluukonna, languseks. Elustiili jõud Kuni teadus ei leiuta ravimeid või ravimeetodeid vananemise vastu võitlemiseks, on praegune elustiil meie parim viis vananemisprotsessi aeglustamiseks. Seda seetõttu, et elussüsteemid on kohanemisvõimelised. Me kohaneme oma keskkonnaga, me kohaneme asjadega, mida kogeme. Seega saate selliseid asju nagu vastupanuvõimet suurendada erinevate elustiiliharjumuste kaudu. Näiteks füüsiline aktiivsus või treening võib suurendada meie vastupanuvõimet ja kaitsta meid tulevikus edasiste stressitegurite eest. Samuti teame, et erinevad toitumisrežiimid võivad samuti suurendada meie vastupanuvõimet ja arvame, et aeglustavad vananemisprotsessi üldiselt. Ja need pole uued asjad. Need on asjad, mida meile on rääkinud näiteks meie emad või vanaemad – sööge tervislikult, magage hästi, tehke trenni, ärge suitsetage. Need ei tohiks inimestele üllatusena tulla, aga ma arvan, et inimesed ei taipa, kui palju need mõjutavad vananemise kiirust ja ka nende kalduvust erinevate vanusega seotud haiguste tekkeks. Kas me saame vananemist tagasi pöörata? Teadusena mõtleme, kas suudame välja mõelda viise, kuidas aeglustada või isegi tagasi pöörata neid vananemisprotsessi seisukohalt olulisi bioloogilisi muutusi. Me ei tea, mil määral saame vananemist kogu kehas tagasi pöörata, kuigi teame, et raku vanust on võimalik tagasi pöörata. See juhtub arengu käigus, kui kaks naissoost ja meessoost rakku ühinevad ja loovad täiesti uue null-eluealise organismi, isegi kui need pärinevad vanematelt, kes olid ehk 20ndates, 30ndates või isegi 40ndates eluaastates. Ja me oleme avastanud, et teaduses saame seda teha taldrikul. Me saame aktiveerida spetsiifilisi tegureid, mis võtavad näiteks 75-aastase inimese naharaku ja muudavad selle tagasi millekski, mis on embrüo rakust peaaegu eristamatu. Me teame, et vähemalt rakulisel tasandil on see võimalik. Küsimus on selles, kas seda saab teha täiskasvanud organismis? Need meist, kes on piisavalt vanad, et minna oma keskkooli kokkutulekule, näiteks 20. või 30. aasta keskkooli kokkutulekule, teame, et kui te sinna läheksite, ei näe kõik välja samaealised, kuigi nad tõenäoliselt on. Mõned inimesed näevad välja täpselt samasugused nagu siis, kui te keskkooli lõpetasite, seega pole nad 18. eluaastast saadik muutunud, samas kui võib olla teisi inimesi, keda te isegi ei tunne. Ja te vaatate neid ja mõtlete: "Ma ei saa ju nii vana olla, me pole ju nii palju vananenud." Me teame juba iseenesest, et kõik inimesed ei vanane ühesuguse kiirusega ning mõned meist vananevad kiiremini ja mõned aeglasemalt. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kuidas saada aeglaseks vananejaks? https://www.youtube.com/watch?v=P4hI1w_WZvE&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=8&pp=gAQBiAQBsAgC Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse Nagu paljud asjad, millest oleme vananemise kontekstis rääkinud, on ka epigenoom väga dünaamiline. Need on asjad, mis meie arvates võivad liikuda mõlemas suunas. Seega on võimalik epigeneetilist vanust suurendada, aga oleme ka näidanud, et seda saab rakkudes tagasi pöörata. Shinya Yamanaka võitis Nobeli preemia nelja teguri avastamise eest, mille üleekspressioon rakkudes võib muuta vana raku või põhimõtteliselt iga rakutüübi tagasi embrüonaalse tüviraku sarnaseks. Hiljem, kui teadlased hakkasid nendele andmetele selliseid asju