Meeme Luks: PINGVIINIDE PARAAD
Eestlane ei ole pingviin paraadil.
Kui vaatan presidendi vastuvõttu, seda, mida rahvas kutsub pingviinide paraadiks, siis tunnen ke-has midagi.
Mitte pahameelt. Mitte kadedust. Vaid seda, et midagi seal ei ole eestlaslik.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik. See ei ühenda, see leeristab.
Aga asi ei ole inimestes ega ühes peos. Asi on teeskluses ja vastupanus.
Need inimesed seal ei ole “halvad”. Nad ei ole “süüdi”. Paljud neist väärivad suurt ühiskondlikku tänu ja tunnustust ja kas nad vajavad selleks sellist paraadi? Seal on ka neid, kes on seal vaid tänu etiketile.
Kõik nad lihtsalt kehastuvad süsteemi, mis ise on teeskluse vorm.
See on pidulik vorm, mis ei puuduta rahva hinge.
See on koosolek, kus ollakse koos, aga mitte koos.See on meelelahutuslik leeristumise teleshow.
Kes on eestlane?
Eestlane ei ole paraadirahvas ega ka pingviin.

Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austaja.Eestlane on südames elav tai-paja.
Meie tugevus ei sünni rivis kätlemist oodates.See sünnib sisemises aususes ja vastutuses.See sünnib ühendusest maaga, metsaga, vaikuse ja hooaegadega.
Eestlaslik koosolemine ei ole laval.See on kodudes, laulupidudel, saunas, vaikses leppes iseendaga. Seal, kus vaikusest kuuldub põlvkondade ühendus.
Seal, kus ei ole kaameraid. Seal, kus ei ole vajadust tõestada. Seal, kus Üksolemine ei ole sõna, vaid olemine.
Eestlane taipab.
Ta ei vaja selgitust, sest ta tunneb.Ta ei vaja loosungit, sest ta kannab tarkust kehas.
See tarkus ei ole raamatutes.See on veres, luudes, hingetõmbes, meie vaimsuses.
See on esivanemate pärand aga mitte museaalne ese, see on kui elav ühendus.
Meelitatud teesklus.
Pingviinide paraad ei loo Üksolemist, sest ta põhineb teesklusel, rollidel, kujunditel, ilusatel lugudel.
Meelitatud teesklus võib olla meeldiv, aga ta ei loo turvalisust ega ühtekuuluvust.
Ta loob illusiooni ühtekuuluvusest.Ja see illusioon on ohtlikum kui täielik üksiolemine.
Aga kui sa elad illusioonina ühenduses, ei tea sa isegi, et midagi puudub.

Sa arvad, et oled koos.Sa
arvad, et kuulud.Sa
arvad, et sind nähakse.
Tegelikult nähakse ainult su rolli. Ja roll ei ole sina.
Eestlane on see, kes kannab maad, mälestust, vastutust.Kehas, mitte kostüümis.
Looduse ja esivanemate tarkus.
Eestlane ei õpi tarkust ainult raamatutest ega ülikoolides.Ta õpib seda metsast, soost, merest, kultu-uripärandist. Ta õpib seda vaikuses, vaatlemises, kuulamises.
Kui sa seisad vanema haual, ei pea keegi sulle õpetama, kuidas austada.Sa
lihtsalt tunned.See on ühendus.
Kui sa vaatad kevadist õitsemist või sügisest lehteda langemist, ei pea keegi sulle selgitama tsüklilisust.Sa lihtsalt elad seda.See on tarkus.
See tarkus ei ole ideoloogia.See ei ole dogma.See ei ole poliitiline programm.
See on kehaline mälu.See on hingeline pärand.See on vaimne ühendus.
Pingviinide paraad ei puuduta seda üldse.
Mida eestlane vajab?
Eesti ei vaja rohkem rollimänge, teatraalsust, kergemeelsust ega teleris näitamist.
Eestlane vajab teeskluse lõpetamist ja autentsust.

