Triin Tuula
p͏o͏o͏e͏r͏t͏n͏s͏d͏S͏9͏7͏6͏g͏1͏8͏a͏8͏f͏2͏0͏5͏7͏g͏3͏1͏h͏6͏h͏h͏c͏h͏a͏c͏6͏i͏2͏8͏g͏7͏3͏8͏f͏c͏h͏i͏u͏g͏6͏ ͏9͏h͏6͏5͏9͏f͏g͏1͏3͏9͏·
Mürsuhanked ja sõjaspetsiifika pole üldiselt naiste meelisjututeemad, aga see, mis praegu toimub, tundub nii kreisi vist juba kõikidele, kes on omandanud kasvõi elementaarsel tasandil lugemisoskuse.
Ajakirjandus on neid teemasid küll ääri-veeri kajastada püüdnud, aga see kõik põrkub justkui vastu seina, sest viimati (kaks nädalat tagasi) Hanno Pevkur kergitas kaabut, sõitis puhkama ja ütles lihtsalt, et tema ei taha küsimustele vastata, sest ta on juba väsinud sellest teemast.
Tõsiselt, nii saabki või?
Nüüd on jälle mingi uus jama, seekord Frankenburgiga.
Madiberk ja Salm seal seda asja juhivad ja siiani on see paistnud kui Eesti suur edulugu. Võib-olla ongi, ei tea, aga kui mitte kedagi enam uskuda ja usaldada ei julge, sest keegi isegi ei vaevu midagi selgitama, siis nii kinnistubki inimestel arvamus, et küllap siis kõik skeemitavad ja sahkerdavadki.
Reformierakonna kõige populaarsem ja nunnuma näoga eelmine kaitseminister (nüüdne Riigikogu liige Hanno Pevkur), kes muide ei joo, ei suitseta ega aele ringi, vaid tantsib, laulab ja teeb kaubanduskeskuses kätekõverdusi, lihtsalt keeldub vastamast küsimustele selle kohta, mis tema juhitud ministeeriumis toimus.
Kus kuradi kohast tuleb selline ülbus?
Kas kõigil ongi nii pohh?
Vabandust, aga minul ei ole, sest see on minu riik ka ja ma tahan vastuseid saada.
Kogu Ukraina sõja vältel olen kuulnud ka eestlasi rääkimas, et Ukraina mitteabistamise peamine argument (vabandus) on seal laialt lokkav korruptsioon. Eriti levinud on see jutt venelaste seas ja mida ka Vene meedia muidugi mõnuga võimendab.
Kas keegi nendest lugupeetud ja kõrgelt tasustatud otsustajatest annab endale üldse aru, mida nad oma riigile sellega teevad?
Meil on niigi juba väga inetu ja rasvane plekk küljes ajast, kui Putin kasutas Eestit oma pesunaisena (me räägime miljardite eurode suurusest rahapesust).
Kohe algab valimistrall ja siis on veel raskem vastuseid saada, sest siis hakatakse ebamugavaid küsimusi nimetama konkurentide laimukampaaniateks.
Lisaks on poliitikutel tekkinud eriti nagla veendumus, et iga skandaal sumbub, kui seda lolli järjekindlusega piisavalt kaua ignoreerida.
Aga sõbrad, see sitt, häbi ja summad, mis Kaitseministeeriumi näppude vahelt on n-ö nelja tuule poole lennanud, on nõksa liiga suured, et seda kinni mätsida.
Kui naised peavad juba hakkama õlale koputama, et kuulge, poisid, nii ei saa, siis on asjad ikka kohe päris pekkis.
Uuriv ajakirjandus – halloo!
Prokuratuur – halloo!
Patrioodid – kui on veel üldse kedagi –, halloo!

Rea Raus:Eesti riigiameteid iseloomustab kohati hüsteeriasse kalduv mania grandiosa palavik, kus ainsaks eesmärgiks paistab olevat mingite nähtamatute jõududega võidujooksus võitjaks saamine. Maailma suurim, maailm esimene, maailma võimsaim- sarnased hüüdeid kostab sealtpoolt alalõpmata. Tervemõistuslik diskussioon koos vastutusega aga puudub- seda asendab pahatihti seesama, arusaamatu selgitus, kuidas me peame…midagi kuskil võitma.
