Märtrid
Ilmselt on iga inimhing kogenud hetki, mil ta on valmis oma lähedaste või tõekspidamiste nimel surema. Läbi ajaloo on märtrisurma mõistetud inimesi, kes ise ei teagi, et on oma loomuliku oleku tõttu nõiaks arvatud ja tuleriidale määratud.
Euroopa ajaloo kõige massilisemalt dramaatiline inimeste põletamine nii koonduslaagrite tuleriitadel kui ka gaasiahjudes toimus 2. maailmasõja ajal sellepärast, et Adolf Hitler ei osanud viiulit mängida: diktaatori ja massimõrvari kadedus juudi rahva jt andekate vastu oli tingitud tema enese maniakaalsest kadedusest, kuna ta oli mitmekülgselt andetu – väljaarvatud tapmine.
Kirjanduslugu viib märtrisurmade geograafia kurva ringkäigu ümber planeedi: Henryk Sienkiewicz kirjeldab varakristlaste hukkamist Rooma areenidel, Shusaku Endo laseb oma teoses märtrisurma minna portugali jesuiitidel Jaapanis, George Bernard Shaw on kirjutanud kurbmängu Jean d’Arci posthuumsest rahvuskangelannaks saamisest Prantsusmaa vägede ees, Graham Greene laseb Mehhikos surma minna vankumatul „viskipreestril”, Margaret Atwood on loonud düstoopia totalitaarse režiimi vastaste martüüriumist.
Eesti klassikud on võrrelnud 1905. aasta revolutsiooni ohvreid märtritega (Tammsaare), vene keisrile vastuhaku e tõe rääkimise eest maksis vabaduse ja tervisega von Bock (Kross), vaikiva kannataja ohverdamine toimub Mäeküla piimamehe tõsielulises loos (Vilde), 2. maailmasõja märtritena kujutab Arved Viirlaid romaanis „Ristideta hauad” metsavendi ning Orleans’i Neitsi legend läbib leitmotiivina kultuskomöödia „Keskearõõmud” stsenaariumi.
Märtrid on jäädvustatud nii näidendite kui poeemidena ega ole puutumata jäänud ühestki tõsiseltvõetavast autorist: Shaw, Friedrich Schiller, Jean Anouilh, Bertolt Brecht, William Shakespeare, Mark Twain, Anatole France, Voltaire, Katherine Chen ja Charles Peguy.
Vikipeedia arvutab: „Eestis on nõidu nii tuleriidal põletatud kui ka muul viisil hukatud, valdavalt 16. ja 17. sajandil. Ajaloolaste andmetel on Eesti alal teadaolevalt toimunud umbes 145 nõiaprotsessi, mille käigus mõisteti surma 65 inimest ja viidi täide vähemalt 55 surmanuhtlust.”
Ehkki põletamine, uputamine, mürgitamine ja pea maha raiumine on ilmselgem ja lõplikum lahendus kui tühistamine, tagakiusamine, vangistamine ja küüditamine, on erinevatel motiividel – poliitiline, romantiline, taktikaline – konkurentide ohverdamine käsil ka praegu. Eriti julmalt intensiivistub rivaalide mahatõmbamine valimiste ajal, aga ka siis, kui on vaja vallutada uued maagimaardlad.
1542. aastal põletati viis talupoega, keda süüdistati Põlula mõisniku surnuks nõidumises. Kongla Ann „tunnistas üles” piinamise käigus, et on nõidusega mõisniku lapse surma põhjustanud ning hukkus 1640. aastal Virumaal oma tütre ellujäämise nimel. Tattra Santi Michel oli 1699. aastal viimane teadaolev šamaan, kes tervendamise ja inimeste aitamise eest tapeti.
Sina, kes sa oled oma erilisuse tõttu tagakiusatav, oma ilu pärast kadestatud ja tundlikult terava mõistuse või andekuse tagajärjel surnuks kommenteeritud, klatšitud ja intrigeeritud, leiad ilmselt kirjandusesest ja filmidest lohutust: oled erinevalt losside ja kirikute seintesse müüritud ohvrineitsitest veel vähemasti elus ning seni, kuniks elu, on kõik parandatav.
*
Märtrite (usukannatajate või oma veendumuste nimel kannatajate) teemat käsitletakse paljudes maailma- ja eesti kirjanduse teostes, alates antiikajast kuni tänapäevani.
Maailmakirjandus
• „Quo vadis” (Henryk Sienkiewicz): See ajalooline romaan kujutab varakristlaste tagakiusamist Rooma keisri Nero valitsusajal. Teos keskendub kristlaste vankumatule usule ja nende hukkamisele Rooma areenidel.
