Kristiina Kase:Mul on selline tunne, et mind on terve elu selleks ette valmistatud. Samas on see kõik nii lihtne, et tundub isegi paradoksaalsena. Olles ise 11.11 portaalis siia kehastunud, saabus mulle eelmisel aastal selge teadmine, et ma olen selle ja igasuguste muude portaalide hoidja alati eludeüleselt olnud. Ja sel aastal avaldati siis järgmine pusletükk mu algsest koodist. Ma olen ka sõnumite tooja ehk sild galaktilise maailma ja selle planeedi vahel. Justkui galaktiline saadik Sulle, armas Hing.
Kutsun Sind kolmapäeval, 11.11, kell 11:11 võtma enda jaoks 11 minutit, et taasaktiveerida enda Südamekeskust – seda portaali kogu kvantruumile, 0-punkti väljale. ÜKSteist minutit selleks, et kogu Sinu multidimensionaalne olemus saaks häälestuda puhtale Algalika sagedusele, mis käivitab Sinu sees Sinu algse valgus-ja helivälja, Sinu püha geomeetria. Sa ei pea midagi muud tegema, kui lihtsalt ühenduma enda südamekeskusega ning lihtsalt lubama endal häälestuda Algallika ühendusele. See on justkui eraldi “raadiokanal” või südamekanal, kus meie terviksüsteem hakkab meenutama enda kõige kristallselgemat algset olemust. Valguse ja Helina. Meil kõigil on see kanal alati olemas olnud ja kui valid seda mäletada, siis tuleb see Sul lihtsalt kergusega meelde. Kui Sa täpselt 11:11 seda kaasa teha ei saa, siis vali mõni muu hetk kolmapäeva jooksul.
Kuidas seda häälestust teha? Sa tegelikult ei vaja mu juhatust, sest oskad seda kõike niigi! Lihtsalt istu mugavalt ja sule silmad. Lõdvesta enda keha ning too energia täielikult tähelepanuga endasse. Luba lõdvestusel avarduda Sinu kehas ning jälgi, kuidas iga hingetõmbega Su keha avaneb Sinule endale selliselt, et tunned ennast välja sirutumas vertikaalselt kuni kosmose ja Maa tuumani ning horisontaalselt nii kaugele, et sinu energia mahub ilusti sinna, kus on Sinu jaoks loomulik. Olgu see siis ulatumine ühes ruumis seinast seinani, hoones läbi seinte, läbi riikide või planeedilt veel kaugemale.
Seejärel otsi enda Südamekeskusest üles enda PÜHA SÜDAME TEMPEL. See tempel on kui portaal, mis ühendub kõigi galaktikate, maailmade, dimensioonide ja tasanditega. Ja selles templis asub südame altaril Sinu SÜDAMEKRISTALL, mida Sa asudki häälestama. Sinu südamekristall mäletab Algallika sagedust ja Sinu algseid valgus-ja helivälju. Südamekrisall mäletab Sinu kõige puhtamat olemust ja Sinu koode. Lihtsalt enda TAOTLUSEGA hakkab see häälestus Sinus tööle ning Sa ei pea selleks muud midagi otseselt tegema. Kui see on Sinu jaoks autentne, võid lubada enda häälel toetada seda protsessi, aga häälestus toimub ka vaikuses.
See kõik on ülilihtne. Pole midagi üle mõelda, kella jälgida või eksida. Lihtsalt usalda enda sisemist juhatust ja teadmist, et Sa oskad enda unikaalset südamekristalli häälestada. Ainuüksi Sinu TAOTLUS ennast mäletada hakkab häälestama kõike seda, mis sel hetkel on Sinu terviksüsteemi jaoks vajalik. Pole pingutust, pole millegi saavutamist, lihtsalt oled kõige avarama endana ja see avab Sinu sees kõik.
Planeet teeb hetkel läbi väga suurt transformatsiooni ning iga valguskanal, kes häälestab ennast Algallikka sagedusele, toetab planeeti ja kogu kosmilist liikumist mõõtmatult palju. Sa oledki kogu kosmos ja veel rohkem, lihtsalt nüüd valid teadlikult olla endana siin. Minu siiras tänu, et valid enda südamekristalli häälestada ja seeläbi enda püha geomeetriat käivitada. Minu siiras tänu, et Sa valid endana avalduda! Selle galaktilise olendina, kes Sa oled alati olnud.
Sa oled imeline!!! Armastan Sind ja kohtume juba õige pea!
Armastusena
Kristiina
Täiendan veel, et häälestust valib igaüks teha endaga. Me ei pea selleks 3Ds kohtume, sest me oleme nagunii kogu aeg ühenduses. Lihtsalt selle portaali energia toetab Sind selles! Elagu kosmiline valguspidu meie sees ja väljas

