Kui tundub, et kõik on mõttetu. Mõnikord võib inimest tabada raske seisund: tekib tunne, et pole selge, miks ta siin on, miks kõik toimub ja miks ei õnnestu elada rõõmu ja õnne tundes.
Selline seisund on tuttav paljudele. Väliselt ei pruugi juhtuda midagi eriti halba, kuid sisemiselt võib ikkagi tekkida raskus, väsimus, tühjus või mõttetuse tunne.
Sellistel hetkedel on oluline mitte teha enda kohta kiireid järeldusi. See ei tähenda tingimata, et sa ei saa hakkama, et sinuga on midagi valesti või et sinu elu liigub vales suunas.

Vahel aitavad sellised seisundid märgata, kus me ei ole veel lõpuni ausad iseenda vastu. Kus me mängime endiselt võõraid rolle, teeskleme, kardame, püüame vastata ootustele või hoiame kinni millestki, mis ei ole enam meie tõde. Kui sellesse seisundisse suhtuda pehmelt ja tähelepanelikult, võib sellest saada mitte karistus, vaid vihje. See näitab, kuhu on kogunenud pinge, kus on väsimus ja kus on aeg peatuda ning tulla tagasi iseenda juurde.
Pidada seda rasket tunnet isikliku läbikukkumise tõendiks ei ole kasulik. See ainult suurendab valu ja sulgeb tee sisemise vabanemiseni.

Vabanemine ei alga sellest, et muutume ideaalseks. See algab lihtsast sisemisest tunnistamisest:
Ma olen selline, nagu ma praegu olen.
Ma teen praegu nii palju, kui suudan.
Ma tunnen seda, mida suudan tunda.
Ma ei pea kohe olema tugev, rõõmus ja õige.

Kui inimene lõpetab võitluse iseendaga ja ei mõista end oma seisundi pärast hukka, tekib sisemiselt rohkem ruumi. Siis on kergem hingata, kergem tunda ja kergem elada.
Välist ei saa alati kiiresti muuta. Kuid saab lõpetada oma seisundi kasutamise põhjusena, et ennast süüdistada. Mõnikord on kõige olulisem samm mitte raskust võita, vaid lõpetada enda halvaks pidamine sellepärast, et see raskus tuli. Just sellest algab tagasitulek iseenda juurde.
Alexis Varnum

Raudsed ees riided läbi ajastute kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kuidas sinu vanematel päriselt läheb – kirjuta neist ja-või neile!
Minu ema saab alati hakkama tavatsevad minu lapsed kinnitada. Selle pärast et senised kogemused näitavad saab nii nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete ees riiete trotsimisega ega ole küsinud kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.
2026 aasta mai kuus kuulame pooli kõrvu prognoose et uus lokdaun on tulemas. Ahah jälle ohoh kas tuleb prognoositav kliima põhine lennu liikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpide kaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üks teisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eel arvamused mille kõrval Bill Gates’i nano tehniline massi hävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid eel arvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt mis värk on ning isad on nagu nii kas ära või surnud. Vastame teiste pool osa võtlikule viisakus küsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel Mu ema on seal teisel pool maa kera terve nooruslik ilus…
Olen oma laste silmis sama sugune „teadagi“ komplekt sama kauge kui Ameerika. Ise enese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka eks ole.
Tänavuse eesti keele riigi eksami esimese teema lugemis üles andeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant Minu kooli eelse lapse põlve aja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust vanaemal ja minul oli sama nägu ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis mida vanaema oma elu ajal tegi või kus käia jõudis oluline on et ta andis teate pulga üle lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kala rannas randunud kala laeva suller rahvuselt norrakas. Näe elasid kord neli õde kellest kolm jäid vana tüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga kes võttis temalt õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallas laps Inglismaale tööle ent tuli teda üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse ees riide taha minu ema sündis 7 septembril 1939 üsna koos teise maa ilma sõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulas paati ning tänu sellele oli minu lapse põlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühis korteris siis Välja tänava 9 korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongi sõidud Krimmi. Kui olin 12 aastane viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maa ilma läbi seiklemist 97 aastaseks.
