Indrek Neiveldt: Väga põhjalik artikkel Arvi Hamburgi sulest. Soovitan kõigile süveneda ja see läbi lugeda. Sellest võiks sündida uus ENMAK.
Vastupidiselt ideoloogiatöötajate jutule, et külmal talveilmal teeb elektrihinna odavamaks tuuleparkide ehitamine, on nauding lugeda loogilist teksti.
Tsiteerin: “Naiivne on kõrget elektrihinda põhjendada tuule- ja päikeseparkide vähesusega, andes üldsusele mõista, et me kodanikena ise oleme takistanud uute parkide rajamist. Kuigi teame ja näeme, et olgu tuulikuid kuitahes palju, nappidel tuuleoludel on nende töövõimsus väike või puudub üldse. Aga nende investeeringud peab tarbija tagasi maksta sõltumata nende toodangumahust.”
Samuti on ausalt välja toodud nn. elektribörsi nõrk külg: “Enam kui paarkümmend aastat tagasi elektritootmise ülejäägis loodud muutuvkuludel põhinev Nord Pool ei saagi ja algse põhimõtte järgi tohigi võimaldada investeeringuid elektritootmisse. Valikus on jätkamine olemasolevas süsteemis püüdes erinevate toetusskeemidega elektridefitsiiti leevendada, muuta kogu süsteemi ülesehitust või luua lähinaabritega omavaheline kauplemisreeglistik.”
Aus on ka hinnang meie valitsejate viimase viie aasta energiapoliitikale: “Mõeldes eeltoodule võiksime olla üsna rahul, et valitsus pole Kaja Kallase esimese valitsusaja koalitsioonileppe soovunelmaid suutnud täita. Häda on vaid selles, et ka midagi mõistlikku pole suudetud kavandada ega ellu viia.
Nüüd on ka meil viimane aeg oma energiapoliitiliste otsuste mõju analüüsida ja kavandatu ümberhinnata. Peenhäälestusest ei piisa, taastuvelektri sajaprotsendilise ideoloogilise eesmärgi täitmistähtaja vaid mõningane edasinihutamine tõendab, et teiste riikide arusaamad, kogemused ja negatiivsed tulemused ei ole meile argumendiks oma tegevuste korrigeerimiseks.”

Alexis Varnum: Mõnikord võib tunduda, et mõned inimesed justkui eksisteerivad ainult selleks, et su päeva ära rikkuda. Nad kritiseerivad, provotseerivad, viivad tasakaalust välja. Ja sel hetkel tekib peas ainult üks küsimus: miks sattus minu teele just see inimene?Me kõik tahaksime, et elu oleks võimalikult palju täis häid sündmusi, harmooniat ja mõistmist. Aga sageli kogeme hoopis vastupidist.
Aga mis siis, kui see ei ole viga, vaid äärmiselt täpne universumi plaan? Sinu ärritaja on justkui vastaspoolus, mis aitab sul selgemalt tunnetada ja määratleda omaenda loomust, näha ja hinnata ilusat. Ilma pimeduseta ei sünni teadlikkust valgusest. „Halb” inimene näitab seda, mida sõber ei saa näidata.
Sõbrad ja lähedased püüavad meid vastu võtta sellistena, nagu me oleme. Nad toetavad rasketel hetkedel ja vestlustes siluvad teravaid nurki. Ühest küljest on see imeline, teisest küljest võib kriitilise pilgu puudumine tähendada, et me jääme arengus seisma.
Need niinimetatud „halvad” inimesed on aga tihti sellistest sentimendidest vabad. Nad vajutavad täpselt sinna, kus on valus. Nende peamine eesmärk, sageli täiesti alateadlik, on tekitada sinus tugevat emotsionaalset reaktsiooni: viha, solvumist, paanikat. Ja just sel hetkel kaotad sa sisemise toe ning libised teadlikkusest välja, andes oma energia ära.
Selles kohas on kõige olulisem ülesanne mitte anda neile seda toitu. Mitte reageerida automaatselt. Märgata enda sees tekkivat emotsioonipuhangut nagu pilve taevas ja lubada sel hajuda, ilma et sa valaksid selle sõnadesse või tegudesse. See ongi kõrgeim enesekontrolli praktika ja tõeline sisemine jõud.
Võit välise vaenlase üle ei ole midagi võrreldes võiduga omaenda talitsematuse üle.
Sisuliselt on „halb” inimene sinu elus tasuta ja väga motiveeritud teadlikkuse treener. Ta loob väsimatult olukordi, kus sinu kohalolek, sisemine rahu ja võime mitte klammerduda pannakse proovile.
