07. detsember 2010
Isamaise mustriga sokid on ellujääja tunnus!
Aino Praakli “Eesti rahvussokid ilma laande laiali”. Elmatar 2010
Kati Murdmaa
Postimehe Raamat
Kõigi rahvaste emad teavad, kui oluline on jalad soojas hoida. Nii füüsilises kui energeetilises mõttes. Astrid Lindgren ja Ellen Niit on oma lugude ja lauludega õpetanud, et jalad peavad soojad olema. Aino Praakli on koostanud suurteose meie rahvuslikest sokimustritest ja nende kudumise nippidest.
Põhjala punapäine printsess Pipi PikkSUKK manitses teisi lapsi – nagu ka iseennast, kes ta end teatavasti ise kasvatas – et sukad peavad jalas olema. Läbi Pipi isetehtud-hästitehtud lapsepõlve õpetas Astrid Lindgren meile nii mõndagi teist elamise nippi.
Ellen Niit jutustas sajajalgse väljaminekust – ilm pööras ära ning jalutama siirduv jalaküllane putukas pidi sada sokki ja kalossi jalga tõmbama. Ja kui ta selle missiooniga ühele poole sai, oli päike väljas ja… Mäletate küll.
Aino Praakli soki-entsüklopeedias leidub sobiv sokk sajajalgse iga jala jaoks. Ainuüksi Helme sokke on mitut karva. Must-valge. Punane-sinine-hall. Sinine-valge. Valge-sinine-punane-roheline. Kui neile mustritele Pipi loogika järgi vaadata, on sokk seda tegijam mida värvilisem ta on, sest mustriliste sokkide pealispinna all jooksevad igat värvi lõngad teatavasti korraga. Seega on neljavärviline sokk seestpoolt nelja lõngakihiga soojustatud.
Ent mitte üksnes Põhjamaa inimesed ei hoia-kaitse-hoolda oma jalgu. Ida kultuurides teatavasti ravitakse ja mõjutatakse kogu inimese keha tallaaluste punktide kaudu. Lõunamaades võetakse tallad nii pühakotta kui külla minnes paljaks. Ja kalli külalise jalad pistetakse kaussi mõnulema. Mis teatavasti taastab värske ja elusa enesetunde.
Meie kliimas ja kultuuriruumis tagavad sokid ellujäämise. Seega on Aino Praakli sokiraamat tõeline ellujäämise õpetus. Mitmevärvilised mustrilised sokid kui kunstiteos ja ülemlaul käsitöömeisterlikkusele ja nais-loovusele ei lähe õnneks ka pesumasinate klassikalise sokiõgimise ohvriks. Et villased lõngad vilti ei läheks ja omavahel värvi ei annaks, pestakse selliseid šedöövreid ju teatavasti käsitsi.
Emand Praakli on sokipeediasse kätkenud peatüki kindamustrite kasutamisest sokkide kudumisel. Oluline on aga ka meie kandi inimeste sokikandmise kultuur. Maainimesed ei kujuta oktoobrist aprillini elu ilma villaste sokkideta ettegi. Linnainimesed tavatsevad kodus – ent arukamad ka töö juures – kanda sooje villaseid sokke. Küllaminekuks aga võiks jalga panna või kaasa võtta midagi sellist, nagu Karuse pidulikud ja dekoratiivsed pitsilise servaga sokid. Kahes mõttes kaasa vtta – nii kingituseks pererahvale kui vahetusjalatsiteks iseendale.
Nagu kinnas, nii ka sokk on visiitkaart. Oma mustriga näitab ta, kust kandist inimene pärit on. See muster kinnitab ühtlasi, et inimene väärtustab juuri ja traditsioone. Ning samas tõestab mitmekihiline ja ehtne, villane ja vastupidav sokk, et inimene on ellujääja.
Esiteks on sokikandja jalad soojas – seega on kogu keha elusas toonuses ja tegudeks valmis. Teiseks väidavad sokid kui ellujääja tunnus: see inimene – või tema naine/ema/tütar/õde – oskab kududa, järelikult sobib ta heasse uude ilma. Seesinane hea uus Veevalaja ajastu ilm toob teatavasti tagasi ausse looduslikud materjalid, lõpetab ületarbimise ning väärtustab juured ja traditsioonid, millele rajada kõrgem tsivilisatsioon.