Jürgen Rooste: Pipedrive’i LAUSKOONDAMIS(T)E VALGUSES: suured tehnoloogia- (nagu “meie armas” Meta siin, Microsoft) ja logistikaettevõtted (nagu Amazon) jpt optimeerivad-ratsionaliseerivad oma tööd AI abil, lasevad inimese lahti (massi lasevad lahti, linnatäite viisi kokku). Inimesele aga öeldakse: mis sa ei investeeri!? Vaata, parim aeg on, kõigi nende suurte ettevõtete aktsiad tõusevad!
Sest kui inimese arvelt kulu vähendada (keegi veel serveriparkide — mida meil püütakse kutsuda TI-tehasteks — rämedat kulu kohalikule elanikkonnale ei arvesta, sest misasi on “kohalik elanikkond”?), siis ju ettevõtte väärtus tõuseb! See on nagu nõiaring, nagu kuradiratas, nagu needus — inimene rõõmustab, sest AI tegi kõik kergemaks, eriti kergeks tegi see inimesest vabanemise! Needsamad noored, kelle elu selle kellavärgi ümber või abil keerleb (ei olegi aru saand vahel, kumba pidi), peavad väga kaaluma, mida üldse õppida. Soovitan maalähedasi, käsitsi tehtavaid töid, arboristikat-aiandust, koristamist-kudumist, sääl on palju asju, mida masin esialgu edukalt ei tee. Inimene, jah… huvitav, kas pornotööstus nt elab selle üle… pole õrna aimugi! AI suudab toota igasugust (kätte)maksupornot, see Muski oma kuuldavasti võimaldas pikalt teha lastepornot, äkki inimesed hakkavad ekstra otsima “pärisasja”? Vägivald on ka päris, et igasugune võitlus, kus verd lendab ja konte murtakse, hambumust pudrustatakse…
Ühesõnaga: protsess on jälle valetpidi alanud, kõik need tehisaruettevõtjad, AI-saatanad! (isegi Musk-Musk, vana p*sk), on lubadnud ju, et kui ühiskonnas jääb tööd vähemaks (ja juba jääb), siis tuleb “kõigile universaalne põhisissetulek”…
Kas see ei peaks tulema enne, kas sektor ja arendajad ja riigid-masinad nende seljataga ei peaks mitte alustama kodanikupalgast, ja seejärel saama vabad käed arendamiseks-suunamiseks-masskoodamiseks, mitte nii jälle, et riski kannab inimene nende asemel (enamik “vabast turust”, “kapitalismist” juhtub/kulgeb nii, et risk sokutatakse võimalikult kõigi õlgadele… eriti just suures äris, rahanduses), ja kui juhtub, et äkki tuleb välja siuke äri ja värk (sest võib ju minna ka nii, et masin võtab üle ja esialgu on tulus, aga siis on nagu turuga ikka, et üleküllus ja mull ja muud…) ja võib-olla keegi kuskil veidi isegi peab sõna ja… annetab parkides AI-juhitud mänguväljakute ehitamiseks (kui kohalikud panevad poole rahast), muidugi universaalpalka ei tule, see on loll mõte!, a kui äri untsus, siis on inimene tööta ikka igal juhul (kui ta ei ole just arborist, koristaja või ei filmi kodupornot) ja kodanikupalgata ammugi. AI-kuristik on reaalne asi. Õppimises, igapäevaelus, töös-koolis-poliitikas. Inimene hakkab töökuulutusi uurima. Kuhu ta läheb oma kolme kondi ja kõrgharidusega?
Et jah, AI-abimees aitab meil tööd teha — aga boss, omanik, ülemus näeb ju ka, et aitab, ja siis selle osa töö eest tundub inimesele kuidagi ebaõiglane maksta, et miks peaksid sina nii kergesti saama, kui AI tegi tegelikult, ja mul oleks parem maksta otse serveripargi ülalpidamisse, mitte veel sulle palka ka… palga asemel malka peab inimene saama, lolluse eest esmalt, sest vaata-vaata, milliste idiootidega seda planeeti on karistatud?!

Soovid äriplaani – ai – 10 sekki (kokkuhoid 500 eurot = investeering ostukorvi), soovid juriidilist konsulti – ai – 7 sekki (kokkuhoid 5000 – seda ei ole sul niikuinii 😀 ) – soovid iseenda stiilis teksti… viirus nimega inimene on planeedil mõttetuks muutunud kiiremini kui isegi onu Elon ennustas.

Jaap Ora:Välispoliitika ei ole koht, kus asju südamelt ära rääkida. Iga kord tuleb hoolega mõelda, mida öelda, oma sõnumit kalibreerida. Sõna on oluline vahend diplomaatias. Aga selle kasutamisega tuleb midagi saavutada. Südames võib pulbitseda, aga avalik sõnum peaks olema kontrollitud. Meil on kujunenud arusaam, et välispoliitika on “seisukohtade väljendamine”, aga see on lihtsustatud lähenemine. Meie sõnum on muutunud ettearvatavaks ja on oht, et selle kuulamisest väsitakse ära. Meil on mure, et kas meid kutsutakse oluliste laudade taha arutama. Sinna kutsutakse neid, kellelt võib oodata midagi nutikat, lisaväärtust. Kui meie sõnum on ette teada, siis võib väheneda huvi meie osalemise vastu.