„Väikesed naised“ on film, mis vastab eranditult igale küsimusele, mis kukla taga 3 või 300 aastat pakitsenud. Uuemal ajal ongi nii – küsi – ja vastust näed kinos, kuhu meie läksime Marje ja teiste tüdrukutega ühiskülastusele Altweski avariitööde tasakaalustamiseks. Igas mõttes.
Deemonid ihkavad teemantideks. Fööniksid tahavad tuhast tõusta. Põrkleme ala(hin)damise labürintides, kus meie Tööd ja Teenimist ei väärtustata. Tegudeinimesed ja puldipubed kõnelevad 50 erinevat eesti keelt. Meid sunnitakse raha eest klišeeostjate rõõmuks „õnnelikke lõppe“ tootma. Meid tarbitakse ja kuritarvitatakse, meie missioonitunde ja pühendumiste üle irvitatakse, vandaalitsetakse ja parasiteeritakse. Eriti puhta töö- ja loomerõõmu hetkel sõidavad nürimeelsed „vsjo-našed“, inglirüvetajad ja haldjavägistajad üle 7 ühes elatavate elude.
Nagu „Väikesed naised“, nii ka väikesed naised tunnevad sügavat olemuslikku rõõmu võitudest varingute, elektrišokkide, uputuste, töölaviini ja olmevallide üle. Puhastasime käsitsi 300aastase kanali – mehed mõtlesid kopa tuua, me tegime ära. Ning kinost sain teada, et mõnda aega on täitsa okei mitte kirjutada. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Koguja raamat
Tajume hoolikalt, mida soovime. Kogeme, kuidas raisakullid ja šaakalid meid iga võimalust kasutades laiali tassivad. Õnneks on meie kõrval ustavad sõnumitoojad.
Tehniliselt võib öelda, et percheroni-piiga Di on kaela vastu boksiukse põikpuud paljaks süganud. Ent kuidas teisiti kui pilti näidates ta emandat hoiatada saaks? Ettevaatust, raisakullid!
Kui „Väikeseid naisi“ seansi järel analüüsisime, nentis leedi konstella Oja: nunu, jälle munad letis, mis?
Jep, tarbijate maharaputamine nõuab mehisust. Valede ja poolpeeretamiste ajad on möödas. Tänasest retrograadne Merkuur toetab galaktilise sitahargiga uusi reegleid ja meelekindlust ning asetab puuduvad pusletükid oma kohtadele. Ses juurteni kasimise pühas Töös on iga leid puusaliigesest Kuldse trio kassetini mitmekihiline sms.
Üle aegade kohatud esoteerika-Sirgile saime küsimusele, mida head on juhtunud, vastata: täiesti uue sageduse vastutuse, truuduse, järjepidevuse, tõotuse pidamise kogemus! Täname ja õnnistame!

Sirje Laansoo vahendab: Rapsiõli ja sojaõli halb mõju maksale, verele, silmadele ja tervisele.
Rapsiõli ingliskeelne nimi canola on väljamõeldud nimi. See õli pärineb rapsi seemnetest. Raps kuulub sinepitaimede perekonda. Raps on toiduõli aluseks olevatest õlidest kõige mürgisem. Seda teavet ei sisaldu aga mujal kui ainult kõige uuemates allikates. Selle õli ingliskeelne nimi ilmus otsekui eikusagilt. Rapsiõli on poolkuivatava toimega õli, mida kasutatakse määrdeks kütustes, seebis, kummitoodetes ja ajakirjade kaantes. Rapsiõli tekitab lateksilaadset ainet, mis kisub punased verelibled samamoodi klompi nagu ka sojaõli, kuid rapsiõli mõju on oluliselt tugevam.
Rapsiõlil on tuntud kõrvalmõju, mis põhjustab nägemise kaotust. Rapsiõli, sarnaselt sojaõlile, tekitab nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis konflikti, kuid tunduvalt tõsisemate tagajärgedega. Raps tekitab loomadel – ja ka inimestel – kopsupuhitust, hingamishäireid, verevaesust, kõhukinnisust, ärrituvust ja nägemiskaotust.
