Vasaku jala reedel kestab nurjatute tüdrukute dessant mentide kiuste

Kati Saara Vatmann

Nüüd on kaks võimalust. Kas harjume ja hakkame armastama. Või loobume. Telekava järgi elamisest. Andres Kõpper, Arun Tamm, Birk Rohelend, Martin Algus jt. uue, üliproduktiivse ja müstiliselt meie telekanalid vallutanud meeskonna tegijad on nii erilise käekirjaga, et leigeks nad oma toodanguga ilmselt ei jäta. Nii film „Vasaku jala reede“ – mida miskipärast komöödiaks nimetatakse – kui seriaalid „Nurjatud tüdrukud“ ja „Ment“ on erilisel kombel maast lahti ja iks-dimensioonides hõljuvad. Mitte ükski tegelane pole kuidagi „päris“ ega tõeline, mitte keegi nende vastse voolu tegijate loodud tegelaskujudest pole positiivne ega sümpaatne.

Kõpper-Tamm-Rohelend-Algus näivad nautivat et inimestel puudub eetika ja ideaalid, pürgimused ja unistused. On patune põgenemine, spermajõed ja verenired, ohjeldamatult alkoholi ja narkootikume ning kõik panevad kõiki, truudust ja armastust pole olemas. Äärmuslikult nihkesse võimendatud ja üle võlli lennutatud on nii karakterid ja olukorrad kui nende koosmõju.

„Jälk!“ ütles mu taluperenaisest sõbratar, kellega koos seda reedelugu vaatama juhtusime. Miks? Just sellepärast, et tasakaalustavat helget poolt pole ollagi. Muidu elaks nii hakkimise kui fakkimise, pideva pilvitamise ja elumõttetuse ehk üle. Ent kui mitte midagi peale raharalli ja alko-narko-hurraa pole, kui nii seks kui lõikumine ja mõrvamine käib igasuguse kireta, mehhaaniliselt nagu essulkäik, on tibakene jälk tõesti.

Ja murelikuks teeb. Sest mitte keegi pole normaalne. Elegantne Võigemast on tundetu filosoof-lihunik, stiilselt vigurjas Pedaja on rebadel pükstesse pakitud väärakas ja kaunismees Lepland puudega geenius. Iga mees otsib kohta, kust ta saab – aineid ja seksi – ning iga naine on pelk lõbulind, kellel pole mõtteid ega tundeid ega muud funktsiooni kui kraanikausi kohal kargutamine ja autoistmel hargutamine.

Võimalik, et kusagil ongi selline maailm. Imelikult astraalsed zombi-tüübid oma noosi ja doosi küttimas, ilma et ükski närv liiguks. Mõni harv inimlike tunnetega indiviid, keda petetakse ja jätetakse igasuguste süümekateta. Lõikumine ja tapmine ilma ainsagi emotsioonita. Nietzchet tsiteerides. Karistamatult. Sest mis see taas kinni minek ikka teeb. Vahet pole, kuskohas leviteerida, siin- või sealpool müüre – irreaalne on inimeksistents igal juhul. Missidel ja litsidel pole vahet, pätid ja paipoisid on ühesugused, mis ripakil, see ära, kes liigne, see maha.

Sel räpasel rähklemisel on siiski üks hea omadus – see saab otsa. Nagu täispikad mängufilmid ikka. Nii et kui ei sobinud, pole hullu – möödas. Seriaalid ei saa nii peagi otsa. Seepärast ongi Kõpper-Tamm-Rohelend-Algus koolkond vaja omaks võtta või telekas aknast välja visata, nagu soovitab Tom Valsberg ühes oma Indigolaste laulus, mille sõnad on muu hulgas ära trükitud uhiuues raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“.

„Nurjatud tüdrukud“ ja „Ment“ panevad seriaalidele omasel kombel igal nädalal küsima – milleks nad, vaesekesed, sündisid. Nii seriaalid tervikuna kui tegelaskujud. Ka nemad on rämedas nihkes ja kõva kiiksuga. Ka nendes lugudes puudub vähemalt seni, alguses, lugu. Tegevust õieti pole – till-töll-möll ja natukene haiged inimesed. Seljaaju tasandil toimiv rahvas, kellest ei Nebelil, Avandil, Püssal, Järvisel ega Andersonil ole õnne normaalset inimest mängida. Need on inimesed, kellele elu on sunnitöö ja kes ise ei märkagi, et roosa kikilips ja traksidega põlvpüksid võivad ehk veidi veidrad näida. Või mis sest näimisest.

Võib-olla oleks võinud mõne projekti asemel suvel pisut rohkem puhata. Kui „Nurjatutel tüdrukutel“ on oma kuripaha-astraalse müstikaga oma võlu olemas, siis „Ment“ oleks otsekui „Kälimeeste“-talupoja Andersoni ära kohitsenud ja verest tühjaks imenud. Meil on võrdlemiseks vana hea „Ohtlik lend“ ja „Kelgukoerad“, nii et me teame, mida omamaiselt politseiseriaalilt oodata. Leiget-oiget grunget igatahes mitte.

Ent õnneks ei sunni keegi meid vaatama koolkonda ja tooteid, mis meile ei istu. Meil on valida, kas vaadata Mihkel Ulmani „Röövlirahnu Martini“ ja „Ruudi“ edasiarendust „Süvahavva“ – või nautida intelligentselt maitsekat lugu „Pilvede all“. Kas elada kaasa Tuuli Roosmaa töödest „Saladustele“ või „Meie aastale Siberis“ – või eelistada elust-enesest-alternatiivi „Suletud uste taga“. Ning kahtlemata jääb alati võimalus telekava järgi elamise asemel päris elu valida. Ka sel juhul on võimalus televiisorisse sattuda – esmalt „Randevuu“ abil kaaslast otsides ja seejärel teda saatesse „Minu mees suudab“ näitama minnes. Näiteks.

Tänu taevale jääb alles ka võimalus vestelda oma kodakondsetega ja midagi tegelikku koos teha üleaedsetega – siis ei upu me telerist tuppa voolavasse masendusse selle pärast, et armastust pole olemas ning inimesed pole kaugeltki toredad ega head. On mingi põhjus, miks Tallinn Skyline Productions saab tagurpidi silmade, ilaste lõugade ja ilma kehata ringi lendavate kõrvade filmimiseks ja näitamiseks raha ja eetriaega. Järelikult on sotsiaalne tellimus. Ju me ise sedasorti nuripeeglis hõljumist ja aelemist näha tahame – et rõõmustada selle üle, kui palju paremini meie enese elus kõik on. Ja tõesti on.