Tehisintellekt ei ole mu kirjutamistööd võtnud, aga see elab mu peas üürivabalt
Isegi kui ma tehisintellekti ei kasuta, võivad teised arvata, et ma kasutan.
See artikkel on osa Big Thinki viimasest trükiväljaandest ” Loodud meie näo järgi: tehisintellekti filosoofiad ja mida need meie kohta paljastavad”.
Kui sa pole seda juba teinud, Liitu Big Thinki liikmega , et saada oma kvartaliajakiri koos paljude muude hüvedega . Ja kiirusta, see ajakiri jõuab peagi postkastidesse!

Vincent Romero ja Ana Kova
Jasna Hodžići poolt
Kui üha kasvav lugejate ja kriitikute koor süüdistas maineka Commonwealth Short Story Prize’i võitjat Jamir Naziri võidutöö kirjutamisel tehisintellekti kasutamises, tegin ma seda, mida teeks iga kirjanik, kellel on terve hulk professionaalset hirmu – lugesin selle läbi.
Naziri teosel „Madu salus“ on kindlasti palju omadusi, mida oleme harjunud tehisintellekti abil kirjutamisega seostama. Veidrad metafoorid ja liiga kokkusurutud keel tunduvad esialgu julged, kuid teisel lugemisel – ja veider keel nõuab seda – selgub, mis sõnad on: pilkupüüdev salvrätik, mis on mähitud tühja kasti ümber.
Küsimus, kes kirjutas teose „Madu salus“, oli üks mitmest tehisintellekti tekitatud kirjutamisalase poleemika kohta, mis mais esile kerkis – kirjutas raamatuarvustaja ajakirjale The Kahe teise süüdistuse keskmes olid New York Times ja Nobeli preemia võitnud romaanikirjanik . Varsti pärast seda, kui Commonwealth Foundation teatas Naziri loo regionaalseks võitjaks kuulutamisest, järgnes vastuskirjutiste laine, millest enamik väitis, et tehisintellekti kirjutamist on lihtne märgata ja et igaüks, kes sellele tugineb, seisab lõpuks silmitsi Naziri saatusega – kuigi Commonwealth Foundationi uurimise tulemusel selgus, et ta ei kasutanud tehisintellekti, jääb tema nimi ja kõik tulevased tööd süüdistustega alati seotuks.
Sisestasin Pangrami käsureale mitu kuud varem kirjutatud artikli, jättes kõrvale tehisintellekti kasutamise iroonia tehisintellekti tuvastamiseks. Oma süütuses kindlana klõpsasin nuppu „kontrolli“.
Olin enamasti nõus, et lugu kõlas nagu tehisintellekti kirjutatud teos. Aga panin ka tähele, et Naziri süüdistavad hääled kaldusid kuuluma kirjanike hulka – elanikkonnarühma, kellel oli ilmselge huvi uskuda ja väita, et tehisintellekt ei suudaks kunagi teha seda, mida nemad tegid.
Need, kes soovivad objektiivsemat arvamust, osutavad tehisintellekti detektoritele – tööriistadele, mis analüüsivad teksti mustrite, struktuuride ja muude tehisintellekti loodud tekstis levinud elementide suhtes. Pangram, valdkonna juhtiv detektor, märkis Naziri teksti 100% tehisintellekti loodud tekstina. Uudishimulik, kuidas need tööriistad töötavad – ja kui täpsed need on –, sisestasin Pangrami tekstiaknasse mitu kuud varem kirjutatud artikli, jättes kõrvale tehisintellekti kasutamise iroonia tehisintellekti tuvastamiseks. Oma süütuses kindlana klõpsasin nupul „kontrolli“. Aga kui tööriist oma asja tegi, hiilis mu rinda nõrk närvilisus. Teadsin, et ma polnud tehisintellekti kasutanud. Mille pärast ma peaksin muretsema?
Mõni millisekund ebameeldivat ootust hiljem kattis ekraan mu teksti rohelise markeriga. Huh. Siis lugesin tulemust: 97% inimese loodud.
Mu ärevus tardus nördimuseks. Virutasin kursori mööda ekraani alla, kerides raevukalt teksti läbi, otsides seda 3%, justkui tarkvara tunnetaks mu nördimust. Ja seal see oligi. Minu viimane lõik, kahvatukollase värviga esile tõstetud, märkusega: „Kerge tehisintellekti abi“.
