05. november 2012
3.-5-november
Täna on olnud kohustusliku tõe ütlemise päev. Ma siis ütlen ka. Mul on sügav ja lõplik siiber kõigi teiste tujude ümber keksimisest – kes solvub elementaarsete tähtsusjärjekordade meelde tuletamise peale, kes sõimab töökäsu peale nii mind kui vanemat õde, kes eeldab, et kogu maailm sitsib ainult ja ainult tema tahtmise taktis, kes… Mul pole aega ega jaksu igaüht kümme korda anuda mõnd tööd teha, sööma tulla, teene vastu võtta. Kui ei sobi – head teed!
Samas on viimastel päevadel olnud huvitav ja meeldiv tajuda Teiste ligiolekut. Avanevate uste abonement on kellelgi – uksed lihtsalt käivadki, nagu ise tahavad. Ja mahlakaim sõprade kohaloleku tunnusmärk oli Lendava tassi juhtum. Mustade hobustega kruus lendas riiuli tagaservast keset kööki – kogu pee nägi seda pealt. Mispeale Brigita räkis, et Vehendis on väga „rahvarohke“ – pidevad sammud trepil, seina vahel ja ümber maja. Mis siis ikka – kes ei karda, nendele on need sõbrad, kes kardab, on hirmu ise esile kutsunud. Brigita kinnitas, et tajus hobuseid harjates pidevalt Garfieldi lähedust – ja kui teised olid harjatud, näisid hobunad küsivat – miks bossi ei harja?
Indigo Tomi laul on õhus – laupäevahommikuses pudrulauas laulsid minu lapsed praaanajaaaanahiiingasisssselihtsaltjaaamahingaväljaaaaa, ja Tiina Säälik küsis hetk hiljem kop-kop-kes-seal-on linki – kusujuures viimne laulusõna annab väga lihtsa lingi: VAIKUS…
Seda siin Soonel nädalavahetusel polnud. Ma ei tea, mida hinged ja vaimud, haldjad ja inglid arvavad kopsimisest ja muusikast, laste ja noorte häältest – ja üle kõige kisavast Soone Saarast, kes üritab mõnd pubepoissi tööle saada – igatahes oli väga mittevaikne madin ja rabin – noored kõik töös, kitsed indlesid ja püüdsid noormeest õpetada, kuidas tallesid tehakse – ma küll ei näinud, et Tegija oma nime oleks õigustanud. Pigem püüdis mulle sülle ronida, Tajatajale muljet avaldada – ja pabuldas salakesi Bohema boksi 😀
Inge lugu puges laupäeval minust välja, ehkki majas käis pidev – emme-kus-kuuskant-otsik-on, emme-ma-ei-leie-pikendusjuhet, emme-hobused-keerasid-ennast-pärast-tunni-pikkust-harjamist-uuesti-mudaseks, emmeeeeee…
Öine unenägu – kitarriga Alo etendust saatmas ja noor meesnäitleja Kultuurikatla teatrisaalis lava asemel minu kõrval valgussõõris – käivitas ühe jah-sõna. Krister Kivi tellis minult novelli ööteemaliste lühivormide kogusse. Korjan viimaste nädalate unenäod kokku – neist moodustub kummaline, aga täiesti terviklik lugu.
Laupäeval otsustasin, et ehkki hetkel raha pole, lähme ja toome arvega vaheseina materjalid – maja mehi täis, vaja tegutseda. Taboriga ESPAKis tundsin ühest küljest, et täpselt selliseks naerva-lärmava-toimiva jõugu eesotsas trallamiseks, kaabu kuklas, kontsaga buutsid jalas ja miniseelik seljas, mina siia ilma sündisingi. Ent kui mõni 10aastane mees sukeldub puberteeti ja kräunub mulle pidevalt kimedal häälel läbi nina vastu – see pole meeste töö, tema naisi ei kuula – tekib mul küsimus, kes talle sellise mentaliteedi sisestas – ja sellise väikese emmi peatõstmise peale väsin väga äkki ja põhjalikult ära. Mis on kahtlemata eelkõige minu probla. Siis käisime taboriga Reti järel, kõigi lastega ujulas – kus šokeerisime tädisid sellega, et mu tütred vadistasid muretult seksi teemadel ja kui kombekad sohvid pistsid ninad kapi tagant välja ja avastasid, et üks alaealine ja teine rase vatravad kompleksitult emme kuuldes, mindi punaseks ja vihaseks ja vihinal minema 😀 Ei, tädid, minu meelest on hea, kui lapsed võivad kõigil teemadel arutleda emaga koos, mitte bussipaviljonis või kusagil keldris, tänan väga.
