Hannes Võrno:
Toompeal on taas valgus. Mitte see, mis peaks midagi valgustama, vaid see, mis hoiab sita soojana. Eile prooviti “Umbusaldust” ja see kukkus ootuspäraselt läbi, nagu kukub läbi iga asi, mida keegi tegelikult ei tahagi, et see õnnestuks.
Sõna ise on juba naljakas: umb-usaldus. Umb-seis. Seis, kus kõik korraga seisavad, et keegi ei peaks midagi tegema, ja pärast saavad kõik asjaosalised öelda, et nad ju seisid.
Ei pea olema ideoloogiliselt dresseeritud õukonnapolitoloog ega Stratcomi buldooserijuht, et seda palja silmagagi näha. Piisab, kui vaadata, kuidas üks skandaal sünnib, kuidas seda näidatakse, mida nõutakse, kuidas võideldakse kujuteldava vastasega ja kuidas pärast sama laud püsti tagasi keeratakse. Opositsioon ei seisa eemal, toiduküna kõrval. Ta istub perseli selle sees, sööb, seedib ja toodab sisikonnas sama ainet, millest ta toitub. Vahe on üksnes selles, kes parasjagu juba hoiab lusikat ja kes alles ootab, et see talle juba kätte antaks.
Avalikkuse silmis on see üks rõve mädapaise. Põletikuline, seest mädakollane ja lõhkemiseni pingul. Inimesed juba teavad, et kui see lõpuks avaneb, pritsib lägaollus kõikjale. Nad on seda juba mitu põlvkonda ja mitu korda näinud. Arm jääb niikuinii. Seepärast ei ootagi keegi enam puhtust. Oodatakse ainult, et keegi teeks sisselõike ja laseks roiskumaläinud plöga paisest välja. Et saaks jälle sideme peale panna ja edasi mängida. Tohtrihärra aga ei tee seda sisselõiget, sest ta teab, et haav ei tohi tühjaks jääda. Kui mäda läheb, tuleb midagi asemele panna. Midagi, mis näeb välja nagu uus, aga sobitub ehmatavalt täpselt pesasse.
Mäng on vana ja tuttav. Esmalt hiidskandaalid, siis nõue kiireks võimuvahetuseks, siis riiakas taplus, milles keegi ei kaota midagi peale ajutise näoilme. Pärast istutakse jälle samas ruumis, samade inimestega, samad laused hambus. Ainult see, kes parasjagu peab opositsiooni mängima, vahetab mängijaid. Toiduahel ei katke. Ta lihtsalt keerab end veidi teise nurga alla, et näha välja nagu midagi muud.
Miks eestlane ei tule tänavale nagu öeldakse, mõeldes selle all meeleavaldusi ja proteste, suunantundeta ja kaugjuhitava riigi- ja valitsusaparaadi despotismi vastu.
Eestlane elab siin. See maa siin on olnud tema koduteadvuse ja päritolu, kommete, kultuuri ning tavade osa.
Eestlane mäletab minevikku ning kannab endas edasi eelkäijategi utoopilisi unistusi vabadusest ning oma riigist.
Eestlane ei ole siia krusakoormas, tsisternis või kaubakastis salaja infiltreerunud. Ta ei ole siia kobaras üle kummipaadi serva tolgendades randunud või okastraataia alt läbi pugenud. Ta ei lõhu oma kodu. Ta ei hävita oma maad. Tal on idee, uhkus ja usk.
Euroopas, kus täna ümberringi käib sõda, ei märatse ega hävita mitte eurooplased, vaid murjanid ja metsalised, vabandust, ikka välisinvestorid, IT-spetsialistid ning arstid. Põrgulised, kes ei tee vahet. Nende meelest on see mida nad teevad kunst, sest nad said inspireeritud olümpiamängude ava- ja lõputseremeeniatest. Nad õppisid selle kiiresti selgeks ja nende olümpiamängud jätkuvad…Prantsusmaa ja Itaalia linnades. Neile ei räägitud, seda mis eurooplasena sündinule on enesestmõistetav. Nad said oma tõuke kunstlistest kujunditest, mida kujutati tseremoniaalselt kogu maailmale.

Presidendid

Igast presidendist on jäänud või saamas legend oma rahva seas. Me kasutame väljendeid „pätsuaegne”, „verd, higi, pisaraid”, „buratino” ja „pehme veterinaardiplomaat” ning rahvuskehand teab, kes on jutuks.
