Ohverdus
1) Loe tekst läbi ja vasta täislausetega teksti lõpus olevatele küsimustele!
2) Korrasta tsiteeritava Rea Rausi tekst!
3) Kirjuta oma arvamusest ning kogemustest enese ja teiste ohverdamisega.
Nii mina kui ka sina – me ohverdame ennast iga päev. Meie igapäevased valikud ohverdavad reeglina meie elukvaliteedi ja hingerahu: me valime kohustused selle asemel, mida teha sooviksime, parema palgaga töökoha linnas oma muinasmaa rajamist trotsides. Kaalume refräänina Eestimaalt lahkumist, kuna meie nullreitinguga valitsus irvitab rahva ning rahvaalgatuste üle ja ohverdab meid iga päev, kuni külgetõmbeseadus ütleb: „Droon püksi!“
Rahvatarkus ütleb: „Kiida lolli, loll rügab surnuks!“
Piisab ühest tunnustusest ja me oleme valmis 14-tunnilisi tööpäevi tehes ennast veel ja veel ohverdama, sest teatavasti „aga ükskord algab aega“, „ja kui nad surnud ei ole“, jne, vmt. Inimene, keda pidevalt hirmutatakse, ähvardatakse, pisendatakse ja tühistatakse, on pisimagi kiituse peale nii rõõmsalt üllatunud, et jätkab õhinapõhist rööprähklemist. Sõjamängudest toituv eliit on samas valmis meid kõiki ohverdama – sai ju öeldud, droon püksi.
Rea Raus: „Tänane Impulss – sõja ajal Kaitsevägi tsiviilelanikkonda, naisi ja lapsi ei kaitsegi. Nii korduvalt välja öeldi. Kaitseväe ülesanne olevat riigikaitse. Aga mitte inimeste kaitse. Et mis see riik täpsemalt on, või kus ta asub? Saatejuht küsis korduvalt otse- aga kes siis naisi ja lapsi kaitseb. Vastust ei tulnudki, selle asemel viidi jutt mujale, droonid- ja droonid ja ikka droonid ja muidugi droonid. Aga miks neid ringilendavaid droone alla ei lasta- küsib saatejuht. vastus: aga need ei kujuta endast ohtu. Miks siis poolele Eestile saadeti varjumiskäsk, kui ohtu pole?
Kokkuvõttes- täiesti segane pilt avaneb sellest miljarditööstusest, ehk siis kuhu me maksudena viimasel ajal miljardeid maksame- ja nüüd saame teada, et reaalselt meid ei kaitstagi? Kuna saates korduvalt seda küsimust küsiti, siis ma ei saanud ilmselt ka valesti aru. Muudele küsimustele tulid ka vastused- et kunagi tuleb ja siis püüame ja vaatame mis saab, ja valmistame ette ja planeerima, ja võiks ja me nüüd hakkame vaatama kuidas. Ei olnud tõsiste meeste jutt. Tõsiselt murelikuks teeb.“ (Metameedia) – kirjaviis muutmata.
Seda, et emad ennast laste nimel ohverdavad, peetakse kõigi rahvaste – k.a loomrahvad – puhul normiks. Teisiti ju kari ellu ei jääkski. Meeste eneseohverdus isamaa nimel on justkui enesestmõistetav – isegi siis, kui sõda peetakse teiste meeste maal… – seni, kui asi saab reaalsuseks. Siis käivitub instinktiivne põgene-võitle-kalkulatsioon.
Mehed väidavad, et saadavad naised-lapsed turvalisse kohta ning ise jäävad võitlema. Kus on turvaline piirkond, inimesed? Naised on Dubai-sündmuste, vahemereliste kliimamuutuste ja WWIII rullumise ajal üha veendunumad: Maarjamaal on kõige kodusem nii elada kui surra.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui küsime Google’i otsingurobotilt, mida tema teab ohverduste ja ohverdamiste kohta kirjanduses, tuleb vastus: „Ohverdamine kirjanduses on võimas temaatiline element, kus tegelased loobuvad millestki väärtuslikust — mugavustsoon, soov või elu ise — kõrgema eesmärgi, armastuse või suurema hüve nimel. See toimib sageli kangelasliku, moraalse või emotsionaalse kasvu määrava hetkena, edendades altruismi ja lunastuse teemasid.
Kirjanduses ohverdamise põhiaspektid on järgmised:
Eneseohverdus: sellised tegelased nagu Antigone, Robert Jordan Hemingway teoses „Kellele lüüakse hingekella“ ja Sydney Box narratiivis „Kahe linna lugu“ ohverdavad oma elu põhimõtete või teiste nimel.
Kangelaslik/altruistlik ohver: levinud eepilises või fantastika valdkonnas, näiteks Gandalf sarjas „Sõrmuste isand“, kus tegelane sureb või kannatab, et tagada teiste ellujäämine.
Sümboolne ohver: sageli kasutatakse seda tegu sügava armastuse tähistamiseks või tegelase arengu demonstreerimiseks isekast isetuks, nagu ämblik Charlotte, kes sea päästmiseks võrku koob, kuni end surnuks kurnab. (Eesti kirjanduses Kitzbergi „Kauka jumal“ Mogri Märt – K.M.)
Rituaalne/temaatiline ohver: esindab sageli religioosset või ühiskondlikku pakkumist kõrgemale võimule või, nagu on arutatud ajakirjas Strange Horizon, kujutada ühiskonda tumeda ning arhailisena.
Näiteid leidub žanrite lõikes, alates klassikalisest mütoloogiast kuni kaasaegse fantaasiani, rõhutades moraalset kaalu, mis seisneb kõigest loobumises ülla eesmärgi nimel.“
Andrei Tarkovski viimne film Farö saarelt on „Ohverdus“ ning ennäe, saartega ongi mingi teema: Neitsisaartest üks, Epsteini saar on läinud ajalukku laste ja neitsite ohverdamisega kannibalismist pedofiiliani, mille tegelikud tagamaad alles selguvad… võibolla.
Küsigem eneselt: kas ja mille nimel ma oma elu ohverdaksin? Vastus on lihtne: täpselt sellesama, mille nimel elan ning praegugi päevast päeva rassin ja tassin ega passi.
1. Milline on autori suhtumine meeste ja naiste, eliidi ja lihtrahva valmidusse ohverdada?
2. Refereeri tsiteeritud Rea Rausi teksti.
3. Loetle, millistest ohverdusest jutustavatest teostest kõneleb Google-AI.