Söögiks oli laupäeval küülikupraad ja kook, mille nende siinolles küpsetasin. Pikk ja mõnus vestlus tütardega viis kokkuvõtteni: Inimesed jätavad nii palju rääkimata, räägitakse teistele, aga mitte asjaosalisele endale – et mitte soovimatut reaktsiooni esile kutsuda – aga lahendust niimoodi ei tulegi ja rahul oma eluga keegi ei olegi – Reti rääkis seepeale, et kuulis Alu nõialt Ivika Kokkerilt motivatsioonita inimeste taudist – ja mulle meenus, et pidime Jaanikaga talle külla minema.
Me peame kogu aeg kümmet erinevat asja korraga, mistõttu satume neuroosi ega suuda ühtegi.
Pühapäevahommikul tabasid mind Fesma-perioodi jääktagajärjed – tahtsin, õigupoolest tahan pidevalt, et kõik oleks korras ja paigas ja lõpetatud – ent kuni Aare käis Alus tööl, oli hommikul kiire, õhtul pime – seega vahtisid pori seest halli taevasse silokiled, heinapallirullide nöörid, heinaruloonide kõdunenud ümbrised… Otsustasin, et see pühapäev pole kirjutamise, vaid tasakaalu ja korra taastamise päev. Meestel oli sein ehitada, seega võtsin kogu talu muud tööd otsustavalt enda peale… Ja naiselikkuse jumalannad nutsid kooris. Ja mis siis teha???
Käisime Aleksandriga ukse järel, enne kui kordatehtud treigu auto tagant ära võtsime, vaheseina ja põikpuud tagasi panime. Kuulsime, et Reeda hobuäri jäi ilmselt minu pärast pooleli – kui Jälgimäel kuuldi, et mina tulen sohvriks ja tahan ehk ka üht hobust, said hobused järsku otsa, pria sattus põiki jalgu ja atboi. Mis siis ikka. Reet juhtis mu tähelepanu Kaja Väärsi ja Maarika Vahteri päästetud hobusele, kes praegu pärast Valga metsadest kinni püüdmist Maarika juures Otepää taga hoiul on. Vajab kodu. Vanatüübiline punakasraudjas tori mära. Eks näis.
Tegime Brigitaga korda lehmakopli – nöörid-jäägid-lõkkease – kus vissu-Tissu oli tema peale miskipärast pahane – ilmselt tallede taga ajamise tõttu – lehm ei saa ju aru, et tallesid kütitakse kallistamiseks, mitte tema karjale liiga tegemiseks – siis kasisime talli, Brigita tõi aidast saepuru, Anne saabus sinna munakoortega ja rääkis muuhulgas, et piimanaine Hakmanni-mutt sõitis autoga hunnikusse – laut tõi kaasa kümmekond raju sitakäru ja telefonikõne, kus üks napsine teenistuja kauples mind enda asemele tööle, aga ma olen seda juba teinud ja see pole enam huvitav ega naljakas – sauna koristamine käis koos pesumajandusega, aita jäi veel mõni kärutäis saepuru – nii kui see otsa saab, tekib sinna ilmselt midagi uut. Alati on nii. Loodus tühja kohta ei salli.
Minnil käis lasteaiakaaslane Katriina külas, minuga või meestega koos töötamise asemel – kui Brigita teda tegudele üritas innustada, teatas kutt, et Brigita on sama loll nagu tema ema… ee… mnjaa… – tungis puberteeti suubuv Aleksander tüdrukute vahele ja kiusas nad toast õue, et ise tümaka saatel edasi mune sügada ja mossitada, miks kõik ehitavad ja majandavad ega ehita talle uusi kõllikaste. Raisk.