Konstantin Pätsi on püütud tühistada selle eest, et tema valitsusajal toodi Eesti Wabariiki nõukogude baasid ning pärast venelaste ja sakslaste käes edasi-tagasi pingpongimist tuli okupatsioon: seda ei oleks juhtunud, kui oma riiki rajades ei oleks baltisakslastelt maid ära võetud ja neid nende maarjamaisetest kodudest minema peletatud. Ikkagi on Tahkurannas Pätsi monumendi juures väärikas ja Estonia teatri taga Pätsu „riigipea” kõrval muigav-aupaklik tunne.
Lennart Meri on enamuse eestlaste lemmik ses ametis, kuna oli karismaatiline härrasmees, laiahaardeline kirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Siberisse küüditamine ja noorusiga vangilaagris ei ole mitte kellegi, ka Meri ega Krossi lapsepõlveunistus olnud, aga Smuuli jt nimekirjade koostajate tümitamine on ammendunud. Tänu kirjule teismeeale oli meie Lennart üks väheseid, kes oskas ja julges taigarüperahvaste hulka minna ja neid intervjueerida-jäädvustada. Tema enese nimesse on ristitud Tallinna lennujaam ja meie rahvuslik enesekindlus.
Rüütel valiti mitmete kandidaatide seast Presidendiks vaatamata justkui punasele minevikule ülemnõukogu presiidiumi esimehena. Rahvas austas ja armastas meest, kes oskas olude kiuste instantside vahel slaalomit sõita ja teadis muu hulgas tõde ka uputatud „Estonia” lasti kohta…
Toomas-Hendrik Ilves jättis jänkilikult nätsu närides ja lipsudega kikitades arrogantsema mulje kui ta oma humoorika-haritud-hurmava isiksusega tegelikult on. Ajalukku läks väliseestlane ka naistevahetusega: Evelin ja rulluisud-transrasvad ning seejärel lätlanna Ieva uueks Ärma emandaks – mingu neil kõigil kaunisti!
Esimene kogemus eiteakustkohast toodud tubli tüdrukuga riigipea positsioonil on meil Kersti Kaljulaid, kes meenutas ametisse harjudes stiilset seenelist, kes tundus pealtnägijate sõnul oma šikkide ihukaitsjate vahel nagu plehkupannud Kaagvere-tüdruk. Usin töömesilane tegi arvukalt kirglikke etteasteid kõigil kontinentidel ja mitmete pürgimuste puhul – mäletame.
Loomaarstiharidusega Alar Karis jõudis Kadriorgu pärast teadustööd, kahe ülikooli rektori ametit ning diplomaadikarjääri. Võimuloleku ajal süüdistati head meest liigses pehmuses: ta pigem reisis ja esindas, silus ja lepitas kui oma sõna maksma pani. Tühi toob tüli majja, kehtib ka eliidi puhul – nüüd, kus kantseleiametnike palkasid on võrreldes Alari-aegsetega mitme tuhande võrra tõstetud, oskame tagantjärel targalt teda hinnata ja tagasi tahta. Kõik, mille eest me tänulikud olla ei taipa, võetakse meilt ära.
Õiguskantsler Ülle Madise asus tsaar Peeter Suure suveresidentsi konkurentideta ja debattideta – isegi pressikonverentse enne tema tulekut ei korraldatud. Olgem tema suhtes suuremeelsed: ehk ikkagi täidab lubaduse olla igaühe president. Tõsi, palkade tõstmine omaderingis, riigimetsa rivitult laskmine, maavarade ja tuuleparkide rulett, mis uue Presidendi tööletuleku algust tähistavad, on pälvinud palju skepsist ja rünnakuid.
Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks – see soovitus võiks kehtida mõlemat pidi, nii vastsele valitsejannale kui ka meile.

Igal õhtul on Veenus pärast päikeseloojangut retrograadselt horisondi poole vajunud üha madalamale ja madalamale. Nüüd libiseb ta igal päeval loojuva päikese kuma kätte ja kaob taevast.
Veenus siseneb allilma.
See on Veenuse tsükli viimane faas – viimane venitus enne, kui ta oktoobri lõpus uuesti tõuseb, seekord hommikutähena.
Allilmas põletab Veenus ära kõik, mis on loomuliku lõpu leidnud.
Kultuurid üle maailma on jutustanud lugu Veenuse kadumisest. Asteekide müüdis viskab Quetzalcoatl – jumal, keda seostatakse Veenusega – end tulle ja pärast päevi allilmas tõuseb tema süda taas koidutähena.