Kõnealust lõiku uuesti lugedes hakkas mu aur jahtuma ning settima lüüasaamise ja enesehaletsuse loiguks. Ma polnud kindlasti tehisintellekti abile lootnud, aga ma sain aru, miks Pangram teksti märgistas: olin kirjutanud kolmest lausest koosneva nimekirja ja pannud selle mõttekriipsudesse – kaks tavalist tehisintellekti „märkust“.
Võimalus, et keegi võiks mu tööd automatiseerida, hõljus iga tagasilükkamise kohal nagu professionaalne dementor.
Asi on selles, et mulle see artikkel väga meeldis ja eriti meeldis mulle see, kuidas see lõpp tekkis – see sündis inimlikust toimetamise protsessist, mis on enamiku hea kirjutamise keskmes. Algselt esitasin artikli teistsuguse lõpuga. Minu toimetaja soovitas mul lisada paar lauset, mis siduksid sissejuhatuses esitatud avatud küsimustega. See oli hea mõte ja kui ma hakkasin valikuid koostama, vilksatas mulle pähe. Talle meeldis see, mille peale ma tulin, mulle meeldis see, mille peale ma tulin, ja artikli peategelane, uut uurimiskogu juhtiv teadlane, kasutas seda tsitaadina, kui ta artiklit jagas. Lugejad kommenteerisid ja saatsid e-kirju, et öelda, et neile meeldis see samuti. Iga minu arusaamist mööda olin teinud head tööd.
Välja arvatud see, et nüüd kõlas see nagu midagi, mida tehisintellekt võiks kirjutada. Kahtlus hiilis mu pähe. Kas see oli tõesti hea lõpp? Või oli mõte liiga selge, liiga klišeelik, liiga, noh, robotlik?

Pangram on turu täpseim tehisintellektil põhinev detektor . Valepositiivsete tulemuste määraga alla 0,01% usaldavad seda nii Chicago kui ka Marylandi Ülikool.

Kontrolli tehisintellekti kõikjal, kus loed. Leia tekstist tehisintellekti kirjutatud lõike. Kontrolli tehisintellekti loodud segmentide olemasolu pärismaailma piltidel.
Liitu kohe ja saa üks kuu tasuta

Mõni kuu tagasi oleksin tehisintellekti detektori kasutamise idee absurdseks, isegi koomiliseks lükanud – midagi, mida võiksin uudishimust proovida, aga mitte liiga palju sellesse süveneda. Aga selleks ajaks, kui ma selle kollase lõiguga silmitsi seisin, olin vaimselt kurnatud, komistades äärelt, millel olin terve aasta ratsutanud, püüdes ühitada tehisintellekti olemasolu nii oma tööelu kui ka kirjutaja identiteediga. Tehisintellekti detektorite esiletõus oli lihtsalt järjekordne keerdkäik, millele ma jalgealust ei leidnud, järjekordne tegur, mis varjutas minu võimet oma olukorda lugeda, rääkimata kellegi teise omast.
AI, ma alistun: Lihtsalt vii mind siit minema, sellest kohast minema, kus sa oled kõikjal mu protsessi ja hääle peal – isegi siis, kui sa seda ei ole.
Minu esialgne mure tehisintellekti pärast keskendus praktilisele vananemisele: kas mõni klient asendab mind – Jasna Hodžići, lihast ja verest inimest, kes väsib ja kelle tähelepanu hajub – sõna otseses mõttes vestlusrobotiga. Nüüd tundus see hirm peaaegu veider, märk lihtsamast ajast, mil tehisintellekt ähvardas ainult minu välismaailma.
Mingil hetkel viimase aasta jooksul ei tähendanud üksi tööle istumine enam üksi töötamist. Isegi kui tehisintellekti tööriistad olid välja lülitatud ja vahekaardid suletud, mõtlesin ma mõnes mõttes masinale. Siis hakkasin ma valge lipu järele sirutama. Tehisintellekt, ma alistun: lihtsalt vii mind siit minema, sellest kohast minema, kus sa oled kõikjal mu protsessi ja hääle peal – isegi siis, kui sa seda ei ole.

