Manipuleerivad petised – kelmide varjutatud maailm
Kati Murutar, kolme tünga laureaat
Tänaseks on kelmused, skämmid ja vassimised jõudnud eranditult igasse eluvaldkonda. Ministrid püüavad „kadunud” sadades miljonites süüdistada froodi-hindusid, Myanmaris ja Nigeerias skämmib käsu korras linnakutekaupa heauskseid, kes lendasid „töökuulutuse” peale sülle orjapidajatele, kes nad petukõneküladesse vangistavad. Valikut ei ole: kas skämmid 24/7 või saad kuuli kuklasse. Ei salga – rahvusvahelise skämmiennetuse ja ohvriabi võrgustiku ettepanekul koos nendega raamatut kirjutades on ka minul tiba kõhe.
Meta reklaaminurk koosneb peturavimitest, võltskoolitustest, üha uutest tutvumisportaalidest, kõik-hinnas-konverentsidest maailma lõpus ja teaduskraadidest – mis on heal juhul küll reaalsed, aga Euroopas ei kehti. Samal ajal, kui meie sinuga saame ühe valesõna eest bänni, ei vaevu zucker-rahamasin reageerima ei skämmist teatamise ega Meta festivalil esitatud korduvatele selleteemalistele küsimustele: miks lastakse pidevalt võltsi promoda? Teadagi.
Oleme Kadri Baranovaga koostamas pettuste äratundmise-tõrjumise-ohvriabi raamatut, koduleht ja FB profiil FraudFreeEstonia juba töötavad. Samal ajal õnnestub mõnel järjekordsel nunnul omamaisel 20-aastasel noorhärra Kapsil müüa pereemadele võltspileteid kontsertidele ning saada sedasi teenitud kümnete tuhandete eest 4,5 aastat tingimisi 5-aastase katseajaga. Kanal 2 „Reporteris” uudisekünnise ületanud kelmuste jada mu enese õpilase poolt oli mulle isiklik pettumuse lööklaine: olen poissi Juuru koolis kaitsnud ja õigustanud, tema pagunitega emaga poisipäästejutte jauranud – kui Kapsi meie kolledžisse tuli, ei jõudnudki ma sindrit õpetada, enne sillutas õpilaskodus „äritsedes” endale väljalennuraja.
Järjekordne jurta – klõps ja võlgades
Mina olen kolme pettuse laureaat – saatsin kelmile kutile Sauele tematehtud ettemaksu järel kasutatud telefoni, teise makse asemel kadus ostja number kasutusest; Facebookis promotud „Lidli tühjendusmüügist” Meta petunurgas sain sülearvuti asemel koos Swedbanki skämmidivisjoni daamidega teada, et minu ülekanne kadus RU-avarustesse; lapselastele ostsime ulmeliselt soodsa jurta, mille asemel saabus üheinimesetelk – sellest kujunes tegelikult palju tulu ja rõõmu.
Poeg sai müstilise hinnaga elektrijalgratta asemel labase tünga – aga talle kingiti üsna varsti pärast skämmi üks selline! Oleme esiklapsega arutanud, kui tohutult palju miljardeid teatud inimeste käes hulgub – nt toimub endiselt võluainete ostmüük nagu 1990ndatel (a la Andres Anvelti „Punane elavhõbe”) ilma, et rikkus lollust häiriks: seda „materjali” ei ole olemas!
Samal ajal müüvad „Armukelmide” (Levila seriaal Avandiga) analoogid kortereid ja vaarema juveele, et hüpnootilises lummas kümneid ja sadu tuhandeid eluarmastustele maksta. Ei õpita teiste vigadest – kasvõi võlgadesse võrgutatud Silvi Vraidiga juhtunust.
Mina olen olmeliste tüssamiste puhul kurb ja solvunud, kui toredana tuntunud koostööpartner mind lolliks lüpsikitseks peab ja kokkulepitud teenusele isetegevuslikud juurdekirjutused lisab – teha palun puidust piirded omatehtud laudadest, tema püüab mulle selle asemel teise objekti metalli müüa ja soovimatu kraami oma sõidukite-riistade rentimise lisada.