Rapsiõli kasutati loomasöötades väga laialdaselt 1986-1991aastatel Inglismaal ja Euroopas, kuni see söödast kõrvaldati. Mäletate ehk uudiseid lehmadest, sigadest ja lammastest, kes jäid pimedaks, läksid pööraseks ja ründasid inimesi? Nad tuli maha lasta!… “Eksperdid” süüdistasid nendes käitumishäiretes viirushaigust scrapie. Kui rapsiõli aga loomasöödast kõrvaldati, siis kadus ka scrapie. Nüüd kasvatame rapsi ja kasutame rapsiõli ka USA-s! Rapsiõlist on saanud meie probleem. Seda kasutatakse USA-s laialdaselt tuhandetes töödeldud toiduainetes, mida saadab loomulikult valitsuse vahikoerte õnnistus!
Ametlikult on rapsiõli nimi LEAR (madala eruukhappe sisaldusega raps). Ekspertide sõnul on see õli kasutamiseks “ohutu”. Geneetiliste aretuste abil – st. kiiritamise teel – ei ole tegu enam rapsiga, vaid canola`ga! Eksperdid räägivad rapsiõli “kvaliteedist” – selle küllastamata struktuurist, omega rasvhapetest 3; 6 ja 12, heast seeditavusest ja rasvhapete koostisest. Niimoodi pööravad nad meid looduslike küllastunud rasvade ja õlide vastu…. Ingliskeelne termin canola tekitas täiusliku suitsukatte ärihuvidele, mille eesmärgiks oli USA-s miljardeid teenida. Sõjas keemiarelvana kasutusel oleva sinepigaasi tootmisel on kasutusel ka rapsiõli.
Rapsiõlis on suures koguses isotiotsüanaate, mis on tsüaniidi koostisosaks. Tsüaniid takistab ATP mitokondriaalset loomet. ATP annab kehale energiat ja hoiab meid terve ja noorena. Pange tähele, kui palju rohkem esineb viimastel aastatel tervisehäireid nagu süsteemne luupus, polüskleroos, ajuhalvatus, müeloom, kopsu hüpertensioon ja neuropaatia. Soja-ja rapsiõlil on nende haiguste tekkes oma roll. Rapsiõlis on rohkelt glükosiide, mis põhjustavad inimkehas tõsiseid probleeme, kuna nad tõkestavad ensüümide tööd ning jätavad meid eluenergiast (chi, prana) ilma.
Soja- ja rapsiõlis leiduvad glükosiidid tekitavad immuunsüsteemis surutist. Meie kaitsekehad valged verelibled muutuvad nende mõjul uimaseks ja jäävad töö tegemise pealt magama. Need õlid moondavad ka bioelektrilist “maastikku” ja soodustavad haigusi. Alkohol ja glükosiidid rapsi- ja sojaõlis lülitavad välja meie kaitsevõrgustiku – immuunsüsteemi.
Filmis “Lorenzo õli” oli sureva poisi kehas krooniliselt madal pH tase. Tase on niivõrd madal, et tema kehavedelikud hakkasid lahustama närvikiudude kaitsekihti….. mistõttu hakkas tema närvisüsteem lagunema. Poisile anti Lorenzo õli, et tõsta tema energiataset ja vabastada metaboolsetest mürkidest. Õli tekitas tema kehas šokireaktsiooni ja viis selle happelisuse taset alla. Lorenzo õli on oliivõli. Suurtes kogustes toob oliivõli kehas esile šoki ja paneb keha ise oma pH taset korrigeerima. Lisaks sellele puhastab oliivõli keha sapi- ja maksakividest, ennetades nii sapipõie operatsiooni (“suurloputusele” peab eelnema tääkliilia e. yucca ekstrakt ja PAC-id). Ühes televisiooni vestlussaates väitis üks ekspert, et Lorenzo õli on rapsiõli. TA VALETAS! Andke haigele inimesele rapsiõli ja te saadate ta hukatusse. Tegu on järjekordse valeinfo jagamisega avalikkusele. Selline valeinfo peaks panema iga mõtleva inimese endalt küsima, kui palju jõulisi ärihuvisid tegelikult avalikku arvamust mõjutavad…. Poolfabrikaatide tarvitamise kogused on astronoomiliselt kasvanud ja nendes leidub rapsiõli, sojaõli ning keemilisi abiaineid, mis ajavad keha segadusse ning nõrgestavad immuunsüsteemi.