• „Vaikus” (Shūsaku Endō): Romaan räägib 17. sajandi Jaapanisse saabunud Portugali jesuiitidest misjonäridest. See uurib sügavalt usu proovilepanekut, märtrisurma tähendust ja vaikivat Jumalat ränga tagakiusamise tingimustes.
• „Püha Johanna” (George Bernard Shaw): Näidend põhineb Prantsuse rahvuskangelanna Jeanne d’Arci elul ja kohtuprotsessil. Teos analüüsib tema vankumatut meelekindlust ja tuleriidal hukkamist oma tõekspidamiste nimel.
• „Jõud ja au” (Graham Greene): Tegevus toimub 1930. aastate Mehhikos usuvastaste puhastuste ajal. Peategelane on „viskipreester“, kes vaatamata oma inimlikele nõrkustele täidab oma vaimulikukohust kuni surmani.
• „Karmeliitide dialoogid” (Georges Bernanos): Näidend põhineb tõestisündinud lool Prantsuse revolutsiooni ajal giljotiini all hukatud nunnadest. Teos keskendub surmahirmu ületamisele ja vaimsele ohverdusele.
• „Jutustus teenijanna loost” (Margaret Atwood): Kuigi tegu on düstoopiaga, käsitleb raamat süsteemi poolt tagakiusatud inimeste vastupanu ja nende saatust, kes keelduvad totalitaarsele režiimile allumast.
Eesti kirjandus
• „Tõde ja õigus” III osa (A. H. Tammsaare): Teos kujutab 1905. aasta revolutsiooni sündmusi ja karistussalkade tegevust. Siin tõusevad esile inimesed, kes kannatavad ja hukkuvad oma poliitiliste ideaalide ning vabaduspüüdluste nimel.
• „Keisri hull” (Jaan Kross): Romaan räägib Timotheus von Bockist, kes julges Vene keisrile tõtt rääkida ja maksis selle eest oma vabaduse ning tervisega. Teda võib vaadelda kui tõe ja südametunnistuse märtrit.
• „Mäeküla piimamees” (Eduard Vilde): Kuigi tegemist on psühholoogilise draamaga, käsitleb teos ka vaikiva kannataja teemat ja eneseohverdust majanduslike ning sotsiaalsete olude survel.
• „Ristideta hauad” (Arved Viirlaid): Romaan kirjeldab Eesti metsavendade võitlust ja saatust pärast Teist maailmasõda. Teos annab edasi rahvusliku vastupanu ja kodumaa vabaduse nimel toodud ränki ohvreid.
Ajaloolised ja religioossed tekstid
• „Märtrite raamat” (John Foxe): 16. sajandil ilmunud mahukas teos, mis dokumenteerib kristlike märtrite ajalugu alates esimestest sajanditest kuni protestantlike usupuhastajate tagakiusamiseni.
• „Kuldlegend” (Jacobus de Voragine): Keskaegne pühakute elulugude kogumik, mis oli sajandeid üks loetumaid raamatuid Euroopas ja sisaldab arvukalt lugusid esimeste kristlaste märtrisurmadest.

Jeanne d’Arcist ehk Orléansi neitsist on kirjutatud sadu teoseid alates keskaegsetest kroonikatest kuni tänapäevaste romaanide ja näidenditeni. Tema elu ja märtrisurm on inspireerinud paljusid maailmakirjanduse suurkujusid.
Näidendid
• „Püha Johanna” (George Bernard Shaw): Üks kuulsamaid näidendeid Jeanne d’Arcist, mis ilmus 1923. aastal. Shaw ei kujuta teda lihtsalt pühakuna, vaid nutika ja julge noore naisena, kelle otsekohesus ohustas nii kiriku kui ka feodaalriigi võimu.
• „Orléansi neitsi” (Friedrich Schiller):
1801. aastal valminud romantiline tragöödia. Schiller on selles teoses ajaloolisi fakte muutnud ja laseb Jeanne d’Arcil hukkuda lahinguväljal, mitte tuleriidal.
• „Lõoke” (Jean Anouilh): 1953. aasta näidend, mis keskendub Jeanne’i kohtuprotsessile ja tema mälestustele. Teos rõhutab inimese vaimset vabadust ja julgust jääda iseendaks ka surma palge ees.
• „Tapamajade püha Johanna” (Bertolt Brecht): 1930. aastatel kirjutatud näidend, mis toob Jeanne d’Arci loo tänapäevasesse kapitalistlikku maailma. Peategelane on Päästearmee liige Johanna Dark, kes võitleb Chicago lihatööstuse tööliste õiguste eest.