Tere Kati,
Millal sa viimati tundsid end siiralt õnnelikuna ilma igasuguse konkreetse põhjuseta?
Võib-olla oli see naeruhetk kellegagi, keda sa armastad. Kaunis päikeseloojang, mis sind paigale pani. Lemmikmuusikapala, jalutuskäik looduses või lihtsalt ärkamine tänutundega, et oled elus.
Need hetked tuletavad meile meelde, kui imeline elu võib tunduda. Kuid kuna kõik võistleb meie tähelepanu pärast – kohustused, ebakindlus, lõputud ülesannete nimekirjad ja igapäevaelu stress –, on lihtne kaotada side selle lihtsa rõõmutundega.
Me keskendume nii elu korraldamisele, et unustame mõnikord sellest rõõmu tunda.
Aga mis siis, kui suurema rõõmu kogemine ei nõuaks teie olude muutmist? Mis siis, kui saaksite tunda end seotumana, tänulikumana, rahulikumana ja täisväärtuslikumana just seal, kus te olete?
See on kutse südames Rõõmu taasavastamine: ühendus, tänulikkus, kohalolu ja täielikult elus olemise kunst , TASUTA viiepäevane HeartMindi veebitippkohtumine, mis toimub 8.–12. detsembril 2026.
Avasta rõõmu taasavastamine ja broneeri oma TASUTA koht
Selle erilise parimate tippkohtumise jaoks toome kokku kureeritud kogumi inspireerivatest vestlustest ja õpetustest 31 juhtivalt häälelt neuroteaduse, psühholoogia, teadveloleku, suhete ja isikliku transformatsiooni valdkonnast, et uurida midagi, mida me kõik võiksime veidi rohkem kasutada: võimet kogeda tõelist õnne ja heaolu oma igapäevaelus.
Sa õpid erakordsetelt õpetajatelt ja ekspertidelt, sealhulgas Yongey Mingyur Rinpoche’lt, Sharon Salzbergilt, Dan Siegel MD-lt, Sue Morter DC-lt, Rick Hanson PhD-lt, Richard Davidson PhD-lt, Marisa Peer’ilt, Peter Levine PhD-lt ja Marci Shimoff’ilt , ning paljudelt teistelt, kelle töö on aidanud inimestel arendada suuremat õnne, vastupidavust ja sidet.
Koos uurime positiivsete emotsioonide ja tänulikkuse teadust, suhete tervendavat jõudu, kohalolekust tulenevat vabadust ning erakordset võimet imestada, uudishimu tunda ja aukartust tunda.
Samuti vaatleme, kuidas säilitada rõõmu elu raskematel aegadel, mil stress, ebakindlus, lein või emotsionaalne kurnatus võivad muuta õnne eriti tabamatuks.
Sest üks tänapäeva neuroteaduse ja psühholoogia julgustavamaid avastusi on see, et meie heaolu võimet saab tugevdada teadlike praktikate abil. Me saame õppida märkama ja nautima positiivseid kogemusi, arendama sügavamaid sidemeid ning olema kohalolevamad meid ümbritseva ilu ja võimaluste suhtes.
Ja see tippkohtumine pakub palju enamat kui inspireerivaid vestlusi.
Lisaks kureeritud ekspertide sessioonidele on teil võimalus osaleda igapäevastes hommikustes meditatsioonides, interaktiivsetes meistriklassides koos asjatundlike õppejõududega ning spetsiaalsetes ettevalmistus- ja integratsiooniseanssides, mis on loodud selleks, et aidata teil õpitut oma ellu tuua.
Kujuta ette, et aasta lõpeb veidi kergemana, rohkem sidemes inimestega, keda armastad, hindad rohkem elu lihtsaid rõõme ja oled lootusrikkam eesootavate võimaluste suhtes.
Viiepäevane teekond algab 8. detsembril ja registreerimine on nüüd avatud. Teie koht on täiesti tasuta ja registreerumisel saate kohe juurdepääsu kolmele erilisele boonusvestlusele, kus osalevad dr Gabor Maté, doktor Kristin Neff ja dr Marie Mbouni . Saate juba täna, ammu enne tippkohtumise algust, hakata uurima uusi vaatenurki tervenemisele, enesekaastundele ning suurema vabaduse ja rõõmuga elamisele.
Uue aasta lõpu lähenedes on see imeline võimalus taasühenduda elu nende osadega, mis meid kõige rohkem toidavad: armastus, naer, tänulikkus, tähendusrikas ühendus ja lihtne elamisrõõm.