nagu epigeneetiline kell rakendama, avastasime, et lisaks rakutüübi muutmisele kustutatakse või tühistatakse kõik need epigeneetilised muutused, mida oleme bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks kasutanud. Seejärel tekib küsimus, kuidas seda kehas teha? Kas rakke saab vanast epigeneetilisest olekust tagasi nooremasse epigeneetilisesse olekusse programmeerida? Ja siis tekib küsimus, mida see meie füsioloogia ja tervise jaoks tähendab? Mõned inimesed võivad öelda, et oleme lahendanud vananemisprobleemi rakkudega taldrikul. Me saame rakke vanutada ja nende vanuse tagasi pöörata ning lähtestada nulli. Nüüd proovivad inimesed seda teha organismides. Alustuseks teevad inimesed seda hiirtel, kus erinevates hiiremudelites saab üleekspresseerida neid nelja faktorit, mida tavaliselt nimetatakse Yamanaka faktoriteks. Teadlased on täheldanud, et hiirtel näib olevat paranemist erinevates funktsionaalsetes tulemustes ja võib esineda ka oodatava eluea pikenemist, kuigi seda tuleb veidi rohkem jälgida. Selle teaduse juures on kõige hämmastavam see, et me arvasime alati, et vananemine toimub ühes suunas, et need on lihtsalt stohhastilised kahjustused, mida ei saa tagasi minna ja parandada, sest neid on nii palju ja laialt levinud ning et ainus asi, mida teha saab, on nende kahjustuste kuhjumist aeglustada. Kuid see epigenoomi ümberprogrammeerimine näitab meile, et see on palju muandatavam ja elastsem, kui me algselt arvasime. Seega saab võtta vananenud ja teatud tüüpi raku ning selle olekut täielikult muuta vaid mõne teguri abil. Ja see avab terve selle idee sellistest asjadest nagu rakkude insenerimine. Kuidas me siis võtame rakke ja viime need seisunditesse, mida me peame funktsionaalsemateks ja tervemateks? Kuidas me saame välja selgitada, millised seisundid põhjustavad tervist ja funktsiooni meie erinevates organsüsteemides? Ja kui me need seisundid teame, kas saame siis erinevaid rakke neisse seisunditesse viia? https://www.youtube.com/watch?v=-V1mwwlebiQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=5&pp=gAQBiAQBsAgC Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravimise viisi Paljud muutused, mida rakud vananedes läbivad, sealhulgas epigenoomi muutused, põhjustavad teatud haigusi, näiteks vähki. Seega suureneb vähirisk vanusega eksponentsiaalselt. Ja me arvame, et osa sellest võib olla tingitud muutustest, mida epigenoomi vaadates mõõdetakse. Üks hüpotees on, et kui epigenoomi saab nooremasse olekusse ümber kujundada või ümber programmeerida, võidakse ära hoida mõnede nende rakkude arenemist vähiks. See ei tegele küll mõnede mutatsioonidega, mis võivad vähki eelneda, kuid paljud mutatsioonid kuhjuvad eluea alguses. Ja küsimus on, mis toimub hilisema vananemisega, mis ikkagi surub neid rakke vähiks muutuma? Epigeneetiline kell on tähelepanuväärne selle poolest, et see suudab jälgida vananemist mitmesugustes rakutüüpides ja organsüsteemides. Naha vananemise jälgimiseks saab kasutada sama mõõdikut, mida kasutataks maksas või veres. Veelgi olulisem on see, et epigeneetilise kella põhjal ennustatud vanuse ja kronoloogilise vanuse erinevus omab bioloogilist tähendust. Arvame, et sellel on bioloogiline tähendus, kuna see näib ennustavat erinevaid tulemusi või haigusi olenemata sellest, millises organis seda mõõdeti. Kui ma mõõdan veres epigeneetilist vanust, siis selgub, et see