Ja ühes vanimas kirja pandud loos laskub sumeri jumalanna Inanna – Veenus ise – allilma. Iga seitsme värava juures peab ta millestki loobuma: oma kroonist, ehetest ja kuninglikust rüüst.
Ta saabub surnute kuninganna ette, ilma kõigeta, mis ta ülalpool oli – alasti. Seal Inanna sureb. Tema keha ripub konksu otsas kolm päeva ja kolm ööd.
Alistumine on täielik.
See Veenuse retrograadne faas kestab umbes 19. oktoobrist (pluss-miinus paar päeva, olenevalt sellest, kus te Maal elate) kuni 23.-24. oktoobrini, mil Veenus kohtub Päikesega.
23.–24. oktoobril Päikese südames Veenuse cazimil sünnib Veenus uuesti. Mõni päev hiljem – umbes 29.–30. oktoobril – naaseb ta ülalpool asuvasse maailma, ilmudes uuesti hommikutaevasse.
Aga enne, kui Veenus sel kuul tuhast tõuseb, keskendume tema teekonna praegusele etapile.
19. ja 23. oktoobri 2026 vahel muutub Veenus nähtamatuks ja teeb oma 19-kuulise tsükli viimase puhastuse.
Selle faasi jooksul moodustab Veenus kvadraadi ka Pluutoga – allilma valitsejaga endaga. Need 4 või 5 päeva on nii allilmalikud kui üldse olla saab.
Mis on siis allilm? Ja miks Veenus sinna vabatahtlikult läheb?

Hirm pimeduse ees
Allilm on Pluuto valdkond – surma, muutumise ja tundmatu valdkond. Ja kuna see on tundmatu – kuna me ei tea, mis seal all tegelikult toimub –, siis me loomulikult kardame seda.
See on pimedusehirm. Hirm tundmatu ees. See, mida me ei näe, hirmutab meid, sest meil pole selle jaoks mingit tugiraamistikku.
Mõnikord tunneme seda hirmu selgelt, kui oht on otse meie ees.
Aga enamasti toimib pimedusehirm palju salakavalamalt. Me ei tea, et me kardame. Me valime lihtsalt mugava valiku. Me jääme päevavalgusesse – selle valgusesse, mida me juba teame.
Me ei lähe „välja“. Me ei võta riske. Me ei otsi karjääri, seiklust ega suhet, mis meid kutsub – sest tundmatut on lihtsalt liiga palju.
Ja iga sellise valikuga teeme natuke vähem, riskime natuke vähem, näitame natuke vähem endast. Me taandume tuttavlikku, kuni ühel päeval me enam iseennast ei tunne.
Lähemal vaatlusel selgub, et pimedusehirm on tegelikult kaotusehirm. Hirm, et see, mis meile oluline on, võetakse meilt lõpuks ära.
Nii nagu lehed langevad ja kaovad maa sisse, naaseb kõik, mis on mateeria – kaasa arvatud inimesed, keda me armastame – lõpuks Pluuto valdusse.
Seega me hoiame end tagasi. Me ei investeeri täielikult. Me ei armasta täielikult. Me ei lase endal olla haavatavad.
Kusagil sügaval sisimas on psüühika arvutused teinud: kui ma armastan ainult osaliselt, teeb kaotus haiget, aga ma jään ellu. Kui ma armastan täielikult, võib kaotus minult midagi ära võtta, mis ei tule enam kunagi tagasi.
Me arvame, et kaitseme end. Aga tegelikult me ​​takistame end elamast.
Kuni miski annab järele. Mingil hetkel hakkab elu, mille oleme päevavalguses üles ehitanud, tunduma talumatult õõnsana – turvaline, võib-olla, aga mitte meie oma. Ja sel kokkuvarisemise hetkel mõistame, et meil pole muud valikut, kui sisse minna.
Seda teeb Veenus nüüd. Ta PEAB minema allilma – sest kõik seal väljas, valguse käes, on hakanud tunduma võlts ja seosetu. Rollid, maskid, reeglid, mida me järgime, sest need on turvalised, mitte sellepärast, et need on tõesed.
Tema südame tõde ei leia sealt enam. Seega läheb ta sinna, kus see on.

Veenuse ruut Pluuto
Ja just siis, kui Veenus aktsepteerib oma laskumise paratamatust ja muutub nähtamatuks, annab ta Pluutole – allilma arhetüübi kvintessents – ruudu.
Veenus allilmas, nähtamatu JA Pluutoga kvadraadis? Puhtastroloogilises mõttes kõlab see nagu midagi, mida kahekordselt karta.
