Taimede ellujäämine Eestis kui sümbol

Eestimaa taimestik ja loomastik on täpselt samasugune nagu eestlane ise: oleme põhjamaiselt visad, vastupidavad ja pommikindlad seni, kuni siin juurdub mõni võõrliik, mis kohaneb meist vitaalsemaks ja sööb meid kultuurikaardilt välja. Keskkonna terviklikkuse seisukohast tähendab okaspuumetsade maharaiumine ja lehtpuude pealekasvamine seda, et talvel ei teki hapnikku – ühtlasi on ootamatus väljasuremisohus meile emotsionaalselt olulised Pokud, angervaksaväljad ja nostalgiahõnguline nurmkooslus.
Edgar Valteri kui tarnade Pokudeks nimetaja teene on olnud oma raamatutes ja maalides igas puus ja taimes isiksuse märkamine ja selle ärkamine tegelaskujuks. Ilma taimede kui Maarjamaa orgaanilise osata ei toimi meie rahvuseepos „Kalevipoeg”, Tammsaare riiulitäied klassikat, Shakespeare’i karakterite kannatused ega „La Traviata” punase ja valge roosi sõnum Verdi meloodia saatel.
Meie emotsionaalses intelligentsuses tähistab liilia prostituuti, kannike neitsit, nartsiss egomaniakki, aga looduses kujutab ökosüsteem endast 21. sajandi Euroopas lahinguvälja: himaalaja lemmmalts, kanada kuldvits ja konna- ehk pargitatar söövad omamaised liigid välja. Peatamatu armeena peale kasvav kaunis kauge külaline ei ole õnneks vähemasti mürgine ning võõrliikide noored võrsed on isegi maitsvad ja kasulikud.
Siinkirjutaja nt on harjunud seltskonnaga, kuhu kuuluvad angervaks, kummel, teeleht, palderjan, maranad, madarad, tarnad, üheksavägised, lõike- ja orashein, timut ja kasvõi mitut liiki nõgesed, pune ja metsrõigas, malts ja naat – mida varakevadel koos rohusööjatega, käpuli maas nosida.
Pidades olelusvõitlust rahamaailma, eneseteostuse ja hariduspõllu vahel ennast jagades ilmuvad nii mõnedki meie kolledži õppijad kooli alles oktoobris – oimetuna saagikoristuse maratonist sprindi tempos võib Olesja loetleda, keda-mida haldas: „Raps ja mais, kaer ja oder, nisu ja kanep, uba ja hernes, mesik ja hektariteviisi päevalilli, lutsern ja kartul ja kogu spekter köögivilju.”
Kanepi nimetamise puhul ei ole põhjust itsitada: see ei ole talupoegadel mitte meeli muutev ega tervendav, vaid veiste piimakust tõstev väetaim. Teadlik kodanik võib olla rapsi teemal skeptiline, sest esiteks tuleb seda õlitaime suve jooksul korduvalt mürgitada ja teiseks kipuvad toksiinid rapsiõlis kumuleeruma analoogselt tavavahelikuga, mis pole ju otseselt mürgiseen.
Antoine de Saint-Exupery „Väike Prints” kirjeldab autori sisemise lapse valmisolekut oma Roosi nimel surema, sest ilma kehast vabanemata ta oma miniplaneedile tagasi ei saa ning madu salvab ta abivalmilt koju tagasi. Meie 2027. aasta Maarjamaa saab inimese sekkumiseta nägema, kuidas mehise moslemina murdumatu lemmmalts lämmatab angervaksa – aitaks vaid enne seemnete valmimist väljajuurimine. Samal ajal, kui Trump künnab ümber maid ja rahvaid, aitab kanada võõrliigi vastu eesti mulla korduv tagurpidi kündmine – eks ole ju sümboolne… Konnatatar leebub, kui talle jätta reservaat ning lisaks on see surematu sell kasulik maksale ja neerudele.
Inimesed püüavad ajalugu tagasi keerata ja ümber kirjutada, kliimamuutused on aina korduvate jääaegade tulles ja minnes meie taimestikku tundmatuseni muutnud. Võimalik, et praegune püüe peatada paratamatut protsessi on pigem sümboolne ja metafoorne vastuhakk Jumala tahtele – nagu ka tehisaru ja robotite rokkimine enam vastuvaidlemisele ei kuulu ning Don Quijotte võitlus tuuleveskitega näitas, kui mõttetu on iseennast asjata raisata.