näitaja ennustab järelejäänud eluiga või südamehaiguste või diabeedi riski. Oleme uurinud epigeneetilist vanust, mida mõõdetakse ajus pärast inimeste surma, ja leidsime, et see näib olevat seotud Alzheimeri tõvega seotud patoloogiaga. Usume, et kuigi me pole tõestanud, et see on nende haiguste põhjuslik põhjustaja, näib see olevat vananemisprotsesside tunnus, mis põhjustavad vananemisega kaasnevaid haigusi. Nende epigeneetilise kella mõõdikute edasiarendamisel ja täiustamisel on need kasulikud vananemise jälgimiseks ja haigusriski mõistmiseks. Seega on suurepärane see, et epigeneetilise kella mõõdikud ei anna teile mitte ainult kogu keha vananemise mõõdikut, vaid me saame seda mõõta erinevates alamsüsteemides ja mõista, kuidas inimesed võivad oma keha eri süsteemides erinevalt vananeda. Mõned inimesed võivad olla metaboolsele vananemisele vastuvõtlikumad, teised aga põletikulisele vananemisele. Ja see profiil, kui kõike arvesse võtta, võib anda parema ettekujutuse sekkumistest või elustiilifaktoritest, mida peaksite rakendama, või konkreetsetest haigustest, mille risk teil võib olla suurem või väiksem. Teadlased on vananemisprotsessi sekkumise, olgu see siis selle aeglustamine või tagasipööramine, suhtes nii elevil, sest meie arvates saame nii peatada muutused, mis põhjustavad meile olulisi haigusi. Selle asemel, et korraga ühte haigust ravida, kui suudaksime vananemist aeglustada või tagasi pöörata, saaksime haigused täielikult kõrvaldada või vähemalt edasi lükata. Praegu kasutavad inimesed epigeneetilist kella pigem diagnostikavahendina kui sekkumisvahendina. Inimesed kasutavad seda ühe näitajana, mis näitab, kuidas nad üldiselt vananevad. See ei ole täiuslik näitaja ja jäädvustab ainult ühte vananemisprotsessi tahku, kuid see võib anda inimestele teatud aimu nende tervislikust seisundist ja erinevate vananemisega kaasnevate haiguste tekkeriskist. https://www.youtube.com/watch?v=laoYu_dePLU&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=7&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas toitumine aitab pikaealisust saavutada Toitumisteadus on midagi, mis on pikaealisuse ja vananemise valdkonna inimesi väga huvitanud. Ja sadu aastaid on inimesed uurinud, kuidas meie toitumine ning söödava toidu hulk ja tüübid näivad mõjutavat meie vananemist. Kuid see teadus on ka väga keeruline, sest vähemalt inimeste puhul on raske määrata inimestele konkreetseid dieete ja panna neid neid piisavalt kaua järgima, et neid randomiseeritud kliinilise uuringu abil uurida. Seega toetuvad teadlased tavaliselt epidemioloogilistele või vaatlusandmetele. Nad uurivad populatsioone ja võrdlevad erinevate inimeste toitumist ning seejärel uurivad nende inimeste omadusi. Kasutades selliseid näitajaid nagu bioloogiline vananemine, haigestumisrisk või oodatav eluiga, kas teatud dieedid kipuvad olema seotud teatud tulemustega? Probleem on selles, et on väga raske öelda, kas toitumine neid asju põhjustab, ja ka inimestel, kellel on tervislikum toitumine, on ka muid tervisekäitumisi, mis nendega kaasnevad. Seega on väga raske täpselt välja selgitada, millised toitumiskomponendid on olulised. Kalorite piiramise taga peituv teadus Vananemise ja pikaealisuse valdkonnas on uuritud peamiselt toitumiskomponenti, näiteks kalorite piiramine. Juba üle saja aasta tagasi nägid teadlased, et kui loomad piiravad oma kalorite hulka, siis