Samavõrd kui me kõik peame sööma, ei pruugi igaüks olla meisterkokk. Samas on kinod, ühismeedia ja televiisor tulvil toitu, roogi ja söötasid lemmikutele ning ühtlasi on köögikunst inspireerinud nii maalikunstnikke kui ka kinematografiste. Viimasel puhul on tegemist kujundite, ülekantud tähenduste ja üldinimlike dünaamikatega mõistagi.
„Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine,” selgitavad otseütlejad, miks antiik, renessanss ja barokk on nii ohtrasti toitu ja sellega seotud rituaale jäädvustanud.
Toidueelistused, lauakombed ja oskus Jumala ande nautida iseloomustab isiksust samavõrd kui köögitöö pakub teenistust miljonitele osavatele kartulikoorijatest gurmee serveerijateni. „Köögikunst – 150 pintsliga tõmmatud toidulugu” (Apollo), „Kulinaaria kunst. Kokakunst kui toidu valmistamise, esitlemise ja nautimise kõrgeim vorm” ja „Eesti toidukultuur” on teosed, millele eelnes püha õhtusöömaaeg. Nagu kõik teised, on ka inimloom söömise ajal kõige haavatavam ja inetum ning lisaks võib vabalt pärast kõiki tooste ja lauakõnesid mõne järgmise Jeshua risti lüüa.
Tuntuimad kirjandusteosed kui kokakukeaabitsad on rohkete alltekstide ja metafooridega „Babette’i pidusöök” – Isak Dineseni ja Karen Blixeni teose ainetel valmis 1987. aastal ka Oscari-film – „Saja sammu teekond” (filmiversiooni peaosas Helen Mirren) ning „Šokolaad” (Joanne Harris) ja „Dodin Bouffanti kirglik elu” (Marcel Rouff).
Mõistes ajapuuduse ja lugemisharjumatuse tõttu raamatutest kaugenenud inimesi leidkem lahendus ka neile. Animad ja mängufilmid aitavad järjepeal püsida – seda enam, et Bradley Cooperiga film „Tagasi tippu” on sama vägev kui „Limitless”, sõnum ka üsna seesama: inimene on kõikvõimas ning pälvib parima võimaliku ennast ja oma inetust ületades.
Küllap olete näinud, kuidas gurmeegeeniusest rott liigutas kokamütsi sees peitudes nööridega – või suisa kiibi abil – ohmuvõitu noormeest, kes õppis sel kombel päriselt ka meistriks. „Ratatouille” on õige algoritmi abil loodud šedöövr: naljakas, sentimentaalne, vähemustesõbralik ja optimistlik – kuniks elu, seni on kõik parandatav.
Jaapani kultusfilmi „Tampopo” nimetatakse ramen-vesterniks ja armastuskirjaks jaapani toidukultuurile, mis on eeskujuks sarjadele „Chef’s Table”, „Jiro Dreams of Sushi” jpt.
Iga maarjamaine kokk unistab saada Jamie Oliveri ja Gordon Ramsey vääriliseks kokkajaks – vähemasti Joel Ostrati saatesse nõudepesijakski tahaks… Mitte miski ei ole võimatu, kui oled samavõrd töökas kui andekas.
Üks tõde kehtib kõigile: armastus käib kõhu kaudu.
Võimalik, et siinse teksti autor sellepärast vanatüdruk ongi, et tema suhted köögitarkustega rikuvad kõiki võimelikke reegleid. Kui siinkirjutaja paneb toidu pliidile, läheb ta vahepeal pesu viima-tooma, hobustele midagi olulist ütlema… Mitte miski ei ole olulisem kui keskendumine.
„Kui vett lähed tooma, siis too vett!” soovitab rahvatarkus.
Ei ole nii, et Nublu suitsu- ja vinguandur annab teada nii perele kui ka G4S ekipaažile, et toit on Murutari kombel valmis, paluks koos vahtkustutiga lahkesti lauda.