Blondiinid kui tühistamise sümbol

On veenev põhjus, miks filmikunstnikud on läbi ajastute loonud nii palju filme intelligentsetest, leidlikest, osavatest ja samas humoorikatest blondiinidest: nii kirjanikud kui ka näitlejannad peavad ikka ja jälle tõestama, et vähese pigmendiga juuksed ei ole korrelatsioonis hallide ajurakkude arvuga.
Loetlegem repliike, millega blonde inimisendeid õnnistatakse: „Ah, mis sinust tahta – sa oled ju blond! Oh, ma aiman, et sa oled kohuke – ära püüagi varjata oma blondiini arulagedust!”
Iga natukese aja tagant saame samastuda kohmakalt armsa ja siiralt nutika Bridget Jonesiga, kelle päevikutest on Renee Zellwegeriga peaosas loodud lohutav komöödiate sari – vastavalt Hollywoodi algoritmile saame kaasa kogeda äpardusi, pohmelle, iseenese üle naermise nooblit oskust ning kirsiks tordil on Helen Fieldingi loodud kangelanna lapsukesel lõpuks kolm isa.
Kõrvuti selle šedöövriga võime nii filmiriiulilt kui ka telekanalitest vaadata Rheese Witherspooni läbinisti roosast maailmast pärit arukat blondiini või loomaarstisse armunud tsirkuse direktori prouat, kes päästab elevante ja vaataja usu kõikevõitvasse armastusesse.
Elus ja ilus armastus äratab ellu isegi Ariana Grande mängitud Barbie samal ajal, kui näitlejatar ise kõhnub ja plastmassistub sel määral, et avalikkus peab superstaari juba mõnda aega klooniks. Õnneks jäävad aegade lõpuni inimesteks seesugused blondid tegelased nagu sõjalendur Antoine de Saint-Exupery loodud sisemise lapse ülemlaul, nisukarva kuldsete juustega väike prints. Samuti on skandinaaviablondid Astrid Lindgreni Pipi sõbrad Tommy ja Annika, väike Tjorven, Rasmused ja Karlssoni õukonna kogu perekond.
Heleda juuksevärvi usaldamine juhatab meid ämbrisse vaid Angelina Jolie põlistatud võimsas „Pahataris” – tegelik kurjam ei ole mitte tume ristiema, vaid blond kuninganna. Harry Potteri Sigatüüka sõpruskonnas on blond Luna Lovegood ning J. R. R. Tolkieni tegelaste seas Eowyn ja Eomer „Sõrmuste isanda” helge poolus pikkade blondide juustega.
Kuna inimesi juhib võrdse väekusega eros ja tanatos e sugutung ja surmaihalus, siis on meile emotsionaalselt kinnistunud tunnetuslik klišee: blond on seksikas ja brünett hirmuäratav – kui blondiini kätte ei saa, siis tapame ta ära (Marilyn Monroe mõrvamine „üledoosi” katte all) või solvame ja pisendame surnuks.
Tänases Eestis on võimalik tühistamise ja sildistamise ringmäng lõpetada: meil on blond President, opositsiooni emalõvid Helme ja Poolamets on blondid, koalitsioonis on blond haridusminister ning Pärnu patriootlikem daam Kristel Voltenberg… blond, mis blond!
Otsekui selleks, et rehabiliteerida nii blondiininaljade kaudu ahistatuid kui ka sinisilmseid optimiste, on paljud avaliku elu tegelased – ka meesterahvad – asunud mängima juuksevärvi ja roosade rõivastega. Lõpetuseks tõstkem saba rõngasse teadmisega, et sinised ja helerohelised silmad, mis kuuluvad heleda naha ja karvkatte juurde, on haruldus – las heledatverd inimesi püütakse tühistada – tegelikult on nad täheseemnetest ellujääjad ja päikesepoisid-tüdrukud.