Aga mida see tähendab?
See tähendab, et president võiks öelda ausaid asju teeskluseta. Et poliitik võiks tunnistada viga mitte varjata seda loosungi taha. Et riigimees võiks olla vait, kui tal ei ole midagi öelda. Et võetaks isiklik vastutus. Et eestlane võiks olla kohal ilma ülikonna, rollide ja kujunditeta.
See tähendab, et me hakkame hindama vaikust rohkem kui kõnet, ausust rohkem kui pidulikkust, kohalolu rohkem kui kuvandit, esivanemate tarkust rohkem kui importitud kontseptsioone ja looduse rütmi rohkem kui kunstlikke rituaale.
Teesklus ja vastupanu.
Teesklus on viis näida koosolemist, kuulumist, ilma et oleksime päriselt kohal.
Vastupanu on viis hoida distantsi selle eest, mis juba on:vastutus, vabadus, Üksolemine.
Teesklus ütleb: “Ma olen see, kes ma pean olema.”
Vastupanu ütleb: “Ma ei julge olla see, kes ma juba olen.”
Mõlemad on põgenemised ja loovad kannatust.
Pingviinide paraad on mõlema rituaalne vorm.
Teesklus kehastub ülikondades, kallites kleitides, kätlemistes, pidulikes teeseldud naeratustes.
Vastupanu kehastub tühjas moraalis, sõnades ilma sisuta, kuulumises ilma kohaloluta.
Aga kõige sügavam vastupanu on vastupanu oma juurtele, oma maale, oma esivanemate tarkusele.
Kui me asendame looduse rütmi kunstliku ajastusega, esivanemate tarkuse importitud ide-oloogiatega ja südame taipamise pea mõistmisega
siis me ei ole enam eestlased.Me
oleme pingviinid.
Üksolemine on juba olemas.
Üksolemine ei ole midagi, mida tuleb saavutada.See on midagi, mis juba niigi olemas on.
See on meie esivanemate pärand.See on looduse and.See on Jumala loomisakt.
Miks me siis selle eest põgeneme?
Sest see nõuab vastutust.
Ja vastutus on ebamugavam kui iga pingviinide ülikond.
Kui me lõpetame teesklemise, siis ei ole vaja enam erinevaid leere, loodud olematuid vaenlasi, mitte-eestlaslikke rolle ega ka võõraid rituaale.

On inimesed.On kogukond.On kohalolu.On maa.On mets.On esivanemad.
Mitte rollidega inimesed.Mitte institutsioonilised kogukonnad.Mitte teeseldud kohalolu.
Vaid inimesed, kes julgevad olla ilma maskita ja teeskluseta. Kogukonnad, mis tekivad autentsusest, mitte kuuluvusest.Kohalolu, mis nõuab julgust, mitte kinnitust.Maaga ühendus, mis ei vaja tõesta-mist.
Just sealt sünnib tugev, kogukondlik, turvaline ja armastav ühtekuuluvus.See sünnib mitte vormist, vaid tõest.Mitte paraadist, vaid olemisest.Mitte lavalt.
Me ei pea saavutama, me peame tunnistama.
Me ei pea Üksolemist saavutama.Me
peame lihtsalt lõpetama selle varjamise.
Sest Üksolemine on juba meie sees.See on meie esivanemate pärand.See on meie maa kingitus.See on meie sünnipärane seisund.
Aga me ei talu seda veel.Me
ei talu vastutust, mis tuleb vabadusega.Me
ei talu ausust, mis tuleb kohaloluga.Me
ei talu vaikust, mis tuleb tõega.Me ei talu südame taipamist, mis tuleb looduse tarkusega.
Ja seepärast me loome võõraid paraade, loosungeid, rolle, teatrit ja võõraid rituaale.
Et mitte olla.Et
mitte tunnistada.Et
mitte kanda.
Eestlaslik Üksolemine.
Eestlaslik Üksolemine ei ole teleshow ega kostüümidraama.Ta on vaikne.Ta ei tõesta ennast.Ta kan-nab.
Ja ta on juba siin.Mitte presidendilossis.Vaid seal, kus sa praegu oled.

