15. november 2026

Teisipäevaks lubatakse bläkauti. Olgu sellega, kuidas on – kujutle, et Sinu telefon-televiisor-arvuti jäävad tummaks NÜÜD.
Mis siis saab?
Harju ja harjuta.
Lükkad kellelegi helistamist või küllaminekut edasi? Mine kohe.
Oled e-kirjade-sõnumite tumeda tiiva all oimetu? Näe, läheb üle!
Alles jääb see, mis ON. Oluline on see, mis ON.
Mis siis, kui surm ei muuda midagi?
Kui ühel hetkel lõpeb meie füüsilise keha tegevus, kuid kõik see, mis oleme enda sees üles ehitanud või üles ehitamata jätnud, jätkub?
Ühel õhtul sattusin vaatama filmi, milles oma elust tüdinud mees satub pärast liiklusõnnetust kummalisse maailma. Ta ei mõista esialgu, et on surnud. Tema ees seisab laitmatus ülikonnas blond noormees, kes teatab, et nüüd ootab teda ees hoopis teistsugune töö.
Selles maailmas liiguvad ringi kodutud hinged. Eksinud, segaduses, justkui kuhugi kuulumatud.
Nad on surnud.
Aga kas nad on üldse päriselt elanud?
Ja siit tekkis mul küsimus.
Kas surm on tingimata vabanemine või võib ta olla lihtsalt jätk sellele, mida inimene on endas kogu elu kandnud?
Lootus, et teisel pool on parem
Inimene on läbi aegade loonud kujutlusi surmajärgsest maailmast.
Paradiis, taevariik, taassünd, hingede maailm, valgus, rahu ja tingimusteta armastus.
Mõnes usulises traditsioonis ootab inimest kohtumõistmine. Teises uus kehastus. Kolmandas vabanemine maistest kannatustest. Aga mind huvitab üks hoopis maisem küsimus.
Miks loodame mõnikord, et kõik see, millega me oma elu jooksul toime ei tule, laheneb iseenesest pärast surma? Et seal saame lõpuks rahu. Seal oleme lõpuks armastatud. Seal kaovad meie hirmud, kahtlused ja üksildus.
Aga mis siis, kui ei kao?
Ma ei tea, mis toimub pärast surma, vähemalt mitte kõigile sobiva tõe ja tõenditega. Ja selle mõtiskluse eesmärk ei ole tõestada ühegi surmajärgse maailma olemasolu. Mind huvitab hoopis see, mida selline küsimus võib teha meie tänase eluga.
Sest kui inimene loodab, et tema tõeline elu algab kusagil mujal, siis mis saab sellest elust, mis tal praegu olemas on?
Elus, kuid kodutu
Kodutus ei tähenda alati seda, et inimesel puudub katus pea kohal. Võib elada uhkes majas, omada edukat karjääri, perekonda ja ühiskondlikku tunnustust, kuid olla ikkagi iseendale võõras. Võib täita iga päev ülesandeid, mida teised peavad oluliseks, ja avastada ühel hetkel, et omaenda elu on jäänud elamata.
Äratuskell heliseb. Töö ootab. Kohustused nõuavad. Päev möödub. Õhtu saabub. Järgmisel hommikul algab kõik uuesti.
Ja nii aastaid. Inimene elab, aga ei tunne enam, et ta oleks oma elu osaline.
Kas see on elamine või aeglane suremine?
Ma ei räägi siin haigusest, depressioonist ega inimese võimetusest mingil eluperioodil rõõmu tunda. Haigus ei muuda kellegi elu vähem väärtuslikuks. Ka päev, mil inimene suudab üksnes ellu jääda, võib nõuda tohutut jõudu.
Räägin millestki muust.
Sellest, kuidas inimene võib tasapisi loobuda iseendast, sest on õppinud pidama teiste ootusi olulisemaks kui omaenda olemasolu. Ja lõpuks ei märkagi enam, et ta on oma eluraamatus muutunud peategelasest kõrvaltegelaseks.
Kus on sinu teemant?
Carl Gustav Jung rääkis individuatsioonist — inimese teekonnast suurema psüühilise terviklikkuse poole. Mitte ideaalseks inimeseks saamisest, vaid iseenda erinevate külgede tundmaõppimisest ja lõimimisest.
Mulle meeldib mõelda, et igaühes meist on teemant.
Mitte lihtsalt ilus kujund inimese väärtusest, vaid midagi sügavamat. Jumalik säde, meie olemuse essents, mille oleme sünniga kaasa saanud.
Justkui nähtamatu ZIP-fail, millesse on kokku pakitud midagi palju enamat kui üheainsa elu kogemused. Meie anded, võimed, äratundmised ja see seletamatu miski, mis teeb meist just selle inimese, kes me oleme.
Võib-olla ei oska me selle faili kogu sisu kunagi lahti pakkida. Võib-olla avastame elu jooksul vaid väikese osa sellest, mis meis tegelikult peidus on.
Ja võib-olla ei peagi me kõike teadma.
Kuid mis juhtub siis, kui kulutame kogu oma elu sellele, et vastata teiste ootustele?
Kui püüame olla piisavalt edukad, ilusad, targad, tublid ja vajalikud, kuni meie enda olemus jääb kõigi nende hinnangute alla peitu?
Me ei pruugi oma teemanti kaotada. Kuid võime kaotada kontakti sellega.
Ja siis tekib küsimus.
Kas me elame oma elu või mängime tegelast kellegi teise kirjutatud loos?
Võib-olla algabki oma elu tagasi võtmine hetkest, mil julgeme lõpetada teiste ootuste järgi elamise ning hakata kuulama seda, mis meis endis on alati olemas olnud.
Mitte selleks, et saada kellekski eriliseks.
Vaid selleks, et lubada endal olla see, kes me juba oleme.
