Naeris?
1) Kirjuta, millal-kellega-miks-kuidas viimati südamest naersid – mida tundsid?
Millal sina viimati südamest naersid – noh, kasvõi natukenegi naeratasid? Oleme õppinud üksnes suuga naeratama ilma, et silmad kaasa naeraksid. Ometi õpetatakse: naerata – ja elu naerab vastu, isegi siis, kui muie on alguses viril näojooga, häälestab ta sind ikkagi ümber.
Huumor on kirjandusliku võttena tõenäoliselt viimne õlekõrs meie lugemuse päästmiseks – nalja tahaks ju ikka saada. Kirjanike klassikuteks tõusmise võluvõti on samuti olnud elegantne huumoritaju, mille taha on õnnestunud peita okupatsioonideaegne valu, vastumeelsus ja salakeeles sõnumitoomine.
Mudilastele on lasteaiast saadik tuttav vene muinasjutt naeritõmbamisest: sikutajate riviga liitusid kõik pereliikmed ja koduloomad ning viimaks haakunud hiireke osutus puuduvaks lüliks, kelle abiga juurvili peenrast kätte saadi. Täiskasvanutele jutustab seesama lihtne lugu Peipsi järve taga toimuvast, mis pidevalt paneb hapult küsima: kas te seal füüsika seadustest, töö mehhaniseerimisest, loogilisest elukorraldusest ja sünergiast ka 2026. aastaks ei ole ikka veel midagi kuulnud?
Pisut vanematele lastele naeris samuti metafoorses raamatus Timm Thaler, kes loovutas oma siira, nakkava ja elurõõmsa naeru kihlveovõidu eest. Meie, 21. sajandi eluraskuste käes süngeks, isegi depressiivseks muutunud melanhoolikud maksame psühholoogidele ja suisa psühhiaatritele tohutuid summasid selle eest, et nad meile vabastava naeru tagasi õpetaksid – meie endi naru müüakse meile…
Raamatuid me oma ajastulises ajapuuduses enam lugeda ei jõua, filme siiski veel vaatame – üks silm ekraanil ja teine telefonis. Tasub teada, et Jokkeri-laadsed õõvastava irvega tegelased hakkasid kultuuriruumi hulgi saabuma Victor Hugo teosest „Mees, kes naerab“ inspireerituna – kõrvuni lõhki lõigatud suunurkadega õnnetu elukutseline naerutaja on meie jaoks tõenäoliselt Jacquin Phoenixi moodi ning paljudel uue aja inimestel on tekkinud klounide foobia just sellepärast, et see koletislik irve on jube naljakas. Rõhk sõnal „jube“.
Vaatamata sellele, et nii kirjanik Silvia Rannamaa kui ka režissöör Leida Laius on suhteliselt vähe aega pärast vikerkaare taha lahkumist juba ununemas, on valulik 1985. aasta film „Naerata ometi!“ kinkinud meile Siiri Sisaski, Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere. Ühtlasi on selles nõukaaegses linaloos reas meile nii tuttavad juhtumid koolikiusamisest, peresisesest ahistamisest ja vägivallast, alkoholismist ja vaimsetest häiretest, mis kõik need inimsusega ilmselt paratamatult kaasnevad pahed kägistavaks ja vägistavaks patsiks punuvad.
Kui jälgime meedias meid veenda püüdvaid poliitikuid jt avaliku elu tegelasi, näeme maskilike naeratuste klounaadi, mille taha on peidetud täpselt samasugune hirm nagu see, mida iseenese eest hoolikalt varjame – meie naljad aga muutuvad järjest mustemaks, küünilisemaks, iroonilisemaks, sarkastilisemaks ja suisa sardooniliseks irvitamiseks kõige elusa üle.
Tasakaalustagem see loetelu volüüminuppu vastassuunas keerates: muie, itsitus, kihistamine, naer, lõkerdamine, lagistamine, rõkkamine ja hõiskamine.
Sina, kes sa tunned ära tehisintellekti toodetud naeru ja ei lase ennast petta ka inimlikul teesklusel, oskad ilmselt enda kõrvale valida paarilise ja sõbrad, kes pole üksnes ajaviitelised seikluskaaslased, vaid mõttekaaslased, kellega koos saab ennast vanal heal kombel pisarateni tühjaks naerda.