Sõna “tervishoiutööstus” on oksümoron. See kaitseb üksnes omaenda huvisid. Kui tahate, et teie tervis oleks tipptasemel ja teie iga pikk, siis võtke oma elu ohjad enda kätte ning hakake vastutama omaenda tervise eest. Muud võimalust ei ole!
Vältige sojaubadest tehtud toiduaineid
Soja on mürgine umbrohi, mida kasvatatakse inimeste ja loomade toiduks. Putukad sojataime ei söö, kuna nad on tuvastanud selles peituva mürgi. Inimesed ja loomad haigestuvad sellest kraamist samamoodi. Lammaste vill langeb peatselt välja, kui nad sojataimi toiduks tarvitavad. Loomad, kes söövad palju sojal põhinevat toitu, elavad poole vähem, kui arvatav eluiga ette näeks.
Kiilanemine, silmaprobleemid, maksaprobleemid, seenhaigused, kehv seedimine, väsimus jms. on soja kasutamisega otseselt seotud. Tofu, soja baasil “hot dogid”, tempeh ja sojaburgerid kuuluvad kõik samasse haigustekitajate kategooriasse. Kõik need tooted põhjustavad enneaegse vananemise.
Soja peetakse “negatiivseks” e. vasakule pöörduva energiaga taimeks erinevalt tervislikest looduslikest toiduainetest nagu teravili, oad, juurviljad, puuviljad, mahepiimatooted, seemned ja pähklid, mida peetakse “positiivseks” e. paremale pöörduva energiaga taimseks söögipooliseks. Positiivse energiaga söödavad taimed ei ärrita ega kahjusta tervist ja elujõudu.
Sojaõli, tofu jm. sojatooted sisaldavad mürgist kemikaali fütohemaglutiniini e. PHG-d. Tegu on suure valgumolekuliga, mis tekitab veres klompe ja muudab selle liimisarnaseks, tekitab arterioolides kattu, mis omakorda ummistab silmades, kõrvades ja peanahas asuvad kapillaarid ning seetõttu tekivad silmaprobleemid, kõrvahaigused ja juuksekaotus. Mõned inimesed ei saa süüa maapähkleid, kuid neis on võrreldes sojaubadega ainult väike kogus PHG-d. Nende toiduainete tarbimine võib kiirendada vaimse tervise halvenemist nii noortel kui vanadel inimestel ja protsess päädib Alzheimeri tõvega.
Kui kasutate rasva- või õlivabu sojatooteid, siis kahaneb soja tervistkahjustav mõju märgatavalt. “Vabadel” sojavalkude aminohapetel on positiivne paremale pöörduv energia ning neid võib süüa, kuna nende negatiivne vibratsioon on neutraliseeritud – neist on õli täiel määral eemaldatud.
Sojataimel on võime elatuda “haigestunud” mullast ja õhust. Nad omastavad keskkonnamürke (keemiat täis ladestunud mullastikust ja saastatud õhust) ja säilitavad neid endas. Mürgiste sojaubade kasvatamisel kasutatakse tugevaid soolaväetisi ja putukamürke. Uskumatu, kuid tõsi! 1950.-ndate aastate keskel sojaubasid “kiiritati”, et nende õlisisaldust suurendada. Sojaõli on tööstuslik õli, mitte toiduõli!
Sojatooteid tuleb väga tugevalt töödelda, et neid enam-vähem talutavalt söödavaks muuta. Sojaubasid töödeldakse, keedetakse ja valmistatakse ette pikki tunde, et neid müügikõlbulikuks teha. Taimetoitlastel tuleb olla eriliselt ettevaatlik, kui asute sööma soja baasil tehtud toite ja sööke, mis sisaldavad soja. Kui soovite tervist ja silmanägemist parandada, siis kasutage inimkultuuris ammu tuntud ja traditsioonilisi toiduaineid nagu oad, herned ja muud kaunviljad, milles on rohkesti valku ja kiudaineid ning mida on kerge valmistada ja mis maitsevad imehästi.
