Lähenemas on midagi märkimisväärset, kui jõuame järgmisse kuusse, novembrisse. Eriti kuu teine pool võib kujuneda ajaks, mil tuleb nähtavale rohkem kui ühelgi varasemal perioodil sel aastal. Kui ütlen „nähtavale“, ei pea ma tingimata silmas tohutut katastroofi või erakordset sündmust, mis muudab kõike üleöö. Räägin millestki palju peenemast, kuid potentsiaalselt sama olulisest. On väga suur tõenäosus, et protsessid, mis on arenenud pinna all — mõnel juhul aastaid —, hakkavad järgmisel kuul meie füüsilises reaalsuses märksa selgemalt väljenduma. Siin on aga huvitav küsimus: mis siis, kui osa kaosest, mida järgmisel kuul näeme, polegi uus? Mis siis, kui see on olnud olemas juba väga kaua, kuid alles nüüd hakkame seda märkama? Just selline energeetiline muster jõuab novembrisse liikudes kollektiivsesse teadvusse ning võib väljenduda maailmasündmustes ja uudistes suurema kaosena. Minu arvates on väga oluline seda vahet mõista, eriti novembri jooksul ja 2026. aasta lõpule lähenedes.
Enne jätkamist tahan üht asja täpsustada. Ma ei ennusta, et mõnda riiki tabab ootamatult ulatuslik katastroof, ega väida, et kusagil puhkevad kindlasti rahutused. Kuigi nägin unes rahutusi Londonis ja tean, et sinna on kavandatud kaks suurt protesti. Ma ei ütle, et kõik paiskub äkitselt täielikku kaosesse, kuid usun, et rahutust võib lisanduda, eriti novembri teises pooles. Lähtudes teadvuse muutustest ja kollektiivsest transformatsioonist, mida praegu läbime, ning minu hiljutisest arktuuruslaste sõnumist, mille kohaselt vabaneb novembris rohkem tihedat energiat kui ühelgi teisel kuul, arvan, et november kujuneb huvitavaks vaatlusperioodiks. Eelkõige alates kuu keskpaigast.
Kui vaatame enda ümber toimuvat, näeme juba praegu märkimisväärseid pingeid. Kõikjal on poliitilist ebakindlust ja vastasseise, erimeelsusi institutsioonide suhtes ning küsimusi võimu ja autoriteedi kohta. Inimesed väljendavad järjest häälekamalt seda, millega nad nõustuvad ja millega enam leppida ei soovi. Kogu see energia on juba väljas olemas ja küpseb seal. Mind huvitab eelkõige see, millist suurt muutuste potentsiaali see energiaväli endas kannab ning mida toovad lähinädalad. Pinna all kogunenud pingeid muutub üha raskemaks eirata, kui need novembris, eriti kuu keskpaigas, esile kerkivad.
Oleme aastaid rääkinud inimkonna ärkamisest, teadvuse avardumisest ja muutuste perioodidest. Minu jaoks on see ka igapäevane töö. Kuid sageli ei mõisteta, milline see transformatsioon tegelikult välja näeb, kui see hakkab väljenduma füüsilises maailmas. Paljud kujutavad ette, et teadvuse avardudes peaks kõik kohe rahulikumaks muutuma. Eeldatakse, et suurem teadlikkus tähendab automaatselt vähem konflikte, vähem vastandumist, vähem viha ja ehk isegi vähem pimedust. Kui aga näeme enda ümber inimesi üha ägedamalt reageerimas, institutsioone surve alla sattumas, suhteid lagunemas ja ühiskondi järjest enam lõhenemas, tekib loomulik küsimus: „Oodake, kas asjad ei pidanud paremaks minema? Kas me ei pidanud tõusma? Kas meie vibratsioon ei pidanud kõrgemaks muutuma?“ Aga mis siis, kui näiline kaos on tegelikult osa reaalsuse korrastatud ümberkujunemisest?
Selgitan seda ühe näitega. Kujutage ette, et astute tuppa, mis on olnud aastaid täiesti pime. Seal võib olla katkist mööblit, kogunenud prügi ja asju, millega keegi pole tahtnud tegeleda. Võib-olla on midagi ka teadlikult varjatud. Kuna tuba on pime, ei näe te sellest midagi. Võite isegi uskuda, et ruum on täiesti puhas. Nüüd kujutage ette, et keegi astub tuppa ja paneb põlema väga ereda valguse. Mis juhtub? Kõik muutub korraga nähtavaks. Näete katkist mööblit, prügi ja kõike seda, mida on seni eiratud. Hakkate märkama probleeme, mille olemasolust te polnud varem teadlikudki. Just seda valgus teebki: see toob nähtavale.
Kuigi mõnes maailma paigas on november pime ja külm aeg, räägin mina Maale saabuvast valgusinfost. Novembri jooksul suureneb Maa valguse hulk mitme oktaavi võrra. Siin on aga kõige olulisem mõista järgmist: valgus ei loonud kaost. See tõi lihtsalt nähtavale selle, mis oli juba olemas. See on kasulik vaatenurk, mõistmaks seda, mida inimkond novembris läbi elab. Kui räägime valguse suurenemisest või teadvuse avardumisest, ei tähenda see tingimata, et kõik ebamugavad asjaolud kaovad meie elust kohe. Räägime teadlikkuse suurenemisest. Räägime sellest, et teatud asjad ei saa enam varju jääda.