Kuidas noor Ivo Linna meile lauliski: „Vaid sinu naer toob päikse välja taas – ei nukrust öös, ei enam varje maas.“

2) Korrasta õigekiri
ELASID KORD EIT JA TAAT ÜHES KÜLAS KAUNIS,
“VARSTI TULEMAS ON LAAT”-
LIND OKSAL TEADA ANDIS.(tsirr-tsirr)
KÜLARAHVAS ÕNNEST NAERIS,
RÕÕMU TEGI UUDIS.
“EIDEL-TAADIL KASVAB NAERIS”-
HAUKUS PENI KUUDIST. (auh-auh)
TAAT NÜÜD MÕTLES MINNA AEDA,
OMA NAERIST ÜLE KAEDA.
EIT – SEE KISAS: “VARA MINNA AEDA,
MIS SEST NAERIST IKKA KAEDA!”
EI JÄTNUD JONNI MEIE TAAT,
ÜTLES: “TULEMAS ON LAAT!
NAERIS VAJA ÜLE MÕÕTA,
EKS KUTSUN APPI NAABRI KRÕÕTA!”
LÄKSKI TAAT SIIS RUTTU AEDA,
ET SAAKS NAERI ÜLE KAEDA.
VAATAS SIIT JA VAATAS SEALT,
PIILUS ALT JA PIILUS PEALT.
“UIH-UIH-OIH”-TULI KISA,
NAERIS OLNUD VÄGA VISA.
KASVAND SUUREKS -JUSTKUI MAJA,
VÄLJA TÕMMATA SEE VAJA!
TÕMMATA TAAT PROOVIS SIIT,
ISE ÜMISEDES VIIT. (pillilugu,ümin)
TIRIDA SIIS KATSUS SEALT,
EI NAERIS LIIKUND ALT, EI PEALT.
MÕTLES:”KAS MUL JÕUDU ÜLDSE POLE,
EIT-SA MULLE APPI TULE!”
KIIRUSTASKI APPI EIT,
SELGA TÕMMATUD UUS KLEIT. (Laul K. Kikerpuu “Võilill”)
TIRIB EITE- TAATI KOOS,
NAERIL IKKA SAMA POOS.
TÜTAR AIAS RINGI KEKSIB,
EIDE-TAADI JUURDE EKSIB.
EIT-TAAT KOOS:”TULE APPI LAPSUKE,
MEIE TÜTRETIRTSUKE!”
SIKUTAVAD-SAKUTAVAD,
VAHELDUSEKS RAPUTAVAD.
NAERIST KÄTTE EI SAA IKKA:
“KUTSU SÕBRAD APPI, PLIKA!”
TÜDRUK KOERA APPI KUTSUB,
KOER VEEL KONTI NÄRIB-LUTSUB.
“TÕMBA-TÕMBA, TIRI VEEL.
KASS, LAS APPI TULEB VEEL!” (Laul B.Kõrver “Tiri aga tõmba!”)
VAT, KUS NAERIS TEEB MEIL NALJA,
EI TA TAHA TULLA VÄLJA.
KUTSUB EIT:”HIIR KA APPI,
ÄRA PEIDA ENNAST KAPPI!”
KÕIK KOOS:”HIIREKE, MEID TULE AITA,
EHK SIIS SAAME NAERIST VÕITA!”
TERVE RIVI ÜHES HOOS,
NAERIST TIRITAKSE KOOS.
KORRAGA JA KORRAGA JA KORRAGA…….
VIIMAKS VÄLJA HÜPPAB NAERIS,
TERVE RIVI ÕNNEST NAERIS.(ha-ha-ha)
LAADAL EIT – TAAT UHKUST TUNDSID,
ÕHTUKS NAERI KOJU KANDSID.
“EI ME RAATSI NAERIST MÜÜA
EGA NAERIST ÄRA SÜÜA.
LAS TA JÄÄB MEIL PERE RÕÕMUKS,
HEATUJU TEKITAJA SÕÕMUKS!”

Katerin Rüütli Kesklinna Lastekeskusest

Naeris -vene muinasjutu järgi

3)Refereeri
James Krüss „Timm Thaler ehk müüdud naer”
„Tegemist on praeguse soovitusliku kirjanduse tippteosega, milleta ükski kooliaasta ei möödu. Niisiis oli minulgi aeg raamat kätte võtta ja teada saada, kes on Timm Thaler ning kuidas saab naeru müüa.
