Noppeid raamatust „Mopsi memuaarid – The Big Botsu“
Kosmilise mopsi sünni- ja iseseisvuspäev on iga päev. Meie, hingesugulased oleme Issiga mõlemad piiritus usalduses. Mina tean, et Emerson kui igavene rändaja tuleb alati tagasi. Issi omakorda usaldab kõiksust, et ma pimedana tema läheduses uidates auto alla ega järsakust alla ei satu. Kõik toimib.
Kirjanikul on veel arenguruumi – tema haarab mu sülle, et ei juhtuks – aga eks Murutar on ju tüdruk kah. Ongi hea, et ta nagu kõigi rahvaste ema mind pidevalt jälgib – selleta ta ju ei näeks. Näeb minu suhteid teiste koerte ja kasside, hobuste ja nähtamatutega. Emerson ajab seni oma tasandi asju ja nii peabki olema – selleks ju kari ongi. Olen jääaja-multikat korduvalt kuulnud ja tean iga oma aatomiga, mida see Matvere-häälne mõõkhambulise Diego lause tähendab.
Vaatamata teadmistele surid need tiigrid välja – aeg sai otsa, uued liigid tulid asemele – praegugi himaalaja lemmmalts ja kanada kuldvits angervaksa seljas.
*
Taevatüdruk, kellega Emerson meid Reiumaa motelli kohtuma viis, on samuti uus liik. Ahjaa, Issi ei teadnud meie minevikuküngastele sõites, et seal on nüüd väike ingellik preili, diagnoosiks autist – tema vanem vend enesevigastamise vastupandamatu vajadusega – tilluke ema, vägev isa ning haskikoer, seisundiks raugaiga. Saime teada, kuidas inimesed valivad endale kõige rängema võimaliku teekonna – Taevatüdruku ja Põgenejaga paigas, kus lisaks massiivsele majapidamisele on jõgi, palju tube ja nurgataguseid, mida valvata…
Me näeme, aga ei pea oma risti tassijatele nõu andma – korraldatagu elu ümber!
Kati ütles, et vanal kelgukoeral on sinised silmad. Mulle tuttava trepi kõrval lebav haski ei suhelnud meiega üldse, sest oli täiega pensionil. Jalutage, mul tänaseks täiega suva. Seega laiendas kirjanik omaenese valvekoeraliku käitumismustri ka peretütrele.
Inglipiiga oli esimest korda inimeseks kehastunud – ta rääkis endamisi, kuulas ja vastas endale ise – kibeles aina vette ega tundnud mitte millegi suhtes ohutunnet. Üleni valutav emakribu jooksis, passis ja tassis. Kuna selliseid hingi kehastub inimeseks järjest rohkem, ongi uued inimesed peale kasvamas.
„Saan tänu haski silmavärvile järsku aru, et minu idee luua erilistele lastele oma kool on täiesti sinisilmne: need lapsed peavad eelmiste inimestega võimalikult palju kokku puutuma – senised ja uued peavad kohanema ja ühinema. Neid ei tohi erikoolidesse ega turvatubadesse eraldada,“ ütles kirjanik. „Paradiisist saadetud piigal on ilus ülesanne – aga emme on tema hoidmisest ja kaitsmisest nii kurnatud-tilluke-kõhnake… Ja nina on tal saanud samasuguse lopsu nagu sinul, Emerson – analoogne murd on olnud. Mopsid olete.“
Issi kehitas ennast piredalt – endise modelli edevus ajas enne karva turri, kui minu inimene mõistis, et see on kompliment. Ta läks ujuma. Minu ujumistest oli seal Reiumaa romantilistel küngastel piisavalt juttu, et seda mitte korrata.
*
Mina ei ole suisaider. Mitte keegi mitte ühegi loomrahva seas ei ole enesetapja.