Novembris võib see väljenduda meie emotsionaalses seisundis, institutsioonides ja kollektiivses käitumises. Kui kuu kujuneb eriti rahutuks — ja minu hinnangul võib see nii minna —, ärge tõlgendage seda automaatselt inimkonna tagasiminekuna. Selle asemel võiks küsida: mis muutub lõpuks nähtavaks? Mida me varem ei näinud või polnud valmis tunnistama ning millest saame nüüd viimaks rääkida? Miks toimub see just praegu? Selle mõistmiseks läheme korraks ajas tagasi, aastasse 2012. Tean, et mõned teist mõtlevad ilmselt juba: „Alexander, oleme kuulnud sind 2012. aastast rääkimas. Palun ära alusta jälle.“ Kuid varuge veidi kannatust, sest selle energeetilise perioodi mõistmisel on sellel oluline tähendus.
Paljud ootasid, et 2012. aastal muutub kõik üleöö. Mõned ootasid erakordseid sündmusi taevas, teised arvasid, et inimkond liigub äkitselt teise dimensiooni või et maailm muutub peaaegu silmapilkselt. Nagu teame, ei läinud see päris nii. Mõned järeldasid seetõttu, et midagi ei juhtunud, kuigi Gaia tõusis 2012. aastal kõrgemale tasandile. Oodati, et jõulude paiku toimub midagi tohutut. Seda justkui ei juhtunud. Või siiski juhtus? Aasta 2012 ei tähistanud protsessi lõppu, vaid selle algust. See oli oluline künnis kollektiivse teadvuse teekonnal. Tegemist polnud tingimata sündmusega, mida kõik oleksid ära tundnud erakordse füüsilise ilmingu kaudu. See tähistas palju pikema energeetilise transformatsiooniperioodi algust — protsessi, mille keskel praegu oleme.
Üks suurimaid arusaamatusi seoses ülestõusmisega on eeldus, et teadvuse muutus peab kohe esile kutsuma samaväärse muutuse füüsilises maailmas. Mõnikord võib see nii olla, kuid sageli kulub aega. Enne kui jõuame muutuste silmapilkse avaldumiseni, esineb viivitus. Transformatsioon ei toimu alati nii, nagu ette kujutame. Ülestõusvat planeeti võib paljuski võrrelda puuga. Ammu enne seda, kui maapinnal midagi näha on, toimub selle all tohutult palju. Muutuva reaalsuse eri tasanditel leiavad aset energeetilised, mittefüüsilised ja vibratsioonilised protsessid. Juured kasvavad, kujuneb struktuur ning luuakse energeetiline alus millelegi, mis muutub hiljem nähtavaks.
Kui seisaksite iga päev samas kohas ja vaataksite ainult maapinda, võiksite järeldada, et mitte midagi ei toimu. See oleks mõistetav. Kuid pinna all kõik muutub, laieneb, kasvab ja kinnistub. Inimkond on läbinud midagi väga sarnast. Aastaid on suur osa sellest transformatsioonist, millest räägime, toimunud Maa sisemuses, inimeste sees ja energiavõrgustikes. Vanad emotsionaalsed mustrid kerkivad esile, et neist saaks vabaneda. Tiheda energia pinnaletõusmist ja vabanemist kogetakse füüsilisel tasandil nähtustena, mida nimetatakse ülestõusmise sümptomiteks. Paljud kogevad suhete muutumist ja sõprussuhete hääbumist. Inimesed seavad kahtluse alla oma identiteedi ning mõnikord isegi oma vaimse tervise. Kõrgematesse energiatesse liikudes vaadatakse ümber oma uskumused, elu eesmärk ja struktuurid, millele on kogu elu toetutud. Mõned tunnevad end justkui kahe maailma vahel.
Seda transformatsiooni võib näha isegi milleski nii fundamentaalses nagu abielu institutsioon. Mõelge sellele hetkeks. Abielu on sajandeid olnud üks inimühiskonna keskseid alustalasid. See on kujundanud perekondi, kogukondi, traditsioone ja seda, kuidas põlvkonnad on oma elu korraldanud. Ometi läbib ka abielu praegu ulatuslikku muutust, nagu paljud teisedki eluvaldkonnad. Vaatame näiteks Suurbritanniat, kus abiellumiste arv on alates 1970. aastate algusest vähenenud. Kõrgajal sõlmiti Inglismaal ja Walesis igal aastal sadu tuhandeid abielusid, märksa rohkem kui praegu. Abielus täiskasvanute osakaal on oluliselt langenud. Inimesed abielluvad üha hiljem, kui nad üldse abielluvad. Paljud eelistavad kooselu ilma abieluta või valivad teistsuguseid partnerluse vorme.
See ei toimu ainult Suurbritannias. Sarnaseid muutusi on aastakümneid toimunud paljudes maailma paikades. Peatuge hetkeks ja mõelge, mida see tegelikult tähendab. Me ei räägi üksnes ajutisest moest või mööduvast ühiskondlikust suundumusest. Oleme tunnistajaks sügavale muutusele selles, kuidas mõistetakse pühendumist, partnerlust, perekonda ja pereelu korraldust ning ootusi, mida varasemad põlvkonnad Maa vanas energias enesestmõistetavaks pidasid. See ei tähenda, et abielu oleks muutunud mõttetuks. Ma ei väida seda. Samuti pole kadunud armastus ega inimese soov läheduse ja ühenduse järele. Muutub aga vorm, mille kaudu neid vajadusi on traditsiooniliselt väljendatud, kui liigume uuele ajajoonele, Uuele Maale ja uude energiasse.