REGISTREERU TASUTA

On täiesti mõistlik olla rasketel aegadel mures; ja samal ajal on hämmastav, et me oleme elus ja saame kogeda seda kaunist ja väljakutseid pakkuvat inimrännakut siin oma maagilisel kodus, tähelaeval Maal, läbides Linnutee galaktikat koos meie Päikesega kiirusega üle 500 000 miili tunnis. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga see tekitab minus imestuse, aukartuse ja jah… rõõmu elus olemise üle!

Soovitan teil lisateabe saamiseks külastada seda lehte või registreeruda kohe TASUTA .
 
Kõike head soovides,
Dr. Fleet

Inglid ja deemonid II. Teisel pool kardinat

By YksikHunt on 11. nov. 2026 Surm, lahkumistavandid ja inimese kummaline kindlustunne tundmatu ees.
Inglid ja deemonid II. Teisel pool kardinat
Surm, lahkumistavandid ja inimese kummaline kindlustunne tundmatu ees.

November 2026.
Udune, raske ja niiske ilm. Esimene lumi on korraks maad puudutanud ning vanem põlvkondtunneb vajadust taas minna surnuaeda. Hauaplatsid tuleb talveks korda teha, lehed riisuda, lilled ja küünlad paika sättida. Tuttav ja mõistetav tegevus.
Aga mina jäin mõtlema hoopis millelegi muule.
Miks me käime aastakümneid hoolitsemas väikese maalapi eest, kuhu on maetud meie lähedase füüsilised säilmed? Miks me püüame just seal temaga kontakti saada, meenutada ühiseid hetki ja tunda tema kohalolu? Kas me tõesti usume, et ta on seal?
Ja palun, ärge saage minust valesti aru. Ma ei sea kahtluse alla lahkumistavandeid ega kombeid, mida toetab kogukonna kultuur. Need on osa meie pärandist ning igaühel on õigus leinata ja meenutada talle sobival viisil.
Mind huvitab hoopis üks teine küsimus.
Miks me oleme nii kindlad, et see, mida meile on räägitud surmast ja surmajärgsest maailmast, on eksimatu tõde? Kes käis teisel pool kardinat ja tuli tagasi, et meile täpselt kirjeldada, millised reeglid seal kehtivad? Ja kui selliseid kogemusi kirjeldatakse, siis miks on need erinevates kultuurides sedavõrd erinevad?
Kelle jaoks me oma lahkunuid matame?
Psühholoogia selgitab, et matused ja lahkumisrituaalid aitavad inimestel kaotusega kohaneda. Rituaal loob raami, võimaldab kogukonnal koos leinata ning aitab tunnistada, et senine elu on pöördumatult muutunud.
Sellega olen ma nõus. Aga matus on üks sündmus. Lein aga võib kesta aastaid, vahel terve elu. Miks muutub kunagine lahkumisrituaal aastakümnete pikkuseks kohustuseks hoolitseda surnukeha viimase asupaiga eest?
Kas me teeme seda lahkunu pärast? Enda pärast? Või hoopis sellepärast, et nii on alati tehtud?
Muidugi võib hauaplats olla inimese jaoks eriline koht. Seal on nimi, kuupäevad ja mälestused. Seal saab mõneks hetkeks argipäevast eemalduda. Ja oleme ausad, vanadel kalmistutel on mingi täiesti omalaadne õhustik.
Kuid kas see koht on tingimata vajalik sideme säilitamiseks?
Mulle meenub üks luuletus, mille mõte on mind aastaid saatnud. Ma ei mäleta enam, millal see esimest korda mu teele sattus.
Ära nuta mu haual. Mind ei ole seal. Otsi mind päikesetõusust, liblika lennust ja tuule puudutusest. Ma olen neis kõigis.
Selle luuletuse mõte puudutab midagi, mida olen ise kaua tundnud. Kui inimene on lahkunud, miks peaks tema olemus olema seotud kohaga, kuhu jäeti tema keha?
Kui keha jääb maha
Nüüd jagan üht oma kiiksu, millest teavad vähesed. Kuid seepärast on minu jaoks surnuaedades käimine keeruline, sest kogen seal midagi, mida kirjeldan vahemaailma kinni jäänud hingede tajumisena. See on minu isiklik kogemus ja selle tõlgendus, ma ei saa, ega tahagi sellest teha mingit teaduslikku fakti, kuna – seda pole veel võimalik mõõta teadusmaailmale sobivate mõõteriistadega.
Olen tajunud segadust, kurbust ja justkui suutmatust mõista, et füüsiline elu on lõppenud. Eriti tugevalt on mind puudutanud kujutlus hingest, kes pöördub ikka ja jälle tagasi oma surnukeha juurde ning näeb lähedaste kannatusi. Minu sisemine vastus sellisele kogemusele on olnud lihtne: “sa ei pea enam oma keha juures viibima. Sa võid lasta mahajääjatel leinata ja ise edasi liikuda.”
