Tiu-tiu ja teisiti ja linnud teisiti ja taimed teisiti
2026. aasta sügisese trimestri esimese eesti keele õppimise teksti kirjutasin päeval, mil Trump ja tema käsutäitjad tapsid ligi 200 väikest pärsia tüdrukut sellepärast, et nende isad on ohvitserid. Visnapuu kevad tuli seega tiu-tiu ja väga teisiti – loodetavasti ei tihene Puškini sügiseks eksinud droonide liiklus Maarjamaa taevas.
„Rege rauta suvel,“ soovitab rahvatarkus – see on ühtaegu nii metafoor kui ka ajend edasist elukohta ja -laadi planeerida. Mis siis, et Jumal naerab, kui inimene plaani peab.
Mis minust päriselt oleneb? Seda küsimust inspireeris esitama kolleeg-kaaslinlane Imre Kaas, kes käis geoinseneeringu pilvekülvi kemotriipude teemalist saadet salvestades meie juures intervjuud tegemas.
Teavitus on ühtviisi oluline olenemine nii õpetaja kui (vana)ema missiooni täitmisel: pead pidevalt ree peal ning sadulas püsima, et endast olenejaid teavitada, kaitsta ja hoiatada. Ei piisa õigekeelsuse õpikute lappamisest, 21. sajandi inimesed omandavad käänamise ja pööramise lobedamalt-kabedamalt-libedamalt, kui tekstid seonduvad tegelikkusega.
Biokeemia ei ole vandenõuteooria ning looduslikust valikust elulejana väljuda on rohkem lootust, kui tead: ka kodumetsa ravimtaimede peal on HAARPstrapstrulli pihustatud alumiiniumtolm, arseenimaasikad tuleb enne üle talve hoidistamist puhastada, seened strontsiumiga ja pliist punaseks tõmbuvad kuusevõrsed on samasugune uus normaalsus nagu väljapissitud antibeebipillide hormoonidega rikastatud suurlinnade joogivesi ning nanovaktsiinide ja turbotõbede korrelatsioon, selgunud meiega tehtud inimkatsete järel.
Kanalite leidmine ja võrdlus on oluline oskus analüüsi ja sünteesi sooritamiseks – kui kõrvadevahe vähegi võimaldab, paluksin ilma tehistaibuta! – allikate ja viidete kasutamine on ühtlasi turvakilp ja vastutuse jagaja.
Oleme inimliku ja populaarteadusliku huviga jälginud nii komeet 3I Atlase kui ka orkaanide liikumist – meie kolledži õpetajad olid Melissa-nimelise giganditari rokkimise ajal just Kariibi merel õpirändel. Seega tasub meie pisikesel planeedil seoses Kariibi ja Bermudaga lisaks Johnny Deppi rollile muudki teada.
Kusjuures küberturvalisuse häkkereid õpetavad IT-gurud ise oskavad piraadi silmasideme saada kodutänavas ilma kaitseprillideta trimmerdades. Nagu vanarahvas väidab: „Kes uppuma määratud, see ei põle – ja vastupidi.“
Kes geomagnetilisi torme jälgib, ei ole uhhuu, vaid ei üllatu päikese hüperaktiivsusest tingitud voolukadumiste ega netikatkestuste peale. Kes maksab, tellib muusika ning seetõttu on nii kliimateadlased kui astronoomid, piloodid ja kosmonaudid erruminekuni suukorviga.
Inspireerituna juunikuus kohe pärast Pardirallit toimunud meeleavaldusest Toompeal, kus kõnelesid Monika Helme, Erik Perlin, Märt Sults, Varro Vooglaid jt: „Kes tšõuzenvannidele varbale astub, on „kremli ruupor”. Kes tahab „trolli” staatusest parlamenti tõusta, peab selleks uue fookuse ehitama – valikud…
Kes julgeb rääkida e-valimiste pettusest ning sellest tulenevalt mandaadita valitsusest ja riigi asemel rokkivast gängist, riskib trepist alla kukkumisega – või vähemalt kiusamise-karistamisega – samas on tänane opositsioon oma argumenteeritud-teadliku tööga maailma tipp. Respekt!
Kes loodab üldrahvalikule streigile, peab tõdema: oleme selleks inimenehaaval liiga ära hirmutatud ja kurnatud. Kes plaanib nt 20. augustil minna Presidendi residentsi ette roosiaia-eliidile ettepanekut tegema, et korraldataks erakorralised valimised, kuna „valitsuse” reiting kukub kohe alla 10%… peab ta arvestama sellega, et riigipea on tegelikult suukorviga lõvi. Kui rahvas valiks Presidendi, oleks Alaril neid ennetähtaegseid välja kuulutades üksiti mega-kampaania tehtud ja Kadriorus püsimine garanteeritud. Kuna Riigikogu valib – nagu sätestab Raski-aegne paranduste paranduste kogumik e põhiseadus – on refid taganud, et toimib lõuad-pidada-ja-edasi-teenida vaikimine – või muidu…“
Sama kehtib ka nn kolmanda võimu, meedia kohta. Tõe edastamise asemel on ajakirjanikud sunnitud esitama tõlgendusi, pälvides seetõttu hinnangulise tiitli „leheneeger“: liitsõna esimene pool suures osas enam ei kehti, sest meediat veeretatakse portaalides-telekanalites-raadiojaamades ning sõna teist poolt peetakse üle reageeritult rassistlikuks.
