14. oktoober 2012
Valgusepesa Raigo oma Eve ja Siinai kassidega: Vaimsus on elulaad, mitte hobi!
Ajakiri Naised
Raigo Kaljus on enda sõnul paksust ja vedelast läbi käinud valgustöötaja, kes juhatab ja saadab nii inimesi kui rühmi teele Uude Heasse Ilma. Oma eeldused ja kutsumuse avastas noormees umbes 10- 12 aastat tagasi. Nad ütlevad koos kauni kaasa Evega: „Oma eludest on meiesugustel vaja rääkida teadlikkuse tõstmiseks, mitte lihtsalt inimeste uudishimu rahuldamiseks. Elumuutused Maal on läinud nii kiireks ja tormiliseks, et enam pole aega niisama põnevate ja müstiliste juttude jaoks, mis vaid õlgu panevad kehitama – meil on vaja võimalikult paljusid inimesi julgustada, inspireerida, toetada. Meie jaoks on vaimsus elulaad, mitte hobi , millega tegelda vabal ajal ning oleme selle ühendanud oma igapäevase maise elustiiliga, et elu looks tervikuna. Just seda sõnumit ja kogemust soovime jagada kõigile. Küll aga on kogemused nüüdseks näidanud, et vägisi ei saa kedagi aidata ega sellele teele suunata, kui inimeses endas ei ole ärganud siirast soovi ja äratundmist selle vajalikkuses.“
Igale Maa peale kehastunud inimesele omaselt on Kaljusedki ekselnud ja katsetanud – ja viimaks jõudnud õnnelikult õigele kaldale. Nad on õppinud vabaks laskma suhteid ja kodusid, anakronistlikke unistusi ja asju ning on tänulikud kõigi takistuste ja terviserikete eest, mis jõuliselt näitavad, et miski on nihu ja vajab teadliku tähelepanu.
Mitmete õpetajate juures end täiendanud Raigo, kes elab kaasa Evega Liivalaia tänavas avaras-heledas korteris koos kahe haruldase Siinai kiisuga, ütleb, et tema stiihia on heli: „Armastan heli nii Tuulemaal Waldorfkooli juures asuvas Valgusepesas, koduses stuudios kui väljasõitudel tekitada nii oma hääle, erinevate pillide kui ka heli-kristallkaussidega. See on võimas kombinatsioon, mida kasutan tihti tervenduse toomiseks nii endale kui kõigile ümber ringi. Julgustan tihti inimesi kasutama oma isiklikku häält, et avastada sellest tekkiva vibratsiooni tervendavat mõju oma kehale, laulda rohkem ja ületada valehäbi, mida meisse on istutatud, pannes uskuma, et me seda ei oska. Heli on üks uue ajastu tervendusviise ja kui see on meile nii loomupärane, siis miks mitte õppida selle vibratsiooni oma hüvanguks kasutama.