Hobukoppel pakkus taas mitukümmend kilo maa seest kerkinud pudeleid-pakendeid-värke, ahjude jaoks oli vaja puud majja tirida enne kui mehed märkavad, et munadega naine madistab nende tööd teha – kui mehed tulevad ehituse juurest ära, on nad tigedad ega saa niipeagi enam lainele. Parem ise teha kui selliste jamadega riskida. Ütlesin ju, et ei talu enam mingeid tujusid – piisab vastutamisest-varustamisest-korraldamisest – kapriisid käivad mulle kõrgelt üle taluvusepiiri. Ju nad peituvad ka minus eneses, miks ma neid muidu nii põlgan ja kardan – aga taluma ikkagi ei pea.
Vestlus Ülliga hilise lõuna või varase õhtusöögi ajal kinnitas, et Kuuse talu küülikufarmist toodu osutuse mitmekordselt asja eest surnud küülikuks – kaks väga mõnusat, õigete juttudega söömaaega – otsustasime, et kutsume paari nädala pärast siia ka mu kolme vanima lapse ristiema mehe Veiko puid langetama. See mõte teeb mind rõõmsaks. Aare tahaks kahtlemata iseiseise üheksa kuiva või poolkuiva saart maha võtta – aga mitme mehega saab ohutumalt ja rutem – ei tohi ei aega kulutada ega riskida. Ajad on sellised.
Valikud-valikud… Kuna mind on üks, siis tantsima mina ei jõudnudki – Brigita viis Tartu-teel Indiisu tantsima, mina jõudsin seni voodipesud vahetada, tolmuimejaringi teha – ja pärast tütrel järel käimist tolmulapi-mopi-klaasipuhastajaviimistluse sooritada. Võimalik, et oleksin seda suutnud ka pärast tantsu. Aga nii hirmus väsinult tantsida… oleks vist õige… või siis mitte… Ajad on sellised.
Saunast välja vankudes nägin, kuidas tähedjääl sülitas Marilyn välja – keegi peab igal nädalal väljuma, ei midagi isiklikku – aga kuivõrd ta oli tegelikult mu lemmik, võtsin ikka isiklikult – väsimus panebki mornimates värvides nägema kui asi on. Pöialliisi sai oma Monroe ja eilse väga kuuma numbri ära näidata, pääses tervete luudega – tagasi oma ellu! Aga ikka kurb. Praeguseks on jääle jäänud sportlased ja muusikud – las rabistavad.
Täna hommikul läks Aare Kaupo juurde. Koju tulles maksin ja koostasin arveid, viisin koos kitsedega hobuseid ehmatama laekunud vasika koplisse tagasi, tõin poolkuivad pesud tuppa kuivama, pesin kuus masinatäit uut pesu – lõputu karussell. Mari teksti nibimine. Andruse kirjutamine. Kättemaksukontor. Ja selle karusselli peal on paratamatu rutiini käes ajutine kokkujooksmine, seejärel nii enda kui majapidamise ja suhete lahtiharutamine ja uue tasandi rahulolu…
Otse loomulikult saabus nädalat alustama ka absurdne e-kiri odavast seriaalist – sul-on-uus-elu-sa-ei-taha-mind-oleksin-sulle-kuu-ja-tähed-toonud – mehelt, kes viis kuu ja tähed minema ega saa aru, et ta on kohustatud need hüvitama, mitte kauplema – kui sa mind armastad, tulevad ülekanded… See on emotsionaalne ja eetiline hulgipuue. Uue võimaluse andmine monsterile = teise kuuli andmine kullerile, kes esimesel katsel müüda laskis. Ptüi! Gling-gling!
Oi, ma tahan seda loitsu veel kord kuulda – see on võimsaim Laulude Laul, mida kuulnud olen. Veel! Sahmantra tuleb õnneks lähiajal Kaarli kirikusse – see pole just odav lõbu, aga ma vajan seda. Väga. Kui kedagi juhuslikult üldse huvitav, mida mina vajan.