Lugu viib meid Saksamaale ühe lihtsa, aga õnnetu looga poisi juurde. Noorelt vanemad kaotanud ja vaesuses virelev poiss saab ahvatleva pakkumise tundmatult härralt: müüa oma naer rikkuse vastu. Esialgu tundub tehing ideaalse lahendusena. Timm võib sõlmida ükskõik missuguse kihlveo ja ta võidab selle alati. Vastutasuks tuleb loobuda oma naerust. Raha või naer, otsus tundub lihtne.
Peagi mõistab Timm, et elu on aga palju keerulisem ning naeru puudumine läheb talle kalliks maksma. Alguse saab müüdud naeru päästmise retk, mis viib Timmi üle terve maailma. Ta tutvub uute inimestega, õpib mõttemänge, omandab uusi kombeid ja tutvub keerulise ärimaailmaga. Otsides väljapääsu sõlmitud lepingust, õpib Timm hindama naeru jõudu ja seda, et ka lõputul rikkusel on piirangud.
Teose lugemine läheb kiirelt ning olenemata kohati süngetest alatoonidest on tegemist südantsoojendava looga, mis tuletab meelde, mis teeb meist inimese ja millist elu me elada soovime.“
Ellika Eero, raamatukoguhoidja
4)Tutvu artikliga ja arutle Jokkeri naeratuse ning klounihirmu teemal
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/83690139/the-man-who-laughs-ehk-1928-aasta-film-mis-aitas-kaasa-jokkeri-naeratuse-sunnile
5) Toimeta wiki-tekst
Naer kirjanduses toimib keeruka ja mitmetahulise vahendina, mis ulatub kergemeelsest lõbustusest intensiivse ühiskonnakriitika, õõnestustegevuse ja psühholoogilise refleksioonini. Kaugeltki mitte pelgalt huumorile viitav naer kirjandusteostes tõstab sageli esile võimu dünaamikat, psühholoogilisi seisundeid ja võib Mihhail Bahtini sõnul toimida õõnestava jõuna jäikade ühiskondlike normide vastu.Naeru teooriad kirjandusesSuperiorsuse teooria (Hobbes): Naer tuleneb üleolekutundest teiste või meie endi endise rumaluse ees, mida kasutatakse sageli satiiris alandlike ülbete tegelaste jaoks.Kongruity-Resolutsiooni teooria (Kant, Schopenhauer): Naer tekib siis, kui pingeline ootus muutub ootamatult eimillekski—, kui olukorra absurdsus laheneb ootamatult löögijoonega.Relief Theory (Freud): Naer toimib pinge, ärevuse või allasurutud energia vabastusventiilina.Mänguteooria (bioloogiline lähenemine): huumor tuleneb evolutsioonilisest „mängust“, treenides meelt ootamatuteks olukordadeks.Naeru peamised aspektid kirjandusanalüüsis Subversion ja karneval: Mihhail Bahtini töö Rabelais’ kohta, paljud teadlased peavad naeru autoriteedi ja ühiskondlike normide vaidlustamise viisiks, asendades keskaegse „karnevali“ kirjandusliku, „karnevaliliku“ atmosfääriga. „Sotsiaalne žest“ (Bergson): Henri Bergson, raamatus Naer: essee koomiksi tähendusest (1901), väidab, et naer toimib sotsiaalse mehhanismina jäiga või ekstsentrilise käitumise korrigeerimiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks. Eetiline ja traagiline naer: Nietzsche ja teised mõtlejad on uurinud „üleinimlikku“ naer kui vahend sügavate kannatuste vastu, võimaldades inimestel kinnitada elu hoolimata vältimatust valust. Kaasaegses kirjanduses, näiteks Becketti omas, võib naer olla meeleheitel või „sünnitu“, mis on seotud eksistentsiaalse hirmuga. Sugu ja võim: kirjanduskriitika on uurinud naeru rolli soolises dünaamikas, näiteks „mitmesuunaline“ naer Burney Evelinas.Kasutamine kirjandusesSatiir ja sotsiaalne kriitika: autorid nagu Jonathan Swift ja Mark Twain kasutavad naeru silmakirjalikkuse, pahede ja ühiskondlike absurdsuste paljastamiseks. Iseloomustus: Vaimukas naljategemine armastusromaanides või koomilistes tegelastes (nt PG Wodehouse’i Jeeves) määratleb tegelased ja süvendab lugeja sidet narratiiviga.Tume huumor: kasutatakse traagilistes või pingelistes kontekstides pinge suurendamiseks (nt Nabokovi naer pimeduses).Kirjaliku naeru tavalised tüübidGeneric: ha! /ha ha ha! /Heh-heh.Lapselik/Kebalev: Tee-hee / Giggle.Evil/Sarkastic: Mwah-hah-hah-haaaaah / Har har.Onomatopoeetiline/Moodne: Hahahahaha / Kkkkkkkk (Brasiilia).