Muinasjuttu tagatubadestki ei ole päris ohutu vesta, võib „trepist alla kukkuda“. Kes ostis RB trassi alla planeeritud võsa ning jagas selle elamukruntideks enne, kui me sinuga need mitmekordse hinnaga ära olime sunnitud ostma. Kelle maadel on maksumaksja raha eest kokku tassitud kruusa karjäärid, kellele kuuluvad tädi Maalidest, onu Heinodest jt tüütutest pärismaalastest üle sõitvad kallurid ja pesitsusrahu trotsivad metsaveomonsterid?
Elurõõmsa tulevikulisuse säilitamiseks mõtlesime erinevate ametite kursantidega välja, et tühja ehitatud viaduktide alla saab rajada tulevikus uuesti elujõuliseks kosuvate külade keskused – kool-lasteaed-hooldekodu-rahvamaja-mahe laut ja muhe MTJ – mis on oma kapitaalsuses ühtlasi ka varjendid…
Propaganda on meil teatavasti poliitikute ampluaa. Nemad müüvad – nagu õigupoolest ka kõutšid, võrkturundajad ja kinnisvaramaaklerid – ennast. Valiminehaaval KOV – Riigikogu – Brüssel – President. Tänu sellele, et praegune klann on pumba juures e-pettuse tulemusel, millesugusega ka ametikooli IT-kursandid küberkaitse õppimise häkkimise tundides hakkama saaksid… on Eesti Vabariigil vähemasti tipptasemel opositsioon.
„Suured sulid sõidavad tõllas, väikesed ripuvad võllas,“ tavatses meie vaaremade generatsioon läbi lillede väljenduda fenomeni asjus, mille puhul on tüütu rahva vaigistamine valede, jälitamise ja kiusuga uus normaalsus. Lihtne on maksuküürakaks orjaks väänata isiksused, kes on põlvili mudas oma tiibade peal.
Valik on mingil määral sinu: kas olla Õpetaja või kandideerida Toompeale – pedagoogide pisikese palgatõusu neelab juba ette alla inflatsioon ning Kalevi haual, mida kokku kandes pillas Linda kivi varbale ja nuttis Ülemiste järve, on naivisti ümber petised – ülbe irvega ministrilaadsed tooted.
Tsensuur on endiselt ettevaatlik pilvekülvist ja õ4iohurjsagrkjjh9+835riu067 toidulisanditest rääkida lubamisel. Väidetavalt on meil ammu vaktsiinid-antibiotsid toidu sees, teame, et Bill Gates on toiduahela enda kätte saamiseks kokku ostnud kujuteldamatute latifundiumide kaupa maad. Meie osaks on mürgitatud põllud, poodides kasvavad seemneteta viljad ning teadmine, et Värava Villem kavatseb oma ümmarguse farmi karja kahandada kaheksalt poolele miljardile. Ahah. Sooh. Tohoh. Nonoh. Aitäh.
Loodus võtab kõik omaks – ainus, kes ei pea jumalat mängima, on Looja ise ning Gaia toibub ja terveneb kohe, kui inimviirus lõpetab saastamise-laastamise. Praegu on meie taimed pruunid ja auklikud, linnud käituvad heal juhul teisiti, ent paraku ka surevad kaladega võidu. Kui inimkond tõuseb kas teadlikule-teadvel kuldajastulisele tasemele või hukkub, tulevad uued, teistmoodi taimed ja linnud. Elame, näeme – või sureme välja.
Vahur Kersna monteeris räpis „Verd, higi, pisaraid!“ Lennart Meri häälutama-laulasklema: „Eestile on kombeks üks President korraga.“
Kardetavasti kolmekordsete kommentaaride tõttu kehtetu põhiseadus, mis suukorvistab nii Presidendi kui Riigikogu, laseb meie tahte vastaselt endiselt parlamendil riigipea valida: „Suu kinni, kui minuga räägid!“
Kui rahvas valiks, oleks hr Karise kampaania erakorraliste valimiste väljakuulutamisega nipsust tehtud. Rahvas ei tea, kui abitus rollis riigipea on – tema institutsiooni uputavad kirjad loeb ja vastab meeskond, tema on oma kantselei vapiloom nii, nagu näeb ette demokraatia versus diktatuur ja autokraatia…
„Lõpuks on ainult kõik enese müümine,“ arutleb „Viimse reliikvia“ prostituudilauluke Peeter Tooma häälega. Zinzino ja Coral Clubi tüüpi võrgutajad, Pritson-Lepik-Vain kanti kõutšid, kinnisvaramaaklerid, küüned ja meened karjuvad refrääni: osta-osta-osta!
Mida ma oskan? Mõnel juhul on tuntud teenekal loomaarstil selleks saada sõna otseses mõttes kabjahoop näkku, et paranedes meelde tuleks – maalida!
Parlamenti pääsenud piinatud poliitikud on veenvalt ära surnud, et teistele aatelistele hoiatuseks olla – R.I.P. – seega kuni AI lubab, oska õpetada! Mööngem, et meie poliitkriitika on oma läbipõlemiseelses ülekoormatuses mitte konstruktiivne, destruktiivne ega üldse midagi muutev nagu „kord Kirjak puskis Punikut ja Punik sitahunnikut“.
„Kes ma olen?“ küsib noore Bulgakovi, kirjanik-psühholoog-teejuht Nikolai kodulehekülg.
Esitagem ja vastakem sellele küsimusele iga päev kasvõi sedapidi: kes ma ei ole?
A.H. Tammsaare karaktereid Vargamäelt – Andrest ja Pearut, Krõõta ja Marit – on tõhus mallide ja prototüüpidena kasutada. Oled sina Juula või Tiina, Vanapagan või Kaval-Ants?