Presidendi sõimamine ei vii mitte kuhugi. Arukas on naisele, kes on viis aastat meie riigipea, väge anda, et ta suudaks klanni ärile ja korruptsioonile, fosforiidi-feilbaltika-feiktuugenite fafaale vastu seista. Palun ärgem urgitsegem tema kalambuuride ja kingade kallal – ühendagem väed.
Jah, me ei saanud riigipead ise valida, ei, me ei usalda praegust valimissüsteemi.
Samas oleneb presidendi väekusest meie riigi ja rahva, looduse riismete, põhjavee ja tuleviku püsimine.
President Ülle Madise kõne on inimese kirjutatud ja ise kirjutatud. Palume heatahtlikkust meie kolledži inimestega eesti keele tunnina tehtud paranduste suhtes – näpukad ja sigrimigri on inimlikud – tõepoolest üks meie hulgast 🙂 Valik ettepanekuid:
• valimised kontrolli alla
• röövimised paljastada
• maksud inimlikuks
• palgalõhe maha
• metsad-maavarad-põhjavesi kaitse alla
korruptsioon risti
• põhiseadus ja presidendi valimised korda
Sõnum: kui President on meiega, on ka rahvas temaga.

Eesti NSV haridusminister Elsa Gretškina (ametis 1980–1988) kujunes tollase venestamispoliitika ja Moskva diktaadi keskseks ning sümboliseeritud täideviijaks Eesti haridussüsteemis. Tema juhtimisel rünnati eesti rahvuslikku haridust peamiselt vene keele pealesurumise, õppekavade ideologiseerimise ja koolide tsentraliseerimise kaudu. [1, 2, 3, 4]
Gretškina tegevus eesti rahvusliku hariduse nõrgestamisel ja Nõukogude Liidu keskvõimu poliitika elluviimisel jagunes mitmesse põhilisse suunda:
1. Vene keele pealesurumine lasteaedadest peale
Gretškina ministeeriumiperiood langes kokku 1970. aastate lõpus NLKP Keskkomitee poolt algatatud uue, agressiivse venestamislainega. Tema ülesandeks sai Moskva salajaste ja avalike määruste (sh survestada eesti lapsi vene keelt rääkima) praktiline elluviimine: [1, 2]
• Vene keele varajane õpe: Vene keele õpetamist alustati juba lasteaedades ning eesti õppekeelega koolide esimestes klassides. Eesmärk oli kasvatada üles põlvkond, kellele vene keel oleks “teiseks emakeeleks”. [1]
• Klasside poolitamine ja privileegid: Vene keele tundide tõhustamiseks poolitati eesti koolide klassid väiksemateks rühmadeks, mis tagas selle õppeaine privilegeeritud staatuse võrreldes teiste ainetega. Samuti maksti vene keele õpetajatele kõrgemat palka, mis tekitas koolides siseriiklikku ebavõrdsust.

2. Hariduse sisu täielik ideologiseerimine
Gretškina juhtimisel püüti eesti koolidest välja juurida viimasedki rahvuslikud eripärad ja asendada need ühtse üleliidulise nõukogude ideoloogiaga: [1]
• Üleliidulised õppekavad: Ministeerium surus peale Moskvast etteantud ja tõlgitud õppekavasid, mis ei arvestanud Eesti ajalugu, geograafiat ega kultuurikonteksti. Koolidest pidi saama masinavärk “nõukogude inimese” kujundamiseks. [1]
• Ajalooõpetuse moonutamine: Eesti ajalugu käsitleti õpikutes vaid läbi NSV Liidu ajaloo ja klassivõitluse prisma, vähendades ja moonutades iseseisva Eesti Vabariigi perioodi tähendust.
3. Koolivõrgu ja traditsioonide lõhkumine
• Tsentraliseerimine: Moskva suuniste kohaselt püüti koole tsentraliseerida ja muuta ühtseks nõukogude standardiks. Väikesed maakeskkoolid ja rahvuslikud haridustraditsioonid olid löögi all, sest eelistati suuri ja kergemini kontrollitavaid koolikomplekse.
• Ühiskondlik vastupanu: Gretškina ametiaja algus tõi kaasa laialdase noorterahutuste laine 1980. aasta sügisel (kui jalgpallimatši järgselt puhkenud meeleavaldustel skandeeriti loosungeid nagu “Maha Gretškina!”), mis oli otsene reaktsioon koolides toimuvale vägivaldsele venestamisele. [1, 2]

