Zombid
Rujalises jutukogude sarjas „Maniakkide tänav” leidub uuema aja olemi zombi kohta käiv võrratu väljend „mehitamata inimene”. Tavatseme zombideks nimetada ilusaid hingi, kes on liiga vähe maganud ja palju nutiseadmetes – aga ka ülemääraseid ühis- ja peavoolumeedia pruukijaid, kelle isiklik mõtlemine läheb skrollides kaduma.
Kollide valdkonda võib ja ei või ka arvata väited, et nanovaktsiinid, kliimamanipulatsioonid, gmo-toit ja säilitusained on teinud suuremast osast inimkonnast biokeemiliselt töödeldud botid. Mõistlik on oma väidete asemel või kinnituseks tsiteerida autoriteete: „Zombi on mütoloogiline ja popkultuuri tegelane, keda määratletakse kui tahtetut, mõistuseta elavat surnut või nõiakunsti abil ellu äratatud inimest. Sõna tähendus on aja jooksul muutunud Lääne-Aafrika ja Haiti rahvapärimuse voodoo-ohvrist tänapäevase õuduskirjanduse ja -filmide lihasööjast koletiseks.” (Wiki)
Kirjandusloo seisukohast on meie esimene kodukäijate-libahuntide-tontide jäädvustaja arst-lauluisa Kreutzwald, järgmiseks Kitzberg, Kivirähk ja Indrek Hargla. Nüüdisaegsed närvikõdi tekitavate tekstide autorid: Peeter Helme, Tuuli Tolmov, Tuuli-Ann Freienthal, Sami lotila, Joel Jans jpt.
Žanri teerajajad on Richard Matheson, Stephen King, H. P. Lovecraft, Mira Grant, Robert Kirkman, Justin Cronin ja Jonathan Maberry ning tänapäeval teenivad selle temaatikaga elatist Max Brooks, M. R. Carey, Seth Grahame-Smith, Isaac Marion ja Colson Whitehead.
Sina, tubli lugeja või filmivaataja otsid õudukaid kui meelelahutust selleks, et ennast veenda: küll on hästi, et minul on võrreldes ulmelise õõvaga kõik hästi. Samas kaob illusioonide lagunemise ja maskide langemise ajastul piir fantastika ja tegelikkuse vahel. Saame järjest teada, et pühakiri on Eenoki Raamatu võrra kärbitud, maakaart moonutatud, keemia kallutatud, ajalugu moonutatud ja kirjandus kinnimaksmise teel kallutatud.
Samavõrd kui oleme imetlenud Lady Gagat, Ariana Grandet, Celine Dioni jpt megastaare, küsime nüüd nende kondiseid-veriseid videoid vaadates: mis meie lemmikutega juhtus, kes-miks-mida nendega teinud on…
Mõistlik inimene ei tarbi tragöödiaid ega konsumeeri koletislikke beebigurmee juhtumeid Epsteini saarel või Hollywoodi tagatubades, vaid on rahulikult paigas ja keskmes oma jõukohase lennukaarega olustikus, kus igavese nooruse ja piiritu rikkuse nimel iseennast ei ohverdata.
Kaasaegsed tippteosed ja menuromaanid
• „Maailmasõda Z“ (World War Z) – Max Brooks. Teos on üles ehitatud intervjuude kogumikuna, kus ellujääjad üle kogu maailma meenutavad kümme aastat kestnud zombisõda ja selle poliitilisi ning sotsiaalseid tagajärgi.
• „Tüdruk, kes teadis kõike“ (The Girl with All the Gifts) – M. R. Carey. Lugu räägib erilisest tüdrukust nimega Melanie, kes on nakatunud seenhaigusega, kuid säilitanud oma intellekti ja empaatiavõime.
• „Mobiil“ (Cell) – Stephen King. Mobiiltelefonivõrgu kaudu leviv salapärane signaal muudab kõik helistajad hetkega verdtarretavateks ja mõistuse kaotanud koletisteks.
• „Uhkus ja eelarvamus ja zombid“ (Pride and Prejudice and Zombies) – Seth Grahame-Smith. Klassikaline Jane Austeni armastuslugu on ühendatud zombiapokalüpsisega, kus õed Bennetid on ühtlasi ka osavad võitluskunstide meistrid.