Kirjutan (või vestlen tehisintellektiga) toidu kohta
Ma ei teadnud alati, et tahan kirjanikuks saada. Minu kirjutamisharjumus kujunes välja nii, et keegi, kellel on toitumisvaegus, võib hakata ihaldama toite, mis seda parandaksid. See oli omamoodi eneseravimine, viis rahustada oma rahutut meelt, mis pidevalt mitme mõttelõnga vahel uitab. Mõtete sõnadesse panemine, tavaliselt päevikusse köidetuna, sundis mind aeglustama ja keskenduma ühele mõttelõngale korraga, et avastada, et need sageli üllataval moel ristuvad.
Tööalaselt tegelesin ökoloogiaga, mida tõmbas see valdkond, kuna veetsin üha rohkem aega õues ja tahtsin ümbritsevat maailma mõista. Jätkasin seda valdkonda doktorikraadini, sest leidsin, et see teema on intellektuaalselt huvitav. Ökoloogia on keeruline teadus; me eraldame signaale mürast, kuid aktsepteerime ka seletamatut varieeruvust, mida paljude teiste teaduste eksperdid peaksid vastuvõetamatuks. Ökoloogiks olemise osa on mustrite testimine, aktsepteerides samal ajal, et looduse taandamatu keerukus võib alati jätta lahendamata küsimusi. Selgus, et olin selles mõtlemises hea.
Minu lemmikosadeks magistriõppes olid võimalused oma uurimistöö – oma protsessi, oma avastuste – üle järele mõelda ja need millekski selliseks kokku võtta, mida sain teistele selgelt edasi anda, tavaliselt kirjutamise kaudu. Kui mitu järeldoktorit ei õnnestunud, hakkasin akadeemilises ajakirjas toimetama ja seejärel teaduslugusid kirjutama. Lõpuks lõpetasin akadeemilistele ametikohtadele kandideerimise täielikult.
Mul pole kunagi autorinime olnud New York Times ja iga lühijutt, mille olen kunagi kirjandusajakirjale saatnud, on tagasi lükatud. Sellegipoolest teenisin ChatGPT, Claude’i ja ülejäänud LLM-i vestlusrobotite saabumise ajaks töötava kirjanikuna korralikku elatist. On tõsi, et iga sisuka teose – iga lause, mille üle uhke olin – puhul pidin tulede põlema panemiseks vastu võtma mitu vähem glamuurset töökohta. Kui üks neist töökohtadest eelmisel sügisel lõppes, võtsin seda rahulikult. Minu portfoolio oli korralik. Kindlasti leian veel tööd, võib-olla isegi kindla töökoha.
Mul oli tunne, nagu vaataksin midagi vee all – kõik pinnal sätendas ja oli puutumatu, aga minu ja sõnade, minu ja nende esindatud ideede vahel oli õhuke membraan, mida polnud varem olemas olnud.
Kui 2025. aasta lõpus tööd otsima hakkasin, olin tehisintellektiga juba tuttav. Olin juba kasutanud ChatGPT-d SEO-uuringuteks ja olin isegi sotsiaalmeediaagentuuris tehisintellekti loodud tekste toimetanud. Ma talusin tehisintellekti nendes kontekstides, kuid ma ei tundnud erilist inspiratsiooni seda tööriista oma kirjutamisel rakendada. Samal ajal isoleerisid mind need paar kindlat vabakutselist töökohta, mis mul enne õigusteaduste magistrikraadide peavoolu jõudmist oli olnud, sellest, mil määral oli tööstus hakanud tehisintellekti ümber keerlema ​​– mitte ainult tööriistana, mida üha rohkem inimesi kasutas, vaid ka jõuna, mis muutis kirjutamise kaubaks, pakkudes ühtedele võimalusi, teistele vananemist.
Kirjutamistöö otsimine täna, 2026. aasta suvel, on ühe sõnaga demoraliseeriv. Pärast ligi sajale ametikohale kandideerimist – millest kümnetele sobisin ma hästi – sain vaid paar intervjuud, mis ei viinud kuhugi. Ma ei arvanud, et tehisintellekt on tööturgu kujundav kõige võimsam jõud, aga ma ei suutnud ka tõestada, et see ei mängi mingit rolli. Võimalus, et keegi saaks minu tööd automatiseerida, hõljus iga tagasilükkamise kohal nagu professionaalne dementor.
