Heili Tammaru – pärl libahuntide seas

Tekst Kati Murutar

Pildid Peter Murdmaa

Naised

Heili Tammaru (26) ehitab vee, elektri ja rahata Lelle lähistele rabasaarele oma muinasjutumaad ning toidab ürgsel isevooluteel lisaks 8aastasele pojale Olafile hulka koeri ja kitsesid, lambaid ja kanu-hanesid-kalkuneid. Maaparandustööd või uute loomade ostu võtab tõmmu kaunitar lihtsalt ette, ilma et muretseks, kuidas selleks raha saada. “Kui ei muretse, vaid rõõmustad, tuleb kuidagi kusagilt ka piisavalt raha,” teab eriliselt ISE ja uhke Heili, kes on libahuntide koolkonna eredamaid pärle.

 

Kõik on siin ilmas juba olnud. August Kitzberg on oma “Libahundis” tõmmu ja temperamentse, eriliselt uhke ja hakkamasaava, ülejäänud külarahvast eristumise tõttu kardetud ja kadestatud Tiina kuju igaveseks raamatusse raiunud. Tänu sellele on nüüdisaja Tiinasid lihtsam kirjeldada ja mõista. Mis on ses mõttes oluline oskus, et jõulistest ja müstilistest libahundi tüüpi naistest on saamas meinstriim. On saabumas ilmastikukindlate, kõike oskavate – ent paraku meesteta – jõuliste kaunitaride ajastu.

 

Millest on tehtud…

Rabasaarele ehitishaaval kerkiv Heili muinasjutumaa on tehtud naelte ja haamriga. Vett ja elektrit – mis käivitaks kasvõi näiteks akudrelli – seal praegu veel pole. Tee Rapla-Türi maanteelt Heili nõiariiki on esialgu üsna sümboolne – ja sellest hoolimata rajab kaunitar koos ema ja pojaga, naelte ja haamriga üha uusi hooneid. Ta loob maailma, ei rohkem ega vähem.

“Vett toome kanistritega – loogiline ju!” ütlevad Heili ja tema ema Liivi, kes töötab rütmis kaks-tööl-kaks-vaba raudteel, et pisut toidu ja naelte ostmise raha teenida. “Kui Lelle, Kehtnasse või Raplasse sõidame, on veeanumad ikka auto peal. Kõigile loomadele-lindudele vee koju kandmisest on saanud harjumus. Selle peale ei mõtlegi.”

Heili kinnitab, et oma muinasjutumaal olles ta televiisori peale isegi ei mõtle. Kuni oma majakese ülesehitamiseni – praegu on muinasmaa südameks ema Liivi nõiamaja –  üürib naine Kehtnas korterit, kus saab piisavalt internetti ja massikommunikatsiooni. Päris oma kodus ta seda ei vaja.

“Ei ole mõtet ülemäära innukalt panustada kaduvatesse energialiikidesse,” õpetab ürgselt arukas neiu. “Jälgime ja tunnetame, millised energiad ja kuidas meie planeedil toimima hakkavad – siis oskame valikuid teha ja plaane pidada.”

Niisiis on iga maja ja koerakuut, laut ja kõrvalhoone, kemps ja nõiaköök püsti pandud naelte ja haamriga, millega latid-lauad kokku on löödud. Ja tohutu, veendunud tahtega.

Heili ise on tehtud ema poolt Saaremaa tõust – ent  näojoontelt ja olemuselt on Liivi ehtne lapi nõid. Heatujulise ja vitaalse naise sarnakasse näkku on joonistunud Põhjala ja Siberi põlisrahvaste iidne tõug. Tulvil erilisi andeid ja võimeid.

“Mäletan end kaheaastasena saatust katsetamas,” meenutab vesisügavate silmadega Heili. “Ema ütles maja taga asuva tiigi kohta, et pean sellest eemale hoidma, muidu upun ära. Niipea kui ema selja keeras, läksin täiesti teadlikult tiigi kaldale kõõluma, kukkusin sisse, ujusin välja ja kangutasin end kõrsipidi kaldale. Kui ema jaole sai, teatasin asjalikult: “Näed, ma ei uppunudki ära!” Täpselt niimoodi ma kogu elu elanud olengi.”

 

Ise!

Heili on püüdnud raamidesse mahtuda ja üldkehtivatele reeglitele alluda küll. Ta on kondiitrina töötanud ja muudelgi palgatöödel end kellelegi allutada püüdnud, ent see pole kohe üldse mitte tema rida. Seda vähest raha, mida inimesel tegelikult vaja on, kui ta arutult ei tarbi, teenib Heili praegu tellimuse peale väga dekoratiivseid ja leidlikke autoritorte küpsetades-kujundades ning portreesid maalides. Selliseid portreesid, millel kujutatud elutruudes inimestes on sügavaim olemus jäädvustatud ning silmad saadavad vaatlejat ruumis, nagu Mona Lisal.

Rabasaarele metsamoori maailma looma hakkas naine neli aastat tagasi sellepärast, et kolmest lapsest ühena tõdes ta: pärandit pole tulemas. Ema tegi talle sobiva pärandiosaga veidraid vangerdusi – ega need lapi nõiad praeguses tsivilisatsioonis just kõige kõvemad ärikäed ei ole – ning Heilil tuli oma pärisosa jõuliselt tagasi osta.

