Hommikuvestlus:
Lembit: Praegu on maailm kahes äärmuses, kus ühed usuvad kõike, mida süsteem ütleb, ja teised usuvad, et iga vari taevas on reptiilide projekt, ning mõlemad pooled lõpetavad lõpuks mõtlemise. Kusagil nende kahe vahel on aga inimene, kes lihtsalt vaatab maailma ja ütleb rahulikult: „Midagi siin ei klapi.” Ja ausalt öeldes on see inimene alati olnud ajaloo kõige ohtlikum inimene. Mitte sellepärast, et ta teaks kõiki vastuseid, vaid sellepärast, et ta ei ole enam nõus elama ainult valmis vastuste sees. Tema ei taha lihtsalt uskuda ega vihata. Tema tahab aru saada.
07:40
Kati: Hommik. Oleme noortega – nii mu oma täiskasvanud lapsed kui kooli omad – ahastuses: mustad monstermafiossid suudavad enne lõppu viimse hävitada. Aina ootame valguse võitu, aga agoonia on aastatega üha hullemaks väändunud. Mis Eestist on saanud – mis üldse veel alles on jäänud? Vaatasin reedel tõsiselt ekvatooriaal-Aafrika suunas, kus mul oleks kohe koolijuhi koht ja talu järve ääres, istanduste juhtimine ja-ja-ja… 40 varjus praegu pärast vihmaperioodi. Eesti ainult sidevahendites. Koduse kalli rästiku asemel must mamba. Nood pidavat kanu kartma. Olen ikka veel piisavalt kana, et kodus püsida.
08:00
Hannes
Kujutlus sellest, et seal on parem kus meid ei ole ei puuduta neid kluugutavad sügisparvedes lahkujaid. Nemad lendavad keemiatriipudest hoolimata tähtede loodud atlase järgi. Nemad teavad, et elu on liikumises, sest muidu lòpeks ring milles surnud enam ei liigu sest nemad on juba ümberkahastumises. Nemad òpetavad lastele lendamist, meie tähti ja lugemist, et oleks “haritud” Sealt maalt kus me oma upsakuse ja alandlikkuse nagu kohupiima ja rosinad kokku segame, papid ja preestrid kelle loodud sûsteem on viimases lagunemisfaasis milles orjandusliku ilma moondumine on paratamatu. Naised vajavad kaitset, sest nende õekesed on maailmas võimu juures ning kogu liik näeb, milleni see viib. Kogu pedendus ja lillaroosa appikarje, oli selle sǒja mis ära jääb nurjumise tunnistuseks. Mehed jáid alles. Kui naised on jälle naised, pole naisòiguslasi vaja. Kui mehed on mehed, puudub vajadus homode järele. Elu kulgeb uuestisünni mitte hedonistliku aelemise rattal.

JÄLGIMINE
Tekib alati küsimus, miks või milleks seda tehakse. Kui jälgitakse uudishimust, et teada, mida teine teeb, kuidas elab, kustkohast ta raha saab, kui palju saab jne, siis tegelikult on see karmaline tegevus. Sa tõmbad sellega oma ellu ise negatiivsust ja olukordi, mis tegelikult sulle endale ei meeldi. Kui sa nii jätkad, siis oled sina see, kes on lõpuks nö maoli maas, sest sa ei tegele iseendaga ega oma eluga, vaid urgitsed kogu aeg teiste eludes.
Vaatad ja võrdled, näitad näpuga ja osatad – aga näe temal on… Samal ajal, kui näitad näpuga teiste suunas, unustad sa kokku lugeda need sõrmed, mis samal ajal sinu peale näitavad. Ja neid on rohkem kui neid, mis teiste peale näitavad.
Las temal olla, sest sina ei tea tegelikult, kui raskelt võib temale see kõik olla tulnud, mida ta on pidanud läbi elama või tegema, et saavutada seda, mis temal on.