Aga see Veenuse-Pluuto kvadraat on varjatud õnnistus.
Allilma pimeduses ei tundu Pluutoga kohtumine enam hirmutav. See tundub pigem kojutulekuna.
Jah, see on kvadraat. Jah, see on kvadraat Pluutoga. Aga see on kvadraat Skorpioni tingimustel – Veenus on Skorpionis – ja Pluuto enda territooriumil.
Midagi fundamentaalset, millega päevavalguses lihtsalt tegeleda ei saanud, saab nüüd – loomulikult – sügavustes nihkuda.
Sest selline nihe ei saa meie teadvuses toimuda. See pole mingi intellektuaalne läbimurre, lahendamist vajav mõistatus.
See toimub meie olemuse kanga sees, kus on üles ehitatud meie sügavaimad ajendid, mustrid ja ühendused.
Me teame, et oleme kohal, kui see tundub vähem mõistmisena ja pigem millegi meis järeleandmisena – sügav ja katartiline, nagu evolutsiooniline kergendus.
Miski, mis on meid nähtamatult oma haardes hoidnud, võib-olla suurema osa meie elust, laseb nüüd lahti. Me näeme seda sellisena, nagu see on: hirm pimeduse ees, mis on meid pimestanud ja takistanud meil elamast.
Allilma pimeduses alistume elu kangale – ja selles alistumises näitab elu meile teed. Leiame asjad, mida arvasime kaotanud olevat – sest see, mida armastame, ei kao pimedusse. See jääb sinna kinni.
Seeme ei kasva valguses. See tuleb kõigepealt maha matta – pimedusse, mulda, kus ei paista midagi juhtuvat.
Pimedus, allilm, vaikus, maa – elu ei lõpe. Need on elu anum, eksistentsi enda kangas.
Kui oleme omaks võtnud oma suurima hirmu – pimedusehirmu –, kui oleme aktsepteerinud ebakindlust, tundmatut, kaotuse paratamatust, jääb alles puhas elu.
Leitakse vastumürk tühjadele reeglitele ja laenatud raamistikele, maskidele, mida me päevavalguses kanname.
See on vastand pealiskaudsusele, tühjusele, ühenduse puudumisele – sellele närivale tundele, et elus on midagi, millest me pole veel päris aru saanud.
Kui Veenus Skorpionis muutub nähtamatuks ja moodustab Pluutoga kvadraadi, järgigem tema jälgedes allilma. Jätkem päevavalgus mõneks ajaks seljataha – ja vaadakem, mida pimedus meile varuks on.
PS: Selle e-kirja veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Inglid ja deemonid. Kaasaegne inimene religiooni ja müstika keerises

By YksikHunt on 19. okt. 2026 Kas tänapäeva inimene on tõesti arhailisest inimesest nii erinev, kui talle endale meeldib uskuda?

On 2026. aasta oktoober. Teadus ja tehnoloogia on jõudnud tasemele, mida veel sada aastat tagasi oleks peetud maagiaks. Me suudame uurida ajutegevust, jälgida elektriimpulsse inimese närvisüsteemis, lennata kosmosesse ning luua tehisintellekti, kellega arutleda religiooni, filosoofia ja inimese olemuse üle.
Ja ometi räägime endiselt inglitest, deemonitest, hingedest, teispoolsusest ja jõududest, mis meie tavapärase maailma piiridesse ei mahu.
Miks?
Miks armastab inimene uskuda, et eksisteerib midagi suuremat ja võimsamat kui tema ise? Kas selle taga on hirm tundmatu ees? Vajadus kuuluda millessegi suuremasse? Või hoopis mingi iidne teadmine, mille päritolu me enam ei mäleta?
Kui arhailine inimene kohtas tundmatut
Kujutame ette inimest tuhandeid aastaid tagasi. Äike kärgatab, välk lööb puusse, maa väriseb ja päike kaob keset päeva taevast. Inimene näeb sündmust, tajub selle mõju, kuid tal puuduvad teadmised selle füüsikaliste põhjuste selgitamiseks.
Kas just siin sünnib jumal?
Või oli jumala mõiste olemas juba varem, võimaldades sündmusele tähenduse anda?
Mircea Eliade käsitluses ei olnud arhailise inimese maailm lihtsalt füüsiline keskkond. See oli püha ja profaanse põimumine. Loodusnähtus võis väljendada midagi enamat kui nähtus ise.