nad kipuvad kauem elama. See pani aluse tervele kalorite piiramise kontseptsiooni uurimise valdkonnale. Kalorite piiramine ei ole nälgimine, vaid tavaliselt umbes 20% kalorite tarbimise vähendamine. Paljude erinevate loommudelite puhul, alates ussist, kärbsest ja hiirest, on inimesed näinud, et kaloripiiranguga loomad kipuvad kauem elama. Üks hoiatus on aga see, et see võib geneetikast olenevalt erineda. Seega viidi läbi uuring hiirtega, mis näitas erineva geneetilise taustaga hiiri. Mõned neist said klooripiirangust kasu, mõned ei mõjutanud seda üldse ja mõned said halvema tulemuse. Me arvame, et klooripiirangu hulk, mida meie keha talub, võib olla geneetiliselt määratud ja et see peaks olema personaalsem raviskeem. Kui püütakse välja selgitada, kas kalorite piiramine on vananemisprotsessile kasulik vananemise aeglustamise mõttes, on üks hoiatus see, et tänapäeva inimesed ei ole veel baastasemel. Meil on suurem kalduvus ülesöömisele. Seega on mõned teadlased jõudnud järeldusele, et kasulik ei pruugi olla kalorite piiramine, vaid kalduvus ülesöömisest hoiduda. Isegi kui te ei saa oma kaloreid piirata nii, nagu on uuritud kaloripiirangu osas, on enamiku inimeste jaoks tõenäoliselt kasulik lihtsalt loobuda ülesöömisest ja keskenduda oma tegelikele kalorivajadustele, mis põhinevad teie energiakulul. Kaloripiirangu avastus oli juhuslik. Seega ei kavatsenud teadlased uurida, kuidas toitumine mõjutab vananemist ja pikaealisust. Nad avastasid juhuslikult, et kui nende, antud juhul rottide, toiduks oli madala kalorsusega toit, siis nad elasid kauem. Pärast seda, kui see paar sada aastat tagasi esmakordselt avastati, jätkasid inimesed selle uurimist ja see sai tõeliselt populaarseks 1970. ja 1980. aastatel ning see jätkub ka tänapäeval, kus inimesed on püüdnud välja selgitada, milline on mehhanism, mille abil kalorite vähendamine minimaalse defitsiidini pikendab eluiga ja tagab terve ja haigusvaba eluea. https://www.youtube.com/watch?v=gwgrCbJdxlM&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=6&pp=gAQBiAQBsAgC Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad Toitumine on ilmselt kõige enam uuritud käitumine, püüdes mõjutada selliseid asju nagu vananemine ja pikaealisus. Seega on loomadel näidatud, et sellel on üsna märkimisväärne mõju oodatavale elueale. Kuid see ei tähenda, et toitumine peab olema äärmuslik. Seega, kui me ütleme, et sellel on suur mõju, võib see tähendada lihtsalt teatud dieetide, näiteks ületarbimise või paljude selliste asjade söömise vältimist, mille kohta me juba teame, et need on meile halvad, ning lihtsalt mõõduka toitumise pidamist, mis on kooskõlas meie igapäevaste energiavajadustega. Vananemist näivad mõjutavat tegelikult kolm toitumiskomponenti. Seega esimene on see, kui palju me sööme, teine on see, mida me sööme, ja kolmas on ehk see, millal me sööme. Mis puutub sellesse, kui palju me sööme, siis palju teaduslikke uuringuid on kalorite piiramise idee kohta käinud, aga tegelikult on see jällegi isegi väikese defitsiidi säilitamine või selle puudumine. Seega ei suuda enamik meist kogu elu jooksul säilitada 20% kaloridefitsiiti. Seni kuni suudame rahuldada oma energiakuluga kooskõlas olevaid vajadusi ja me ei tarbi üle, arvame, et see avaldab vananemisele üldist tervisemõju. Teine asi, mida on uuritud, on see, mida me sööme. Seega on palju uuritud, kas sellised