Selle ebakindluse faktidega võitlemine ei aidanud. Igal argumendil, et tehisintellekt kujutab endast töötavatele kirjanikele märkimisväärset ohtu, oli sama usutav vastuväide. Iga kirjaniku kohta, kelle leidsin tehisintellekti maha tegevat, oli teine, kes uhkusega tunnistas, et kasutab seda. Uuringud, mis näitasid, et lugejatele ei meeldinud tehisintellekti põhine kirjutamine, kasvatasid minus lootust, et olen endiselt asjakohane. See lootus varises kokku, kui pimedad hinnangud näitasid, et lugejad eelistasid sageli tehisintellekti põhise kirjutamise isegi siis, kui nad ei teadnud, et see on tehisintellekt. Valdav arvamus oli, et tehisintellekt on kasulik aimekirjanduse jaoks – mitte rahustav, kuna selline kirjutamine maksab mu arved –, kuid lootusetu igasuguse kirjutamise puhul, mis on juurdunud konteksti, teadvuse, elukogemuse või füüsilise eksistentsi külge. Naziri lugu, mis võitis Commonwealth Prize’i, torkas sellesse argumenti auke.
Iga väite all peitus sama raskesti ümberlükatav eeldus: tehisintellekt muutub ainult paremaks.
Lõpuks muutusin küüniliseks ja kõik, mis rääkis töötava kirjaniku kasuks, hakkas kõlama toimetuleku moodi – kui midagi piisavalt valjusti ja piisavalt kaua öelda, siis see kindlasti ka teoks saab. Tabasin end fantaseerimast hoopis teistsugusest elust: ettekandjana, kohvi serveerimas, päris inimestega suhtlemas, ilma igasuguse kahtluseta, kes või mis teisel pool on.
Siis jõudsin teistsugusele järeldusele, mis oli mind varemgi rasketest aegadest läbi aidanud: ma olin draamakuninganna. Oli ikka veel selge võimalus, et ma paisutasin keerulise tööstusharu muutuse eksistentsiaalseks identiteedikriisiks. Kas see ongi see, mida tähendab olla karjääri keskel olev vabakutseline kirjanik, kes elab läbi järjekordset tehnoloogilist muutust, ainult et see tundus olulisem lihtsalt seetõttu, et see võis mõjutada minu võimet tööd leida?
Teisisõnu, kas see oli juhtum stiilis „Asi pole sinus, tehisintellekt, vaid minus”?
Nali naljaks. See on tehisintellekt.
Kuigi tehisintellekt hõljus mu kohal lihtsalt nagu dementor – pahaendeline potentsiaalne oht, mida ma päris täpselt määratleda ei suutnud –, oli see juba hakanud teiste kirjanike ellu hambaid paljastama.
„Kaotasin oma algse töökoha tehisintellektile, aga nüüd pean uues töökohas tehisintellektile tõestama, et ma pole tehisintellekt,“ ütles Rebecca Duras mulle. Ta rahastas oma loomingulist kirjutamist sisuagentuuride tööga, mida ta kirjeldab kui automatiseerimise suhtes „väga haavatavat“. Kui ta leidis uue agentuuri, mis otsis otseselt inimkirjutajaid, arvas ta, et on tagasi mängus.
Tema kogemus koos Naziri omaga on hea näide erinevusest tehisintellekti ja varasemate tehnoloogiate vahel, mis kirjutamistööstust häirisid. Näiteks digitaalse meedia esiletõus kitsendas samaaegselt traditsioonilisi karjääriteid ja laiendas ametijuhendit: luua sotsiaalmeedia kohalolek, kasvatada Substacki jälgijaskonda, saada osaliselt turundajaks, osaliselt mõjutajaks. See nihe mõjutas peamiselt kirjutamise majandust: kuidas kirjanikud leidsid publiku ja kuidas nad oma kirjutisi levitasid, avaldasid või rahaks tegid. Tehisintellekt on ainulaadne. See suudab täita kirjutamise põhiülesannet ise, andes tööandjatele valiku: tehisintellekt, inimene või nende segu? Paljud valivad tehisintellekti, sest see on odavam, kuid teiste jaoks, nagu Durase tööandja, on inimese kirjutatud tekst lisatasu eest – kui mitte käsitöö ja oskuste enda pärast, siis seetõttu, et inimese kirjutatud tekst kaitseb neid võimaliku tagasilöögi eest.
Aga see tõstatab küsimuse: kui inimese kirjutatud sisu on nüüd mõnes ringkonnas samamoodi väärtuslikum, nagu käsitsi valmistatud kapp võib teistes olla IKEA tootest kallim, siis kuidas tööandja tegelikult kontrollib, et ta saab seda, mille eest ta maksab?
Vastus: paludes tehisintellektil seda hinnata.