17. sajandi lõpu Inglismaal päästab kodutu poiss nimega Gwynplaine lumetormi ajal imiku tüdruku, kelle ema on surnuks külmunud. Nad kohtuvad rändkarnevalimüüjaga, kes nimetab end Ursuseks, ja tema lemmikloomahundi Homoga (kelle nimi on sõnamäng ladinakeelse ütluse „Homo homini lupus“ kohta). Gwynplaine’i suu on moonutatud igaveseks irveks; Ursus on alguses kohkunud, seejärel haletsusväärne ja ta võtab need enda juurde. 15 aastat hiljem on Gwynplaine’ist kasvanud tugev noormees, atraktiivne, välja arvatud tema moonutatud näoilme. Tüdruk, praeguse nimega Dea, on pime ning temast on kasvanud ilus ja süütu noor naine. Oma nägu puudutades järeldab Dea, et Gwynplaine on igavesti õnnelik. Nad armuvad. Ursus ja tema surrogaatlapsed teenivad Lõuna-Inglismaa laatadel kasinat elatist. Gwynplaine hoiab oma näo alumist poolt varjatuna. Igas linnas annab Gwynplaine lavaetenduse, kus rahvahulgad provotseeritakse naerma, kui Gwynplaine paljastab oma groteskse näo.
Rikutud ja tüdinenud hertsoginna Josiana, kuningas James II vallas tütar, on igav õukonna nüri rutiinist. Tema kihlatu David Dirry-Moir, kellega ta on imikueast peale kihlatud, ütleb Josianale, et ainus ravim tema igavuse vastu on Gwynplaine. Ta osaleb ühel Gwynplaine’i etendusel ning teda erutab tema meheliku armu ja näo deformatsiooni kombinatsioon.[11] Gwynplaine’i erutab Josiana füüsiline ilu ja üleolev käitumine. Hiljem saabub haagissuvilasse kuningliku õukonna agent Barkilphedro, kes soovib Josianat alandada ja hävitada, sundides teda abielluma „kloun“ Gwynplaine’iga ja sunnib Gwynplaine’i talle järgnema. Gwynplaine juhatatakse Londoni koopasse, kus Hardquannone-nimelist arsti piinatakse surnuks. Hardquannone tunneb Gwynplaine’i ära ja tuvastab, et ta on poiss, kelle röövimise ja moonutamise Hardquannone korraldas 23 aastat varem. Tagasivaade räägib arsti loost.
Despootliku kuninga James II valitsemisajal, 1685–1688, oli kuninga üks vaenlasi Corleone markii lord Linnaeus Clancharlie, kes oli põgenenud Šveitsi. Pärast isanda surma korraldas kuningas oma kaheaastase poja ja seadusliku pärija Fermaini röövimise. Kuningas müüs Fermaini rändurite rühmale nimega „Comprachicos“, kurjategijatele, kes moonutavad ja moonutavad lapsi ning sunnivad neid seejärel almust kerjama või karnevalifriikidena eksponeerima.
Loo kinnitamine on sõnum pudelis, mis toodi hiljuti kuninganna Annele. Sõnum on Comprachicode viimane ülestunnistus, mis on kirjutatud kindluses, et nende laev hakkab tormis lagunema. See selgitab, kuidas nad nimetasid poisi ümber „Gwynplaine’iks“ ja jätsid ta lumetormis enne merele asumist maha. David Dirry-Moir on Lord Linnaeuse vallaspoeg. Nüüd, kui Fermain on teadaolevalt elus, läheb Taavetile Josianaga abiellumise tingimusel lubatud pärand hoopis Fermainile.

Gwynplaine arreteeritakse ja Barkilphedro valetab Ursule et Gwynplaine on surnud. Nõrk Dea haigestub leinasse. Võimud mõistavad nad hukka pagendusse hundi ebaseadusliku ksutamise eest oma etendustes.
Josiana laseb Gwynplaine’i salaja enda juurde tuua, et ta saaks teda võrgutada. Teda segab kuninganna avaldus, milles teatatakse Josianale, et David on pärandist ilma jäetud, ja hertsoginnal kästakse nüüd abielluda Gwynplaine’iga. Josiana lükkab Gwynplaine’i kui armukese tagasi, kuid nõustub kohusetundlikult temaga abielluma.
