Raamatute sünd ja saatus

21. sajandi üks uutest inimõigustest on oma raamatu kirjutamine ilma, et selle eest oleks kellelgi põhjust autorit häbiposti naelutada – eeldusel, et teose loojal enesel ei ole ambitsiooni olla kirjanik. Raamatu saab kirjutada mitmel jõukohasel moel: ise, tellitud autori abiga või tehisintellekti tootena. Viimasel juhul tekib küsimus, kas seda loeb ka tehisaru?
Esimesed raamatud sündisid Wikipedia mäletamist mööda rullraamatutena, mille kirjutasid papüüruse peale mungad kloostrites käsitsi – eriti väärtuslikud ja väärikad tekstid kanti pärgamendile, mille nimetus ongi „munganahk”. Meile tuttavad paberist raamatud on saanud ilmavalgust näha tänu Hiinas leiutatud paberile ja Johannes Gutenbergi ehitatud trükipressile: vaskmatriitsid laotakse sellise masina kasutamisel lehekülgedeks tähthaaval, valatakse tinasse ning kantakse pressi vahendusel paberile. Tina läheb ümbersulatamisele, nagu ka trükitöölised, kes hingavad pidevalt mürgiseid aurusid ja on sajandite jooksul reeglipäraselt varakult kopsu- ja kõrivähki surnud.
Nii Piibel kui ka aabitsad, mis hakkasid trükikodadest massiliselt rahva teenistusse rulluma, vallandasid kirjaoskuse ülikiire leviku ja sündisid kirjastused, mille kohta „Entsüklopeedia Britannica” väidab: „Alguses oli trükkal ühtlasi ka toimetaja, kujundaja ning raamatukaupmees. 18. sajandi alguses võeti Suurbritannias vastu esimene autoriõiguste seadus „Statute of Anne”, tekkisid esimesed seadused, mis kaitsesid autorite ja kirjastajate õigusi.”
Autorid loodavad oma inimõigust, luua surematuid tekste, edukalt müüa ja kirjastustelt nende eest honorari saada. Siinkirjutaja kogemus on mitmesugune: esimene teos „Naisena sündinud” (Perona) osutus bestselleriks trükiarvuga 30 000 ja vastsündinud kirjanik ostis honorari eest päramootoriga Škoda, millega sõitis looduskaitsealusesse seedermändi. Mitukümmend aastat edukalt toiminud kirjastus „Elmatar” maksis analoogselt paljude praegugi tegutsevate kirjastastustega autoritele päris arvestatavat honorari.
Samas osutavad trükiettevõtjad praegu pigem teenust: autor peab leidma finantsi, et maksta toimetaja, kujundaja, korrektori ja reaalse paberi pluss elektriarvete, transpordi jne eest. Juhul, kui raamatutahtja palkab kirjaniku, kuulub tasustamisele tema ka – teistesse keeltesse kippudes ootab palka tõlk ning kogu eelkirjeldatud tootmisprotsess.
Põhjus eestikeelseid teoseid suurkeeltesse tõlkida on lihtne – igaüks unistab saada ülemaailmselt surematuks – trotsides eesti keele kehva prognoosi just selle surematuse seisukohast. Samas ennustatakse kadu ka raamatule kui füüsilisele esemele, sest üha kallimaks muutudes ei ole tal kuigi jätkusuutlikku väljavaadet konkureerida nutipluti võlumaaga. Lahendus on sealsamas itividinates: digitaliseeritud e-raamatud, mida saab paari euro eest alla laadida ning audioraamatud, mis tõmmatakse sõna otseses mõttes pähe, et kõrvaklappidest jõusaalis või kapsamaal kõblates intellektuaalset tausta nautida.
Eneseväljendus, selle turustamine ja sellest elatumine raamatute müümise teel ilmselt päriselt välja ei sure: atraktiivsemad autorid on audioversioonile lisanud ka videoraamatute variandi. Olgem armulised noortele, kes juba esimese teose puhul oletavad, et sündinud on kirjanduslik superstaar – võib juhtuda, et kui me teda maasse ei tao, puhkebki tema anne õide.