Inimeste, ettevõtete ja looduskeskkonna heaolu aga ohverdatakse pea alati sellistele ettevõtmistele. Ole teadlik.
“Riik surub läbi AI-isikukoodide eelnõu, mida peetakse ohtlikuks. MKM: tahame, et Eesti oleks teistest ees
Ministeerium ei tea, kes vastutab, kui agent teeb midagi valesti
Riigil pole IT-kuludest ülevaadet
Mitu hea õigusloome toimingut jäeti tegemata
Tahetakse riigilõivu, kuid ei teata, kui suur see peaks olema
Asekantsler Särav-Tammus kiirustamisest: kui Eesti ei anna AI-dele isikukoode esimesena, teeb seda keegi teine.
Majandus- ja tööstusminister Liina Vahtrase AI-isikukoodide eelnõu on saanud kooskõlastusringil erakordselt karmi tagasisidet. Eksperdid näevad, et eelnõu rikub hea õigusloome tavasid ja võib tuua miljonitesse ulatuvat kahju. Eelnõu vastuvõtmist praegusel kujul peetakse ohtlikuks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) tahab aga kiiresti edasi minna, sest Eesti soovib olla maailmas esimene. ”

Urve Birkavs:Ma tean küll, miks mu postituste alla tekib vahel tühi ruum. See ei ole sellepärast, et teema ei kõnetaks. Hoopis vastupidi.
On asju, mida on mugav lugeda bussi oodates või kohvi juues – need libisevad ekraanilt üle nagu tapeet. Ja siis on teemad, mis ei lase edasi kerida. Nad jäävad kurku kinni. Nad sunnivad korraks hinge kinni hoidma, sest nad tabavad ära midagi, mida me püüame igapäevases müras hoolega maha matta.
Me oleme harjunud elama valmis vastuste maailmas. Meil on igaks olukorraks olemas arvamus, õige näoilme ja turvaline distants. Kui keegi kirjutab midagi, mis sellest fassaadist läbi murrab, lülitub sisse enesekaitse.
Lihtsaim viis ennast säästa on panna kirjutajale külge silt: “Ta on liiga keeruline.”, “Ta mõtleb üle.”, “See on mingi omaette maailm.” Sildid on mugavad. Kui me tembeldame teise inimese veidraks, ei pea me mõtlema, kas tema sõnades on ehk midagi, mis puudutab meie enda varjatud valupunkte.
Aga tõeline põhjus, miks nendel hetkedel ei julgeta küsida ega kommenteerida, on hirm haavatavuse ees.
Küsimuse esitamine tähendab kontrolli kaotamist. See on avalik tunnistus: “Sinu sõnad puudutasid mind. Ma ei tea kõike. Ma olen otsimas.” Meie ühiskonnas, mis nõuab pidevat enesekindluse etendamist, tundub selline ausus ohtlik. Sest kui sa korra ukse avad, võib sealt sisse astuda muutus. Ja muutus ei küsi kunagi, kas sul on mugav.
Palju kergem on mööda vaadata. Naeratada, õlgu kehitada või lihtsalt vaikida.
Kuid sügavus ei ole kirjutaja privileeg või oskus. Sügavus on peegel, mille ma siia seinale riputan. See, mida sa seal näed või kui kaugele sa vaadata julged –, on sinu enda lugu. See näitab sinu enda julgust.
Mõistmine ei ole kingitus, mis kukub sülle. See on otsus. Julgus vaadata otsa sellele, mis on ebamugav, ja küsida mitte kirjutajalt, vaid iseendalt: miks see minus praegu nii tugevalt reageerib?
Ma ei kirjuta selleks, et koguda kiireid pöidlaid või pealiskaudset nõustumist. Ma kirjutan selleks, et luua ruum neile, kes on väsinud pinnapealsest kajast.
Milline lause sellest tekstist su siseseina riivas?