Teine Linda Murutar tegi koos Edgar Spriidiga aja lehte Pärnu Kommunist ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi ehkki geenides oli ka sõja saagiks toodud pärslanna ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taeva riigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud verre uputatud ja kõveraks väänatud hoidugem sõnastamast kui väga on erinevatel ajastutel usutud muinas juttude õnnelikesse lõppudesse nagu tänagi…
Minu isa kui südame üdini muinas jutu tegelane oma nuku teatri ja romantiliste lava rollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal kui kõik teised ära hüpanud tulid ribu rada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga vaid mehele ja sain emaks suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud aru pärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teist sugune ema ja vanaema kui olen ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina ei ole mul õigust ei isa ega ema teist sugune olemist nõuda.
Arvasin et viie lapse üles kasvatamine saab olema ühine Lugu tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin et kujuneb meeskond ent reaalselt on stiilne viisik ilma pidi laiali ning iga üks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi ei olnud vaja pere kommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud üle määra suurtes ja kulukates villade kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema kui isa liinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine ise endale ka sinul on oma väärtuse üles kirjutamiseks vähemalt seitse põhjust oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan mere konteinerist ehitatud talli ümber laudise paigaldamisega sest KUI nagu sõja äri lubab saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga Linda Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isa maalt ning tegelikult me ei tea kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades mida kõike ta teinud ja saavutanud on tõi mulle enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälu pildi. Käisin Kroonika peol koos tuule rõuge järgselt rohelise täpiliste lastega nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud ning kodu teel jäime öisesse tuisu vaalu kinnni. Seda kuidas laste rikas kirjanik talu pere naine õhtu kleidi ja kontsa kingadega lume hangest autot plast kelgu abil välja kühveldas selts konna kroonika ei tea.
Oluline on et lastele on kätte õpetatud kõik töö riistad ja kõigi kodu loomade elu ring loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidla lihast liigutav x-generatsioon. Jah pann koogi vanaema ja muinas juttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv kaduv vaid video kõnedes. Oluline on ise ennast aktsepteerida Jumal kavandas inimese õnnelikuna iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!
1. Millest räägib kirjanik Tiia Toomet?
2. Mida sümboliseerivad puugid – kes on puugid otseses ja metafoorses mõttes?
3. Mida tähendab nr 7 sinu jaoks?

Alexis Varnum: Tahad muuta maailma? Alusta iseendast. Kui tahad oma elu muuta, alusta kõige lihtsamast ja samal ajal kõige raskemast kohast: iseendast. Oma tähelepanust, oma energiast, oma tervisest, oma valikutest ja oma piiridest. Tänapäeva maailmas on väga lihtne kaotada kontakt iseendaga. Uudised, konfliktid, sotsiaalmeedia, hirmud, teiste arvamused ja pidev infomüra tõmbavad tähelepanu igasse suunda. Kui inimene kogu aeg reageerib välisele mürale, jääb tal vähe jõudu päriselt elamiseks.
Esimene samm on õppida mitte kaasa minema kõigega, mis sinu energiat tühjaks tõmbab. See ei tähenda, et peaks elama teadmatuses. Mõistlik informeeritus on vajalik. Aga pidev vaidlustes, hirmudes ja draamades osalemine ei anna alati lahendusi. Sageli võtab see lihtsalt jõu ära. Kui sinu või sinu lähedaste piire rikutakse ja sa saad midagi muuta, tegutse kindlalt. Aga ära kuluta end sellele, mida sa päriselt mõjutada ei saa. Kõik võitlused ei ole sinu võitlused.
Teiseks tasub lõpetada pime järgimine. Ära kummarda autoriteete, trende, raha, moodi ega teiste ootusi. Võta vastutus oma elu eest. Keegi ei tule sinu elu sinu eest elama. Sa oled oma elu autor ja muutus algab siis, kui võtad initsiatiivi enda kätte.