Olen viimasel ajal sellest sõpradega rääkinud, et selgitada, kui märkamatult võivad muutused toimuda. See on üks selgemaid näiteid: inimese põhivajadus jääb alles, kuid väljakujunenud vorm muutub. See, mida kunagi peeti loomulikuks või peaaegu vältimatuks eluteeks, muutub üheks võimalikuks valikuks. See pole enam automaatne ootus. Sama puudutab paljusid teisi süsteeme. Me liigume Uue Maa poole. Kui hakkate maailma sellest vaatenurgast vaatama, märkate sama protsessi eri eluvaldkondades. Institutsioonid, traditsioonid, karjäärimudelid, kogukonnad ja ammu kinnistunud arusaamad sellest, kuidas elu peaks kulgema, seatakse kõrgematesse energiatesse liikudes kahtluse alla ning vaadatakse uuesti üle.
Kõik, mis muutub, ei ole tingimata katki. Samuti pole iga kaduv traditsioon põhjus rõõmustamiseks. Kuid tähelepanelikult vaadates on üldine muster selge. Ka abiellumiste arvu muutus näitab, et inimkond hindab ümber struktuure, mida varasemad põlvkonnad pidasid püsivaks. Tulen nüüd novembri juurde tagasi, sest kogu see taust on oluline. Muutused, mida praegu näeme ja arutame, muutuvad tasapisi järjest nähtavamaks, kuigi on kujunenud aastakümneid. November loob erilise energeetilise võimaluse märgata, kui suur osa maailmast, mida pidasime kindlaks ja püsivaks, on juba muutumas. Sel ajal langevad kokku mitmed tugevad energeetilised mõjud. Minu tajude ja arktuuruslaste kanalduse põhjal võivad mõned neist protsessidest jõuda üsna dramaatilise lahenduseni.
Peame jälgima, kuidas see tegelikult uudistes ja maailmasündmustes avaldub. Kuid novembris saavutab ümberkorraldustega kaasneva kaose energiaväli 2026. aasta kõrgeima taseme. Paljude jaoks on see olnud raske aeg ja erakordselt intensiivne protsess. Mõnele on see aasta olnud keerulisem kui teistele. See pole sugugi alati tundunud valgustumisena. See pole alati olnud rahulik. Vahel on olnud tunne, et kaotate kõik korraga. Mõnikord on see toonud ellu palju ebakindlust. Selle paremaks selgitamiseks kujutage ette, et inimkond ronib mööda tohutut treppi üles.
Alates 2012. aastast oleme liikunud aste astme järel kõrgemale. Oleme ületanud vastupanu, töötanud energeetiliselt läbi vanu mustreid, vahel tagasi libisenud, peatunud ja uuesti alustanud. Oleme väsinud, kuid seejärel taas edasi läinud. Jah, see on nõudnud pingutust. Selle aasta ehk 2026. aasta alguse paiku energia aga muutus ning ületasime suuremas plaanis olulise künnise. Jõudsime selle ajajoone trepi tippu, ülemisele korrusele. Sellest alates oleme energeetiliselt hakanud liikuma teiselt poolt allapoole. Selgitan seda selleks, et mõistaksite novembrisse jõudmise dünaamikat.
Mõelge, kui erinev on kõrgest trepist üles ronimine ja sealt alla libisemine. Üles minnes nõuab iga samm pingutust. Liigute raskusjõule vastu ja peate iga sammuga energiat kulutama. Alla tulles, eriti kui libisete mööda käsipuud, hakkab raskusjõud teie liikumist toetama. Te ei pea enam samal viisil vastupanu ületama. Hoog kasvab ja kõik hakkab kiiremini liikuma. Nii kirjeldaksin energeetiliselt perioodi, mida praegu läbime. See ei tähenda tingimata, et kõik muutub lihtsamaks. Muutused koguvad aga hoogu. Nagu ütlesin augustis: protsessid, mille areng võttis varem aastaid, võivad nüüd lahti rulluda palju lühema aja jooksul. Energia muutub vähem tihedaks ja voolavamaks. Pealtnäha stabiilsed olukorrad hakkavad näitama, kui palju pinget on nende alla kogunenud.
November tähistab selle kiirenemise järgmist olulist etappi, sest korraga langeb kokku mitu energeetilist tegurit. Uudiseid lugedes või vaadates võib märgata, et paljudes ühiskondades on poliitilisi erimeelsusi, institutsionaalset ebakindlust ja majanduslikku survet. Inimesed tõlgendavad ümbritsevat maailma väga erinevalt ning need erinevused avalduvad praegu selgelt. Neid asjaolusid saab uurida ka ilma vaimsete selgitusteta. Vaimse maailmavaatega inimesed otsivad sageli vaimset vastust, kuid mõnikord on tegemist lihtsalt füüsilises maailmas ilmselgelt toimuvate protsessidega.