asjad nagu taimne toitumine on vananemise pikaealisusele kasulikud, ja näib olevat tõendeid selle kohta, et mõõdukalt madala loomse valgu sisaldusega dieet, seega vähem loomsete saaduste, rohkem puu- ja köögiviljade ning täisväärtusliku toidu söömine, on üldiselt parem. Selliste asjade nagu rafineeritud suhkru ja selliste asjade minimeerimine, mille kohta me juba teame, et need on meie tervisele halvad. Kolmas taandub sellele, millal me sööme, ja see on vananemise ja pikaealisuse teaduses tõeliselt uus valdkond. Seega, enamik inimesi ei suuda kaloreid piirata, kuid teadlased on leidnud, et paastumine võib jäljendada mõningaid eeliseid, mida oleme kalorite piiramisega näinud. Kui inimesed saavad päeva jooksul mitu tundi paastuda ja seega ehk oma söömise väikse aknani minimeerida, siis arvame, et see võib korrata paljusid eeliseid, mida oleme kalorite piiramise uuringutes näinud. Selle aja üle, millal see aken peaks tekkima, on endiselt arutelusid. Mõned teadlased viitavad kalorite tarbimist ettepoole suunamisele, st söömine päeva jooksul varem ja paastumine. Kuid me pole ka kindlad, et paljude inimeste jaoks on lihtsam teha vastupidist ja lihtsalt õhtusööki süüa ning kalorite tarbimist varakult piirata. Me pole kindlad, kas sellel oleks sama kasu kui varem alustamisel. Idee, miks sellised asjad nagu kalorite piiramine või paastumine võivad parandada meie vananemisprotsessi ja parandada meie tervist, tuleneb sellest, et meie arvates tekitab see meie kehas hormeesi idee. Hormees viitab kergele stressorile, mis muudab meie keha aja jooksul vastupidavamaks ja tugevamaks stressile. Seega muudavad need lühiajalised kerged stressorid, olgu selleks paastumine või väike kaloridefitsiit, meie keha tugevamaks ja me arvame, et oleme vastupidavamad paljudele muutustele, mida me vananedes näeme. See, mida me sööme, võib muutuda ka olenevalt sellest, kes me oleme. Me teame, et meie geneetika võib määrata, mida ja kui palju me peaksime sööma, aga ka meie vanus võib muuta seda, mida ja kui palju me peaksime sööma. Vanemad inimesed, kellel on suurem kalduvus sellistele asjadele nagu lihaskadu või nõrkus, võivad vajada rohkem valku kui nooremad inimesed, kelle jaoks on teaduslikult näidatud, et madala valgusisaldusega dieet võib olla kasulik. Oluline on meeles pidada, et need asjad pole kivisse raiutud ja neid tuleb tõesti individuaalselt kaaluda. Pole nii lihtne välja selgitada, milline on igaühe jaoks optimaalne või ideaalne toitumine. Me ei tea täpselt, kuidas sellised asjad nagu geneetika inimesi erinevatele dieetidele eelsoodumusega mõjutab, kuid üks viis seda teha on jälgida paljusid neid tervisenäitajaid, näiteks meie bioloogilise vanuse näitajaid, et näha, kuidas meie toitumine meid mõjutab. Kui muudaksite oma toitumist täielikult või kehtestaksite midagi sellist nagu vahelduv paastumine, kas näete seda oma näitajates? Ülejäänud asjad on lihtsalt funktsionaalsed, kuidas te end tunnete. Vananedes ja nõrkuse või lihaskadude tekkeks kalduvuse korral võivad inimesed soovida suurendada selliste asjade nagu valgu sisaldust oma toidus, et veenduda mõne funktsiooni säilimises, mis aja jooksul võivad väheneda. Mida edasi me teaduses liigume ja rohkem neid vananemise biomarkereid arendame, seda kiiremini me mõistame, kuidas toitumine vananemisprotsessi mõjutab. Praegu aga võime öelda, et parim nõuanne on mitte liiga