Kolmandaks hoolitse oma keha ja vaimse tervise eest. Väsinud, ülekoormatud ja hooletusse jäetud kehas on raske tunda sisemist jõudu. Vali võimalikult loomulik toit, liigu, puhka, maga piisavalt ja eemalda oma menüüst nii palju kui võimalik seda, mis keha koormab.
Neljandaks vaata ausalt üle, mis või kes tekitab sinus pidevalt süütunnet, kohustust ja sisemist raskust. Kõik suhted ja kohustused ei pea jääma sinu ellu lihtsalt sellepärast, et „nii peab“. Sa ei ole kohustatud andma oma tähelepanu sinna, kust tuleb ainult surve, kuid mitte toetust.
See ei tähenda külmust ega ükskõiksust. See tähendab küpsust. Sa võid anda palju, kui see tuleb südamest, mitte süüst või hirmust. Väga oluline on ka loovus. Tee midagi oma käte, hääle või kujutlusvõimega. Laula, kirjuta, joonista, tantsi, küpseta, korrasta kodu, loo midagi väikest, aga päriselt enda oma. Loovus aitab inimesel taastada sideme iseendaga ja tuletab meelde, et ta ei ole lihtsalt väsinud mutrike süsteemis, vaid elav ja tundev looja.
Ära unusta tänulikkust. Tänulikkus ei ole nõrkus ega naiivsus. See on sisemine tugi. Kui inimene oskab märgata head, ei kaota ta nii kergesti tähendust, jõudu ega lootust. Tänulikkus aitab ka lähedastel tunda, et nad on sinu elus olulised.
Ja kõige tähtsam: ära lase endale sisendada, et oled abitu. Sind ei saa sundida elama vastu oma sisemist tõde, kui sa ise ei anna oma jõudu ära. Jah, inimest võib hirmutada, piirata ja segadusse ajada. Aga lõpuks on alati oluline küsida: mida ma saan praegu ise teha?
Mõnikord algab vabadus väga väikestest sammudest: otsusest mitte minna kaasa draamaga, mitte raisata oma jõudu tühjale vihale, hoolitseda oma keha eest, öelda „ei“, valida rahu, teha üks aus samm enda poole. Sinu ülesanne ei ole kogu aeg võidelda. Sinu ülesanne on elada võimalikult teadlikult, terviklikult ja õnnelikult. Ära karda. Hoia oma tähelepanu, hoia oma jõudu ja mäleta: sinu elu algab sealt, kus sa lõpetad enda kaotamise välise müra sisse.

Niipea kui Uraan aprillis Kaksikute märgis sisenes , hakkas see Kuu-sõlmi kvadratuuri viima , olles nüüd Neitsi ja Kalade varajastes kraadides.
Kuigi täpne aspekt – 2° Kaksikutes, 2° Neitsis, 2° Kalades – toimub 12. juunil 2026 , on aspekt juba kujunemas.
Sõlmede teljele suunduvad transiidid on tuntud oma saatusliku „ see on erakordne“, „see erineb kõigest, mida ma varem kogenud olen“ iseloomu poolest.
Kuu sõlmed
Kuusõlmed on teatud mõttes astroloogilised erandid .
Need ei ole planeedid. Nad ei liigu samas suunas kui kõik teised planeedid. Nad on nähtamatud. Nad liiguvad retrograadselt. Nad tekitavad varjutusi.
Ja igaüks, kes on jälginud, kuidas varjutused toimuvad, teab, et need tunduvad ettearvamatud, kuid samas ettemääratud, jättes vähe ruumi kahtlusteks, et midagi olulist toimub.
Nodal Square
Kõigist aspektidest, mida planeet sõlmedele avaldada saab, on ruut ehk kõige huvitavam .
Ühe sõlmega konjunktsioon on arhetüüpsemalt kontsentreeritud – aga see toob esile ainult telje ühe külje, kas lõuna- või põhjasõlme. Isegi varjutused, kuigi põhimõtteliselt joondumise näol, kipuvad rõhutama polaarsuse ühte otsa.
Ruut on aga ainus aspekt, mis aktiveerib mõlemad sõlmed täpselt sama intensiivsusega , valgustades telje mõlemat otsa samaaegselt.