„Minu agentuur pidi oma klientidele kõik tehisintellekti aruande kaudu läbi viima,“ ütles Duras. „Ja see hakkas valepositiivseid tulemusi andma. Iga sõna märgiti tehisintellektina ja siis pidin ma kogu asja ümber kirjutama, et see jõuaks vastuvõetavale tehisintellekti tasemele.“
Duras kirjeldas seda tööd, mis pole tema kirest kaugel, kui „tüütut“, aga mitte midagi sellist, mis oleks tekitanud minus sellist väikest kriisi, kui Pangram mu kirjutise märgistas. See kahjustab ka tema lõpptulemust: „See on minu jaoks topelttöö, sest ma ei saa ümberkirjutamise eest palka, kuna see annab mõista, et olen halb inimene, kes lepingu rikkus.“
Kaotasin oma algse töökoha tehisintellektile, aga nüüd, uues töökohas, pean tehisintellektile tõestama, et ma pole tehisintellekt.
Durase vastasseis tehisintellektiga leidis aset valdkonnas, kus tehnoloogia väidetavalt tõrjub välja enamiku inimestest kirjutajaid: tehinguline, mahukas sisutöö. Kuid suur osa kirjutamisest on seotud identiteedi, vaimu ja kunstiga. Selline kirjutamine näib olevat viimane asi, mida masinale loovutada tahaks. Aga selgub, et miski pole keelatud.
„Minu magistriõppe üliõpilased esitavad tehisintellekti loodud töid,“ ütles mulle Brian Laidlaw, kirjanik ja Denveri ülikooli professionaalse loovkirjutamise programmi magistriõppe professor. Ärritunult kordas ta mõtet: „Need on loovkirjutamise magistriõppe üliõpilased!“ Sain aru, mida ta mõtles. Kui sa taotled loovkirjutamise magistrikraadi, siis arvatavasti armastusest selle ameti vastu.
Laidlaw kirjeldas oma õpilaste hiljutisi kirjatöid – teoseid, mille autoriks ta kahtlustas olevat tehisintellekt – kui grammatiliselt liiga täiuslikke ja, mis tema jaoks kõige olulisem märk, huumorivabu. Ta tõi ka välja, et iga õpilase töö kõlab ühtemoodi: „Tõeliselt heal kirjutamisel on oma maagia ja juhuse aspekt – tehisintellekt on juhuse vastand.“ Ta jätkas, justkui valjusti mõeldes: „Miks seda üldse teha?“
Mais The Atlanticu avaldatud artiklis „ The Biggest Tell That Something Was Written by AI “ pakkus ajakirjanik Eve Fairbanks välja ühe võimaliku vastuse: nad teevad seda, et jääda konkurentsivõimeliseks valdkondades, mis jätkuvalt hindavad kirjanikke, kes suudavad kvaliteetset sisu suures mahus toota. Ta märgib, et isegi professionaalsed kirjanikud, kes on oma võimetes kindlad, võivad tunda survet kasutada tehisintellekti, et oma valdkonnas eelise saavutada, olgu selleks ajakirjandus, akadeemia või isegi YouTube’i mõjutamine.
Kui ma lõpuks oma esimese lonksu tehisintellektil põhinevat Kool-Aidi jõin, nägin, kui lihtne on masinatele järele anda. Asi polnud selles, et ma oleksin tahtnud kirjutamist vältida, aga see on pagana raske ja pärast nii paljusid tagasilükkamisi hakkas professionaalne külg kõlama juba päris hästi.
Tehisintellekti halvatus saabub
Minu väikeses hüljatud ilukirjandusteoste kogumikus on üks lugu, mida olen pikka aega pidanud kaotatud võimaluseks. Ma tean, et sellel on potentsiaali, aga hoolimata ulatuslikust toimetamisest pole ma selles kunagi suutnud end tõhusalt väljendada. Seega kleepisin selle ChatGPT-sse. Vaatame, mida tehisintellekt suudab teha teosega, mida ma pole suutnud täielikult realiseerida.
Esmalt küsisin üldist toimetuslikku tagasisidet. Järgnenud hinnang jättis mulje, nagu oleksin kirjutanud järgmise suure Ameerika romaani. Minu „vaikne kujundlikkus“ ja „sugemeid äratav jutustamine“ olid ilmselt omadused, mida „väga vähesed inimesed suudavad tabada“ – sellist kirjutamisstiili „võib näha The New Yorkeris “.