Novembri energia loob aga ajavahemiku, mil osa olemasolevatest pingekohtadest muutub eriti silmatorkavaks, eelkõige kuu teises pooles. Mind ei üllataks, kui kuu esimene pool kujundaks tausta, millel arengud hakkavad kuu keskpaigast ja lõpule lähenedes järjest selgemalt väljenduma. Ma ei tea veel täpselt, kuidas see kõik kujuneb, kuid olen väga uudishimulik. Eks näeme. Kollektiivsel tasandil tõusevad olemasolevad pinged esile nii, et neid ei saa enam eirata. Pikaajalised erimeelsused jõuavad punkti, kus neist ei saa enam mööda vaadata. Mõnel juhul võivad need järsult pinnale paiskuda. Just sellistele arengutele pööraksin tähelepanu. Oleme juba sellesse energiasse sisenemas, kuid novembris muutub see tugevamaks.
Peaksime mõistma veel üht asja: kui väljakujunenud süsteem hakkab oma mõjuvõimu kaotama, ei taandu see tingimata vaikselt. Sageli muutub see hoopis valjemaks. Mõnikord asub süsteem ennast jõulisemalt kaitsma ja püüab tugevdada just neid struktuure, mida inimesed on hakanud kahtluse alla seadma. See sarnaneb egoga, mis klammerdub mõtte külge, mille kaotamist ta kardab. Vahetult enne lahtilaskmist võib ta sellest kõige tugevamini kinni hoida ja kõige valjemalt protestida. Novembris võib seda märgata ka isiklikul tasandil. Alustan üksikisikust ja liigun sealt kollektiivse tasandini.
Kujutage ette inimest, kes on kogu elu millessegi uskunud. See võib puudutada tema identiteeti, kasvatust, suhteid, karjääri või maailmapilti. Nüüd kujutage ette, et see uskumus seatakse äkitselt kahtluse alla. Tema esimene reaktsioon ei pruugi olla nõustumine. Esile võivad kerkida hoopis vastupanu, raev, viha või hirm. Ta võib oma uskumusest veel tugevamini kinni hoida, sest selle muutmine nõuaks millegi väga põhjapaneva ümberhindamist iseendas. Selleks ei pruugi ta veel valmis olla. Kui mõistate seda üksikisiku tasandil, kujutage nüüd ette sama protsessi kollektiivses ulatuses.
Suur hulk inimesi hakkab novembris kahtluse alla seadma väljakujunenud eeldusi, institutsioone, päritud uskumusi ja tuttavaid ühiskonnakorralduse viise. Oleme valgusinfo vastuvõtmises liikunud mitme taseme võrra kõrgemale ning see energia kandub järgmisel kuul kollektiivsesse välja. Füüsilises reaalsuses võib see väljenduda järsu ja võimendatud esiletulekuna. Nägin unes rahutusi Londonis. Juba praegu on tekkinud teatav hõõrdumine ning usun, et novembri kollektiivses energiaväljas seisab meil ees veel palju vastuolusid. Mõnel juhul võib tugevam vastasseis püsida kogu kuu. Usun, et osa sellest muutub päevade edenedes üha nähtavamaks, eriti kuu teises pooles.
Et mõista, kuidas sellega toime tulla, vaatame veel üht näidet. Kujutage ette kahte inimest, kes kogevad täpselt samu asjaolusid. Üks reageerib hirmu ja vihaga ning ootab, et kõik läheb aina halvemaks. Teine tunnistab olukorra keerukust, kuid otsustab jääda maandatuks, jälgida toimuvat ja suhtuda sellesse uudishimuga. Kõrgem teadvus vaatleb, madalam teadvus reageerib. Esialgu on välised asjaolud mõlema jaoks novembris samad. Kuid see, kuidas neile reageeritakse, erineb. Kirjeldan seda 3D- ja 5D-ajajoonte kaudu: üks inimene läheb novembrisse suurema teadlikkusega kui teine.
Aja jooksul mõjutavad need erinevad vastused nende otsuseid, suhteid, märgatud võimalusi ja suunda, kuhu nende elu järgmisel kuul liigub. Muutume praegu väga kiiresti. Siin peitub minu sõnumi tuum: suurem teadlikkus annab võimaluse lõpetada mustrite kordamise, mis on kujundanud meie elu põlvest põlve. Mõnikord peab miski meid päris tugevalt raputama, enne kui märkame seda, mis on kogu aeg olnud otse meie nina all. Just selline on järgmise kuu energia.
Võite küsida: „Alexander, miks võib sellega kaasneda kaos?“ Sest ärkamine tähendab sageli millegi äratundmist. Sellele peab aga järgnema integratsioon — õppimine, kuidas selle uue mõistmisega päriselt elada. Teil võib olla erakordne vaimne kogemus. Võite äkitselt mõista oma elu kohta midagi, millest varem aru ei saanud. Võite märgata mustrit, mis on teid mõjutanud aastakümneid või isegi läbi mitme elu. Aga mis saab pärast äratundmist? Kas kehtestate tervislikumad piirid? Kas hakkate elama viisil, mis väljendab seda, mida olete mõistnud? Kas toote selle teadmise oma igapäevaellu, kehastate või lõimite selle endasse — ükskõik millist sõna eelistate? Ilma selleta võib teadlikkus jääda millekski, millest ainult räägime. See ei pruugi meie elus tegelikult väljenduda.