See ei ole enam lihtsalt „keskendu sellele, mis sind ees ootab“ – tavaline Põhjasõlme nõuanne – ega ka „lase minevikust lahti“ – tavaline Lõunasõlme nõuanne. Me tegeleme täieliku ümberkalibreerimisega – mis nõuab tõelist integratsiooni.
Sõlmede ruut suunab meid leidma tee, mis ühendab nii meie teadmised kui ka selle, mille poole meid kutsutakse – ja planeet, mis varem oli lahendamata, saab sillaks nende kahe vahel.
Saatuse mõttes tundub see vähem nagu „selles suunas sa pead minema“ ja pigem nagu „ see on asi, mida sa enam vältida ei saa – ja kui sa selle vältimise lõpetad, loksub kõik muu paika“ .
Uraan Kaksikutes
Aga Uraan?
Uraan räägib kohtumistest, võimalustest ja muutustest, mida ei oodata, mida ei planeerita ja mis ei tulene meie olemasolevast tegevuskavast.
Seega, kui Uraan moodustab Kuu sõlmedega kvadraadi, on seinale kirjutatud võimas tunne ootamatust, kuid saatuslikust muutusest.
Kui Uraan on selle sõlmekonfiguratsiooni tipus olev planeet , siis kalibreeritakse ümber just meie suhe ootamatustega.
Väljak nõuab, et me lõpetaksime reaalsuse eelfiltreerimise ja oleksime tõeliselt avatud väljastpoolt tulevale.
Uraan on Kaksikutes. Kaksikud on arhetüüpselt Territoorium, kuhu me siseneme, kui oleme loonud turvalise aluse Sõnnis.
„Territoorium“ räägib mugavustsoonist välja astumisest ja teise kohta minekust kui see, mida me juba tunneme .
Kangelase teekonna raamistikus defineerib territooriumi Kaksikute ehk sekstiili aspekt. See on teekonna osa, mil midagi tõelist juhtub esimest korda. Kangelane saab sõnumi. Ilmub abistav kaaslane.
Kõik need Kaksikute kogemused on elustiil, mis ütleb: „Kuula mind. See, mida ma sulle kohe räägin, pole midagi, mida sa juba tead. See on midagi, mida sa ei tea – midagi, mis tõmbab sind mugavustsoonist välja ja muudab su elu suunda.“
–> Selle etapi edu sõltub sellest, kui valmis me oleme tõeliselt kuulama – sõnumit registreerima.
Kaksikud vajavad tõelist uudishimu – mitte sellist, mis otsib kinnitust sellele, mida me juba usume, vaid sellist, mis siiralt tahab omaks võtta midagi, mida varem polnud.
Päriselus näeb enamik meist sellega vaeva, sest me pole harjunud end tõeliselt avanema – meil lihtsalt puudub selleks potentsiaal.
Uraani kvadraadis Kuusõlmed – sisenemine territooriumile
Territoorium on metafoor meist väljaspool asuvale maailmale , kus juhtub igasuguseid asju. See on võõras, see on salapärane ja see on koht, kus elu hakkab vastu rääkima.
Enamasti arvame, et oleme avatud või seiklushimulised, sest reisime, registreerume mõnele kursusele või proovime midagi uut – ja võime arvata, et siseneme Territooriumile.
Aga kõik need asjad on isehallatavad, sest need tulenevad meie endi plaanidest ja prioriteetidest. Ja isehallatav olemine ei kuulu Territooriumi juurde.
–> Territooriumi olemus seisneb selles, et see EI OLE iseseisev. See on täiesti tundmatu.
Kui broneerime reisi Itaaliasse, aga saabume kohale arvutustabeliga kõigest, mida kavatseme teha, jätame väga vähe ruumi millelegi muule, mis meid kutsuks.
Kui läheme võrgustikuüritusele ja ütleme endale, et oleme „avatud“, aga see, millele oleme avatud, põhineb juba valitud prioriteetidel, siis me pole tegelikult avatud – sest me eelfiltreerime reaalsust.
Kui elame oma elu läbi ainult roheliste ja siniste prillidega, ei näe me isegi oranži ja roosat. Me laseme oma kogemusse ainult seda, mis juba sobib meie olemasolevate raamidega.