Selliste igapäevaste lüpsikatsetega nagu „miks ma sulle teksti eest maksma pean, sul tuleb ju kirjutamine nii lihtsalt” resoneerivad kavalasti pealesurutud teenused. Projekteerija luiskab, et kooskõlastas ametkondadega – laseb täiesti asjatud joonised-planeeringuvisandid punuda ja mitme tuhande kokkuvassitud euro järel ei ole sul ikka mitte ühtki paberit, miks see kõik.
Iga päev juurde tekkivad kosjakontorid-talkessad-deitmaieidžid on poisikesed – sinna sina oma nina pistma ei pea – aga igasuguse usalduse kaotanud „rahvajuhtidega” sarnanevas stiilis rokkivate ametnikerdiste käest kuulda, et „seadused on kõigile täitmiseks” on praeguste suurkelmuste ilmnemise ajal… võigas-rõve-õudne-rõlge-õõvastav. Hõõõ!
Robin Hood, Rummu Jüri ja froodinandide skämmland
Meile võib tänu „Viimsele reliikviale” ja õiglast ümberjagamist ülistavatele rummujüridele-robinhoodidele tunduda, et see on õilis. Kui see nii kangesti kommunistlik ei oleks: igaühelt vastavalt võimetele, igaühele vajaduste järgi ja lollidelt tulebki raha ära võtta.
Pruugib kaasa elada Lasnamäe skämmitsate töömeetoditele Ivo Linna kehastatud taadu kallal – Rain Rannu uue raha filmis pärast ükssarviku, krati ja vaba raha filme – ja hakkab hirmus.
Ümberjagajad ja südamesse sülitajad, kellest suur osa on „multifilmitegelased” võltsravimit promovast „Anne Veskist” luulu-kodumasinat kiitva „Grete Kuldini” krativad aastas just selle summa, mis õpetajate palgatõusust puudu.
„2026. aasta jaanuari algusest kuni juuni lõpuni on skämmerid Eesti elanikelt ja ettevõtetelt välja petnud juba vähemalt 13,2 miljonit eurot. Politsei- ja Piirivalveameti andmetel registreeriti selle poole aasta jooksul kokku 1816 telefoni- ja internetikelmuse episoodi. See tähendab, et Eesti inimesed ja ettevõtted kaotasid kelmidele keskmiselt üle 85 000 euro päevas.
Kõige suuremat kahju toovad endiselt mitmeastmelised petukõned (kus helistatakse näiteks panga, politsei, kullerfirma või muu asutuse nimel) ning investeerimispettused. Olukorra teeb ohtlikumaks see, et petturid helistavad üha sagedamini puhtas eesti keeles ning on psühholoogiliselt väga veenvad.” (Tele2, PPA ja Finantsuudised)
Eranditult iga päev tuleb meie rämpsposti mõni päranduse pakkumine – feik-töökuulutused tungivad pahatihti tulemüürist läbi tavaposti hulka. Eriti rets on investeeringute topeltskämm: sind meelitatakse musta auku investeerima ning seesama seltskond pakub kohe ka abi kaotatud raha tagasisaamiseks, kui maksad mõne tühise tuhande teenustasuks „kogeenud juristidele”.
Ei maksa arvata, et tänased pidevalt, aga selle eest põhjalikult valetavad rahvajuhid ja e-valimiste häkkijad on mingid pioneerid või jalgratta leiutajad. Nõukogude ajal õpiti limiidist ja fondist poolt endale tõstma – oma riigi algusaastatel toimusid täpselt sama vägevad peod ja puhkusereisid maksumaksja raha eest nagu praegu – vähemasti ei valetatud, tunnistati, et saadi ja maksti altkäemaksu ning tegeldi hämmastavate kõrvaläridega arstivandest hoolimata.
Tänan taevast, et ei tööta ajakirjanikuna ega pea kõige õrnemate rahvakihtide pealt teenimistest uurivaid lugusid kirjutama…
Võlgadesse võrgutatud – klõpsatud armud&armid
Meie osavaimad tühjendajad on kaasad-lapsed-sõbrad. Kes meist poleks armastatule loovutanud veel ja veel ja veel – oodates, millal ometi tuule suund on nord, nüüd on tema kord…
Kui inimlik lähedus põhjendab veel kuidagigi neid lüpsmisi, siis netis rokkivad kaptenid-juristid-arstid – kelle taga peituvad tegelikult põhjaliku väljaõppe saanud värviliste vennikeste hordid: kuidas vestelda, mida pakkuda, mismoodi küsida…
Jutuks ei ole identiteedivargus, vaid olematute tegelaste loomine ja täiesti tarkade tädikeste hüpnotiseerimine nii, et nad ei kuula mitte kedagi. Seesinane masinavärk võltsib veenvaid panga-kindlustuse-haigla-hotelli-autopoe blankette ja vuuduu-ohvri-sarnane naabrinaine aina maksab, kuni murdub.