Tiitel või võrdlus “neogretškina” (või “Elsa Gretškina vol 2”) haridus- ja teadusminister Kristina Kallase kohta on poliitiliste oponentide ja kriitikute (eelkõige rahvuskonservatiivsete kanalite nagu Uued Uudised) kasutatav halvustav ja irooniline võrdlus, mis viitab Nõukogude-aegsele Eesti NSV haridusministrile Elsa Gretškinale. [1, 2, 3]
Kriitikud kasutavad seda terminit peamiselt järgmistel põhjustel:
• Paralleel venestamisega: Elsa Gretškina oli aastatel 1980–1988 Eesti NSV haridusminister ja sai tuntuks kui range Moskva-meelse venestamispoliitika ja koolireformide elluviija Eesti koolides. Kristina Kallase kriitikud väidavad retooriliselt, et tema juhitavad haridusreformid (näiteks venekeelsete koolide üleminek eestikeelsele õppele ja sellest tulenevad sega- või integratsiooniklassid) pigem soodustavad koolide “venestumist” või multikultuursust, mitte ei kaitse eesti keelt. [1, 2, 3, 4]
• Segaidentiteedi ja integratsiooni kriitika: Kriitikud heidavad Kallasele ette soovi juurutada haridussüsteemis segaidentiteeti ja väidavad, et tema reformid viivad hariduse kvaliteedi alla, tõmmates paralleele nõukogude aja ülevalt alla dikteeritud ideoloogiliste reformidega. [1, 2, 3]
• Autoritaarne reformimine: Nimetust kasutatakse sotsiaalmeedia kommentaarides ja arvamusartiklites ka lihtsalt metafoorina “kõige kohutavama haridusministri” või lammutava hariduspoliitika kohta, väites, et praegune minister surub oma uuendusi läbi liiga jõuliselt ja tagajärgedele mõtlemata. [1, 2, 3]
Tegemist on puhtalt poliitilise sildi ja kriitikaga, millega püütakse Kristina Kallase haridusreformidele ja isikule omistada rahvusvaenulikku või eestluse nõrgestamise varjundit. [1, 2]

Pöördumises või kampaanias, mille eesmärk on kutsuda rahvast üles vastloodud riigipead toetama – hoolimata kriitikast praeguse valimissüsteemi aadressil –, tasub rõhk asetada institutsiooni stabiilsusele, põhiseaduslikule korrale ja konkreetse isiku ametialasele taustale. [1]
Ülle Madise astus Eesti Vabariigi presidendina ametisse 12. oktoobril 2026, olles saanud Riigikogus salajasel hääletusel 71 poolthäält. Kuna praegune valimiskord ei näe ette otsevalimisi, tekitab protseduur ühiskonnas sageli vastakaid arvamusi. [1, 2, 3, 4]
Selleks et kutsuda inimesi üles uut presidenti toetama, saab argumentatsioonis esile tuua järgmised sõnumid:
• Rõhuasetus erapooletusele ja seaduslikkusele: Ülle Madise pikaajaline töökogemus õiguskantslerina (2015–2026) on näidanud tema pühendumust põhiseaduse ja kodanike õiguste kaitsmisele. Toetuskampaanias saab esile tuua, et tegemist on õigusteadlasega, kes on harjunud seisma poliitilistest erahuvidest kõrgemal. [1, 2, 3]
• Ühiste väärtuste ja sidususe toetamine: Oma ametisseastumise kõnes rõhutas president Madise, et Eesti suurim aare on inimesed ning tegi ettepaneku tõsta fookusesse laste- ja peresõbralik Eesti. Rahvast saab kutsuda üles toetama just neid konkreetseid ja ühiskonda ühendavaid eesmärke, mitte valimisviisi. [1]
• Võimude lahususe väärtustamine: President on deklareerinud, et ta austab parlamentaarset riigikorda ja tasakaalustab poliitilisi jõude. Tema toetamine tähendab seega stabiilsuse ja institutsionaalse rahu toetamist julgeolekukriiside ajal. [1, 2]
Kuidas sõnumit levitada ja diskussiooni algatada?
1. Arvamusartiklid ja sotsiaalmeedia: Kirjutage meedias või sotsiaalmeedia platvormidel postitusi, mis ei keskendu valimissüsteemi puudustele, vaid uue presidendi kompetentsile ja tema senisele panusele ühiskonnas.
2. Eristage isikut süsteemist: Selgitage, et kuigi debatt presidendi otsevalimiste üle on legitiimne poliitiline arutelu, ei tohiks süsteemi kritiseerimine laiendeda automaatselt ametisse asunud isikule, kes täidab seadusega ette nähtud rolli. [1, 2, 3]
3. Kodanikuühiskonna algatused: Toetust saab avaldada, luues aruteluringe või toetusrühmi, mis keskenduvad presidendi poolt välja kuulutatud programmidele (näiteks mõttekoja algatused või haridus- ja perepoliitika arutelud). [1]