Teadmine ChatGPT kalduvusest meelitustele ei takistanud mul hetkeks pidamast ennast üsna suureks kirjanduslikuks hitiks, kellel on määratud suursugusus. Võib-olla olin ma ikkagi tabanud selle, mida üritasin öelda. Pärast seda, kui olin end sellest eneseimetlusaugust välja rabelenud, andsin konkreetsemaid juhiseid: tempo oli keskel veniv, dialoog oli kohutav ja üldiselt tundus teos katkendlike stseenide jadana, mitte ühtse tervikuna.
Järgnesid veelgi pealiskaudsemad ettepanekud. Mäletan, kuidas ma ekraanil silmi kissitasin, justkui oleks tekst udune ja peaksin lugemiseks pingutama. Vestlus (selleks hetkeks olime eesnimede põhimõttel) steriliseeris mu kirjutamise, eelistades võimaluse korral lühikest, deklaratiivset teksti. Ja ärge isegi alustage dialoogist: stseen kahe sõbra vahel kõlas nagu steroididel Disney film, kus tegelased kasutavad keelt, mis on reserveeritud võimatult naiivsetele inimestele.

Jätkasin oma ülesannete täiustamist. Lõpuks pakkus Chat välja struktuurilise paranduse, mis pani mind mõtlema. „See pole tegelikult halb mõte,“ mõtlesin ma. Selgituse lõpus pakkus see heatahtlikult oma teenuseid: „Kui soovite, saan teid nende muudatuste sisseviimisel aidata.“
Ma kõhklesin. Mõneks pikaks, ilusaks sekundiks olin ikka veel ohjad all. Siis otsustasin hirmuäratava kiirusega, et juhtimise omamine on ülehinnatud. Lubasin Chatil paar rida kirjutada, põhjendades seda sellega, et suund, kuhu see maandus, tulenes minu enda juhtimisest. Kindlasti oleksin ma lõpuks ise samasse kohta jõudnud, eks?
Võtsin selle teksti ja tegin seda, mida ma enda arvates pidasin hoolsaks, kopeerides read uude dokumenti ja kasutades neid ideede hüppelauana. Selleks ajaks, kui olin lõpetanud, polnud Chati originaalkirjast midagi alles.
Järgmisel hommikul lugesin lõigud uuesti läbi. Kissisin jälle silmi, aga seekord omaenda lõpetatud lõigu peal. Mul oli tunne, nagu vaataksin midagi vee all – pinnal kõik sätendas ja oli terve, aga minu ja sõnade, minu ja nende esindatud ideede vahel oli õhuke membraan, mida polnud varem olemas olnud.
Hakkasin seda tunnet – tunnet, et olen enda ja „minu“ kirjutamise vahel ühendusest väljas – nimetama „tehisintellekti halvatuseks“. See tuleneb liiga kergest liikumisest suunas, mille arvad end valinud olevat, aga pole. Pean seda kõrvalmõjuks sellele, mida MIT Sloani juhtimiskooli professor Eric So nimetab „tehisintellekti gravitatsiooniks“ – tööriista tõmbejõud, mis säästab vaimset energiat, lubab eelist ja millele on raske vastu panna, kui kõik su ümber näivad seda samuti kasutavat. Füüsilises mõttes on gravitatsioon jõud, mis hoiab sind maandatud. See tekitab hõõrdumist. Tehisintellekti gravitatsioon eemaldab hõõrdumise – kergendus, mis teeb selle omaksvõtmise just nii lihtsaks.
„See polnud kirjutamisblokk – ma tean, mis tunne see on,“ ütles mulle teaduskommunikaator Sam Andrews. Eksperimendina andis ta tehisintellektile erineva keerukusega lugude lühikokkuvõtteid koos juhistega sõnade arvu ja kavatsuse kohta. Ta luges tehisintellekti arvamust, muutis seda, luges uuesti läbi, pettus ja alustas otsast peale. „Ma ei leidnud sealt ennast,“ ütles ta.
Ma ei vajanud neuroloogilist uuringut, et öelda, et tehisintellekt teeb mu tunnetusvõimega midagi ja et see pole hea.
