Tänu Heikile, Marjele, Tõnnile… helista KOHE!
Kati Murutar, tänulik teatepulga hoidja
Kellele kohe praegu helistaksid või ilma ja olusid trotsides külla sõidaksid, kui teaksid, kes on järgmine ega arvaks – meil on aega veel – kui teame, siis seda millegi arvelt laename. Mitte et me igapäevaste lahkumisteadete suhtes päris immuunseks oleksime muutunud, ent nonstop-nekroloogide ajal avastame: nimeka sõbra surmast saame teada meediast ning tundmatumale soovime teadmatult veel aasta hiljem fb-õnne sünnipäevaks, sest ei tea, et…
Peame päriselt ka sõpradeks isiksusi, kelle viimaste – või viimsete – aastate pühendumistest midagi ei tea. Oleme nii (sots)meedia kui ligimeste peale solvunud, kui meie kohta jagatakse laimu ja lausvalet ilma, et meid üldse tuntakski. Inimestega ilmsi-silmsi kohtumise kohad – tsiteerides „Havanagila“ kaverit „pulmad ja matused“ – jäävad samuti pahatihti käimata, sest matuseid on nii sageli, et seda abonementi kasutades jääks oma elu elamata.
Leiname omaette omas mullis laulusõnade kui meie aja parima poeesia sõnadega à la Nublu: „Kes üldse on Heiki, et tuleb vehkima? Kes ütles, et üksi ma tantsida ei saa?“
Üksinda oma järjekordset surma-šokki ja kurbust läbi südame lastes kumiseb kuklataguse kammertoonina vana Kopvillemi „Klunker“: „…ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.“
Mägi Kurel külas
Tegus unistaja, oma kätega mehise tööga isamaale armastuse avaldaja Heiki koos kauni kaasa Kristeliga õpetas oma vesiveskis, mis kuulus Sangaste lossi juurde, kuidas korraldada talguid. Missid Kristel Meier ja Mari Loorens on muide lisaks ilulintidele üles ehitanud majapidamisi Põhja-Tallinnast Setomaani. Kranichid tõid meid inimenehaaval kokku – eriline tänu südamesõbra Kersti Loorensi ja vägeva Ivari Padari eest!
Menetlesime refi esipaari vesiveski juures pinnast ja kruusa, tüvesid ja kive, seinu ja aknaid nii, et Rapla lähistele enne pandeemiat noortestuudiot ja kultuurikeskust talgutekaupa luues ning oma Südamekooliga edasi minnes juba oskan.
Toona ma veel ei teadnud geni-maiheritidž-abiga, et meist mõlemast saavad Õpetajad ning et minukese isaema Mäe Alma põlvneb krahv von Bergist. Rukkikrahvi-tori hobuse aretaja järglasena ei oleks õpetajapreili ka seda teades põrganud: „Mis sina, veskimees kamandad – mina olen lossihärra lapselapselapselaps!“
Meie segavereliste härrasmeeste eriline aadellikkus ja elegantne elujõud on meie kaubamärk, mida meenutas lugu „Mägi Kure juures talgutel“. Kranich – suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind, rahvalikult toonekure kohta. de. Kranich. 1 meessugu. EKI ühendsõnastik 2025.
Tartu Rahust sündinud oma riik natsionaliseeris baltisakslaste maad, mistõttu enamus neist läks siit minema ning karma tõi peagi selle eest nõukogude okupatsiooni. Sitked ja sohilapsed on jäänud isamaale iga ilmaga. Jah, enamusel arukatel on mõtte, sõna või teoga valmis pandud pelgupaik võõrsil, kuhu oma kallid viia, kui…

Tundmatud sõbrad
Palun ei… Oleme siin omavahel DNA ja lugudega põimunud. Haapsalust oli pärit nii Kranich kui minu emapoolsed Tohvelmannid. Ja vanema venna Aarne Vasara ema oli Viivika, kelle õde Juta oli Hindreku naine, kelle vend oli Lennart Meri. Ja see ongi Eesti! Meie Eesti.
Vägevatest hõimlastest jahvatades meenutagem, et ettepoole sugupuud enam juurde ei tule – teadkem ja austagem olnut, ent tsiteerigem vikerkaaretagust Madis Millingut: „Oleme nagu sõjaveteranid, kes aina jahuvad, kuidas sai tehtud ja oldud – see kõik on ammu sada korda ära räägitud. Uusi tegusid!“
Ei ole sellest tolku, kui itkeme tänaste parteide pärapees reitingute pärast. Jajah, Kranich, taasiseseisvunud Eesti keskkonnaminister, on olnud tegeliku Reformierakonna looja koos Ansipi, Kallase ja Seliga – kes praegustest reffimistest midagi kuulda ei taha. Ka Heiki lahkus paar aastat tagasi uppuvalt laevalt.
Legendid jäävad ja elu läheb alati edasi – nukra austusega naeratades meenutab Alo Murutar: „On tõsiasi, et Kranich läheb Riigikogu ajalukku ministrina, kes on andnud rahvasaadiku küsimusele kõige lühema vastuse. Nimelt esitas Riigikogu liige ministrile küsimuse ning kasutas ära kogu küsimuse esitamiseks lubatud aja. Ei peatunud isegi siis, kui juhataja talle kaks korda märkuse oli teinud. Rahvasaadiku möödalaskmine oli selles, et ta alustas küsimust sõnadega „kas te arvate et…“
Minister Kranichi vastus täispikkuses oli: „Ei.“
Sõbrad, palun loogem legende juurde – koos, nii et ühiste tegude kaudu üksteist tõeliselt tunneksime. Ja tegemist meil ju ometi praegusel maailma ümber korraldamise ajal on – valede väljatulemine, parteide ja seniste riikide lõpp paneb igaühele meist isikliku vastutuse.
Oled sina, jah, sina uue ajastu rahvajuht või rahva juurde kasvataja? Ühte minu ülesehitatud tallu Liu rannas jäid Kranichite kingitud aknad – nende taga kosub ja kasvab inglise hurtade kennel, mitte maa oma enda lastega täitjad. Märgiline ja tüüpiline asjade seis siinmail.