Ja kuigi see on ohutu ja tõhus, on see ka… igav ja piirav.
Uraani kvadraadi sõlmed – pole kaarti, pole päevakorda, on vaid kompass
Et tõeliselt Territooriumile siseneda, peame olema tõeliselt avatud . Lähma tegutsema ilma igasuguse päevakorrata .
Alles siis, kui lülitame sisemise stereo välja, kuuleme teistsugust signaali. Alles siis, kui võtame toonitud prillid eest, näeme asju, mida pole kunagi varem näinud.
Mõned kõige olulisemad arengud meie elus – meie kutsumus, meie suhted, meie kogukond, meie panus – ei ole ego loodud. Need ei juhtu meie endi ajastuses.
Need juhtuvad saatuse ajastusel ja ilmnevad suhtluse kaudu millegi meist väljaspool asuvaga .
Põhimõtteliselt on Uraani ja Kuusõlmede ruutvorm kutse tõeliselt kuulata – ja suunata oma tähelepanu sellele, mis meid kutsub.
Kui sõlmed on aktiveeritud, siis sõnum TULEB. Kas sa tunned selle ära – või kõnnid mööda?
PS: Selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Jonny Thomson – miks tappa vana version endast
Istun murul. Meie väikest laagrit ümbritseb piknikuprügi ja mu kaks poissi maadlevad mitte kaugel. Varsti hakkab üks neist nutma, aga seni naudin mina kanawrappi ja lonksu oma jooki.
Ema kõnnib meie ees mööda teed. Ta lükkab lapsevankrit ja näeb välja segaduses. Ta näeb välja segaduses, sest ta poeg on tõbras. „Ei, Matt,“ karjub ta. „Lõpeta. Lõpeta. See!“
Matt kannab keppi ja peksab lilli. Ta kõnnib paar sammu ja siis peksab . Kõnni, peksab . Kõnni, peksab . Tema aianduslikus järellõhes lebab kümneid murdunud lehti ja laiali puistatud kroonlehti. Matt on lihtsalt järjekordne väike poiss, kes veedab oma päevi nartsisside päid maha raiudes, ajendatuna prepuberteedieast vajadusest tähelepanu saada ja oma tahet maksma panna. See on allasurutud, freudliku surmatungi ilming. Või on ta lihtsalt poiss, kellele meeldib asju peksa teha.
Mind lilled tegelikult ei huvita. Nad on küllaltki ilusad ja maailm on nende olemasolu tõttu vaieldamatult parem, aga minu arvates on üks roos sama armas kui kõik teised.
Nartsissid on aga teistsugused. Nartsissid pole lihtsalt lilled; nad on sümbol, üks esimesi kevade märke. Neid on juba ammu peetud sula suurteks kuulutajateks – nende kollased pead hüüavad: „Pikk ja külm talv on läbi.“
Ja Matt peksis neid kepiga. Poisi poolt summutatud heerold.
Aga nartsiss ei sure, kui sa ta tükkideks raiud. Kahtlemata kummardub ta hooaja lõpus. Ta kaotab paar kuud võimalust kasvada ja paljuneda. Ta tõmbub endasse. Ta taasinvesteerib oma energia. Ta ootab talve lõppu ja siis ootab Matti. Ta kasvab uuesti.
Kannatuste kepp
Nartsissil pole õisi. Sellel on madalad ja nõrgad juured ning õhukesed ja õrnad kroonlehed. Selle vars on kergesti murtav, selle lõhn on võluv ja selle särav ilu on äärmiselt silmatorkav. Ja nii on nartsiss maailma suhtes haavatav. Romantiline, minestav armastaja korjab selle oma kaaslasele kinkimiseks. Nälkjas närib selle lehtedesse räbaldunud auke. Mõtlematu sörkjooksja tallab selle jalge alla. Matt tuleb kepiga lähemale.

Nartsisside maailm on alati olnud ohtlik – täis nälkjaid, putukaid ja muid ohte –, kuid 30 miljoni evolutsiooniaasta jooksul on nad arendanud välja märkimisväärse õie vastupidavuse vormi.