• „Soojad kehad“ (Warm Bodies) – Isaac Marion. Lugu on jutustatud tundliku zombi R-i vaatenurgast, kelle ellu toob muutuse armumine elavasse tüdrukusse nimega Julie.
• „Zone One“ – Colson Whitehead. Kirjanduslik ja mõtisklev romaan New Yorgi puhastamisest pärast katku, mis uurib inimlikkust ja traumat postapokalüptilises maailmas.
Žanri teerajajad ja klassika
• „Ma olen legend“ (I Am Legend) – Richard Matheson. Kuigi raamatu koletised meenutavad vampiire, pani see 1954. aasta teos aluse kaasaegsele zombifilmide ja -kirjanduse žanrile, kus viirus hävitab tsivilisatsiooni.
• „Lemmikloomasurnuaid“ (Pet Sematary) – Stephen King. Lugu uurib leina ja surma piire, kus iidne matmispaik äratab surnud küll ellu, kuid nad naasevad muutunud ja kurjana.
• „Herbert West – elustaja“ (Herbert West–Reanimator) – H. P. Lovecraft. Lühijuttude sari hullust teadlasest, kes leiutab seerumi surnukehade elluäratamiseks, kuid tulemuseks on vägivaldsed olendid.
Sarjad ja triloogiad
• „Uudistevoog“ (Newsflesh) triloogia – Mira Grant. Sarja avaraamatus „Feed“ jälgib rühm blogijaid presidendikampaaniat maailmas, kus zombiviirus on juba aastakümneid olnud igapäevaelu osa.
• „Kõndivad surnud“ (The Walking Dead) – Robert Kirkman. Kuigi tegemist on koomiksisarjaga, on see üks mõjukamaid teoseid, mis keskendub pigem ellujäänud inimeste omavahelistele suhetele kui koletistele endile.
• „The Passage“ triloogia – Justin Cronin. Eepiline lugu valitsuse ebaõnnestunud eksperimendist, mis muudab inimesed kiireteks ja näljasteks kiskjateks ning hävitab peaaegu kogu inimkonna.
• „Rot & Ruin“ sari – Jonathan Maberry. Noortele suunatud sari tegevus toimub aastakümneid pärast apokalüpsist, kus noor poiss peab asuma tööle zombikütina.
Romaanid ja jutukogud

Mehitamata inimesed
„Mehitamata inimesed“ – Maniakkide Tänav (2013). Postapokalüptiline romaan, mis toimub pärast suuremat katastroofi ning kus maailmas tegutsevad nii muteerunud olendid kui ka zombilaadsed elavad surnud.

Vinguv jalaluu
„Vinguv jalaluu“ – Joel Jans (2018). Etnoküberpungi ja õuduse sugemetega kogumik, kus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude maailm kohtub düstoopia ja ebasurnutega. [1]
Lühijutud ulmeajakirjades ja antoloogiates
Eesti ulmekogukonnas on zombiteemat käsitletud peamiselt lühiproosas, näiteks veebiajakirjas Reaktor ja erinevates antoloogiates: [1]
• „Tööjõureform“ – Peeter Helme. Lühijutt (ilmunud kogumikus „Vinguv jalaluu“ ja ajakirjas Reaktor), mis läheneb zombidele satiiriliselt, ühendades poliitika, meditsiini ja elavad surnud. [1]
• „Elava surnu päevik“ – Tuuli Tolmov. Lugu ühendab ajaloolise maagia, alkeemia ja ebasurnute temaatika tänapäevase keskkonnaga. [1]
• „Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt“ (2026). Narva Eesti Gümnaasiumi õpilaste ulme- ja kolelugude kogumik, kus mitmed lood käsitlevad kohalike müütide kõrval ka kokkupõrkeid zombidega. [1]
Lasteraamatud ja muu ilukirjandus
• „Hele ja roheline zombi“ – Tuuli-Ann Freienthal / kirjastus Elust Enesest. Lastele suunatud müsteeriumisari, kus peategelane Hele lahendab oma aias aset leidvaid kummalisi sündmusi koos kummitussõprade ja rohelise zombiga.