Keda leiname?
Vana tõde on see, et matustel leiname iseennast, kes heast inimesest ilma jäi. Heiki ning enne ja pärast teda iga päev minejate lahkumine tuletas meelde: MA TAHAN ELADA JA EHITADA, LUUA JA ÕPETADA, TÕUSTA JA SÄRADA. Kas me tema kopsu tulnud kurjast õppisime? Nojaa… Ent mitte sellest. Me veel rajame ja kajame tähtedeni, kulla kirgas Kurg!
Leinakem taipamatust jätta õigel ajal spikerdamata eesti keele õpetajalt vene lastele – lahku kirjutatud! Mis meetod see oli, millest räägib Jürgen Ligi: „Isikupärase sisu, selge mõtlemise ja ütlemise, hea huumorimeelega. Igaühel poliitikas on mõjutajaid, kuid Heiki oli esimene, kes meenub kui õpetaja. Ta alustas alustajatega tunnustamisest asjades, mida too ise ei teaks märgatagi, mis on sarnane nende õpetajatega koolis, kes sedapidi panevad õpilasele peale kohustuse mitte kehvem olla.“
Karjamaa põhikool hüüab järele, et Heiki andis eesti keele tunde, kasutades uudseid õpetamismeetodeid ja leides igale lapsele individuaalse lähenemise. Ta oskas oma õpilasi innustada, toetada ja neisse enesekindlust sisendada.
See on sõbrakäe sirutus, mitte eestlaslik vindumine, rusikas taskus. Kingitus õpilastele kui tulevastele rahvajuhtidele.

Meil on aega veel…
Kursusevend Tiit „Lennuk“ Pruulit jäi painama luulelemb-sõbra viimne küsimus – kes kirjutas: „Hea sõna võidab võõra väe…”
Hea olemise luksust saab endale lubada tugev. Elujõuline on kohanemisvõimeline rahvas, kes võtab teadmiseks: parteid on surnud, elagu uue ajastu rahvajuhid! Varasem generatsioon on põlanud uusi rahvajuhte roppsuuröökuriteks ning esmane vastasseis on loomulik.
Ühes telefonivestluses arutles intelligentne kaitseväelane Kris Kärner, kes on ilmselgelt teel parlamenti, et Maarjamaa kõige karmim teema on noorte lahkumine – hirmuäratavalt suur osa koolinoori tatsab kuulekalt selle nimel siinsed (maksumaksja raha eest peetud ja seadusega nõutud) koolid lõpuni, et esimesel võimalusel võõrsile kaduda. Juhul, kui need noored üldse sündinudki on..
Noored sünnivad ja jäävad kogu riiki täitma siis, kui me ei paku neile lageraiest ja röövmajandamisest järele jäänud tööstusparki. No ei peibuta. Meil peaks olema riik nagu rahvuspark, mida elustab ja asustab offgrid-ökokülade võrgustik.
Energeetiliselt iseseisev, üleni rahvastatuna turvaline on nagu siil – ja mitte fossiil. Üle piiri eksinud vaenaja ei peaks hämmeldunult ringi vahtima – kus inimesed on? Ta peab teadma, et ehkki „haja“, ei ole meie inimesed hajameelsed, vaid üleriigiliseks kaitseks relvastatud. Tänu sellele võidab ka hea sõna võõra väe.
Ridamisi lahkunud ulatavad meile teatepulga – kas me jaksame seda kanda?
Kellele kohe praegu helistaksid, kui teaksid, et… Oh, järsu ütlemisega kunstnik Ervin, keda olen alati sõbraks pidanud ning kes on mind oma teoses nunnana kujutlenud, saatis just praegu sõnumi: „Tead ka, et me ei ole kümme aastat kohtunud? Vaata seda materjali surmalähedastest kogemustest – helistame hiljem…“ Palun mängime nii, et jõuame, eks!?!