Nullist alustamine tähendab maaparandust, tulevast puurkaevu ja elektrilahendusi. Ent nii nagu Tiinalikule tütrele, nii ka tema emale just selline ise rajamine üdini sobibki. Tütre toimekus võimendab ja täidab ka ema unistusi. Naised harrastavad juurteni õiget, hakkamasaavat elulaadi. Neist on kujunenud lattaedade ja erineval moel ühendatavatest laudadest-palkidest puitehitiste rajamise suurmeistrid.

Praegu on püsti naelutatud suurim ja olulisim hoone – loomalaut, hulk koerakuute, ema maja ning selle taga asuv intiimne neitsikamber, mis pidi algselt olema sulase elamine.

 

Kõik mehed on…

“Sulane kaevas siin meie ehitistele auke maasse. Alguses oli tubli, aga siis hakkas jooma,” kirjeldab Heili lühidalt, kuhu majapidamise ainus täisealine meesinimene jäi.

Ema ja tütar ütlevad külma rahuga: “Mis tast ikka sai, pannile panime ja ära sõime!”

Pehmendavad seda suhtumist samas: “Ega meil mingit alalist meest siia vaja olegi – ainult raskemate talade tõstmisel on tegelikku abi vaja. Meile piisab mees-elemendi olemasoluks sokust ja kuldist, koertest ja kukkedest.”

Heili tunnistab, et ei usu ega usalda ühtki meest. Elu ainsa meeskogemuse käest sai ta nii põhjalikult haiget, et sellest tulenenud tõrge laienes kõigi meeste peale. Praegu 8aastase Olafi isa võiks vanuse poolest Heili isa olla. Ent isaduseks polnud mees valmis ei 18aastasele tüdrukule poega tehes – ega praegugi.

Olaf on tõeline mini-kuningas Heili elus. Sügavalt arukas ja nutikas. Ent sama ISE ja allumatu, nagu ema – ning poja koha peal lõpeb kogu Heili võimukus ja enesekehtestamine.

“Tundub, et minu saatus on üha lõplikumalt naiste maailma sukelduda. Äsja oli meil siin mu õe – ta abiellus just – tüdrukuteõhtu. Kohe on tulemas naistekate seeria stiilis “Õhtusöök viiele”, mille jaoks minu metsik nõiaköök näib ideaalne koht olevat,” kirjeldab Heili, kuidas temast on saanud arvuka tüdrukutekamba pealik vanuses 25-55 aastat.

Säärane meestetus on nii naiseliku ja loova isiksuse puhul mõistagi paradoksaalne – tema maalid ja tordid, ehitised ja olemus lausa pakatavad ürgnaiselikkusest. Ja samas elab ta umbusklikult meeste suunas urisedes sellest saadik seksita elu, kui Olaf sündis. Seksuaalsuse kanaliseerib latt-aedadesse ja maaparandustöödesse, ehkki on ise nagu õitsev õunapuu.

 

Kes-kes selles tarekeses elab?

Tarekeste püstinaelutamine algas hobuse putkast, mida hobune lammaste ja muude väikeolevustega jagas ning vaid tagurpidi välja mahtus tulema. Võimsaim ehitis ses nõiariigis on laut, kus resideerivad sokud-kitsed, poni-lambad, kanad-haned ja kalkun.

“Linnukasvatus tahtis algselt olla mu väike äriplaan, aga rebane arvas teisiti – pani ühe ööga kogu kalkunikasvanduse tuksi,” pahandab Heili. “Rumala ja asotsiaalse lamba tegime emaga ise lihaks, sest meie väikeses maailmas ei saa elada keegi, kes sisendab ka teistele arutut kartlikkust ja külvab ohtlikku paanikat.”

Kohaliku kristliku seminari lõpetanute seast üks värvikamaid hingesid, on Heili põhikursi võtnud hundikoerte kasvatamisele. Nende väe tasakaalustamiseks on võetud bernhardiinipoiss Parri. Põhiline koeravägi, kellel on avarad aiad, kahekorruselised ja mitmekohalised soojustusega kuudid ning kuninglik elu, koosneb aga saksa lambakoertest.

 

Saagu, saagu…

Kes muu kui kamp koduhunte saakski olla tänapäeva Tiina mustlasliku ja metsiku köögi ümber koondunud. Heili hangib oma hundudele ülisoodsaid tangaineid, mille kiskja-kõlvulikuks keetmiseks kasvatab aedikutäit sigu. Ta tavatseb Ohekatku sigalast tuua olematu hinnaga praakpõrsaid, kellest eranditult kõik jäävad tema hoole all ellu. Hundikarja rõõmuks.

Oma enese maja ehitamine on õhust ja universaalsest armastusest elava Heili järgmine maast-enesest-välja-kasvav projekt. Puurkaev ja elektriliin on kahtlemata kah tähtis – aga neist ei sõltu uute hoonete püsti naelutamine.

“Ma tahan ratsutama õppida,” nimetab Heili oskuse, mis seisab tema valitud kulgemisteel olulise verstapostina silmapiiril.

Erinevalt kunagisest kardetud-põlatud Tiinast on tänane, torte loov ja portreesid maaliv huntide kuninganna üks naisteseltskondade säravamaid ja siduvamaid hingesid. Sellepärast, et meie planeedil ongi alanud Tiinade aeg. Hakkamasaavate, eriliste, väekate ja võimukate naiste ajastu. Sensitiivsus ja suutlikkus, meelekindlus ja enesele lootmine on saanud erandist reegliks.