Rudolf Otto kirjeldas püha kogemist numinoossena — millenagi, mis tekitab üheaegselt aukartust, hirmu ja seletamatut külgetõmmet.
Võib-olla ei sündinudki religioon ainult inimese vajadusest tundmatut seletada. Võib-olla sündis see ka vajadusest säilitada kogemusi, mille jaoks polnud veel sõnu.
Kuid millal muutus püha kogemine õpetuseks, õpetus käsuks ja käsk kuulekuse nõudmiseks?
Millal tekkis olukord, kus inimene ei pidanud enam ise kogema, vaid pidi uskuma seda, mida talle kogemuse kohta räägiti?
Siin tuleb mängu religiooni teine pale — võim.

Inglid, deemonid ja inimese enda Vari
Ühel nädalavahetusel sattusin vaatama filmi, milles põimusid inimesed, hinged, inglid ja deemonid. Deemonid ei erinenud väliselt inimestest ning paljastasid oma tõelise kuju alles rünnates. Loo arenedes ilmnes, et ühe küti eksistentsi hoidis üleval viha endise sõbra vastu, kellest oli saanud tume ingel. Alles pärast tumeda ingli hävitamist sai mees edasi liikuda oma surnud armastatu juurde.
Kas see oli võit kurjuse üle? Kättemaksu täideviimine? Või hoopis vabanemine vihast, mis oli muutunud tema eksistentsi keskpunktiks?
Carl Gustav Jung võiks siin rääkida Varjust — inimese psüühika neist külgedest, mida ta ei taha või ei suuda teadvustada.
Kuid filmi lõpus tekkis hoopis huvitavam küsimus.
Tumedal inglil oli tütar. Sensitiivsete võimetega tüdruk, kellel olid isa tumedad tiivad. Mitte füüsilise kehaosana, vaid nähtamatu väe märgina. Isa viimased sõnad andsid mõista, et kuni tütar elab, jätkub ka tema enda olemasolu.
Kuid tüdruku ema otsustas kasvatada oma tütart nii, et too kasutaks päritud väge elu hoidmiseks, mitte hävitamiseks. Ja siin tekkis küsimus, mis ulatub mütoloogiast otse tänapäeva psühholoogiasse.
Kas me pärime oma esivanemate olemuse või ainult võimalused, millega peame ise õppima toime tulema?
Tiibade värvus ei määra moraali. Tumedad tiivad ei tee kedagi kurjaks ja kuldsed tiivad ei muuda kedagi automaatselt heaks.
Vägi on vägi.
Oluline on see, kuidas seda kasutatakse.
Kas keha mäletab seda, mida mõistus ei mäleta?
Me teame, et traumaatiline kogemus võib mõjutada inimese käitumist veel aastakümneid pärast sündmust. Mõnikord reageerib keha ohule enne, kui inimene jõuab teadlikult mõista, miks ta üldse ohusolekut tajub.
Teadus uurib ka seda, kuidas vanemate rasked kogemused võivad mõjutada järgmisi põlvkondi. Epigeneetika pakub siin üht võimalikku uurimissuunda, kuigi konkreetsete mälestuste bioloogiline pärandumine ei ole tõestatud.
Ometi tekib mul küsimus.
Kas meie müüdid, legendid, muinasjutud ja vanarahva tarkused võivad olla omamoodi kollektiivne mälu?
Mitte tingimata rakku salvestunud sündmused, vaid kogemuste jäljed, mis on sajandite jooksul kandunud edasi jutustuste, sümbolite, käitumismustrite ja hirmude kaudu.
Võib-olla ei mäleta me enam sündmust ennast, kuid mäletame selle tähendust. Ja võib-olla loob iga uus põlvkond vanale kogemusele lihtsalt uue kuju.
Teadusfantastika kui kaasaegne mütoloogia
Teises filmis sai noormees erakordsed võimed pärast seda, kui tema ema oli raseduse ajal saanud välgulöögi ning hukkunud. Laps päästeti.
Inimesest oli saanud justkui elav elektriline kondensaator.
Kui arhailises maailmas oleks sellist sündmust ehk tõlgendatud jumaliku sekkumise või üleloomuliku päritoluna, siis tänapäevane film kasutab elektri, mutatsiooni ja bioloogilise eripära sõnavara.
Ometi on loo süda endine.
Tavaline inimene puutub kokku erakordse jõuga ja muutub millekski enamaks.
Kas teadusfantastika ongi meie ajastu mütoloogia?
Kunagi laskusid taevast jumalad. Täna saabuvad maavälised olendid.