Just see on järgmise kuu energeetiline töö. See loob eeldused ja valmistab ette edasist. Võiks öelda, et asetame golfipalli löögiks valmis, et liikuda 2027. aastasse. Raputame endalt tolmu ja valmistume järgmiseks etapiks. See on uus, sügavam raputus. Seda energiat võib tunda kehas sama palju kui näha füüsilises maailmas. See võib väljenduda suurema väsimuse, peavalude ja muude valudena. Puhake, kui seda vajate. Ärge tundke, et peate iga ebamugavat kogemust tõlgendama märgina millestki erakordsest või eluohtlikust. Üks olulisemaid oskusi ebakindlal ajal on õppida jääma oma igapäevaelus maandatuks.
Novembris ei vaja te minu sõnul rohkem energeetilist varjestust ega kaitset. Vajate rohkem maandatust, teadlikkust ja oskust oma teadlikkust igapäevaelus väljendada. Sellele olen julgustanud keskenduma ka oma kliente: rohkem maandatusele ja kohalolule oma kehas, selle asemel et püüda füüsilisest maailmast pidevalt põgeneda, kui see muutub kaootilisemaks. Ja järgmisel kuul muutub see minu hinnangul kaootilisemaks. Teadvuse avardumine ei tähenda pidevat katset kaitsta end iga ebamugava asjaolu eest. See tähendab õppimist, kuidas jääda oma elus kohalolevaks ka siis, kui kõik ümberringi muutub. Nimetan seda korrastatud kaoseks — novembriks, armsaks novembrikuuks. Arvan, et november on selle harjutamiseks eriti oluline aeg.
Kui uudised muutuvad intensiivsemaks, kollektiivsed erimeelsused valjemaks ja meid ümbritsevad inimesed reageerivad ägedamalt — ning usun, et nii võib minna —, võib tekkida kiusatus kõik see endasse võtta. Eriti tundlikel ja empaatilistel inimestel, kes kipuvad teiste tundeid enda omadena kogema. Iga uudispealkiri, vaidlus, ennustus ja hirmutav võimalus võib teid endasse haarata, kui reageerite sellele kohe, selle asemel et jääda rahulikuks vaatlejaks. Enne kui märkategi, võite kanda endas emotsionaalset raskust, mis on seotud olukordadega, mille üle teil on väga vähe otsest kontrolli. Selline reageerimine võib käivitada mõtete nõiaringi ja tugeva ärevuse. Usun, et novembris kogevad paljud seda tavalisest enam. Lõpuks viib see kurnatuseni ning inimesed tunnevad end väsinumana.
Kuidas siis novembriks valmistuda? Vastus, mille arktuuruslased mulle andsid, on väga lihtne. Olge teadlikud sellest, mida järgmine kuu võib tuua, kuid ärge laske sellel end täielikult haarata. Olge toimuvaga kursis, kuid ärge kulutage iga ärkvelolekuhetke viimastele arengutele reageerimisele. Tunnistage ebakindlust, kuid ärge laske sellel määrata oma emotsionaalset seisundit ega valitseda oma emotsionaalset keha. Ainuüksi need kolm põhimõtet võivad olukorra palju lihtsamaks muuta, kui suudate neid päriselt oma elus rakendada.
Üks olulisemaid oskusi, mida sel ajal arendada saame, on õppida leppima sellega, et me ei tea, mis edasi saab. Me ei tea täpselt, kuidas sündmused kujunevad või mis järgmisena juhtub. Ja ka selle teadmatusega võib olla rahus. Novembri jooksul, eriti kuu teises pooles, jälgige toimuvat, ilma et laseksite sellel end täielikult kaasa haarata. Märgake, kus olemasolevad pinged muutuvad nähtavamaks — nii maailmas kui ka teie isiklikus elus. Mõlemad tasandid on seotud. Pange tähele, kus inimesed ja institutsioonid, eriti need, kes tunnevad end ebakindlalt, reageerivad muutustele ennast kaitstes.
Kui soovin teile jätta ühe mõtte, siis on see järgmine: valgus ei loo kaost. See toob nähtavale selle, mis on olnud varjul. Kui miski muutub nähtavaks, ei ole me enam samas olukorras nagu varem. Sellest hetkest on meil teadlikkus ning võimalus teha teadlik valik. Seda nimetatakse vabaks tahteks. Avardunud teadvus ei tähenda tingimata seda, et oleme targemad. See tähendab, et oleme teadlikumad. Tsivilisatsioonina kaasneb sellega vastutus, mida peame nüüd kandma. See on meie valik.
Novembri tõeline tähtsus ei seisne üksnes selles, kui palju kaost maailm kogeb. Oluline on hoopis see, kui suur osa kollektiivis juba olemas olnud kaosest saab selle kuu erilise energia toel ümber kujuneda millekski, mis sobitub paremini ülestõusva planeediga. Kui näeme midagi selgelt, avaneb võimalus lõpetada selle kordamine. See puudutab ka esivanematelt pärit haavu. Ka see on novembris oluline teema, kuid sellest räägin mõnes teises videos. Praeguseks jätan teid nende mõtete ja sõnadega. Neist piisab küll. Ärge kartke. Laske illusioonidel langeda seal, kus need peavad langema. Püsige maandatuna ja Jumal õnnistagu teid. Nägemiseni!
Alexander Quinn

Sofia
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta mõnest oma Sofiast
Oletame et oled üllatunud väitest just kui oleksid Sofia ja Maria üks ja see sama tegelane taevane naiselikkus sel juhul on mõistlik uurida kes nende üli levinud nimede taga peitub. Ta on Astrid Lindgreni Vennad Lõvisüdamed ja Dan Browni Da Vinci koodi nais pea tegelane ja tuleb meie hulka Vana Kreekast kus sõna sophia tähendas tarkust, teadmist ja võimet teha õigeid otsuseid.