Tundus, nagu oleks tema usk oma kirjutamisoskustesse, mida ta oli aastate jooksul üles ehitanud ja tugevdanud, mõne nädalaga kokku varisema hakanud. „Minu enesekindlus langes tohutult ja see halvas mind kohe,“ ütles ta. „Need polnud keerulised teosed. Aga mu peas oli mingi kahtlus, mis pani mind tundma, et pean kontrollima, kas mu plaan on okei.“
Tüdruk. Ma saan sinust aru. Ma ei vajanud neuroloogilist uuringut (kuigi need on olemas), et mulle öelda, et tehisintellekt teeb midagi mu tunnetusega ja et see pole hea.
Töö enne tööd
Tehisintellekti pooldajad võivad mind selle partnerluse probleemse poolena esile tõsta, väites, et peaksin tööriista käsitlema pigem kaastöötajana kui asendajana. Lõppude lõpuks on tehisintellekti lubadus see, et see võtab enda peale tüütud ülesanded, vabastades inimesed keskenduma sügavamale mõtlemisele. Hästi kasutatuna saab see teoreetiliselt meie eeldusi vaidlustada, meie tööd tugevdada ja aidata meil kiiremini paremate lahendusteni jõuda.
Jasmine Sun, silmapaistev Substacki kirjanik, kes kajastab tehisintellekti, on julgustanud oma lugejaid olema enda vastu „ausad“ selle osas, kuidas nad tehisintellekti kasutavad: „Kui pöörad tähelepanu ja väldid enesepettust, tunned, millal teed päris tööd.“
See on tore mõte. Kirjutamise kontekstis meenutab see mulle aga mu heasoovlikke, kuid ehk pisut naiivseid vanemaid, kes soovitasid mul oma stressikalduvuse vastu võidelda „püüdes mitte stressi tunda“. Aitäh, ema ja isa, ma polnud selle peale mõelnud. Suni meetod nõuab täpselt sellist eneseteadlikkust, mida tehisintellekt – nagu iga tööriist, mis on loodud meie arenenud mugavust ja tõhusust otsiva soovi rahuldamiseks – kipub õõnestama.
Ja kirjutamisel on piir päris töö ja millegi sellise vahel, mis tundub päris tööna, sageli liiga õhuke, et seda märgata. Mõnikord kaob see sootuks.
Selle artikliga seoses oli palju asju, mis lehte ei jõudnud. Jõllitasin oma sõbra elutoa aknast välja, kus ma kirjutamise ajal maja valvasin. Vaatasin, kuidas varblased tema lindude söögimaja kamikaze’isid. Kõndisin edasi-tagasi, visates pastakat õhku ja püüdes selle kinni. Sõin märkamatult ära terve koti beebiporgandeid, sest mu peas oli tekkinud mingi idee ja kartsin, et väikseimgi muudatus minu tegevuses ehmatab selle minema. Kirjutasin ja kirjutasin lõike ümber, kustutasin neid, panin tagasi, kustutasin uuesti. Rohkem kui üks kord tahtsin töölt lahkuda.
Kõik see oli tüütu. Miski selles polnud tüütu.
Joone leidmine
Iga kirjanik – iga inimene – peab tehisintellekti liivakastis oma piiri tõmbama.
Üks tunnustatud autor ütles mulle, et ta ei lase tehisintellektil kunagi oma lauseid parandada ega isegi oma teost ümber toimetada, kuid ta tunneb end mugavalt, küsides tehisintellektilt laiaulatuslikke toimetaja märkusi. Ta ütles, et ta on „huvitatud lausete reeglitest ja potentsiaalist“ ning ei annaks seda kellelegi üle. Tema „vaikimisi huvi“ ei seisne mitte teemas, vaid kirjutamises endas.
Teised tõmbavad piiri varem. Üks teaduskirjanik, kellega ma rääkisin, väldib tehisintellekti täielikult, mitte autorluse või selle psühholoogiliste mõjude pärast muretsemise, vaid seetõttu, et see pole alati täpne ja tal on raskusi teaduslike leidude paigutamisega praegusesse konteksti. Parimal juhul raiskab see tema aega ja halvimal juhul võib see tulemusi eksitavalt esitada.
Siis on veel mu sõber, õpetaja ja harrastusluuletaja. Ta ütles, et talle meeldib tehisintellekti kasutada, sest see on ainus asi, mis „tema luulest piisavalt hoolib“, et temaga sellest vestlust pidada.