Oleme õppinud oma elu nägema teekonnana, millel avatud südamega elada. Lihtne sõnades, aga tunduvalt raskem teostada igapäeva elus. Nii pikalt on meie ühiskond õpetanud end looma läbi ratsionaalse mõistuse, et oleme tegelikult unustanud kuidas järgida oma südamest tulevaid impulsse. Nüüd olen end pärast kinnisvaramaakleri ametit ja muid maiseid töid koos Evega leidnud Valgusepesa punumas. See on keskus, mille eesmärgiks on tuua inimesteni erinevaid vaimseid ja maiseid praktikaid, mis aitavad neil paremini luua endas sisemist ja välist tasakaalu nii vaimse kui ka maise maailma vahel. Nii nagu on inimesed erinevad, on ka erinevad teekonnad, kuidas tervikut endas avada. Mõni vajab rohkem üksiolemist ja mediteerimist, mõned just rohkem füüsilise keha järgi aitamist läbi erinevate tehnikate ja võimlemise. Kõike seda oleme soovinud läbi Valgusepesa loomise inimestele pakkuda, ühendades erinevaid õpetajaid, et läbi nende oskuste seda inimestele pakkuda. Kuigi eestlased on oma olemuselt maarahvas, on siiski läbi erinevate usuliste ja kultuuriliste arusaamiste salvestunud meisse palju väärarusaamisi vaimsusest ja tihti peetakse seda mingiks usuhulluseks või maiseks veidruseks. Meie jaoks on see puhaste – kõigi hüvangut edasikandvate mõtete ja tegude toomine oma elu pärisosaks, teadlik kohustuse ja vastutuse võtmine iseenda ja kogu elu eest enda ümber. Vaimsus on aidanud meil hakata mõistma elu sügavamat olemust ja näha, kuidas seda on võimalik teadlikult enda otsustest ja valikutest tulenevalt uueks ja paremaks luua, et vähendada valu ja kannatusi ja asendada need rõõmu ja kergusega. See on imeline kunst, mida heameelega kõigile soovijatele jagame.“
Tema kõrval elava ja särava kaasa Eve vaimne teekond algas enam kui kakskümmend aastat tagasi ning tänaseks on kaunis kaasa kujunenud teadjanaiseks, kes ei vaja oma siin- ja sealpoolse ilma vahendustöös ei kaarte ega instrumente. „ See on oskus milleni on kõigil inimestel võimalik jõuda, sest see ei ole muud kui ühisväljas oleva info vastuvõtmine. See võime on meil kõigil sünnipäraselt olemas, kasutame seda tihti igapäevaselt alateadliku intuitsioonina, mida nimetatakse ka kõhutundeks. Kuid seda oskust ja võimet on võimalik endas avardada, kui seda soovime, puhastades ja tervendades endast välja seda vana ja aegunut, mis seda avardumist takistab,“ räägib Eve, kes on oma teekonnal näinud imelisi tervenemisi ja avanemisi. „Mõne jaoks tulebki see lihtsalt ja loomulikult, mõni peab aastaid enne tööd tegema, et selleni jõuda. Kuid julgustan kõiki seda endas otsima, sest mis saab olla parem, kui leida vastuseid kõikidele küsimustele enda seest. Paljud probleemid meie eludes saavad alguse, kui tegutseme kellegi teise tahtmise või nõuande järgi, just siis kaotame ühenduse oma jõu ja väega ja paneme end teistest sõltuvusse. Seda juhtub tihti inimestega, kes käivad valimatult ennustajate ja kaardimooride juures. Meie üheks suureks eesmärgiks on aidata inimestel jõuda tagasi ühendusse iseendaga, et julgeda elada sellest tulenevalt. On lihtsaid tehnikaid ja praktikaid, mida igapäevaselt kasutada, ja tulemused on imetlemist väärt.
Vaimsuse toomine oma igapäeva elu osaks on aidanud meil hakata nägema kogu elu kui tervikut. Kuidas vaimsus ja maisus kuuluvad kokku, kuidas kogu loodu loob end läbi mees- ja naisenergia terviku, kuidas kogu elu on üks suur energiate tants ja looming, ja meie selle osa. Selline maailma käsitlus on aidanudki meil paremini mõista enda kui terviku paremat toimimist ja õpetanud seda ka looma partnerluses. Mõistame, et oleme kokku loodud, kuna kumbki meist ei saaks oma ülesannet ilma teineteiseta täiuslikult täita. Raigo energia on loov ja kõike liikuma panev – minu energia on kontsentreeritud nagu teemantkuul – mina ei saa oma energiat Raigo vahenduseta levitada – mehel omakorda on oma väge minu abiga hõlpsam suunata ja lainetama panna. See on koostöö, mida tihti paljud paarid ei oska oma teadmatusest oma suhetesse luua. Liiga palju käsitletakse probleeme läbi ego ja seepärast jäävad lahendused tulemata,“ teab Eve. „Kui hakata sügavuti mõistma oma partnerluse kooslust, ehk miks on elu meid kokku viinud, mida me teineteisele õpetame ja neid õppetunde tahta koos õppida, saab sellest imeline koosloomise protsess. Just vaimsus on see, mis aitab tihti maistesse tülidesse ja konfliktidesse tuua selgust ja mõistmist ja lahendusi, ning paljud partnerlused saavad läbi selle tervendatud, et uuele tasemele tõsta“
Läbi vaikuse sfäärideni
Kui Raigolt küsida, mida tema küll esoteerilisel maastikul uitavate emandate sekka ära kaotas, vastab karismaatiline noormees võluvalt naeratades, et avanemise järel on valgustöö temast ja Evest moodustunud paarisrakendile ainumõeldav tee, tegevus ja teenistus.