Nartsissi generatiivne allikas asub maa all sibulas – spetsiaalses säilitusorganis, mis koosneb lihakatest lehtede alustest, mis hoiavad kontsentreeritud tärklist ja toitaineid. Niikaua kui tüviplaat – sibula põhjas asuv paks kude – on kahjustamata, võib taim kaotada kogu varre ja õie ilma suremata; see lihtsalt taandub puhkeolekusse. Katastroofilise oksakahjustuse järel lõpetab sibul energia raiskamise taastumisele ja keskendub hoopis talvitumisele. See isoleerib kahjustatud koed, säilitades oma sisemise embrüonaalse punga järgmiseks kevadeks.
Alles pärast seda, kui oleme aktsepteerinud pikas mustas rüüs mehe ja kepiga poisi, saame tegelikult elada ilma hirmuta.
Inimesed pole nartsissidest vähem õrnad ja tähelepanuväärsed. Meil on võimsad lihased, muljetavaldav aju ja üsna tugev skelett, aga me pole võitmatud. Sa võid olla sama tugev kui kulturist, sama tark kui professor või sama rikas kui Elon Musk, aga maailm tuleb sinu järele. Aleksander Suur – keda peetakse laialdaselt maailma kõige võimsamaks sõjaväejuhiks – olevat surnud sääsehammustuse tagajärjel.
Kui Siddhartha Gautama piilus üle oma lõbuaia kullatud müüride, nägi ta eksistentsi suuri ja vältimatuid pahesid: vananemist, haigusi ja surma. Me saame neid edasi lükata. Me saame mõnest neist läbi rääkida ja altkäemaksu abil välja tulla. Loobu suitsetamisest. Kõndi veidi rohkem. Varsti saad Walmartist Botoxit. Kuid budistliku kaanoni kolme suurt kannatust ei saa igavesti eemal hoida. Me vananeme, me jääme haigeks ja me sureme. Matt oma kepiga; niitja oma vikatiga.
Rooma filosoof Cicero kirjutas kuulsalt, et filosoofia ülesanne „pole midagi muud kui ette valmistada ennast surmaks.“ Sest kui me kardame surma, anname sellele võimu meie üle. Kui me eitame paratamatu kannatuse ja surelikkuse reaalsust, orjastab meid lootusetu soov neid vältida. Aga kui me surmaga rahu teeme, võime leida rahu elus olemisest.
See on veenev argument. Ja mitte ilmaasjata pole memento morist saanud filosoofiline meem: pea meeles, et sa sured, et saaksid vabaneda õnnetust klammerdumisest selle maailma külge. Sest alles pärast seda, kui oleme aktsepteerinud pikas mustas rüüs mehe ja kepiga poisi, saame me tegelikult elada ilma hirmuta.

Röntgenipilt Edward Kinsmanilt / Science Source
Talvitumine
Nartsiss ei ole stoik. Ta ei suuda eksistentsi lõplikkuse või kannatuse kolme märgi üle mõtiskleda rohkem kui mina fotosünteesida. Aga kuigi nartsissid ei pruugi kunagi raamatut kätte võtta, on nad kindlasti omandanud arsi … moriendi — „suremise kunst“. See tuleb harjutamisega.
Igal aastal nartsiss sureb. Headel aastatel õnnestub tal vältida näljaseid nälkjaid ja kitkumishuvilisi. Ta elab kevade üle ja peesitab päikese käes. Võib-olla peab ta romantilist võitlust mõne mesilasega. Aga isegi kui ta katastroofi väldib, siis suve alguses nartsiss sureb. Tema kroonlehed muutuvad pruuniks, vars langeb rippu ja taim kaob. Sa kõnnid mööda rada või sõidad autoga oma pendelrännakul ja avastad äkki, et maailm on palju vähem kollane kui kunagi varem. Nartsissid talvituvad.
________________________________________
Loe Jonny Thomsonilt lähemalt tema Mini Philosophy kolumnist.