Kui aga jälgitakse ja otsitakse informatsiooni selleks, et mitte nö auku kukkuda, siis siin peab jälgima samuti, et ei mindaks üle piiri. Näiteks tänapäeval on kombeks enne uude kohta tööle minekut uurida selle ettevõte tausta. Ja siin on see uurimine ja jälgimine täitsa omal kohal. Samuti, kui üks ettevõte soovib alustada koostööd teisega, siis tehakse samuti nn taustauuring.
Kuid eraeluliselt tuleb siiski iseendale eelkõige otsa vaadata ja küsida, kas minul on kõik nii korras nagu peaks ja võiks, nagu paistab teistel olevat…

1) pane Marko Aleksejevi tekstile pealkiri 2) uuri, kes on Marko Aleksejev 3) toimeta tekst 4) kirjuta oma unelm – kaunis kujutluspilt parimast võimalikust lahendusest

Nonii, pange ennast valmis. Homsest on need kahtlased jõugud taas külade vahel. Karjakaupa. Needsamad, kes suvel olid öösti kusagil seal metsatalude vahel mingeid hämaraid asju ajamas. Ja veel maasturitega. Mitte kõik, aga ikkagi. Nüüd on nad kõik koos ja juba päise päeva ajal. See sama jõuk, kes teab iga metsatalu, teerada ja sihti. See sama jõuk, kes igaüks eraldi ja kõik koos on kõhklemata valmis oma külas keda iganes hädas ja ohus aitama. Nii sõbralikke, kui vaenajaid. See sama jõuk, kes, siis kui küla pime, hoiab silma peal igal kahtlasel võõral. See sama jõuk, kes aastast aastasse kõige karmimatel kaamosekuudel viibib päikesetõusust loojanguni õues. Enamasti päikest ei ole, on tuul, pori ja palju vihma. Osad neist seisavad pea terve päev nagu sambad kogu selle rõske maru keskel. Teised läbivad kõhklemata kilomeetrite kaupa ligumärgu metsi. Põlvini poris ja vees. Päeva lõpuks on kõik läbimärjad. Mitte keegi ei kurda, mitte keegi ei juhi. Lepitakse kokku ja tehakse – nagu üks mees. Kõik toimib, nagu aastatuhandeid alati on olnud. Päeva lõpuks külmade ja märgadena istutakse veel ühiselt lõkke äärde – tudengid ja vanavanaisad, tippjuhid ja töötud. Arutatakse, aasitakse ja vaieldakse. Mitte keegi ei solvu, mitte keegi ei kaeba kohtusse. Olenemata kes sa oled ja kust sa tuled, kõik mahuvad ühte ringi. Räägitakse lihtsalt ja otse. Ühel hetkel on riided kuivaks saanud, külm unustatud ja jutud selleks korraks räägitud. Minnakse laiali ja kõik lihtsalt tulevad järgmine kord jälle. Ja mitte paraadi korras, ühe korra vaid iga nädal nagu kellavärk vabalt ja vabatahtlikult iga ilmaga värske õhk, liikumine, solidaarsus ja sotsiaalsus.
See on terve Eesti.

Sai pisut kiideldud – aga Sirje Presnali ja Igor Mangi võrratu külaskäik oli täiega seda väärt. Need, kes on missioonil, suudavad teha 16-18-tunnilisi tööpäevi ja teha seda, milleks sündisid. Kellegi samavaibilisega tantsimas ja teatris käia – jaa! – kellegi teise unistust orjata ja pesu pesta? No andke andeks. Just täna, Veenuse retrograadi mineku päeval on sama seis, mis 8 aastat tagasi. Meenutagem toonaseid suhteid, teenimisi, unistusi – kelle elu elasid? On radikaalne-kardinaalne-ultimatiivne mustrite muutmise aeg.
https://digileht.ohtuleht.ee/1168174/kati-murutar-on-hadas-kosilastega-nad-on-valmis-pohimotteliselt-kohe-sudamesallu-sisse-kolima-
Kõigeväeline Jumal,
El Elyon, El Shaddai, Adonai,
Sina, kes oled minu valgus, varjupaik ja kaitsja,
ma annan kõik oma ööd, oma une, oma keha, hinge ja vaimu Sinu hoole alla.
„Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.“
(Psalm 4:9)
Püha Vaim, täida nüüd minu tuba, minu kodu ja kogu minu olemus oma püha kohaloluga.
Lase Sinu rahul laskuda minu, minu laste (nimed) ja abikaasa üle. Vaigista kõik, mis ei kuulu Jumalikku valgusesse ja minu öösse, ning lase mu kehal sügavalt puhata ja mu hingel olla rahus.
Ma palun, et minu ja mu pere uni oleks puhas, rahulik, sügav ja Looja kõrgema kaitse all.
Ma tühistan enda jaoks kõik nõusolekud ja ühendused, mis võiksid minu und häirida või minu rahu rikkuda. Ma ei anna luba ühelegi soovimatule mõjutusele, hirmule, painajale, häirivale kujutlusele ega muule sellele, mida ma ei soovi oma uneruumi.
Minu keha kuulub mulle.
Minu mõtted kuuluvad mulle.
Minu sisemine ruum kuulub mulle.
Minu uni kuulub mulle.
Minu piirid jäävad puutumatuks ka siis, kui ma magan.
Kõigeväeline Jumal, sea oma kaitse minu ümber.
Peaingel Miikael, seisa meid ja meie kodu kaitstes. Olgu sinu mõõk sümboliks sellele, et kõik soovimatud sidemed ja mõjutused jäävad meist ja meie kodust väljapoole.
Peaingel Gabriel, valva minu, mu laste ja abikaasa unenägude ja sõnumite üle. Las meie sisemisse ruumi jõuab ainult see, mis kannab rahu, tõde ja headust – Jumala enda riigist.
Peaingel Rafael, kata meid tervendava valgusega. Las öine puhkus taastab meie jõu ning toob rahu meie kehasse ja meeltesse.
Peaingel Uriel, too meie ümber Jumala valgus. Seal, kus oli rahutus, olgu rahu; seal, kus oli segadus, olgu selgus.
Peaingel Chamuel, täida meie uneruum rahu ja armastusega.
Peaingel Zadkiel, las kõik päeva raskused, pinged ja koormad meist vabanevad, et me ei peaks neid endaga unne kaasa võtma.
Peaingel Jophiel, täida meie mõtted valguse ja iluga ning lase meil ärgata selge ja rahuliku meelega.
Ma palun Jumala kaitset oma kodule ja tervele perele.
Olgu iga tuba rahus.
Olgu iga uks ja aken Jumala hoole all.
Olgu iga siin magav inimene hoitud.
„Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.“
(Psalm 91:11)
Ma palun: ärgu miski soovimatu saagu meie und valitseda, meie unenägusid juhtida ega meie rahu rikkuda. Kõik, mis meis enne uinumist rahutust tekitab, annan ma nüüd Jumala kätte.
Püha Vaim, täida mind pealaest jalatallani.
Too rahu minu südamesse.
Too rahu minu hingamisse.
Too rahu minu mõtetesse.
Too rahu kogu minu olemusse.
Ma kujutlen nüüd enda ümber Jumala valgust nagu puhast ja turvalist katet. See ümbritseb minu voodit, minu tuba ja kogu minu kodu.
Selle öö jooksul ei pea ma midagi kontrollima ega valvama.
Jumal valvab. Mina võin puhata.
„Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus.““
(Psalm 91:1–2)
El Elyon, El Shaddai, Adonai,
Sinu rahu olgu minu üle.
Olgu mu uni sügav.
Olgu mu hing rahulik.
Olgu mu keha hoitud.
Olgu mu kodu rahus.
Olgu mu öö valguses.
Ma sulen selle päeva ja annan öö Jumala hoolde.
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.
Aamen.
Ruth Pukman