Võib-olla ei olegi teemandi leidmine midagi üleloomulikku.
Võib-olla tähendab see lihtsalt julgust tunnistada, et sinu elu kuulub ka sulle endale.
Oma eluraamatu kangelane
Meile õpetatakse sageli, kuidas olla hea inimene teiste jaoks.
Hea laps. Hea abikaasa. Hea töötaja. Hea lapsevanem. Hea sõber.
Need on väärtuslikud rollid. Aga kas nende kõrval õpetatakse meid olema head ka iseenda vastu?
Mitte isekad. Mitte hoolimatud. Vaid teadlikud sellest, et ka meie ise oleme inimene, kelle heaolu ja elu väärivad tähelepanu.
Friedrich Nietzsche eneseületamise mõte pakub siin ühe huvitava vaatenurga. Inimene ei pea jääma igavesti selleks, kelleks eluolud, kasvatus või teiste hinnangud on teda kujundanud.
Ta võib oma väärtused uuesti läbi mõelda.
Ta võib küsida, millised võitlused on päriselt tema omad ja millistesse on ta sattunud üksnes sellepärast, et teised on talle relvad pihku surunud.
Ja mõnikord võib kõige suurem julgus olla hoopis loobumine.
Loobumine vajadusest kõigile meeldida.
Loobumine võitlusest, mida pole võimalik võita.
Loobumine uskumusest, et iseenda väärtust peab pidevalt tõestama. Ja mulle meenub siinkohal üks Jungi individueerumisprotsessiga seotud põhimõte: inimene ei saa iseendaks kellegi teise valmis vastuseid omaks võttes.
Ta peab oma kogemuse ise läbi töötama.
Sinu eluraamatu kangelane ei pea olema võitmatu. Ta peab ainult saama võimaluse olla sina ise.
Ka kangelane võib väsida, eksida, haigeks jääda ja abi vajada.
See ei tee tema lugu vähem väärtuslikuks.
Kui surm ei ole pääsetee
Tulen korraks tagasi selle filmi juurde.
Vahemaailmas ekslevad hinged, kes ei tea, kuhu minna. Jutustuse sümboolikas näib, et surm ei ole nende sisemist segadust lahendanud. Nad on endiselt eksinud.
Aga ehk ei pea me seda kujundit üldse surmajärgse maailma kirjeldusena võtma. Võib-olla räägib see meist endist.
Nendest hetkedest, mil oleme oma elus justkui kodutud. Meil on olemas keha, aadress, nimi ja kohustused, kuid puudub tunne, et oleme päriselt kohal.
Siis ei ole küsimus selles, mis saab meist pärast surma.
Küsimus on selles, mida me saame teha enne seda.
Mitte selleks, et kindlustada endale parem koht teispoolsuses.
Vaid selleks, et meie tänane elu ei kaoks ootamise sisse.
Oma elu ja surma tagasi võtmine ei tähenda, et peaksime kõike kontrollima. See tähendab julgust mitte loobuda oma päris minast teistele meeldimise nimel. Olla kohal ja teha valikuid just selles hetkes, kus parasjagu oleme. Kas või kümne sekundi kaupa.
Elu on imeline – isegi kui me vahest supleme kõrini sitas ja raske on panna jalga jala ette.
Äratus
Me ei saa valida kõiki sündmusi, mis meie ellu tulevad.
Me ei saa alati valida haigust, kaotust, valu ega olusid, millesse oleme sattunud.
Mõnikord ei ole meil jõudu isegi homsele mõelda.
Kuid elu väärtustamine ei tähenda pidevat õnnelik olemist ega kohustust igast päevast midagi erakordset välja pigistada.
Mitte homsest. Mitte siis, kui kõik probleemid on lahendatud. Mitte siis, kui oled lõpuks teiste meelest piisavalt hea. Vaid praegu. Järgmised kümme sekundit kuuluvad sulle. Võid nendes otsustada, puhata, naerda, nutta, midagi muuta või lihtsalt olemas olla. Ja kui need kümme sekundit on läbi, tulevad järgmised. Seejuures ei pea iseenda elu peategelane olema pidevalt kangelaslik. Mõnikord on tema kõige suurem kangelastegu see, et ta tõmbab teki üle pea ja otsustab, et tänaseks aitab.
Mõnikord tähendab see lihtsalt enda olemasolu tunnistamist.
Mõnikord tähendab see puhkamist.
Mõnikord abi vastuvõtmist.
Mõnikord aga küsimust, mille oleme liiga kaua edasi lükanud.
Kas ma elan oma elu või püüan ainult teiste ettekujutustele vastata?
Ja ehk just siit algabki teekond iseenda teemandi poole.
„Oma elu ja surma tagasi võtmises.“
Mitte ühest suurest ilmutusest, vaid väikestest otsustest, millega inimene hakkab taas oma elus kohal olema.
Me võime uskuda teispoolsusesse või mitte.
Võime uskuda inglitesse, deemonitesse, taassündi või hinge surematusesse.
Aga üks elu on meil praegu vahetult kogeda.
See elu.
Ja võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus, kas pärast surma ootab meid täiuslik maailm.
Võib-olla peaksime küsima hoopis:
Miks ootame surmani, et anda endale luba elada?
Elu ei pea olema imeline sellepärast, et kõik on hästi. Elu võib olla imeline ka siis, kui kõik on parasjagu kohutavalt keeruline. Sest imelisus ei välista raskust. Ja võib-olla ongi see üks kõige ehedamaid viise oma elu väärtustada.
Ära oota, et keegi teine kirjutaks sinu eluraamatusse peatüki, milles sa lõpuks iseendaks saad.
Üksik Hunt mõtiskleb
Facebook



