Kunagi rändas hing allilma. Täna liigub teadvus teise dimensiooni või virtuaalsesse maailma.
Kunagi võis deemon inimese üle võimust võtta. Täna kardame, et tehnoloogia või tehisintellekt haarab kontrolli inimkonna üle.
Võib-olla ei ole meie põhiküsimused muutunud. Muutunud on ainult keel, milles neid esitame.
Kui tuttav inimene muutub unenäos mütoloogiliseks olendiks
Minu jaoks ei piirdu mütoloogilised kujundid raamatute ega filmidega. Ühe lähedase inimese unenägudes on aastate jooksul korduvalt ilmunud kaks talle tuttavat inimest, kes võivad olla täiesti äratuntavate inimkujudega, kuid tegutseda mütoloogilises maailmas.

Kord ratsutavad nad kummaliste olendite seljas, kord mediteerivad köögilaual, kord istuvad auto katusel laulvate kaussidega. Mõnikord ilmub üks neist läbipaistvana, mõnikord täiesti füüsilisena. Teinekord hõljuvad nad energiana või on nende kehad kaetud üksnes tammelehtede ja meritähtedega.
Ja kõige huvitavam on see, et need unenäod ilmuvad sageli ajal, mil unenäonägija seisab silmitsi keeruliste elusündmustega. Tema jaoks ei ole need kujundid ähvardavad, vaid kaitsvad.
Jungi kaudu võiks neid käsitleda isiklike suhete ja arhetüüpsete kujundite põimumisena.
Eliade mõistes võib köögilaud muutuda unenäos pühaks ruumiks.
Otto kaudu võime küsida, kas selles väljendub numinoosne kogemus.
Kuid kogemuse psühholoogilise tähenduse tunnistamine ei nõua otsustamist, kas nähtud olendid eksisteerivad ka unenäost sõltumatult.
Küll aga näitab see, et tänapäeva inimese psüühika loob endiselt kujundeid, mis sarnanevad muistsete müütide omadega.
Ühes unenäos olid need kaks tegelast justkui maailma saatuse üle otsustajad. Nende käes oli võime maailm paremaks muuta või see hävitada, sest näis, et tagasipöördumise võimalus oli juba kadunud. Unenäonägija ei saanudki teada, milline otsus langetati. Ja võib-olla ei olnudki oluline otsus ise. Oluline oli küsimus, mis tekib iga kord, kui inimesel on suur võim.
Kas õigus midagi teha tuleneb sellest, et meil on jõud seda teha?
Võime hävitada ei kohusta hävitama
Siin jõuan tagasi Friedrich Nietzsche juurde.
Inimene ei pea olema oma päritolu, kasvatuse ega varasemate kogemuste vang. Ta võib õppida tundma endas peituvat väge ning valida, milleks seda kasutada.
Sama puudutab tumeda ingli tütart. Ta ei saa valida oma isa ega päritud tiibu. Küll aga võib ta valida, millist elu nende tiibadega elada.
Sama kehtib inimese kohta, kelle esivanemad on elanud sõdade, näljahädade, vägivalla või hirmu keskel.
Meie pärand võib mõjutada meid, kuid see ei pea määrama kõiki meie valikuid. Võib-olla ongi inimese suurim areng mitte võimes üha rohkem jõudu omandada, vaid võimes otsustada, millal seda jõudu kasutada.
Rahumeelne sõdalane ei ole jõuetu sõdalane.
Ta on sõdalane, kes valib oma lahingud.
Kas oleme üldse kunagi lakanud uskumast?
Tänapäeva inimene peab end sageli arhailisest inimesest targemaks. Tal on teadus, tehnoloogia ja seletused nähtustele, mida esivanemad pidasid jumalikuks.
Kuid niipea kui satume silmitsi surma, armastuse, kaotuse, seletamatu kokkusattumuse või omaenda teadvuse saladusega, pöördume taas müütide, kujundite ja sümbolite poole.
Me ei pruugi enam nimetada neid jumalateks. Võime rääkida energiast, dimensioonidest, kollektiivsest alateadvusest, virtuaalreaalsusest või teadvuse tundmatutest võimalustest.
Kuid küsimus jääb.
Kas inimene loob müüte selleks, et tundmatut seletada, või selleks, et säilitada midagi, mille tähendust ta veel täielikult ei mõista?
Ja veel üks küsimus.
Kas inimene on muutunud vähem religioosseks või on religioossus lihtsalt õppinud kandma teaduse ja tehnoloogia rõivaid?