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Nartsiss on reinkarneerunud liik. Või vähem poeetiliselt öeldes – vähem lilleline – on see aseksuaalne liik. Emasibul loob oma tüvest „nihkeid“ ehk tütarsibulaid. Need nihked on geneetiliselt identsed emataimega, kuid neist kasvavad taimed on ainulaadsed – neil võivad olla heledamad või tuhmimad kroonlehed, rohkem või vähem lehti. Igal kevadel ilmuvad mullast emataimega bioloogiliselt identsed taimed, kuid nartsiss pole kunagi aastast aastasse sama.
Nartsissi tarkus seisneb selles, et ta mõistab, et hävingule allumises on midagi tähelepanuväärset.
Filosoofias on olemas episoodismi teooria, mille tegi esmakordselt populaarseks Galen Strawson ja mida hiljem propageerisid sellised autorid nagu Ian McEwan. See väidab kahte asja. Esiteks, meie elu tuleks mõista kui diskreetsete, iseseisvate eksistentsi “kimpude” jada, millel on erinevad – ja sageli vähesed – sidekiud. Teiseks, meie elu vaatamine “loo” – ühe sidusa narratiivi – kujul on ohtlik.
Episoodism väidab, et meil puudub mingisugune oluline järjepidevus. Meid ei seo sünnist surmani hing ega surematu niit. Nagu Strawson ütles: „Ma ei ole draamas peategelane. Ma olen lihtsalt see, kes on siin ja praegu, ja kui see episood lõpeb, algab teine. … Narratiivne minapilt on psühholoogiline tüüp, mitte inimloomuse universaalne tõde.“
Või nagu filosoof Simon Critchley ütleb: „Sinu elu pole kuradi lugu.“
Metamorfoos
Narratiivne minapilt – mis käsitleb identiteeti kui ühte sidusat ja läbi elu ulatuvat lugu – on nii problemaatiline, kuna see eitab midagi väga olulist: inimesed muutuvad.
Metamorfoos ei ole lihtsalt „muutus“. See ei ole uus garderoob ega uus lemmikbänd. Metamorfoos on sinu olemuse juurte ja varte rekonstrueerimine. Selle käivitab sageli katastroof – lahutus, diagnoos või kepiga poiss –, kuid sama sageli on see järkjärgulise talvitumise lõpp-punkt. Kui me oma kodudest pikka ja külma öösse välja astume, on sageli keegi teine, kes koidikuga tagasi kõnnib. Nartsissi tugevus ei ole selline, mida näeb eepostes. Rooma leegionid ei marssinud mõõk ühes ja lill teises käes. Nartsissi vastupidavus on liikuv ja vormitav. Nartsiss ei võitle elu kannatustega, vaid annab neile tahtliku enesehävituse aktiga järele. Nartsiss taandub, sest tema tugevus tuleb uuestisünnist. Ta ei saa Matti kepiga võidelda, kuid ta jääb kohtumisest ellu.
Elu murrab meid kõiki lõpuks. Anna sellele piisavalt aega ja sa näed selle tõde. Me võime sellele tõele vastu astuda stoilise ükskõiksusega, memento mori’ga , kindlasti, aga mori’sid on palju erinevaid . Nartsissi tarkus seisneb selles, et tuleb ära tunda, et hävingule allumises on midagi märkimisväärset. Me võime aktsepteerida ühe versiooni endast surma, teades, et see on vajalik samm kellegi teisena ülestõusmise protsessis. Me peame saama selleks, kes me peame olema.
See metamorfoos – või metanoia , usklike inimeste jaoks – on inimolemise oluline osa. Me ei pea kogu elu olema ühesugused. Pole ühte kindlat käitumisviisi ega ühte inimest, kes me peaksime olema. Mina valin, sina valid, me kõik valime, mis tähendab olla. Jah, me saame kasvada. Me saame arendada voorusi ja võimeid. Aga mõnikord peame täielikult muutuma. Me peame muunduma millekski erinevaks – millekski palju sobivamaks meie maailma ja eluga, mida me tahame elada.
Selle elu läbimiseks ei vaja me ainult filosoofide tarkust, vaid ka nartsisside vastupidavust.