Avesta: Päikese päeva märksõna on võit ja see on üks aktiivsemaid päevi, mil tuleb astuda võitlusse õigluse eest. Heida kinnas vaenlastele, nimeta asju nende õigete nimedega. Katkesta mittevajalikud suhted ja sidemed. Ole reibas ja tegus. Kui oled midagi otsustanud, vii see lõpuni. Päev esindab peatumatut liikumist, mille all on mõeldud peatumatut arengut. Kui mõtestad lahti möödunud kogemused, võivad ilmneda täiesti uudsed tulevikuvõimalused, võid näha hõbedasi triipe a kõige süngemates pilvedes. Igasugune kahekeelsus, kahemõttelisus ja valetamine on rangelt keelatud.
FBsse ja laste albumisse fotosid sorteerides märkasin – poisse ei pildistanud, et mitte konflikte paljundada. Et mõni foto kellelgi essu keema keevitab. Et käed-taskus-kiunuva Aleksandri pildiallkirjaks mitte kirjutada: kust-said-mis-maksis-anna-mulle – kust kuradi kohast see suhtumine??? – see-pole-meestetöö-ära-mölise-kolm-punkti. Meenus, kui kohutav oli Richardi puberteet. Jälle. Sa armas mooses.
Vastuseks kursuseõele Ingale, kes tutvustas Ajakirjade Kirjastuse uut finants-suhtlemist-kohtlemist, kirjutasin: Iseasi, kas uuel aastal enam mingeid honorare esineb, ajakirju ilmub…
Mul on erinevatel päevadel kolm erinevat suhtumist – sagedasim on, et rahamaailm kukub kokku, galaktika nulli läbimine toob kaasa küll kataklüsmid, aga siis saabub hea uus ilm
– teine variant tunnet on, et inimkond tõmbab endale kaela totaalse lõpu
– kolmas, kõige vastikum tunne – mitte miski ei muutu, rahakeskne-kiskjalik-alatu-alandav vindumine ei lõpegi, õilsus ja helge ilmavaade ei pääse iial pinnale.
Inga itsitas, et tõde on seal kuskil vahel. Nullväljades. Jäämegi sinna inkvisiitorite-pankade meelevalda loksutada-hirmutada, raha nimel, mitte ainuüksi täiest südamest töötama, sendist sendini, terast terani, kõrrest kõrreni lohisema… Ei, pigem tulgu lõpp. Päris tõesti. Mu lapsed saaksid kusagil teisel planeedil palju paremad võimalused. Sellist elu nagu Maal inimkehas ma oma lastele ei soovi. Kõlab karmilt. Nii on.
Vahetult enne ärkamist nägin unes oma ema. Olin rase ja ootasin neljandat tütart. Mu emal oli kaheaastane tütar – ja ta ütles väga madalal ja ükskõiksel häälel, et ei tule meid enne vaatama, kui tütar on 30 kuud vana. Kumb siis – tema või minu? Sürrmürr.
Alol läks täna ametiasutustes nii hästi kui vähegi minna saab – mispeale rääkisime minu kallal lõgistavast inkvisitsioonist ja priiandusest – ja leidsime et jõuetult kiskjaliku rahamaania puhul pole tõesti midagi muud teha, kui peale tulvata püüdvat stressi vältida.
Meil peab alati käepärast olema kirves, advokaat, vanim judokast poeg, sada varuvarianti majandamiseks, pangandamiseks… Mis peamine, meil peab valmis olema usk ja lootus oma lähedasemate suhtes. Siis peame vastu. Heh, see pidi olema viimane lause – tegelik viimane lause on, et me ei tohi selles eksida, kes on meie lähedasimad, kes parasiidid ja vampiirid – need teevad ju ka meie tegelikele kallitele kohutavalt liiga. Igasuguse süü- ja häbitundeta „kuu ja tähtede“ toojad. Mis muud kui – värava poole, millest läbi kiskjad ja kahjurid ei tule. Hasta lavista…