Gwynplaine on määratud Corleone markii lord Fermain Clancharlie’ks ja tal on lubatud istuda Lordidekojas. Kui ta pöördub eakaaslaste poole tulise kõnega ajastu jämeda ebavõrdsuse vastu, provotseerib teisi isandaid naerma Gwynplaine’i klounilik irve. David kaitseb teda ja kutsub tosin lordi duellidele, kuid ta esitab väljakutse ka Gwynplaine’ile, kelle kõne mõistis tahtmatult hukka Davidi ema, kes hülgas Davidi isa, et saada Charles II armukeseks.
Gwynplaine loobub oma eakaaslastest ja reisib Ursust ja Deat otsima. Ta on peaaegu enesetapuni viidud, kui ta ei suuda neid leida. Saades teada, et nad saadetakse riigist välja, leiab ta nende laeva asukoha ja ühineb nendega. Dea on ekstaatiline, kuid sureb järsult tüsistuste tõttu, mille on põhjustanud niigi nõrk süda ja Gwynplaine’i kaotus. Ursus minestab. Gwynplaine, nagu transis, kõnnib surnud Deaga rääkides üle teki ja viskab üle parda. Kui Ursus paraneb, leiab ta Homo laeva rööbastelt istumas ja merel ulgumas.
Kriitika
Hugo romantiline romaan „Mees, kes naerab“ asetab oma narratiivi 17. sajandi Inglismaale, kus kodanluse ja aristokraatia suhteid raskendab pidev distantseerumine madalamast klassist.[12] Algernon Charles Swinburne’i sõnul on „see raamat, mida tuleb õigesti lugeda, mitte realismi lambivalguse, vaid tema kujutlusvõime päikesevalguse järgi, mis peegeldub meie omadele.„[13][14] Hugo peategelane Gwynplaine (füüsiliselt transgressiivne kuju, midagi koletist) astub nendest ühiskondlikest sfääridest üle, ennistades end madalamast klassist aristokraatia—a liikumisse, mis võimaldas Hugol kritiseerida sotsiaalse identiteedi konstrueerimist klassistaatuse alusel. Stallybrassi ja White’i „Kanalisatsioon, pilk ja saastav puudutus“ käsitleb mitmeid klassiteooriaid klassipiire ületavate narratiivsete kujude kohta. Konkreetselt võib Gwynplaine’i pidada Stallybrassi ja White’i „roti“ analüüsi kõrgeimaks kehastuseks, mis tähendab, et Hugo peategelane on sisuliselt libisev tähistaja.
www.wikipedia.org
6)Toimeta TI-tekst
Naer on kirjanduses mitmetahuline teema, ulatudes südamlikust huumorist kuni satiirilise, iroonilise või isegi traagilise naeruni. See võib olla vabaduse väljendus, kaitsemehhanism või tegelase iseloomustaja. [1]
Siin on mõned aspektid, kuidas naeru kirjanduses käsitletakse: [1]
• Naer kui väärtus ja vabadus: James Krüssi raamatus “Timm Thaler ehk müüdud naer” on naer otseses seoses elurõõmu ja õnnega. Peategelane mõistab, et naeru puudumine on ränk hind, ning naer on väärtuslikum kui maailma rikkused.
• Kirjaniku naer ja huumor: Kirjanduses on esile toodud kirjanikke, kelle loomingus on oluline koht naerul ja huumoril, näiteks Mihhail Zoštšenko, keda Maksim Gorki pidas oma aja populaarseimaks prosaistiks. Samuti on August Gailiti loomingus naerul ja naeruvääristamisel eriline koht.
• Naer kui analüüsivahend: Urmas Vadi loomingut on iseloomustatud kui valu ja naeru sümbioosi, kus huumori kaudu analüüsitakse tõsiseid teemasid.
• Naer kui väljendusvahend: Maimu Berg on käsitlenud naeru oma lühiproosas.
• Naer kui vabaduse heli: Südamest tulevat naeru on kirjeldatud kui vabaduse heli. [1, 2, 3, 4, 5, 6, 7]
Naer kirjanduses ei ole alati rõõmus, vaid võib olla ka vahend, millega väljendada ühiskonnakriitikat, trotsi või valu. [1, 2]
Google AI