Sellest kasvaski aastaid tagasi minu isiklik otsus. Minu surnukeha tuleb tuhastada.
Milleks peaksin ma tahtma, et minu keha jääks aastateks lagunema ja lähedased tunneksid kohustust käia selle asupaika hooldamas? Kujutage nüüd ette. Ja see mida nüüd ütlen on minu jaoks vääramatu teadmine. Hinged käivad oma hauda vaatamas. No ja mille pärast, peaksin ma tahtma vaatamas käia seda mädanevat lihatükki?
Ma ei väida, et tuhastamine oleks teistele õigem. See on lihtsalt minu maailmapildiga kooskõlas. Kunagi rääkisime sellest ka mulle väga olulise inimesega, kellega mul oli väga eriline side ja keda nimetan oma kaksikleegiks. Tema oli kasvanud õigeusu perekonnas ning polnud enda sõnul surmajärgsete korralduste üle kuigi palju mõelnud. Kuid minu väite peale vaatas mind väga üllatunult. Kui selgitasin talle oma seisukohta, jäi ta korraks mõttesse.
Hiljem, kui tema enda aeg kätte jõudis, selgus, et ta oli jätnud korralduse oma keha tuhastada. Meie kunagine vestlus oli saanud ootamatult reaalse jätku.
„Ma teen nii, et sina saad teada“
Selles samas surmateemalises vestluses ütles ta mulle, et ei soovi, et keegi peaks tema haual käima. Kõige lihtsam oleks tema arvates olnud kuhugi sohu ära kaduda. Ja mina, endalegi ootamatult, ütlesin vastu, et mulle küll meeldiks teada, kuhu ta on maetud.
Mäletan tänaseni tema pilku. Natuke kurb, natuke kõiketeadev. „Ma teen nii, et sina saad teada.“ Need sõnad jäid minuga. Tema lahkumine tõi minu ellu tohutult keerulise teekonna tagasi elavate maailma. Kuid see on juba teine lugu.
Tema matustest jäi mulle aga ka üks helge mälestus. Kogesin tema kohalolu valguse, soojuse ja toetusena. Minu tajus oli ta taas justkui poisike, kes liikus oma relvavendade vahel, patsutas õlale ning julgustas mahajääjaid. See oli minu kogemus. Ma ei pea selle tähenduse säilitamiseks teadma, kuidas keegi teine seda seletaks. Ja võib-olla jõuamegi siin olulise erinevuseni.
On üks asi, mida inimene ise kogeb. Ning hoopis teine asi, millise õpetuse või tõlgenduse ta sellele kogemusele annab.
Kotkad, tuli ja taevasse tõusvad hinged
Kui vaatame erinevate rahvaste lahkumiskombeid, avaneb hoopis kirjum maailm kui meie harjumuspärane kirstu- või urnimatus.
Tiibeti taevamatuse traditsioonis antakse surnukeha lindudele. Selle taga on muu hulgas arusaam keha ajutisusest ning võimalusest teha oma maisest kehast viimane heategu teistele elusolenditele. Minu jaoks on selles kujundis midagi erakordselt kõnekat.
Keha kuulub loodusele ning antakse loodusele tagasi. Ja lind, kes tõuseb taeva poole, võib muutuda hinge teekonna sümboliks.
Teisalt olen kohanud pärimuslikke kirjeldusi inimestest, kes lahkuvad oma elu lõpul kogukonnast ning lähevad üksildasse paika surma ootama. Mõte, et hüvastijätt võiks toimuda juba lahkuja eluajal, on mind alati köitnud. Millistes kultuurides ja millisel kujul selliseid kombeid päriselt järgiti, vääriks küll eraldi uurimist.
Sest mõelge korraks.
Kui inimene on veel elus, saab ta ise olla oma lahkumise keskmes. Ta saab öelda hüvasti, rääkida oma soovidest ning olla kohal, kui lähedased temaga viimaseid ühiseid hetki jagavad.
Milleks oodata kõigi tähtsate sõnade ütlemisega seni, kuni inimene neid enam kuulda ei saa?
Ja siis on tuhastamine. Tuli muudab keha tuhaks ning suits tõuseb taevasse. Kui lihtne ja võimas sümbol!
Tuli kui puhastaja. Suits kui ühendus maa ja taeva vahel. Tuhk kui meeldetuletus sellest, et füüsiline keha on ajutine.
Olen kohanud ka ettekujutust inglitest, kes tulevad inimese surma järel tema maiseid osi kokku koguma. Ja siin hakkab minu mõistus juba omasoodu mängima. Kui keha on tuhastatud, siis on inglitel ju märksa lihtsam! Vähem ruumi, vähem tassimist.
Muidugi on see poolnaljaga öeldud. Kuid kujund ise paneb mõtlema, kuidas inimene suudab isegi surmajärgse maailma korralduse muuta üsna maiselt praktiliseks.
Kas märkate, mis toimub?
Kõik need kombed ja kujundid püüavad omal viisil lahendada sama küsimust.