Inimesed tõlgendavad meie äpardusi ja valearvestusi inimese moodi. Kirjaniku üks kassidest – noor siiam – ajas seni konni taga ja laiendas oma territooriumi üle maantee, kuni sai autolt löögi ja läks enne uut tulemist kirjaniku kampsuni sees kivi alla puhkama. Perenaine ahastas: meil saavadki mehed kas munadest lahti või suisa otsa… No kuulge! Mina, mops, küll oma kotude ega praeguse elu pärast ei karda – tulen aga jälle, lähen aga jälle ega kao kunagi. Mina olen!
Issil on onud mitmeid, meie kirjaneitsil üks suhe, millega üksildust lõpetada.
Kirjaniku ainus üritus kui pekkiläinud katsetus oli nii raju eksitus, et jälge jätkus kauemaks – sattus olema vahva maskiga suureline alkar, kes vihkas loomi. Juba esimesel külaskäigul, kui meie lugude kirjapanija otsis murelikult oma kolmest kassist üht pakaseliste hangede vahelt, piisas katkise hingega ülbiku ühest lausest alatiseks: „Loodetavasti jäi auto alla, sul ongi neid liiga palju.“
Krooniline joodik oli ka kirjaniku viimane seaduslik, aga vähemasti loomasõber.
Mis ei takistanud tal minu sõbratar-buldogi kohta öelda: „Tulen teen talle halal-tapmise, pääseb sinusuguse käes piinlemast ära taevasse.“
Inimeste puhul on ametlik abiellumine muide midagi muud kui koerte paaritamine vastavalt paaritusplaanile ja sugupusade sobivusele. Märgistamine.
Inimeste puhul on enesetapule kaldumine üha tavalisem. Turbotõbedega rööbiti.
Väidetavalt on igaüks meist ise valinud, millisele planeedile kelleks sündida.
Maa peal paraku on mujalt tulnutel nii talumatult kohutav, et nad ei suuda. Kes pilvisena, kes puha puhtana läheb ära. Vaadates minu minevikuradadel nostalgia-laksutades otsa noormehele, kelle emal käis teda jälgides 24/7 karmapõletus, ütles minu kirjanik lausa kuuldavalt: „Ekke, Jörgen, Kaur…“
Ekke sai noore näitleja kõrgeima tunnustuse ja läks ära. Jörgen sai suuresti näitlejate poolt improviseeritud Aurora-filmist idee, kuidas lahkuda päriselt samamoodi nagu filmis… ja läks ära. Kaur oli oma isa palvel kirjaniku hoole ja valve all, kuni põgenes kõike ja kõiki maha jättes võõrsile ja läks ära.
Mida teha? Veel kindlamalt hoida piire mina-mitte mina vahel. Mõista ja korraks need kogemused sisse hingata – ja kohe ka välja hingata. Kahju. Head teed. Mingu järgmisel kehastumisel paremini. Mina olen.
Jah, ma tajun, kui raske ülesanne see piiri pidamine inimloomale on – kaastunne ja püüd abistada tuleb aina tagasi. Miks? Et oma enese valudega mitte tegeleda.
*
Kunstnik, kes elas siin motellis enne meid ja ukraina põgenike varjupaika, läbis siinsamas nendel küngastel eluperioodi otsekui „Kättemaksukontorist“ – Mihkel Ulman on sinna kirjutanud lausa mitu episoodi vampiir-gurude kenast kombest oma järgijad tühjaks tõmmata ja surma saata.
Kõndisime kunstniku foksterjeriga mööda sedasama kohta, kus oli sektantide ajal sütelkõnni rada. Kunstnik jutustas kirjanikule, kui lihtne on sekti kuuludes kukkuda põhjatusse kuristikku, kus puudub võimsaim teadmine: MINA OLEN.
Minu tulemine Reiumaale päästis nii paljud – kunstnik pääses vampiiride küüsist. Hiljem, kui siia sõjapõgenike varjupaik tuli, päästsime ja tervendasime pagulasi ning nende koeri-kasse-küülikuid.