15 mail nime päeva tähistav Sofia on Eestis olnud aastaid üks armastatumaid ja populaarsemaid tüdrukute nimesid kaasa arvatud variandid Sofiia, Sofija, Sofja, Sonja, Sophia ja Sohvi.
Bulgaaria pea linna Sofia nimi on pärit kreeka keelest ja tuleneb sealse ajaloolise Püha Sofia kiriku nimest. Sõna sophia (σοφία) tähendab kreeka keeles tarkust (täpsemalt Jumala Püha Tarkust).
Legend või teoloogia mis käsitleb Sofiat (Tarkust) ja Maarjat (Jeesuse ema ja/või Maarja Magdaleenat) kui algse jumaliku nais alge ja Taevase Ema kandjaid põhineb vara kristlikul gnostitsismil esoteerilistel traditsioonidel ning süva psühholoogial. Selle mõtte viisi kohaselt ei ole nad lihtsalt ajaloolised või kirjanduslikud tegelased vaid ühe ja sama kosmose ülese nais energia Divine Feminine ehk Püha Ema kaks erinevat ilmingut või ase täitjat maa peal.
Gnostiline kosmoloogia määratleb Sophia ja Maria rollid 1 ja 2 sajandi gnostilistes tekstides (nt Nag Hammadi leidudes) kirjeldades jumalikku täiust ehk Pleroomat mis koosneb mees ja nais algete paaridest. Sophia on kõrgeim nais soost eoon ehk jumalik emanatsioon keda nimetataksegi otse Taevaseks Emaks.
Taevane Sophia langes puhtast vaimu ilmast madalamale püüdes luua midagi ilma mees partnerita sellest sündis materiaalne maailm. Ta on meisse lõksu jäänud jumalik valgus säde ja hing kes igatseb tagasi koju. Teame küll seda veidrat kodu igatsust ka siis kui oleme just kui kodus.

Maine Maria: gnostilises ja esoteerilises mõtlemises nähakse neitsi Maarjat (ja Maarja Magdaleenat) Sophia maise peegeldusena. Kui Sophia tõi vaimu ilmast valguse mateeriasse siis Maria tõi oma üsas füüsilisse maa ilma Kristuse valguse tooja kes aitab Sofial ja inimkonnal lunastust leida.
Apostlite apostel Maarja Magdaleena oli Sofia ilmutus maa peal kes kandis varjatud ja puhast vaimset tarkust ning mitmete allikate kohaselt ka Jeshua lapsi.
Sophia ja Maria ühte sulamine kristlikus traditsioonis ongi tingitud igatsusest Taevase Ema järele.
Vana Rooma Püha Sofia suri samas koos tütardega märtri surma nende nimed olid Usk Lootus ja Armastus. Peeter Suure sama nimeline vanem õde oli nii sama ambitsioonikas kui vend ning sama sugust edasi pürgimise väge kannavad ka Sophia Loren ja teised kino Sofiad.
Ilmselt just tarkuse tähendamise tõttu pandi Sophia nimi ka sellele tehisintellektiga humanoidrobotile kes sai 2017 aastal Saudi Araabia kodakondsuse. Huvitav on nii see kuidas robot kodakondsust ja inimõigusi kasutab kui ka humanoidide ja hübriidide edasine segunemine viimsete päris inimestega.
Üks mis kindel Maria ja Sofia nimesid pannakse tulevikus kõigis nende erimites ja liit nimede kombinatsioonides ikka. Nukkudele ka… või pigem mitte nüüdi saja nukud tulevad tootmis liinilt valmis Barbie’dena ning neile nime panemise rõõm on leiutajate külas juba ära tuntud.

Valimised ei ole olnud iialgi midagi muud kui võimu enese kinnitus. Kaks olulist numbrit – valimisosalus ja kandidaatide hulk on olnud piisavad, et luua mulje nagu midagi oleks valitud. Kõik muu on etendus, mille publikuks on need, kes usuvad, et nende soov midagi muuta tõesti jõuab kusagile.
Ajalugu ei ole selles osas eriline ega Eesti mingi erand. Alates hetkest, mil valimised muutusid laialdaseks nomenklatuuri autoriseerimise vahendiks, on need teeninud eelkõige ja ainult neid, kes juba istuvad troonil. Need etendused annavad stabiilsust, legitiimsust ja võimaluse öelda et “rahvas on rääkinud”, samal ajal kui tegelik liikumisruum jääb aina kitsamaks. Mitme (uue) partei olemasolu ei muuda midagi, kui nende välised erinevused jäävad kindlalt võimude lubatud spektri sisse ja kui tulemus ei ohusta juba kinnistunud korraldust. Eestis on osalus riigikogu valimistel püsinud ligikaudu 60 protsendi ümber, e-hääled moodustavad sellest sageli üle poole või isegi enam. See ongi juba täiesti piisav, et rääkida jutte demokraatiast. See ei ole aga piisav, et rääkida, nagu midagi oleks tõeliselt kaalul.