Mis oli Naziri repliik? Pärast enam kui tunnist intervjuud ma ikka veel ei tea. Meie vestluse ajal eitas ta kategooriliselt tehisintellekti kasutamist, kuid tema vastused minu küsimustele ei veennud mind. Silt „tehisintellekti kasutaja” – valdkonnas, kus see pole teretulnud, näiteks loomingulise kirjutamise võistlusel – on ka natuke nagu digitaalne punane täht, mis võib teda igavesti jälgida, olenemata sellest, kas ta seda väärib või mitte. Aga tegelik põhjus, miks ma kunagi teada ei saa, on see, et kirjutamine on alati olnud privaatne protsess: inimene üksi oma mõtetega, maadledes küsimustega, millega keegi teine ​​​​ei pea silmitsi seisma. Tänapäeval hõlmab see ka seda, kas kasutada õigusteaduse magistrikraadi.
Ma kujutan ette, et vastus sõltub sellest, miks keegi kirjutab, kellele ta kirjutab ja milliste survetega ta silmitsi seisab. Kui tehisintellekt on mulle midagi andnud, siis on see tõuge nende küsimustega ise silmitsi seista.
Tõe juurde pole otseteid
Pärast halba kirjutamispäeva kritseldasin oma päeviku esimesele lehele ühe Thomas Manni tsitaadi: „Kirjanik on keegi, kelle jaoks on kirjutamine raskem kui teistel inimestel.”
Kui ma tahan midagi olulist sõnadesse panna, pean ma mõneks ajaks selles ebamugavas kohas viibima.
Minu lootus oli, et see toimib üleskutsena järgmisel korral, kui kahtlen, kas ma üldse kirjutada oskan – ja ma tihti teen seda. Kui ma alguses püüan oma mõtteid keele piirangutega taltsutada, siis tavaliselt ebaõnnestun. Aga alles siis, püüdes asju kirja panna, nende ebaõnnestunud katsete käigus, saan aru, kui poolik mu arusaam tegelikult on – minu arvamused on vaid osaliselt uuritud, minu emotsioonid täiesti uurimata. Kui ma tahan midagi olulist sõnadesse panna – olgu selleks siis minu viieaastase magistriõppe tulemused, miks konkreetne teaduslik avastus tänapäeva kontekstis oluline on või sõnum, mida ma tahan jagada kellegagi, kellest ma hoolin –, pean ma mõnda aega selles ebamugavas kohas, kus kirjutamine on vaevaline, püsima. Ma pean hinge tõmbama, ringi vaatama.
Mõni päev enne doktoritöö tähtaega pugesin oma tuppa, istusin laua taha ja avasin sülearvuti, kindlalt otsustanud selle sel õhtul valmis saada. Õhtu saabudes oli mul olemas korralik dokument, mille sain esitada, aga ma ei tundnud, et see on kaugeltki valmis. Panin kõrvaklapid pähe, panin John Digweedi albumi järjekorda ja alustasin uuesti. Kui ma lõpuks sülearvuti kinni panin, vaatasin kella – veidi üle kella kolme öösel olin viimased kuus tundi järjest kirjutanud ja toimetanud. Digweedi album oli vähemalt viis korda läbi mänginud ja ma sain äkki aru, et olin õhtusöögi vahele jätnud.
Keegi ei loe mu dissertatsiooni tervikuna ja vaid vähesed inimesed loevad seda üldse. Ja sisu ise – teemaalane asjatundlikkus, mida ma edasi andsin – ei ole see, mida ma oma parima või sisukaima tööna esimesena nimetaksin.
Aga kui ma mõtlen kirjutamisele, siis meenutan ma tihti seda ööd, kui langesin millessegi, mis on tehisintellekti halvatuse vastand: puhas hoog ja keskendumine. See on natuke nagu autoga liikluses sõitmine – peatumine, käivitamine, aeglaselt edasiliikumine, aknast välja vaatamine, segajad pidevalt tähelepanu köitmas. Ja siis sisened tunnelisse. Kõik sulgub su ümber, kui sa pingutamata selle väikese valge valguse poole kihutad – ilma et tegelikult üldse üritaksid sinna jõuda.
Tehisintellekt võib pakkuda mahapääsu, kiiret väljumist kirjutamise kõige ebamugavamatest osadest. See võib hõõrdumise ära võtta – kaotada hetked, mil ma aknast välja vahtin, muusikasse kadusin, mustandilehti kirjutasin, mida keegi kunagi ei näinud –, aga ma ei jõua tingimata kiiremini tõe või oma versioonini sellest.
Halvimal juhul ei pruugi ma üldse kohale jõuda.