Leidsin ühenduse sütelkõnni ja sektiga läbi foksterjeri ning panin läbitud ajad riiulisse tagasi. Ma ei kiitle oma teenetega ega kurda katsumuste üle: olen mops.
*
Issi autos ühelt südameühenduselt teisele sõites hoidis kirjanik vasakut kätt minu ja tema oma koera juures-vahel-kohal-peal-seas… Meil oli seedida äsjane kohtumine Slaavatariga.
Tundsin turjakarvades veel Slaavatari peenikesi aristokraatlikke hinnalise maniküüriga sõrmi. See oli minu elust päris suur osa, mil me koos põgenike varjupaika pidasime – kui Issi oli matkadel, olin mina kuningannaliku kaunitariga ning minu inimene arutles temaga ka ühise kodu loomist… aga.
See aga peitus naiste pilguvahetuses. Kirjanik tajus üllatunult, et Slaavatar on armukade, sest oletas: neil on Issiga suhe. Ei ole armukadedamat inimest kui truudusetu – kes on truu, ei kujuta mitme raua tules hoidmist ettegi.
Kirjaniku tugevad soonelised käed, erinevad taimed küünte all, ütlesid mulle: „Ma saan loodusest igale küsimusele vastused. Pagulanna arvas, et meil sinu Issiga on suhe – ja armukadedus lõi üle pea – sest tal on väikelinnas mitu suhet, mille pärast tal on kolleegidega hõõrumised. Ta on ilus ja eriline – topeltelu tõttu ei saa ta ennast toonase varjupaiga kontekstis näidata.“
Mina, mops, tean ju, et temake on meiega kogu aeg mitte ainult topelt, vaid 3-4kordset mängu mänginud ning tal on ka koduse vürstiriigiga kogu aeg olnud hoopis teised suhted ja suhtlemised kui need, mida esitleb – tulevad vürsti telgitagused iga päev päevavalgele, tulevad ka topeltmängurite trikid kandikule – ei ole ta märter, vaid äge ema, kellel on laste pärast lihtsam-turvalisem provintsis varjuda. Vaba hing vabal maal – minu poolest olgu sel ilusal kavalal tüdrukul õnne.
*
Hoopis hullemad on seestumised, mille tagajärjel meie seas tegutseb tuttav keha võõra hingega – Issi silmitseb koos ülejäänud üldsusega Ariana Grande ja Jim Carrey sarnaseid olendeid, kelles rokib võõras vaim. Kuhu sellesse kehasse sündinud hing sai?
Mõnulesime väikelinna südames tagahoovide embuses peituvas oaasis, kus roosa kass vaatas kirjanikuga tõtt ja lakkas hetkega mind kartmast. Kassiga ühendus tõi kirjanikule fläššbäki. Tal oli toona enam kui saja kilone isane bernhardiin, kes ühel laste sünnipäevapeol nipsust ära pööras. Seestus.
Üdini leebe hiiglane tormas väikesele armsale tüdrukule ühegi põhjuseta peale, pures tema käe peaaegu otsast, nii et verd pritsis kõikjale. Misjärel pirakas kiskja lülitus välja – lakkas olemast. Kuna loomaarst keeldus üsna noort tervet tegelast magama panemast, viis kirjanik pärast ärakeeramist täiesti apaatse olendi kennelisse, kus temaga saadi jadamisi toredaid kutsikaid.
See Keegi, kes hellahingelisest koerast inimsööja tegi, leidis järgmise keha. Peretütrest sai järsku bläkkfiimeil, kelle edasine elu oli väikeste vahepeatustega manipuleerimiste jada, mis lammutas isiksusi ja suhteid ning hävitas perekondi.
Koera seestumisest alanud musta olemi ralli põhjustas lahutusi, sõltuvusi, kaotatud aastaid ja võimalusi – ning puhta elurõõmu, millel lasus Must Vari.