„ See on imeline voolamine, kui leiad ennast ning lubad endal ja teistel olla ja luua kõike läbi iseenda. Elu täitub küllusega selle kõikides aspektis, meil on külluslikult sõpru, vaba aega, finantse kõige jaoks, mida vajame,“ on Kaljuse-paar tänulik ning peab seda loomulikuks, et Maa peal on meie erilistel aegadel üha enam õpetajaid ja teejuhte, kellest moodustunud globaalne võrgustik on omamoodi uue ameti kandjate tsunft. Loodetavasti hakkavad inimesed üsna pea mõistma, et kui maa peal on nii palju inimesi, kes igapäevaselt teevad maist tööd, siis tasakaalu hoidmiseks universumis peab meie seas olema ka inimesi, kes teevad vaimset tööd. Ja et tasapisi siiani eraldust loov arusaam nende vahel üha rohkem lahustub ja kunagi saavad kõik maised tööd juhitud vaimsetest printsiipidest.
Raigot ja Evet laevad ja korrastavad nende endi sõnul loodus ja loomad, palju on nende ellu tulnud ka erinevaid kristalle, mida oskuslikult mandalaks laotakse, et veelgi enam aktiveerida kristallide tervendavat toimet. Nad on mõistnud ka sügavuti palve tervendavat toimet, mis tuleb südamest ja on tingimusetu. Just palve sügavamat mõtet ja sellest tulenevat tervendust on ratsionaalsel maisel inimesel kõige raskem aktsepteerida ja sellele avaneda. Tihti võtab mitmeid nädalaid ja kuid aega, enne kui inimesed julgevad oma südamest tulevaid soove palvesse lugeda, end kõvahäälselt teiste juuresolekul väljendada, tundmata hirmu, ja halvakspanu, mis inimkonnas nii levinud.
„Milline vabanemine saab osaks kõigile neile, kes sellesse ühendusse enda sees tagasi jõuavad, milline jõud ja vägi hakkab neis läbi selle avalduma ja millised imelised muutused nende elus sündima!“ teavad mõlemad oma kogemustest rääkida.
Valgustöötajate paarisrakend
Raigo on koduleheküljel www.valgusepesa.org kirjutanud ja vahendanud ohtrasti tekste nii selle kohta, mis praegu Maal toimub kui ka sellest, kes on need erilised isiksused, kes Uude Heasse Ilma minnes ees lähevad ja järgnejaile valgust näitavad.