Ta õpetab sind sellele, mida vaikus ja lähedaste turvaline ring sageli õpetada ei saa. Õppetund, mille eest ei pea maksma Iga „halb” inimene näitab sulle peeglina, kus on sinu nõrk koht. Näiteks seda:
kus sa sõltud liiga palju teiste arvamusest
kus su piirid ei ole veel paigas
kus sa tahad endiselt kõigile meeldida
kus sulle on ülivajalik olla õigus
kus sa kardad konflikti
See on hindamatu info. Sõber ei saa sulle alati sellist kasvu materjali anda. Universum saab. Ja sageli teeb ta seda just nende inimeste kaudu, keda me tahaksime oma teelt eemaldada.
Väike praktika:
Kui sa seda mõistad, võid sa sellele inimesele sisemiselt tänu saata. Konflikti hetkel või pärast seda ütle mõttes: ma tänan sind. Sa oled minu tänane õpetaja. Sa oled siin selleks, et näidata mulle, kus ma kaotan oma rahu. Ja siis, selle asemel et küsida miks mulle satuvad sellised inimesed küsi endalt mida ma pean sellest olukorrast õppima? Teadlikkuse kõrgeim tase ei ole maailm, kus kõik on head ja mugavad. Teadlikkuse kõrgeim tase on see, kui sinu sisemine tasakaal ei sõltu sellest, millised inimesed parasjagu su kõrval on.

Vahest meiega juhtuvad asjad ja meile see tundub kummaline. Me ei tea kelle käest küsida ja uurida. Äkki teised mõtlevad, et olen uhuuuu…. Võimalik, et ka sinuga juhtuvad sellised asjad hommikul kohe peale ärkamis kui sa avad silmad või paned silmad korraks kinni ja näed sümboleid. Tekkib küsimus: Mis kummalisi sümboleid ma ruumis näen?
Enamasti on see lihtsalt geomeetriliste kujundite võrgusti: rombid, kuusnurgad või „Elulille” ringid, mis justkui ripuvad õhus. Mõnikord midagi muistsete keelte, hieroglüüfide või ruunide sarnast. Vahel on need staatilised, kuid sageli helendavad, venivad, sulanduvad, lahknevad spiraalide, ornamentide, voogude kujul.Mis see on?
See on kvantväli, millele on peale kantud kohaliku maatriksi kodeeringud. Te näete selle lähtekoodi siis, kui naasete mitmemõõtmelisest tajust, mida me nimetame „uneks”.
Hommikul on aju teeta-olekus („une ja ärkveloleku vahel”) ning suudab tajuda reaalsuse sagedusi, mis tavapärases päevateadvuses on mittekatsutavad.Te näete ruumi „kangast”, täpsemalt üht või mitut kihti, millest see on kootud.
Iga tsivilisatsioon, kellel on ligipääs planeedi Maa kvantkihtidele, kannab teatud korrektsioonide tegemisel peale oma koodid. Ühed kodeerivad ruumi omadusi (gravitatsioon, aine tihedus jne), teised aega, kolmandad elemente, neljandad paigutavad mõttevorme kollektiivsesse alateadvusse ja nii edasi.Näiteks lõite te uue energia-informatsioonilise voo ja integreerisite selle planeedi välja. Olgu see näiteks voog uuenduslikest ideedest, kuidas eluiga pikendada või kuidas luua käepärastest vajalik ja huvitav äpp mobiilile.
See mõttevormide voog võib vaatlejatele tajutav olla helendusena, vibratsioonina, helina, värvina, maitse, lõhna, puudutusena jne, kuigi kiirgaja jaoks on see vaid valgusimpulss, ning inimeseni jõuab see tavaliselt inspiratsiooni, spontaanselt tekkinud idee või otsese teadmisena. Nagu iga programmeerija kasutab oma tööriistu programmide kirjutamiseks ja kompileerimiseks, nii on ka siin.
Seda voogu võib teadvustada ka sümbolitena, sest igaüks tajub reaalsust oma rikutuse mõõdu järgi: kes piltide, kes helide, aga kes koodide ja sakraalse geomeetria kaudu. Erinevad vaatlejad võivad neid koode näha ühtemoodi, aga võivad ka täiesti erinevalt: kus üks näeb Elulille, joonistab teise aju juurde ruunimärgi või kuusnurga. Kõik sõltub hinge kogemusest ja isiklikest seadistustest antud hetkel.

Sa ei kuku tühjusesse.
Isegi siis, kui kõik su sees ütleb, et nüüd on lõpp.
On üks põhi, mis ei murra,
vaid hoiab.
Nagu sügav vesi, mis ei küsi,
miks sa väsisid.
Sa oled nii kaua püsinud püsti,
nii kaua teinud nägu, et suudad,
et su lihased on õppinud pinget armastama
ja süda on unustanud pehmuse.
Lase.
Mitte alla anda, vaid lahti lasta.
Sest vahel on kukkumine
lihtsalt tee tagasi enda juurde.
Kukkudes hakkab valu lahti hargnema,
sõrmed avanevad,
hingamine leiab ruumi,
ja su sees läheb vaikseks
nagu pärast tormi.