Kui sojatooteid liiga palju süüa, siis nõrgestab see meie seedetrakti ja immuunsüsteemi. Ka maksa ja neerude funktsionaalsus saab kõvasti kannatada. Kui olete haige, tunnete end nõrga ja väsinuna või teid vaevab kasvaja, siis vältige soja ja tofut täielikult. Kui teie seedimine peaks olema viletsavõitu või teid vaevavad kõhugaasid või -puhitus, siis unustage sojatooted enda jaoks ära.
Sojatoodete NPU e. neist valkude omastamise protsent on nii madal – 10-15%, mis on hea seedimise ja üldse tervisliku seisundi säilitamiseks kaugelt liiga madal.
Kokkuvõtteks ja lõpetuseks
Soja- ja rapsiõli nõrgestavad immuunsüsteemi T-rakke, nõrgestavad närvisüsteemi ja hormoonitalitlust. Need tooted on süsteemsed mürgid, mis kuhjuvad aeglaselt ja põhjustavad palju haiguslikke seisundeid. PHG sojas ja rapsis tapab väikesed närilised kiiresti.
Vältige ka õli, mis rääsub ja kaotab kiiresti oma kvaliteedi – näit. mandliõli, safraniõli, avokaadoõli ja maapähkliõli. Ka maapähklivõi on tulvil PHG-d, tekitab veres klompe ja muudab selle liimjaks. Need õlid võivad olla kasutusel muuhulgas ka suupistetes, tervisekommides jm.
Igasugune margariin on hüdrogeenitud ja tahke toa temperatuuril, mis tähendab, et see on küllastunud. Õli keedetakse ülikõrgel temperatuuril ning siis kasutatakse nikli sulamit katalüsaatorina, et rasva meie söögilaual toatemperatuuril tahkena hoida! Margariin teeb silmapilkselt teie arterid jäigaks ja see vähendab teie eluiga poole võrra. Me nimetame seda “plastrasvaks”. Hoiduge sellest ning elage tervislikult ja kaua!
J. Thomas, M. Chia, R. Lewansk

Kingitus kõige nõrgemale

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta kõige õrnemate kohtlemisest läbi ajaloo ja praeguses maailmas

Soovides uuele põlv konnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori üle möödunud sajandisse sundida. Vana isad meenutavad nostalgiliselt kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni kuni hinnalist tasku lambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nuti telefonist mis ka öö läbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju see ohtrus on süstematiseerimata ent sõnum on sama mis sajandeid ennegi.
Kingitus kõige nõrgemale oli kunagine multi film jänesest kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahva kihid seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumala ema kiriku kella mees Quasimodo kole kui tuuma talv armastatuga koos surmas mitte elus. Hüljatute tegelased lastest kuninga kojani müüsid kõik seda mida just paras jagu turustada oli. Oskused keha omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie Viimse reliikvia seltskondki.
Toona tapetud vägistatud põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle ajastu filmid järgmise aja tele seriaalid ning täna päeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid on samastunud Hugo Gavroche’i ning Pal tänava poiste Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poiste kampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis kui lõvid võitlevad on nad üks teise maha murdmisega nii hõivatud et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid kui Monte-Christod kirjeldavad sama seadus pära mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib looma karjade heitlustes. Elu on sigimine õgimine ja selle ümber sagimine. Looma riigis süüakse pärast isaste isendite maha murdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Selja aju käsib ka 21 sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa siis demoraliseerimiseks ja elu jõu välja imemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatri rusude all haavatud rasedad varjendis see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasa elamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, Hüljatutes tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbu naine Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melo draamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõne ainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumi toojatena need kirjanikud kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaal meediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toa kujunduseks raamatu riiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvale oleneb nende aegade ülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette et 2022 aastal ei tea noored kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole siis tal siin ja praegu enam sõna õigust pole.
Karlsson parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale üksildasele väike vennale jääb ellu kui saabub internetti. Sel eel aja loolisel droonil võiks olla tulevikku kui keegi uusi tema ja väike venna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on üles anne koos õpilastega areneda mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapse vanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervik pakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemis võime teadmised ja üldistav tervik pildi nägemise võime mida sõna meistrid loovad käivitavad ja pidevalt uuendavad.
Olnud aja lugu oli ära. Uut aja lugu kirjutame täna.

