17. oktoober 2012
Puhastus – võimetu viha vabastamine
Kati Saara Vatmann
Sofi Oksaneni bestselleri „Puhastus“ järgi loodud film püüab esimesest viimse kaadrini teha seda, mida soovitavad eranditult kõik sensitiivid ja Mare Peterson teleseriaalist „Õnne 13“. Lase vabaks! Mida naerukamalt seda soovitust jagatakse, seda tõsisemalt mõeldakse. Lase vabaks. Mis seal kauguses teiselpool muda põleb? Küsime esimeste kaadrite ajal. Tuleriit. Teame viimase vaatepildi ajaks. Raam ongi valmis. Ja raami sees käib õõvastav vabakslaskmine. Mille lõpetuseks kiilakspöetud piiga kergendatud naeratus on mõistetav – ja samas kah mõnevõrra õõvastav. Kuidas ta katki ei läinud. Kuidas tema pere naised üldse katki pole läinud. Kuidas meie, teised naised, kes me kõik oleme enam või vähem vägistatud, katki pole läinud. Kuidas meie maa, mida koos rahvaga on aina ja üha vägistatud, katki pole läinud. Ju on. Aga elus ikka. Ja just sellise katkiselt elusana nii eriline, et geniaalne Sofi on sellistele juurtele rajanud sädeleva karjääri. Mitte ainult Eesti, vaid kõik rahvad, keda on retsitud ja räsitud, tunnevad end preili Oksaneni kirjeldustes ära ning nende pinnal rajatud filmid-lavastusedki on seega kindla peale minek. Õudne ja valus – aga puhastav.
Kinost tulles ei suuda mitte keegi sõnagi öelda. Nii üdini tungib see „Puhastus“. Tekitab tuttavlikku võimetut viha ebaõigluse ees, mida me kõik ikka ja jälle kogeme. Igal tasandil, erinevatel elualadel. Meie pered ja elulood on kõigil kümnendeil erinevas helistikus ja koloriidis läbi kräunutatud ja ära soditud. Kuna kõik ei oska sellest nii fenomenaalselt jutustada kui Sofi, peame talle selle kollektiivse puhastuse eest tänulikud olema.
Avdjuško-Taska film on pöördumatut-peatamatut-puhastatavat košmaari näidanud nii rängalt, et eksikombel seansile pääsenud neiukesed-noorukesed on esimese kolmandiku järel pagenud. Kusagil kahe vägistamismaratoni vahel. Pärast õetütretütre vägistamist. Enne vanatädi vägistamist. Jube. Ka endal on mitmel naturalistlikul puhul tahtmine püsti tõusta ja väljuda. Ent kui need naised kannatasid välja säärased – paraku mitte haruldased, vaid reeglipärased – koledused, kuidas siis meie nüüd publiku rolligi vastu ei pea.
Mehed häbenevad selle filmi järel oma sugu, nägu-tegu ja ajalugu. Veel võimetumalt-vihasemalt kui naised. Ei ole meie mehed suutnud kaitsta ei ennast, naisi-lapsi ega isamaad. Pole teha muud kui nüüd tänu Sofi suurteostele ja lina-lavalugudele olnu puhtaks põletada. Aga midagi jääb ikka. Veel on vaja puhastada ja põdeda, valutada ja vaevelda. Meil ongi selline maa ja rahvas.
Naised lähevad kodus vanni. Mehed lubavad, et kinos nähtu ei kordu. Ent küll ta kordub. Kogu aeg. Selleks ei pea sõda käima, et naised ohverdataks. Naised ei väsi kunagi, naised ei kurda ega anna alla, rühivad ka siis viie mehe eest edasi, kui siht ja motivatsioon kohati silme eest kaovad. Järgmise sihi suunas. Seisma ei või jääda – siis kukume kummuli, nagu Einsteini jalgrattad.
Leevendav ja samas painav on näha, kuidas on elanud üks Aliide, kelle terve elu on olnud täis hirmu, varjamist, võitlusvalmidust, tapmisi – et mitte tapetud saada – ja vägistamisi. Ka abielu on mõnel juhul vägistamine. Paljudel juhtudel. Sellest ei räägita.
Oksanen räägib. Ka paanikahäirest – mis on teose „Baby Jane“ tänuväärne telg kõigi meie jaoks, kes me liigagi hästi teame, mis on paanikahäire. Oksanen räägib ka muudest võimetut viha tekitavatest asjadest naise elus, mis teevad feministiks, lesbiks, gootinõiaks. Sellepärast ta ongi nii menukas, et räägib nii avatult ja õnnestunult. Ja tänatud oma siiruse ja jäägituse eest. Tüdruk-täis-panga-peale.
Avdjuško-Taska töös on abiks ja võimenduseks ülikõva naisnäitlejate kvartett – kaks Aliidet, Ingel, Saara. Laura Birn, Amanda Pike, Jaanika Arum. Režissöör Antti J. Jokinen pole Peter Franzenil ega Kristjan Sarvel lasknud pooltki nii mitmetasandiliselt, nüansirikkalt ega pooltoonideküllaselt mängida kui kõigil naisnatuuridel. Nad kõik on patused pühakud, mõrvaritest inglid kogu spektri kõigis värvides. Kõik värvid kokku annavad teatavasti valge.
See mudast ja verest kooruv valge jääb kummitama. Mitmeid päevi ja öid saadab too lihtne ja lahtise käega lööv film sind unes ja ilmsi. Näed uuesti ja uuesti neid episoode. Võimalik, et mitte üksnes tolle kunstiteose enese tõttu. Sellepärast ka, et meie endi vanaemade jutustatu tuleb meelde. Meenuvad oma pere tapetud ja küüditatud. Pilk peatub taas värskena, vahepeal enesestmõistetavaks saanud harjumuseta taluõuel lehvival trikolooril. Ja uus, läbi selle filmi luubi alla seatud jõud muutub oluliseks fakti, et elan talus, mille rajajad viidi Siberisse, mille peremehed-pojad sõdisid kõigil võimalikel pooltel, mille taga metsades tapeti ja surdi ning õunapuude all on toonase pererahva hauad ja seintes kuuliaugud, mõnikord – eriti hingede ajal – kummitab ning lapsed ja loomad tajuvad ränkade aegade jälgi, mida on arukas teada, ent mõistlik mitte karta… Oo, Eestimaa…