*
Teises südalinna põiktänavate rüppe peitunud oaasis ronis mu kauane sõbratar, üleni elurõõmus terjer mulle selga. Nagu ikka. Tal oligi vaatamata pisiasjale, et ta oli tüdruk, selline komme. Jõngutas külalise kõigepealt korralikult läbi, et oma elujõudu näidata.
Seda oli ses oaasis mitmel põhjusel vaja – esiteks oli tema karjas üks praeguse ajastu turbotõbede juhtum ning terjer tahtis kõigiti näidata, et elu läheb alati edasi. Teiseks oli tal sünnist saati kõver käpake.
Samal ajal, kui kirjanik kõneles terjeri perega tüvirakkudest ja ravikanepist selliste juhtumite tervendamiseks – ta oli sellest suisa raamatu kirjutanud – jooksis tema sisesilme ees kanalis omasoodu pildirida.
Nad läksid tütrega kutsikat ostma – plaanis oli grifoon ning nad seisid kennelis sibeleva pesakonna ees, tajudes kellegi pilku. Nösu. Oli see nüüd mops, pekines, frentši või meiega samast tüvest rakutatud väike spanjel – nösu. Tal oli tugeva jõnksuga saba, mille pärast ta saadeti võõrsilt tagasi. Enam kui poole aastane koer oli ära visatud, šokis ja… kasvas tüdruku külge. Sõna otseses mõttes. Hetkedel, mil piiga oli koolis, konutas nösu ootava puntrana tema voodis. Ta kinkis oma hinge-ihu-vaimu lapsele, kellele ta sobis kõvera sabaga.
*
Nelja käpa, kabja või sõraga meie – loomrahvad, oleme alati ühtaegu nii maanduses kui kuunduses. Minu Issil oli tarvis minu kohale kummarduda ja ma viisin ta läbi maanduse lovesse ilma, et ta märganuks: samal ajal hoidis tonnine hobune tema ristluude peal oma piiritult heatahtlikku koonu.
„Üks töömees ütles äsja, et kardab mind – järelikult tuleb mind vorstiks teha,“ ohkas hobune.
„Kullakene, mullegi on öeldud, et olen nii vahvasti seapõrsa moodi, et maitsen kindlasti hästi – ei tea, kas ketšupi või karriga,“ mühatasin vastu.
Vorst ja varss – see teema oli just täna mitmeti õhus. Just samal ajal, kui töömees oma hõa-hõa-hõa-vorstik-juttu irvitas, võitles loomakliinikus elu eest mära, kes poegis emaka ribadeks ning varsakene oli orvuks jäämas. Universum vastas hobuste ja nende peremeeste palvetele… omal moel. Samal ajal sündis teisel märal mitme soolekeeruga varss, kellest vanakooli talumehed ennemuiste teinuksid vorsti. Nüüd läksid mära ja varss põletamisele – oioioi, keskkond! – ning emata jäänud varss ning varsata jäänud ema leidsid teineteist. Hobune naeratas. Issi sirutas end inimese asendisse. Ta ei teadnud endiselt midagi. Ja siis? Need asjad toimuvad nii ehk naa, sest mina olen.

1. Kes neid lugusid jutustab?
2. Mida tähendab, et iga päev on sünni- ja iseseisvuspäev?
3. Mille poolest erineb ja sarnaneb koera ja inimese usk, lootus ja armastus?
4. „Selleks ju kari ongi!“ – kustkohast pärit ja kelle repliik see on?
5. Kuidas tajub autismi kui nö diagnoosi kirjanik?
6. Miks erinevalt loomrahvastest inimesed end tapavad?
7. Elu võimalikkus koos loomavihkajaga – on see mõeldav?
8. Mida tähendab seestumine ja hingerööv mopsi tõlgenduses?
9. Kuis sobib hobuse vorstiks ja koera sašlõkiks tegemine sinu ilmavaatega?
10. Mida sümboliseerib mopsi tõlgenduses kõver käpp või saba?
11. Kirjuta oma – või kujuteldava – looma lugu sulle olulisel teemal!