Kadri tuli oma raamatu kirjutamise ideega pärast mitmeaastalist põrgus põlemist. Olime temaga tuttavad „Kodutunde” saate ja raamatu aegadest. Ta oli oma skämmerile – „inglise laulja Lee Collins Baxterile”, kes kuulus Maerski kaptenist niiditõmbaja võrgustikku – kahe aastaga kandnud täpselt sama summa, mis on siinkirjutajal kulunud oma kodu loomiseks. Järgnes sügav depressioon – klassikaline segu häbist ja ahastusest.
Kui asusime oma aabitsa materjale süstematiseerima, pelgas Kadri veel pildistamist ja kartis kaamerat, ärritus ja hakkas iga pisiasja peale nutma ning läbis kõiki šoki-leina-taassünni faase. Samal ajal tulid meie postkastidesse toredad tööpakkumised – Telia või Alexela „töökoha” saamiseks küsiti umbes kümme tuhat. Ühtlasi helistasid kõikvõimalike „omnivate-dpd-smartide kullerid, kes nõudsid pinne ja paroole. Rehaleastunud vaikisid ja häbenesid.
Teiselt tiivalt tungivad aina peale kõutšid ja nõiad ettepanekuga sind tuunida, hingama õpetada, su hingesugulane leida, horoskoop joonistada – seejuures jääd lõksu, kui katseliselt mõne nebula tellid, jääbki AI-ga punutud horoskoope-tarosid pähe määrides puukima!
Meie käsiraamat on osa rahvusvahelisest skämmiohvrite võrgustiku tööst – lausa kingitusena ilmus äsja välja ka Kadri pommija: seekord teatas tont, et skämmer saadi kätte, tema on FBI-st ja nüüd saab petetu oma raha tagasi, vaja vaid effbiaile kuus tuhat maksta. See on recovery skämm – nn kogenud juristid „toovad kaotatud raha tagasi” niigi kodu müünud ja pankrotti läinud inimesele, kes on juba juhmiks vapustatud ja kurnatud.
Skämmimeistritest hoidumine
Tühjendusmüügid ja vale nimega „ravimid” on välditavad – ära topi oma nina feissari petunurka ega oma postkasti spämmiprügisse ning üleelamised jäävad olemata.
Pruugib sul oma elukvaliteedi või -korralduse sättimiseks pangalaenude maastikul ringi vaadata – ja juba lendavad laivi pakkumised neile, kel on vilets palk, skoor ja tagatis. See ei üllata meid juba ammu, kui täpselt riisujate reha meie andmeid riisub. Ja on veel üks oht.
Pangalaen on põhimõtteliselt raha ostmine – selle hinna sees on pangatöötajate palgad, nende laste huviringid – iseasi on intressiralli, mis võtab eeskuju riiklikult maksutõusult. Teate, mis juhtub, kui sõda tuleb? Sama, mis eelmise sõja ajal. Laenu andnud pankur teab, kellel mis kinnisvara kus: ei olegi vaja tagatist teisiti enda jaoks senistest elanikest tühjendada kui et küüditamine tuleb taas. Mis oli, see kordub… „Koguja raamat”.
FraudFreeEstonia profiil hoiatab pidevalt, et me ei näitaks oma kodu, autot, lapsi – see on IT-ajastu röövlitele suure saagi kättenäitamine ju.
Digitünga käsiraamat – tänapäeva röövlite tüngatõrje
Elust enesest kogunev ja täienev teos on vaid osa Kadri ja tema võrgustiku pühendumisest. MTÜ FraudFreeEstonia ühines KÜSKi kodanikunädalaga – teemaks minu võrgustikud – oleme valmis tulema igal õhtul kaasmaalasi nõustama ning Kadri vastab pidevalt telefonile. Kodanikupäeval teeme politsei ja pangainimeste osavõtul aulatunni, ikka videona ka – ja samal ajal kuulame uudistest eliidi rahvaluulet „ei mäleta, kadunud, keegi tegi, mina ei tea”.