Iga järgmine “samm” – olgu see e-hääletuse laiendamine, uus eakünnis, järjekordne reform või eelisõigused migrantidele, viib riigi ja selle põliskodanikkonna üha suuremasse kaugusesse sellest, mida nimetatakse paremaksmuutumiseks. See ei ole juhus. See on mehhanismi olemus. Kui tegelik muutus oleks võimalik, peaks kogu see nurikorraldus olema valmis iseennast tühistama. Seda see aa iial ei tee. Selle asemel toodetakse loosunglikkust, osalustunnet, kandidaatide paljusust ja jutustust, et just seekord on midagi teistmoodi. Kes kahtleb, saab kügle sildi. Kes nõuab kontrollitavust, mis ei sõltu usaldusest ametnike või süsteemi vastu, saab kuulda, et kõik on juba auditeeritud ja standarditele vastav. Standardid ise on kirjutatud viimseni selle sama süsteemi sees.
Prohvetlik pole siin muu kui vanade mustrite nägemine praeguses ja tuleviku vormis. Valimised on olnud võimu kindlustamise tööriist juba enne, kui keegi rääkis “digitaalsest demokraatiast”, ja jäävad selleks ka pärast. Nad ei peta masse mitte seetõttu, et keegi ühel ööl hääli ümber kirjutab, vaid seetõttu, et kogu etendus on üles ehitatud nii, et tõeline katkestus tunduks võimatu ja/või ebaseaduslik. Kodanikule luuakse udutunne, et tema soove on arvesse võetud. Tegelikult on arvesse võetud ainult seda, et ta tuleks sellesse etendusse kaasa mängima.
Kui mõnegi silmad avanevad veidigi, siis mitte selleks, et leida salajast võtit või järgmist “õiget” parteid. Vaid selleks, et näha, et rituaal ise ongi juba valimistulemus. Ja et iga järgmine samm, mida despootliku arrogantsiga esitatakse kui demokraatia edenemist, on tegelikult samm kaugemale sellest, mida omakesis muiates nimetatakse rahva valitsuseks. Mitte seepärast, et keegi valetab kõigile ja pidevalt, vaid seetõttu, et tõsiasi, et mäng on juba ette ära mängitud – ei tohi lihtsalt kõlada.
Muidu lõpeks etendus.
Hannes Võrno

KUI TE NIMETATE KURADIT JUMALAKS
Jumala sõnad inimkonnale.
Te nimetate kuradit jumalaks ja imestate, miks teie maailm muutub põrguks.
Te palute minult paradiisi, aga kummardate kõike, mis selle hävitab. Te palute õiglust, kuid austate raha. Te räägite armastusest, kuid hindate inimest tema pangakonto järgi. Te otsite tõde, aga kuulate neid, kellel on kõige võimsamad kõlarid.
Te olete loonud maailma, kus valetaja võib osta endale jumala maine, aga tõerääkija peab kerjama, et keegi teda kuulaks.
Te mõõdate inimese väärtust tema varanduse, mitte tema sõna järgi. Te küsite, kui palju tal on, mitte seda, kui palju headust ta endast maha jätab. Te imetlete võimu, aga ei küsi, kelle arvelt see saavutati. Te kummardate kulda ja imestate, miks teie südamed muutuvad külmaks.
Ja siis hüüate taeva poole: „Jumal, kus sa oled? Miks sa ei päästa meid?“
Aga öelge mulle: kuidas saan ma ehitada teile paradiisi, kui te ise premeerite neid, kes muudavad maa põrguks?
Kas te arvate, et paradiis sünnib sellest, et nimetate kurjust headuseks? Kas õiglus hakkab valitsema siis, kui kirjutate minu nime oma lippudele, raamatutesse ja pühakodade seintele, kuid jätate minu seadused oma tegudest välja?
Te võite nimetada ennast minu teenriteks, aga teie tiitlid ei huvita mind. Mind huvitab see, mida te teete siis, kui keegi ei vaata.
Ärge rääkige mulle oma usust, kui teie teod räägivad vastupidist. Ärge kuulutage mulle oma pühadust, kui müüte oma südametunnistuse esimese suurema kasu nimel. Ärge öelge, et seisate tõe eest, kui teie lojaalsus lõpeb seal, kus algab teie isiklik kasu.
Mina ei küsi teie pangakonto jääki. Mina ei küsi, mitu inimest teid jälgib. Mina ei küsi, kas teie nimi on raiutud kivisse või kas teie ees kummardatakse.
Küsige hoopis endalt: kas teie sõna on midagi väärt? Kas nõrgem inimene on teie kõrval kaitstud? Kas te suudate tunnistada oma viga? Kas teete õigesti ka siis, kui vale oleks kasulikum?
Te ootate, et ma saadaksin välgu taevast ja karistaksin iga valetajat silmapilkselt. Te tahate näha minu võimu, aga kas te olete valmis tunnistama oma vastutust?
Iga vale lõhub usaldust. Iga ahnus, mis seab kasumi inimelu ette, kasvatab kannatusi. Iga ülekohus, mida õigustatakse võimu või rikkusega, eemaldab teid maailmast, mida te nimetate paradiisiks.
Te ei pea ootama taevast langevat välku, et mõista, et teie tegudel on tagajärjed.
Karma ei küsi, kas te usute temasse. Tagajärjed ei kao sellepärast, et te eitate nende põhjust.
Ja veel üks asi, mu lapsed.