• „Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie’d“ – Sami Lotila (2014). Kuigi autor on soomlane, on teos kirjutatud spetsiaalselt Eesti lugejale ja ilmunud eesti keeles, kasutades sõna „zombi“ ülekantud tähenduses 1990. aastate üleminekuaja Eesti ühiskonna satiiriliseks kirjeldamiseks. [1, 2]
*
Eesti kirjanduses on kodukäijad ja libahundid sügavalt juurdunud rahvapärimuse ja klassika kaudu, samas kui zombid on peamiselt kaasaegsete ulme- ja õuduskirjanike pärusmaa.
Libahundid eesti kirjanduses
Libahundi motiiv sümboliseerib eesti kirjanduses sageli vabadusiha, teistsugusust ja kogukonna eelarvamusi.
• „Libahunt“ – August Kitzberg (1911). Eesti näitekirjanduse vaieldamatu klassika, kus vaba hingega Tiina tembeldatakse külarahva poolt libahundiks, kuna ta ei allu orjameelsusele ja jäikadele normidele. [1, 2]
• „Mees, kes teadis ussisõnu“ – Andrus Kivirähk (2007). Kuigi teoses ei ole klassikalisi hunte, esinevad seal inimesed, kes moondavad end metsaelajateks ja elavad loodusega ühes rütmis, kandes edasi muistset libahundipärimust.
• „Libahunt“ – August Gailit. Gailiti varasemates novellides ja fantaasiarikastes lugudes põimuvad müstika, kired ja loodusjõud, kus inimene kaotab oma tavapärase kuju.
• „Libahundid“ – Kristi Piiper (2022). Noortele suunatud põnevus- ja fantaasiaromaan, mis toob libahunditemaatika tänapäeva Eesti kooli- ja noorteellu. [1]
Kodukäijad ja kummitused
Kodukäijad ehk rahutud hinged, kes pärast surma elavaid külastavad, on üks vanemaid motiive meie muistendites ja ilukirjanduses.
Rehepapp ehk November
2000·Andrus Kivirähk
„Rehepapp ehk November“ – Andrus Kivirähk (2000). Teoses liiguvad hingedepäeval ringi surnud esivanemad ja kodukäijad, kes käivad saunas ja ootavad elavatelt toitu, kuid kellega külarahvas suhtleb täiesti argiselt.

Eesti rahva ennemuistsed jutud
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“ – Friedrich Reinhold Kreutzwald (1866). Mitmed muinasjutud ja muistendid selles kogumikus (näiteks lood surnute kättemaksust ja öistest kummitustest) põhinevad otseselt kodukäijate uskumustel.

Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
2010·Indrek Hargla
„Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus“ – Indrek Hargla (2010). Ajalooline kriminaalromaan keskaegsest Tallinnast, kus mõrvamüsteerium on tihedalt seotud uskumustega rahututest hingedest ja viirastustest. [1]
Zombid (elavad surnud)
Kuna zombi on uuem rahvusvaheline popkultuuri nähtus, leidub teda peamiselt viimaste aastakümnete ulme- ja õuduskirjanduses.
• „Surmakarva“ – Maniakkide Tänav (2009). Eesti tuntuim otseselt zombidele ja elavatele surnutele keskenduv jutukogu, mis toob verdtarretava zombiõuduse Eesti küladesse ja linnadesse.
• „Mehitamata inimesed“ – Maniakkide Tänav (2013). Postapokalüptiline romaan, kus maailmas tegutsevad zombilaadsed elavad surnud ja mutandid.
• „Vinguv jalaluu“ – Joel Jans (2018). Kogumik, mis segab Eesti mütoloogia (sh Kreutzwaldi motiivid) düstoopia, küberpungi ja ebasurnutega.
• Ulmeajakiri Reaktor ja antoloogiad. Eesti ulmeautorid (nt Peeter Helme, Tuuli Tolmov, Manfred Kalmsten) on avaldanud mitmeid zombiteemalisi lühijutte nii veebiajakirjas Reaktor kui ka kogumikes (nt noorte ulmekogumik „Portaalid piiri peal“, 2026). [1]