1. Keda või mida vajad Sina kingituseks kui kaitsjaks?
2. Kas ja kellele oled Sina ise see kingitus kõige nõrgemale?
3. Sinu senise elu parim kingitus?
4. Millised olid olnud aegade laste lugemisharjumused?
5. Miks on toonaste generatsioonide lugemus tänastega võrreldamatult suur?
6. Mida tead Quasimodost ja Esmeraldast?
7. Miks tapavad ühe loomakarja isased isendid teise karja isaseid?
8. Miks ei jõua tänane inimene Hamletile ja Jane Eyre’ile kaasa elada?
9. Millised kirjanikud praegu oma sõnumiga rahvani jõuavad?
10. Misjuhul jääks Karlsson 21. sajandil ellu?
11. Milline on rahvajuhtide, õpetajate ja lapsevanemate ülesanne praeguses maailmas?
12. Sinu lugemisharjumused?

Maa on jõudnud punkti, kus enam midagi ei saa pehmendada, ümber sõnastada ega vaimselt mööda hiilida.
Iraanis ei toimu poliitikat, ideoloogiat ega kauget piirkondlikku kriisi. See on planeedi vabanemise lävi – hetk, mil tõusumehhanismid põrkuvad hirmul, religioossel autoriteedil ja massilisel mahasurumisel põhinevate süsteemidega.
47 aastat on üks Maa vanimaid tsivilisatsioone olnud terrorismi kontrolli all. See tsükkel on nüüd lõppemas, mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et planetaarne väli ei toeta enam vangistust. Viienda dimensiooniga Maa ei saa stabiliseeruda, kui terved rahvad on vangistuses. Vabadus ei ole valikuline. See on struktuuriline.
Selles artiklis ma jagan järgmist:
• Miks Iraan pole “lihtsalt järjekordne ülestõus”, vaid globaalse vabanemise nurgakivi
• Miks religioossed autoritaarsed süsteemid Veevalaja ajastul esimesena kokku kukuvad
• Kuidas ühe hirmul põhineva struktuuri kokkuvarisemine lahustab kõikjal paratamatuse illusiooni
• Ja miks ülestõusmine ei saa olla isiklik, kui rõhumine jääb kollektiivseks
See pole mugav lugemine.
See on vajalik.
Kui tunned selle hetke tõsidust, loe täispikka ülekannet siit:
https://thegalacticfederation.com/iranisthebreakingpoint
Vabadus on vajalik.
Ja planeet valib selle nüüd.

Jaan Tammsalu: Vargamäe kutsub ja peletab!
„Tõde ja õigus“ on valmis. Seekord siis filmina. Alla kolme tunnine vaatamine on vähem aega ja tähelepanelikkust nõudev kui romaani lugemine. Paljud lähevad. Usun, et tasub minna.
Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud. Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane. Ta pöörab lugeja tähelepanu muuhulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.
Andrest on liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud. Üsna hävitav ideaal. End ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju. Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle :“Kasi voodisse!“. Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab ,on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga. Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.
Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd, näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees. Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. Siis kui Krõet Andresele mehe poolt nii oodatud poja oli sünnitanud ja ütles, et nüüd ta ise sureb ära, läheb Andres ühe suure kivi juurde, et olla seal oma Jumalaga kahekesi . Seal ta palub , et Jumal võtaks selle poja ja teeks tütreks ja tehku siis Jumal tüdrukuks ka järgmised poisid, kui Ta peaks neid kinkima. Peaasi, et Krõõt ellu jääks. Andres oli varem olnud see, kes polnud Krõõdaga rahul, et naine talle tütre sünnitas. Nüüd sündis poeg – ehk uus Vargamäe peremees, kuid selle poja kandmine ja ränk töö selle kandmise ajal viivad Krõõda hauda. Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui ta on oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lase. Laseb ennast maha lasta. Peale seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimaseks kodunt kirikusse minekuks teed.