palju süüa ja proovida pidada kinni täisväärtuslikust mahetoidust, milles pole liiga palju loomset valku. https://www.youtube.com/watch?v=oLJ4Oj2l22I Elada paremini, mitte ainult kauem Inimesi on surematuse ja vananemise idee juba väga pikka aega haaranud. Kuid küsimus on selles, kas pikem eluiga on tõesti parem elu? Ja mõnel juhul ehk jah, aga mitte alati. Enamiku inimeste jaoks on oluline elukvaliteet. Me kõik tahame säilitada oma tervist ja funktsioone ning nautida asju, mis teevad elu elamisväärseks. Seega vananemisteaduse eesmärk ei ole mitte ainult eluea pikendamine iga hinna eest, vaid ka terve elu pikendamine. Kas me saame edasi lükata haiguste teket? Kas me saame edasi lükata funktsionaalse languse teket ja hoida inimesi tervena ja funktsioneerivana nii kaua kui võimalik? Me arvame, et kui me sekkume vananemisprotsessi endasse, saame edasi lükata kõiki asju, mida inimesed vananemise peale mõeldes kardavad. See ongi tegelikult eesmärk. Me tahame parandada elukvaliteeti ja seda aja jooksul säilitada. Ja kui see pikendab eluiga, on see lisaboonus. Aga see pole lõppeesmärk. Me teame, et mõnikord on selle kontseptsiooni, mida me nimetame elueaks ja terviseperioodiks, vahel lahknevus. Eluiga on jällegi lihtsalt aeg, mille olete elanud sünni ja surma vahel. Teadlased peavad terviseperioodiks aega, mille jooksul olete elanud tervemas ja funktsioneerivamas olekus. Just seda me püüamegi optimeerida. Kuid mõnikord näeme nende kahe tunnuse vahel lahknevust või ebakõla. Üks näide on see tervise ellujäämise paradoksi idee, mida näeme meeste ja naiste vahel. Keskmiselt elavad naised üle maailma mõne aasta võrra kauem kui mehed. Kuid naised on ka vastuvõtlikumad mõnele vananemisega kaasnevale haigusele. Näiteks artriit ja Alzheimeri tõbi. Keskmiselt kipuvad naised veetma mõne vanusega seotud puude all rohkem aega kui mehed. Mõned võivad väita, et see on parem elu, kuna nad on elanud kauem? Või sooviksite ehk lühemat elu, kuid vabamat elu nendest vananemisega kaasnevatest haigustest? Mõeldes sellele, kuidas me tahame vananemisse sekkuda ja milline on meie teaduse tulemus, taandub see tegelikult kontseptsioonile, mida me nimetame haigestumuse kokkusurumiseks. Seega on idee selles, kas me saame haiguse ja puude algust nii kaugele lükata, et vahetult enne surma suruksime haiguse ajastuse kokku sellesse väga lühikesse perioodi, selle asemel, et see tekiks varem elus ja elaksime nende vananemisega kaasnevate haigustega 20, 30 või 40 aastat? Me arvame, et see on võimalik, sest saja-aastaseid elanikke vaadates on näha, et nad kipuvad haiguste ajastust suruma lühikesele ajale vahetult enne surma. Nad veedavad suurema osa oma elust palju tervemas seisundis. Me tahame välja selgitada, kuidas saaksime selle kõigile võimalikuks teha, et me saaksime võimalikult kaua terved, funktsioneerivad ja õnnelikud olla ning elada head elukvaliteeti. Teine väga oluline asi, mida pikaealisuse teaduse seisukohast meeles pidada, on see, et me ei taha suurendada nn tervisealast ebavõrdsust. Praegu, kuigi rahvastiku keskmine eluiga on veidi alla 80 aasta, tahame tagada, et saaksime kõigile pakkuda pikemat ja tervemat elu, mitte ainult sekkumisi või ravimeetodeid, mis aitavad rikkamatel või jõukamatel inimestel seda saavutada. Ja kuidas tagada, et kõigil oleks võimalikult terve ja pikk elu. https://www.youtube.com/watch?v=t957BN3Z7FE