„Valgusetöötajad on oma teadmised oma vabal tahtel inimkonna teenistusse toonud. Nad pole teistest paremad ega õigemad – neil on lihtsalt aitamise ja õpetamise missioon ning seda elust elusse tunnetades ja kandes on see üha enam kinnistunud. Samas on nad sellest tulenevalt ka korduvalt kehastudes väga palju haiget saanud,“ selgitab Raigo valgustöötajate hirme ja valusid. „Igasuguste uuenduste toojatel on alati raskem sobituda vanasse, harjuspärasesse ühiskonda. Me peame õppima võõrastust ja vaenu endast leebelt vabastama – ja puhast enesearmastust säilitades ikka ja alati ümbritsevaile valgust kiirgama. Teades, et kõik on siin ilmas üks.“
„Me kõik oleme kogenud ka eksitajaid. Nii tseremooniatel, kanaldamisel kui ka igapäeva elus pakutakse mõnikord katsekivisid. Seda juhtub seni, kuni õige ja eksitava kindlalt ära tunneme ja neil eksimatult vahet teeme,“ teab Eve. „Õnneks oleme Raigoga leidnud endale imelised õpetajad. Imetleme neid just sellepärast, et nad ise ongi oma õpetus, olles jõudnud selleni läbi oma elukogemuste ja pühendumise. Imetlusväärne! Tänu sellistele teenäitajatele teavad teisedki, kui pikk ja ilus tee on minna. See on paratamatu, et Maale kehastudes peame kõik Maal leiduva enesest läbi laskma – see kulgeb lainetena, nagu kosmose enese pulseeriminegi – kuni saavutame sellise „süütuse“, et enam valgustunud seisundist tagasi ei laineta.
Eks mind ikka üllatab, kui mõni inimene, kellega Valgusepesas tööd teeme, ühel kenal päeval küsib: kui kaua ma seda enesega tööd pean tegema – millal valmis saan? Tavatsen tööd endaga võrrelda lapse kasvatamise – seegi ei saa kunagi valmis, on vaja üha korrata, kinnistada, juurde õpetada.“
Kodune tseremoonia
Kogesin Raigo ja Eve korraldatud kodust tsremooniat, mille ajal istusime koos ümber küünla ja kristallide-mandala. Mõlemad kaasad ütlesid alguspalve, milles pöörduti Suure Vaimu poole. Nagu nad ise ütlevad on Suur Vaim nende jaoks see lõputu eluenergia, millest on loodud kõik meie ümber ja meie sees. Siinkirjutaja ei öelnud, vaid mõtles – palun õigeid sõnu… Ning mõlemad avastasidki, et minu – nagu paljude inimeste – oluline ja tegelemistvajav probleem on oma hääle häbenemine – kui üksi olles ümiseme ja laulame, häälitseme ja hõiskame enesestmõistetavalt, siis teistega koos satume blokki. Õpetlik.
Kuni Raigo mängis tseremoonial erinevaid pille, joigus ja juhtis energiaid kotkasulega, sai Eve kanalduse, tema hääl oli rahulik ja tasane. Tseremoonial viibinuid tervitati läbi tema – öeldi, et siia on kogunenud kuldse inglivalguse kandjad, kes on teel teisele kaldale – meie ülesanne on järgnejaile oma kuldset energiat kiirata, mitte püüda järgnejaid meeleheitlikult järele tirida. Selleks tuleb lakata kartmast ennast ja endas kätkevat mõõtmatut potentsiaali, neid, kes meile seni haiget teinud – ja ammugi neid, kes meid teiselpool Väravat ootavad.
Mina tajusin seda kaemusena. Hiiglaslik helesinine elevant pistis pea mu südamest välja, astus mu enese seest minu ette ja kutsus kaasa. Pakkus, et tõstab mu turjale, mina astusin tema kõrval siiski omal jalal. Noor isaelevant kõndis üsna kiires ja rõõmsas rütmis mu õla taga üle ergavroheliste väljade. Tahtsin mõnel korral peatuda, tagasi vaadata, mahajääjaid järgnema julgustada. Aga vants peatas mu hääletult, ent kindlalt. Nii me temaga leebes kaksinduses – väga erinevat liiki loomade sõbraliku spaleeri vahelt, muide – jõeni jõudsimegi. Jõe vood tõmbusid kahte lehte, loomariik saatis meid soojalt toetava pilkudelainega. Teisel kaldal küngaste taga oli kuldkumane heleheleroheka nimbusega rahvas. Nad kutsusid mu endi hulka – kohalejõudmist ma ei näinud (samal ajal aevastas mu väike tütar kaksteist korda järjest) aga selle järellainetust tajusin küll.