Vargamäe Andres sunnib oma karmusega lähedasi tegema tööd rohkem kui inimene jaksab. Lõpuks hakkavad lähedased tema ümber surema ja alles siis hakkavad Andrese silmad veidi avanema. Ta on ju tegelikult märganud, et Krõõdal on kogu aeg raske. Sedagi oli ta näinud, et sigu toast eemal hoidvatest kõrgetest lävepakkudest, tuli Krõõdal raskete toobritega kümneid kordi päevas pidevalt üle astuda. Aga alles siis, kui Krõõt teatab oma mehele peale poja sünnitamist, et ta vist sureb, tuleb mehel mõistus pähe. Siis mõistab ta, et on Krõõdale liiga teinud ja sundinud teda tegema rohkem kui naine tema kõrval jaksas.
Ehk on ka mõned meist mõnikord üsna karmid oma lähedaste suhtes. Püüame paljusid asju teha. Võib-olla oleme saanud innustust sellest, et meid imetletakse väljaspool kodu ja koju tulles nõuame, et meid ka seal imetletakse. Aga kodus pole lähedastel võib-olla imetluseks nii palju aega ja jaksu, sest seal on reaalne elu, kus tuleb argipäevaasjadega hakkama saada ja me oleme liiga paljud asjad oma Krõõtade õlgadele ladunud.
Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid. Nad mõtlevad ikka, et kui teha palju tööd ja näha palju vaeva, siis tuleb nendegi Vargamäele armastus. Aegajalt nad ehk ise ka kahtlevad selles ja kui on neid, kes neid oskavad aidata, on nendega kannatlikud, võib juhtuda ime. Jah, isegi Vargamäele võib tulla ja jääda armastus kui töödlõhkuvatel Andrestel mõistus pähe tuleb.
Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.
Heidi Toominga foto. Mõned aastad tagasi Tallinna Jaani kiriku torni remondil selgus, et torni katuse kandekonstruktsiooni osad olid sellised. Tegelikult olid need kaks ühed paremini säilinutest. Mulle tundub, et kui teeme oma tööd ja elame oma elu võimalikult vähese armastusega, oleme kui need kandetalad. Sellest, et 16 kandetala ja müürilatuid sellises seisus on, ei teadnud keegi. Katuseplekk varjas tegelikkust. Eks paljud meistki oska oma tegelikkust osavalt varjata. Suurtes tormides selgub meie kandevõime.

Lembit Silla:

Eesti on langenud
Sissejuhatus viimasesse peatükki
Igal raamatul on oma lõpp. Mõni sulgub tasa, jättes ukse paokile. See raamat ei saa nii lõppeda. Liiga palju on rääkimata, liiga palju on vaikimisega normaliseeritud. Viimases peatükis ei saa ma enam pehmendada ega ümardada.
Ma näen, kuidas süsteem tahtlikult killustab rahvast – neljaks, viieks, kümneks tükiks. Nii, et keegi ei kuule enam tõde läbi müraseina. Mina teen nüüd sama, aga teisiti: ma ei löö rahvast viieks, vaid pooleks. Ühele poole need, kes veel vaikivad. Teisele poole need, kes enam ei suuda vaikida.
Kõik on seda kuulnud: “Vahet pole, milline erakond on pukis, midagi ei muutu.”
See pole juhuslik rahvafolkloor, vaid kibeda kogemuse viljad. See on tunnistus, et Eestis ei vali rahvas enam tulevikku – vaid kinnitab igal valimisel sama kartelli võimu.
Ja kui keegi tuleb mulle ütlema: “ah ära lärma, kasvata lapsi”, siis ma küsin vastu: kuhu kuradi kohta ma nad kasvatan? Millisesse perverssesse maailma ma neid jätan? Kas orjadeks, kes õpivad vaikima? Või inimesteks, kes julgevad öelda, et see kõik on vale?
Ja siit edasi: iga vastuhakk, iga karje, iga vale-faktikontroll võtab ise endalt maski eest. Nad näitavad, kes nad on. Meie langus ei tulnud vaenlase kuulide all. Eesti murenes seestpoolt. Mitte sõjas, vaid rahus. Mitte tankide ees, vaid omaenda poliitikute, pankurite, ärimeeste ja vaikiva rahva käe läbi.
See, mis järgneb, ei pruugi olla meeldiv lugemine. Aga see peab olema öeldud.
Sest tõde ei pea olema ilus. Tõde peab olema tõde.
Ja nüüd – viimane peatükk.