• „Kuningas Henry VI” I osa (William Shakespeare): Selles ajaloolises näidendis kujutatakse Jeanne d’Arci inglise vaatenurgast. Teda näidatakse seal negatiivse tegelase ja nõiana, kes kasutab Prantsusmaa päästmiseks tumedaid jõude.
Romaanid ja proosa
• „Isiklikud mälestused Jeanne d’Arcist” (Mark Twain): 1896. aastal ilmunud ajalooline romaan, mida Twain ise pidas oma kõige olulisemaks teoseks. Autor uuris tema elulugu üle kümne aasta ja kujutab teda läbi tema lapsepõlvesõbra ning kirjutaja silmade.
• „Jeanne d’Arci elu” (Anatole France): 1908. aastal avaldatud põhjalik biograafiline ja kirjanduslik uurimus. Autor püüab selles teoses eraldada ajaloolise tõe hilisematest müütidest ja legendidest.
• „Neitsi” (Katherine Chen): 2022. aastal ilmunud kaasaegne ajalooline romaan. Teos kujutab Jeanne d’Arci tavalise, kuid erakordse tahtejõuga talutüdrukuna, kes võitleb meeste domineeritud maailmas.
Luule ja poeemid
• „Orléansi neitsi” (Voltaire): 18. sajandil kirjutatud satiiriline poeem. Voltaire kasutas Jeanne d’Arci lugu selleks, et pilgata kirikut, ebausku ja tolleaegset Prantsuse ühiskonda.
• „Jeanne d’Arci müsteerium” (Charles Péguy): 1910. aastal ilmunud poeetiline draama, mis keskendub noore tüdruku sisemisele vaimsele ärkamisele ja kutsumusele enne sõtta minekut.

Eestis on nõidu nii tuleriidal põletatud kui ka muul viisil hukatud, valdavalt 16. ja 17. sajandil. Ajaloolaste andmetel on Eesti alal teadaolevalt toimunud umbes 145 nõiaprotsessi, mille käigus mõisteti surma 65 inimest ja viidi täide vähemalt 55 surmanuhtlust. [1, 2]
Olulisemad arvud ja faktid
• Süüdistatavate koguarv. Kokku astus kohtu ette 218 inimest. Erinevalt Lääne-Euroopast oli Eestis süüdistatavate seas rohkem mehi (122) kui naisi (84), lisaks 12 isikut, kelle sugu pole allikates märgitud. [1]
• Hukkamiste ajavahemik. Esimene teade võimalikust nõia põletamisest pärineb 1529. aastast ja viimane surmanuhtlus viidi täide 1699. aastal Tartus. 1723. aastal mõistis Tartu maakohus veel ühe mehe (Wielo Ado) nõiduse eest surma, kuid kõrgem kohus asendas selle eluaegse vangistusega. [1]
• Kõrgaeg. Kõige rohkem protsesse ja hukkamisi toimus 17. sajandi esimesel poolel Rootsi võimu ajal. [1, 2]
Hukkamisviisid ja muud karistused
Surmanuhtluse viis sõltus sellest, kui rängaks kuritegu peeti ja kas süüalune kahetses: [1]
• Tuleriidal põletamine. See oli kõige levinum hukkamisviis. Elusalt põletati need, keda süüdistati otseses liidus kuradiga või raskes kahjustavas nõiduses. [1, 2, 3]
• Pea maharaiumine. Mõõgaga pea maharaiumist rakendati leebematel asjaoludel, näiteks kui süüalune avaldas siirast kahetsust või kui tema sidet kuradiga ei peetud tõendatuks. Pärast pea maharaiumist põletati surnukeha sageli siiski tuleriidal. [1]
• Muud karistused. Kuna enamik süüdistatavaid jäi ellu, määrati neile muid karistusi, näiteks avalikku piitsutamist kiriku häbipostis, maalt väljasaatmist, vangistust või rahatrahvi. [1]
Tuntumad juhtumid
• Põlula protsess (1542). Üks varasemaid dokumenteeritud suurprotsesse, kus põletati viis talupoega, keda süüdistati oma mõisniku surnuks nõidumises.
• Kongla Ann (1640). Üks kuulsamaid Eesti nõiaprotsesse Virumaal. Ann tunnistas piinamise käigus üles nõidumise ja mõisniku lapse surma põhjustamise, et päästa oma tütart sama saatuse eest, ning ta põletati tuleriidal.
• Tattra Santi Michel (1699). Viimane teadaolev inimene Eestis, kelle puhul viidi nõidusesüüdistuse tõttu täide surmanuhtlus. [1, 2, 3, 4]