Sõnad, mida Kaljuse-paarilt kuulsin, kõlasid ise teatu-kogetuga kenasti kokku: kõigis eelmistes eludes on erinevatest loomadest nii palju tuge ja abi olnud, et sellest on kujunenud vastastikune austus-usaldus-toetus-mõistmine-armastus – nad olid ja on alati olemas, kui inimesed reedavad või haavavad, nad on südamepõhise teadvuse ärkamisel armastusele-vabadusele motiveerijad, loomade abil saan üleminekuprotsessil ka teisi aidata.
Meie teisele ühisele rännakule, mis sai teoks meie uuel kohtumisel nädal hiljem, suubusime Raigoga mõlemad üsna ägedate füüsilise vaevustega pärast äsja koos vaadatud Marek Sadama kontserti – temal oli käsil tugev allergiasööst silmades ja kurgus, mul kogu parema kehapoole valu ülalpool vööd ja väike nina-verejooks. Kaljused tänasid Suurt Vaimu energiaid ägedalt liikvele pannud elamuste eest, palusid juhatust ja abi tekkinud valude ja vaevuste tõlgendamisel. Tseremoonia ajal käisin mina viljapuuaias, mille keskel oli kivimurd, pidin sealt läbi pugedes peaaegu kinni jääma – ent pääsesin siiski läbi. Paraku oli kivivare ka pärast selle läbimist alles ning vaevas mind vaatamata sellele, et seisin ja hingasin Eve kirsipuu all.
Ja Eve selgitas: „Et läbi nende päevaste kogemuste aktiveerus meis vana energiamuster, milleks tahtmatus näha inimkonna kreenisolekut, usaldamatus partnerluse vastu ja tahtmine sellistest kogemustest eemalduda, proovida üksi kõigega hakkama saada, et olla vaba teistest, kasvõi veri ninast välja, aga abi ei palu. Läbi selle teadvustamise rahunesid ja kadusid meie tervisehädad silmapikselt ja keha täitus rahu ja heaolu tundega. Just nii lihtne see enesega töö ongi.“
Niipea kui hakkame nägema, et meie ise loome enda reaalsust, saame lahti lasta ja puhastada kõik selle, mida me enam ei soovi. Peame lihtsalt hakkama uskuma enda sellisesse võimesse ja õppima seda kasutama. Maailm meie ümber on meie peegeldus, läbi jätkuva tähelepanu arendamise ja eneseanalüüsimise saame kogu info kätte, mida muutuse loomiseks vajame. Just sellist enesetervendamist oleme siiani ja soovime ka edaspidi inimestele õpetada.
„Loomulikult ei saa kedagi jõuga järele aidata, veel vähem tahame et keegi jääks meie kohalolekust sõltuvusse. Seepärast püüame võimalikult palju avada inimestes nende enda tahet ja võimeid iseenda aitamiseks. Võime inimestele pakkuda vaimset kirjandust, tseremooniaid, vestlusi – ent tegelikult saab ikkagi muuta ennast, ainult ennast ja veel kord ennast. Mõne ego ajendamine endaga tegelema keerab aga head kavatsused kõverpeeglisse. Kõverpeeglisse ilmuv koletis süüdistab veel enam teisi, nõuab, sõimab ja pahetseb veel madalamalt kui enne. Ka seda oleme oma teekonnal kohanud ja oleme õppinud laskma inimestel tegema oma valikuid, lootes, et nad ükskord mõistavad, et vajavad seda iseenda ja mitte kellegi teise jaoks,“ kirjeldavad Kaljused.
Valgusepesa kui võrgusõlm
„On väga oluline, et aegadel, mil valgus toob nähtavale senised elu kitsaskohad, pulseeriks kõigi abivajajate jaoks Eestis valgusepesade võrgustik. Meie Valgusepesa on üks selline pulseeriv võrgusõlm, teiste abistamise tuiksoon,“ kinnitab Raigo.