Eesti ei ole enam see riik, millest me 1990ndatel unistasime.
Ärgem valetagem endale – Eesti on langenud
Mitte välise vaenlase kuulide all, vaid sisemiselt – läbi korruptsiooni, mis on saanud normiks, mitte erandiks.
Meie iseseisvuse õõnestas mitte tank, vaid rahakohver. Mitte okupatsioonivõim, vaid omaenda poliitikud.
Süsteemne hallitus
Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vabadus ja õiglus jäävad peale.
Täna on selge: vabadus asendus näilise demokraatiaga, kus võim ja raha on koondunud kitsa ringi kätte.
Aus inimene ei pääse enam mitte valitsusse, vaid isegi mitte vallavolikokku, ilma et peaks astuma sama hallituse sisse.
See pole enam juhuslik altkäemaks, vaid krooniline süsteemne mäda, mis katab kogu riigi.
Erakonnad – kartell, mitte poliitika
Eestis ei ole erakondi. Eestis on üks kartell mitme logoga.
Reformierakond – nad ei ole Eesti iseseisvuse hoidjad, vaid võõraste huvide truud käsilased. Nende loosung „vabaturg“ on räige vale: tegelikkuses loodi monopoolne süsteem, kus kodumaine ettevõtlus suretati, väiksemad ärid lämmatati ja Eesti majandus müüdi odava tööjõu ja odava maa kujul väliskapitalile.
Reform ei vabastanud turgu, vaid koloniseeris selle. Nad tegid meist võlaorjade rahva, kus pank dikteerib elu ja poliitik täidab käske.
Aga majanduslik reetmine on vaid pool loost. Reformierakond on ka homo- ja soopropaganda poliitiline sponsor Eestis. Nad on loonud keskkonna, kus igasugune kahtlus või vastuhääl sildistatakse vihkamiseks. Nad katavad oma ideoloogilise pealetungi loosungiga „läänelikud väärtused“, aga tegelikkuses on see perversse ideoloogia pealesurumine, mis hävitab rahva sidususe ja identiteedi.
Reform ei kasvata vaba kodanikku, vaid kuulekalt tarbivat ja vaikivat indiviidi, kes kummardab raha ja ei julge enam küsida, miks kõik on mäda.
Keskerakond – nad on Tallinna skeemide ja vene kogukonna hääleturu igavesed peremehed.
Nende loosung „hoolivus“ tähendas tegelikult hääleostu maksumaksja rahaga: jagati soodustusi ja kingitusi, mitte armastusest rahva vastu, vaid omaenda võimu kindlustamiseks.
Tõde on see, et Keskerakond ei hooli ei eestikeelsest ega venekeelsest valijast. Mõlemat kasutatakse ainult tööriistana, mille kaudu jagada võimu ja positsioone. See ei olnud hool, vaid puhas klientide ostmine ja sõltlaste kasvatamine – rahvas kui häältemasin, mitte kui kodanik.
EKRE – rahvusliku maskiga jõud, aga tegelikult jagatakse kohti ja privileege sama aplalt kui teised. „Rahvuslus“ on kaubamärk, mitte olemus.
Isamaa – nad on 90ndate erastamiste kurjajuur.
Nende kätega varastati rahva ühisvara paberite ja templitega seaduslikuks, aga moraalselt oli see paljas rööv. Kõik, mis neil täna alles, pole mitte aus töö ega väärtus, vaid räpane poliitiline kapital, millega end igasse koalitsiooni sisse osta.Nad ei esinda enam rahvast ega ideed, vaid enda kunagisi patte ja nende vilju, mille najal hoitakse võimust 10 küünega kinni.
Sotsiaaldemokraadid – nad on muutunud kõige ohtlikumaks, sest nad ei räägi enam leivast, tööst ja töötajast. Nende loosung „võrdsus“ tähendab tegelikult perverssete ideoloogiate surumist koolidesse ja lasteaedadesse. Nad ei kaitse töölist, nad kaitsevad eksperimenti, kus lapselt võetakse identiteet ja perekonnalt autoriteet.