Eestlaslik Üksolemine on lihtne maakas, kes kannab ja hoiab maad põlvest põlve, ilma loosungita. Ta on ema, kes kasvatab lapsi aususes, mitte rollis. Ta on õpetaja, kes õpetab tõde, mitte narratiivi. Ta on noor, kes julgeb küsida, mitte ainult korrata. Ta on vanavanem, kes mäletab ja edastab, ilma et keegi käsiks. Ta oli metsavend, kes kaitses vabadust, ilma et keegi kiidaks.
See on seal, kus keegi ei vaata, ei hinda, ei küsi tõestust, ei maksa, ei käsi ega meelita auhindade ega kutsetega kuuluda.
See on seal, kus olemiseks piisab ainult olemisest.Seal, kus ühendus maaga on loomulik.Seal, kus esivanemate hääl kostab vaikuses.
Südames elav taipaja.
Eestlane ei ole intellektuaal, kes peab kõike mõistma.Eestlane on taipaja, kes tunneb südames.
Ta ei küsi: “Kuidas ma saan seda tõestada?”Ta küsib: “Kas ma tunnen seda tõena?”
Ta ei küsi: “Mida teised arvavad?”Ta küsib: “Mida maa mulle ütleb?”
Ta ei küsi: “Kas see on moodne?”Ta küsib: “Kas see on tõene?”
See taipamine ei ole rumalus.See on sügavaim tarkus.
Tarkus, mis ei tule raamatutest.Tarkus, mis tuleb loodusest.Tarkus, mis tuleb esivanemate ver-est.Tarkus, mis tuleb Jumalast.
Ja seda tarkust ei saa näidata paraadil.Seda saab ainult elada.Vaikuses.Kehas.Maal.
Julgus olla, kes me juba oleme.
Kui hakkame rahvana kandma Üksolemist kehas, mitte loosungis,siis ei ole Eestil vaja uusi rituaale.
Vaid julgust olla see, kes me juba oleme.
Ilma paraadita.Ilma tõestamiseta.Ilma rollideta.Ilma võõraste kontseptsioonideta.
Koos.
Mitte kui pingviinide rivi.Vaid kui ühendatud kohalolu, kus igaüks toob oma ainulaadse olemise tervikusse.
Ühendatud üksteisega, selle armsa maaga, meie esivanemate tarkusega, imelise looduse rütmiga ja Jumalaga.

Lõpetuseks.
Eestlane ei ole pingviin paraadil.Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austa-ja.Eestlane on südames elav taipaja.
Ja kui me hakkame seda kandma mitte sõnades, vaid kehas, siis ei vaja Eesti enam meelelahutus-likke teleshow’sid, tühje loosungeid, illusiorseid ühtekuuluvusi, meile võõraid rituaale ega kun-stlikke paraade.
Sest me oleme juba koos.Mitte kostümeeritud.Vaid tões.
Mitte laval kostüümides vaid paljalt saunalaval.
Mitte tulevikus.Vaid praegu.
Ilma pingviinideta.Ilma paraadita.Üksolevalt.
Juurdunult.Ühendatult.Taipajalt.
Koos.
Ja see ei ole unistus.See on tunnistus.
Tunnistus sellest, mis juba on.Aga mida me veel ei julge täielikult elada.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik.Aga vaikne kandmine on. Maa austamine on, esivanemate tarkus on, südame taipamine on.
Ja me oleme juba sellised.
Kuni me lakkame teesklemast. Üks inimene korraga. Maaga ühendatult. Esivanemate tarkust austades.

Südames taibates.