Ärge arvake, et see, kes karjub kõige valjemini minu nimest, räägib tingimata minu eest. Ärge arvake, et see, kes nimetab teisi valejumalate kummardajateks, on ise tõe leidnud. Ka inimene, kes võitleb vale vastu, võib muutuda selle sarnaseks, kui ta unustab õigluse, kaastunde ja alandlikkuse.
Ärge vahetage üht pimedust teise vastu.
Te küsite, kuidas tunda ära tõelist Jumalat kõigi nende seast, kes väidavad end mind tundvat.
Vaadake vilju, mida nende sõnad ja teod kannavad. Kas nad loovad rahu või külvavad vihkamist? Kas nad kaitsevad inimest või kasutavad teda ära? Kas nad otsivad tõde või nõuavad pimedat allumist?
Ärge kummardage inimest ainult sellepärast, et ta nimetab ennast jumalaks. Ja ärge põlastage inimest sellepärast, et tal pole midagi peale oma sõna.
Kui soovite teada, mille järgi inimest hinnata, siis ärge vaadake tema varandust. Vaadake, milline maailm sünnib tema tegude tagajärjel.
Te ütlete, et tahate paradiisi maa peale.
Siis lõpetage selle ehitamine valedele alustele.
Ärge oodake, et üksainus hääl karjuks üle kogu maailma. Õppige ise tõde rääkima. Ärge oodake, et üksainus käsi peataks kogu ebaõigluse. Ärge ise ebaõiglust edasi kandke. Ärge oodake, et mina muudaksin teie maailma, kui te keeldute muutmast seda, mida te ise iga päev selles maailmas teete.
Te otsite Jumalat taevast, pühakodadest, raamatutest ja võõraste inimeste sõnadest.
Aga kui te tahate teada, kas teie maailm liigub paradiisi või põrgu poole, vaadake, mida te üksteisega teete.
Sest maailm, kus raha kaalub rohkem kui tõde, võim rohkem kui õiglus ja kasu rohkem kui inimelu, ei vaja põrgu ehitamiseks kuradit. Ta ehitab selle ise.
Ja ärge küsige siis, miks ma ei loonud teile paradiisi.
Küsige, miks te nimetate paradiisiks maailma, kus te ise ei tahaks elada, kui peaksite sündima selle kõige nõrgema inimese rollis.

Õpilastele pettustest (skämmidest), rahatarkusest ja küberturvalisusest rääkimiseks on Eestis mitmeid häid eksperte ja asutusi. Sõltuvalt sellest, kas soovid fookusesse seada internetiturvalisuse, finantskirjaoskuse või seadused, tasub pöörduda järgmiste osapoolte poole:
1. Riigiasutused ja korrakaitse
• Veebipolitseinikud ja noorsoopolitseinikud (Politsei- ja Piirivalveamet): Politsei külastab koole väga sageli. Nad oskavad tuua reaalseid näiteid elust enesest – alates sotsiaalmeedias levivatest kelmustest ja kontoülevõtmistest kuni küberkiusamise ning petukõnedeni. Ühendust tasub võtta oma piirkonna noorsoo- või veebipolitseinikuga. [1]
• Riigi Infosüsteemi Amet (RIA): RIA küberturvalisuse eksperdid (sh CERT-EE) tegelevad igapäevaselt Eesti küberruumi kaitsmisega. Nad pakuvad koolidele õppematerjale ja vahel käivad spetsialistid ka vanematele õpilastele rääkimas sügavamatest küberohtudest ning õigest digihügieenist. [1, 2]
2. Pangad ja finantsasutused
Eesti suuremad pangad teevad aktiivselt sotsiaalset teavitustööd, sest noored on sageli investeerimispettuste või nn “muulaks” (raha kantimise vahendajaks) värbamise sihtmärgiks. Pangad pakuvad tasuta loenguid koolitundide või külalisloengute raames:
• Swedbank ja SEB: Mõlemal pangal on oma rahatarkuse ja küberturvalisuse programmid ning lektorid, kes räägivad finantspettustest, õngitsuslinkidest ja pangakaardi andmete kaitsmisest.
• LHV: Nende spetsialistid keskenduvad sageli investeerimishuvilistele noortele ja oskavad hästi hoiatada krüpto- ning libainvesteeringute skämmide eest.
3. Teavituskampaaniad ja programmid
• “Targalt internetis” projekt (targaltinternetis.ee): See on spetsiaalselt laste, noorte, õpetajate ja vanemate harimiseks loodud platvorm. Sealt saab kutsuda koolitajaid või kasutada nende põhjalikke valmisõppematerjale, teste ja videoid, et skämmide teemat klassijuhatajatunnis või arvutiõpetuses käsitleda.
• Tagasi Kooli (tagasikooli.ee): Selle platvormi kaudu on võimalik otsida külalislektoreid väga erinevatest valdkondadest (IT-spetsialistid, pangatöötajad, idufirmade asutajad), kes soovivad vabatahtlikuna koolidesse reaalsetest pettustest rääkima tulla.
4. IT- ja küberkaitseettevõtted
• Kohalikud IT-koolitused ja -ettevõtted (näiteks BCS Koolitus või sarnased asutused) teevad vahel koostööprojekte koolidega.
• Kui koolis on gümnaasiumiaste, võib uurida ka ülikoolide küberkaitse tudengite või õppejõudude kaasamist (nt TalTech või Tartu Ülikool), kes teevad noortele põnevaid ja praktilisi demonstratsioone (nt kuidas libalehti luuakse). [1, 2]