Ometi ei saa me teiste ega kogu inimkonna madalamate võngete eest vastutust võtta – igaüks saab ja peab ikka eelkõige iseenda agade-ebadega tegelema. Ei Maad ega inimkonda pole võimalik „remontida“ kuidagi teisiti kui iseennast arendades ja avades.“ Loodetavasti hakkavad inimesed ükskord mõistma, et kui neile miski enda isiklikus elus, partnerluses või elus nende ümber ei meeldi, peavad nad põhjust otsima enda seest. Kogu elu oma halvas on meie, inimeste poolt loodud ja seega on see ka meie enda asi see paremaks muuta, lapsik oleks loota, et keegi teine tuleb seda meie eest ära tegema.
„Mõistame selgelt, et maine materiaalne elu ei kao kuhugi. Lihtsalt senine vana toimimisviis on vaja ümber häälestada. Meie oleme sõpradega otsustanud Õnnefondiga Heasse Uude Ilma suunduda, puhtal tasandil firmasid rajada – ühisesse fondi koguneva rahaga saab järjest uusi struktuure käivitada – mis omakorda hakkavad toetama seda ühist eesmärki. Lihtne ja loogiline“ kirjeldab Raigo ja jätkab, et peale neid mitmeid aastaid vaimsusega tegelemist, on tore näha, et järjest enam leidub inimesi ja peresid, kes töötades igapäevaselt täiesti maistes ametites, on hakanud oma elu ja sealhulgas pere ja tööalaseid suhteid looma läbi vaimsete põhimõtete. Veel toredam, on näha, et järjest enam leidub firmade juhte, kes soovivad koguni kogu firma struktuuri muuta vaimsetest põhitõdedest tulenevalt, lootes läbi selle luua paremat inimestevahelist suhtlemist, tööjõudlust ja ka paremaid ärialaseid tulemusi kõigi eludesse.
„Töötan hetkel konsultandina ühe sellises firmas, ja see kuidas muutuvad inimesed, nende elud ja kuidas läbi selle muutub kogu töökollektiivi ja firma olemus, on täiesti hämmastav. Kõik on tänulikud. Loodetavasti hakkavad peagi paljud firmajuhid mõistma, kui oluline on luua ühtset, puhastel printsiipidel toimivat firmat, ja kui neil endil veel oskused puuduvad, siis julgeksid pöörduda valgustöötajate poole abisaamiseks. Just nii saavad ükskord ka ärimaastikul maisus ja vaimsus ühendatud.“
Tandem Raigo-Eve soovib, et inimesed mõistaksid, et nad kõik on väärt elama õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Just kõige selle kolme ühist kohalolekut ja ei lepiks vähemaga. Tihti võime näha, et inimestel on maine küllus olemas, aga kui küsida neilt, kas nad on selle juures ka õnnelikud ja tunnevad, et elavad täisväärtuslikku elu, siis ei saa nad sellele jaatavalt vastata. Eks loomulikult on inimestel erinevad arusaamised, mis on nende jaoks õnnelik, täisväärtuslik ja külluslik elu. Siinkohal ei olegi oluline arusaamine, mis seda loob, vaid teadmine ja kohalolu, mis läbi selle inimeses elab. Ainult siis on ta võimeline elama, looma ja teostama oma täielikku potentsiaali, olema elurõõmus ja terve. Ja peamine, suudab just sellisteks kasvatada ka oma järeltulevat põlvkonda. Mida enam oleks elult tahta, kui et igaüks jõuab sellise puhtuse ja aususeni iseenda ja teiste vastu, et suudab siiralt uskuda, et õnn, täisväärtuslikus ja küllus, saavad alguse temast endast ja ta on võimeline seda looma kõikjal enda ümber. Et sellest tulenevalt elada elutervelt ise ja õpetada seda tegema ka oma lapsi. Seega, küsige enda käest, kas elate õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Küsige ausalt ja kõva häälega… ja kui ka teie ei sa sellele jaatavalt vastata, siis otsige lahendusi ja ärge leppige vähemaga!“