Mida teha kehaga, kui inimene, keda me armastasime, ei ole enam meiega?
Millal muutub uskumus eksimatuks tõeks?
Siit jõuan tagasi religiooni juurde.
Meile räägitakse, kuidas peab inimest matma, kuidas peab leinama ja kuidas tuleb lahkunut austada.
Mõnes traditsioonis on oluline keha säilitamine. Teises on tähtis selle põletamine. Kolmandas loodusele tagastamine.
Igaühel on oma seletus. Kuid kuidas me teame, et just see seletus on õige?
Kas meie esivanematel oli teadmine, mille oleme tänaseks kaotanud? Kas nende kombed sündisid isiklikest kogemustest, mida hakati põlvest põlve edasi andma?
Või kujunesid need hoopis praktiliste vajaduste, keskkonnatingimuste, usuliste õpetuste ja ühiskondlike kokkulepete koosmõjus?
Ilmselt leiame erinevatest kultuuridest kõiki neid põhjusi. Aga siis tekib veel üks küsimus.
Millal muutus kellegi isiklik kogemus kogu kogukonna kohustuseks?
Ja millal hakkasime pidama oma esivanemate tõlgendusi eksimatuteks, selle asemel et näha neis inimeste katseid tundmatut mõista?
Seda küsimust ei saa minu meelest lahendada lihtsalt väitega, et teadus on uskumused ümber lükanud.
Teadus saab uurida keha surma, aju talitlust, leinaprotsessi ja rituaalide mõju inimesele. Kuid see ei anna meile alust kinnitada, et mõne kindla religiooni detailne kirjeldus surmajärgsest maailmast on tõene.
Ja nii olemegi ikka selle kardina ees. Ühel pool on meie kogemused, traditsioonid ja teadmised. Teisel pool tundmatu.
Ka surmast on saanud majanduslik otsus
Aga tänapäeval lisandub sellele kõigele veel üks üsna proosaline mõõde.
Raha.
Matused maksavad. Kirstud, urnid, transport, hauaplatsid, lilled, talitused, peielauad. Traditsioonilise matuse korraldamine võib kujuneda märkimisväärseks kuluks.
Eestis on lihtne tuhastamine sageli üks soodsamaid võimalusi ning seetõttu võib matmisviisi valikut mõjutada mitte ainult religioon või inimese viimane soov, vaid ka lähedaste majanduslik olukord.
Ja siin tekib üsna kummaline vastuolu. Ühest küljest räägime hinge igavesest eksistentsist, pühadusest ja lahkumise tähendusest. Teisest küljest sõltub selle kõige väline korraldus sellest, kui palju on mahajääjatel raha.
Kas usulised ja kultuurilised tavandid kohanduvad lõpuks inimese vajadustega või kohandab inimene oma vajadusi nende tavandite järgi?