Nad jutlustavad hoolivust, aga nende „hool“ tähendab, et sinu last kasvatab riik ja sinu mõistus peab vaikima. Nad on uue aja inkvisiitorid – mitte piibliga, vaid sooteooria ja ideoloogilise vägivalla piitsaga. See ei ole enam poliitika, see on ühiskonna vägistamine loosungi „võrdsus“ nime all.
Eesti 200 – uus nimi, vana mäda. Nad tulid lavale kui „alternatiiv“, aga esimese võimaluse korral müüsid end Reformierakonna sabarakuks.
Nende mootoriks ei olnud ausad ideed ega rahva usaldus, vaid rahva enda annetuste varastamine ja skeemitamine, mis toimus sisejulgeoleku struktuuride vaikival heakskiidul.
See polnud uus algus, vaid vana kartelli uus mask. Rahva annetusi kasutati partei ülesehitamiseks, mitte tulevikku loomiseks – ja riiklikud struktuurid, kes oleks pidanud seda peatama, kiitsid mängu heaks. Eesti 200 pole alternatiiv, vaid puhas tõestus, kuidas varastatud rahaga tehakse poliitikat.
Parempoolsed ja muud pisikesed – pakend erinev, aga sees sama hapuks läinud mass, mida serveeritakse iga nelja aasta tagant.
Kõik nad näitlevad avalikkuse ees tülitsejaid, aga kulisside taga on nad üks kartell, kes jagab võimu ja raha.
See, mida rahvale näidatakse, on lavastus.
Õpetajad – ideoloogilised mutrid
Õpetajaid kujutatakse ohvritena. Tegelikult on suur osa neist süsteemi mutrid.
Nad ei kasvata enam vaba mõtlemist, vaid kuulekust.
Streigid on lärmakas rituaal, mis lõpeb piskuga. Seejärel on jälle vaikus ja kõik jätkub endises rütmis.
Kui kool kasvataks iseseisvalt mõtlevaid inimesi, poleks korruptsioonil pinnastki, kuhu oma juuri ajada.
Aga kool ei kasvata enam vaba vaimu – ta toodab vaikivaid orje.
Ja just sellest vaikimisest toitub kogu meie mäda riigikord.
Ärimehed ja pankurid – uue aja mõisnikud
Eesti ettevõtlus ei kasva loovusest, vaid skeemidest.
Riigihanked on „suur äri“. Kui oled õigetes ringides, saad loa, toetuse ja raha. Kui ei, tallatakse sind maa sisse.
Pangad ei toeta tootmist, vaid hoiavad rahvast laenuorjuses.
Uue aja mõisnikud, kes elatuvad inimeste hirmust ja sõltuvusest, mitte töö viljast.
Rahvas – harjunud mäda lõhnaga
Kõige valusam on see, et rahvas on sellega harjunud.
Skandaalid ei šokeeri enam kedagi.
„Nii on alati olnud,“ öeldakse. „Meie ei saa midagi muuta.“
Just see vaikiv leppimine on põhjus, miks korruptsioon sai normiks.
Kui rahvas lepib, siis süsteem kestab. Kui rahvas vaikib, siis võim ei kuku.
Ajalooline paratamatus
Rooma impeerium ei langenud barbarite mõõkade all, vaid omaenda korruptsiooni raskuse all.
Liivimaa ordu murdus mitte välise väe, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Nõukogude Liit varises kokku, sest valel ja hirmul pole pikka iga.
Kõik süsteemid, mis kaotasid sideme rahvaga, kukkusid.
Eesti ei ole erand.
Eesti on langenud
Eesti on langenud mitte välise okupatsiooni, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Kui poliitikute suud on täis väärtusi, aga käed sügaval rahva rahakotis, siis ei saa rääkida vabadusest ega demokraatiast.
Kui kool toodab kuulekaid orje, ettevõtlus elab skeemidest ja poliitika teenib vaid iseennast, siis pole enam riiki.
Viimane tõde
Ainult tõe tunnistamine võib veel midagi päästa.
Seni, kuni me lepime sellega, et „nii lihtsalt ongi“, pole meil tulevikku.
Eesti on langenud – ja meie endi vaikimine ja on olnud selle languse suurim relv.
Tsivilisatsioonide Hukk XXI
Tõde ei pea olema meeldiv.
Ta peab olema tõde.
Viimane peatükk.
Lembit Silla
22.08.2025