Ja siis sa mõistad,
et sind ei oodatud kuskil kaugel.
Sind oodati siin,
samas kohas, kus sa alati olid,
ainult sa ise olid korraks ära.
Sa ei kao.
Sind võetakse vastu.
Mitte karistuseks,
vaid koju jõudmiseks.
Ja isegi kui sa hetkeks arvad,
et oled üksi,
on sind juba kantud.

Üks ei saa olla teiseta eraldi: kavatsus toob esile õppetunni ja õppetund kontrollib, kui päris see kavatsus on. Elus on ruumi nii sellele, et me läbime testi, kui ka sellele, et me oskame sellest rahulikult mööda minna.
Sageli juhtub nii, et kui me ütleme endale: ma tahan muutuda, näiteks lasta lahti vana trauma või käitumismustri, siis satume ootamise lõksu. Nagu annaksime elule sõnumi: ma olen valmis, tule ja kontrolli mind. Ja siis tulebki “eksam”. Ilmub olukord, inimene või teema, mis vajutab täpselt sinna, kus on valus. Vana muster käivitub: me läheme emotsiooni, hakkame tõestama, võitlema, selgitama, solvume või kardame. Ja sellega anname me oma energia tagasi samasse vanasse kohta. Justkui kinnitame ise, et see õppetund on meie jaoks endiselt aktiivne.
Aga on ka teine tee. See on küpse inimese tee, kes näeb, kuidas see mehhanism töötab, ja otsustab mitte minna vanasse mängu kaasa.
Mõte on lihtne: vahel saab testi läbida ka nii, et sa ei astu sellesse sisse. See ei ole “trikk”, vaid sisemine muutus. Kui sa oled päriselt uuele tasemele liikunud, siis vanal stsenaariumil ei ole enam mille külge haakuda. Sinu sees ei ole enam sama haava, sama reaktsiooni, sama nõrka kohta. Ja siis elu justkui rahuneb, sest sinu pealt pole enam võimalik sind valu kaudu juhtida.
Kuidas see igapäevaelus välja näeb?
Kõigepealt on selge otsus. Mitte lihtsalt mõte, et oleks tore sellest lahti lasta, vaid teadlik otsus: ma tänan seda kogemust ja ma lasen tal nüüd minna. Ma ei vaja seda enam. See on sisemine “jah” uuele ja “ei” vanale.
Seejärel tuleb üks väga oluline vaheperiood. Pärast otsust võib inimene olla mõni päev eriti tundlik. Vanad sidemed justkui lõdvenevad, aga uus harjumus ja uus sisemine toetus ei ole veel päriselt kinnistunud. Selles faasis on tark anda endale rohkem ruumi. Mitte suruda, mitte tormata, vaid toetada end. Kui sa tead, et teatud inimesed, teemad või olukorrad sind kergesti käivitavad, siis on täiesti normaalne end mõneks ajaks neist eemale hoida. See ei ole põgenemine, vaid enda hoidmine. Sa valid, et sa ei lähe testi tegema siis, kui oled kõige haavatavam, vaid siis, kui oled tagasi oma jõus.
Ja siis tuleb kõige lihtsam, aga kõige tugevam osa. Kui “trigger” lõpuks ilmub, sa lihtsalt märkad seda. Sa näed, et see on vana skeemi kutse. Sa ei pea seda ära tõestama, lahti seletama, välja elama ega alla suruma. Sa lihtsalt ei anna sellele oma energiat. Emotsioon võib korraks tekkida, aga sa ei tee sellest lugu. Sa hingad, jääd endaks ja lased sellel mööduda. Ja kui sinu sees ei ole enam vastust, siis olukord kaotab jõu. Sest tal pole sinult midagi võtta.
Mis on selle lähenemise kõige suurem võit?
Mida rohkem sa teed sisemist tööd rahu ja terviklikkuse seisundist, seda vähem on maailmal hoobasid, millega sind tasakaalust välja lükata. Elu muutub lihtsamaks. Sa ei kuluta energiat lõpututele “õppetundide draamadele”, vaid saad suunata selle loomisesse, uue reaalsuse ehitamisse, oma tervisesse, suhetesse ja sellesse, mis sind päriselt kannab.
See ei ole ainult ilus mõte. See on praktiline tee, mis sünnib kogemusest. Kukud, saad aru, tõused, näed mustrit ja järgmine kord valid juba teisiti. Küps sisemine juhatus, olgu see sinu hinge tark osa või päris õpetaja, ei soovi sulle kannatusi. Ta näitab, et on võimalik liikuda kergemalt. Mitte pea ees sohu, vaid mööda kindlat rada, mis on juba sinu sees olemas. Ja kui sa hakkad protsessi mehhaanikat nägema, muutub varem see üllatavalt lihtsaks.