Teisel pool kardinat
Oleme jõudnud tagasi küsimuseni, millest algas ka minu varasem mõtisklus „Inglid ja deemonid“.
Miks vajab inimene midagi endast suuremat?
Miks me otsime nähtamatus maailmas seletusi nähtava maailma sündmustele?
Ja miks oleme nii valmis uskuma, et keegi teine teab täpselt, mis toimub teisel pool piiri, mida me ise kontrollida ei saa või pole meil olemas seda kinnitavad tajud?
Ma ei arva, et peaksime oma esivanemate kombeid kõrvale heitma. Vastupidi, nende uurimine aitab meil mõista, kuidas inimesed on läbi aastatuhandete elu ja surmaga toime tulnud. Kuid ma arvan, et meil võiks olla julgust küsida.
Kes need reeglid kehtestas?
Milliste kogemuste põhjal?
Kellele need kasu tõid?
Ja kas need on endiselt kooskõlas sellega, mida meie ise elust, surmast ja inimeseks olemisest mõistame?
Võib-olla ei pea me kõiges esivanematega nõustuma, et neid austada.
Võib-olla ei pea me käima surnuaial, et armastada inimest, kes on lahkunud.
Võib-olla ei pea me isegi teadma, mis asub teisel pool kardinat, et suhtuda surma austusega.
Sest lõpuks jääb mulle üks mõte.
Me hoolitseme suure hoolega selle eest, kuidas inimene siit maailmast lahkub. Kuid kas me oskame sama suure hoolega austada seda, kuidas ta siin maailmas elas?
Ja ehk olekski kõige kaunim lahkumistavand see, kui inimene saaks veel eluajal teada, mida ta on teistele tähendanud. Mitte alles siis, kui tema jaoks on juba küünlad süüdatud.

Jätkub… sest küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid.