Kogukond

Heas uues ilmas on õige elada nii, et mõtte- ja teekaaslased moodustavad omavahel laiendatud perekonna. Nii põimuvad talud ja külad ja Eestimaa erinevad paigad nähtamatuks, aga väga väekaks ja elujõuliseks võrgustikuks.

Vähe kära, palju villa

Meie talu on küla kõige kärarikkam, sest meil on palju lapsi ja loomi. Paradoksaalsel kombel enamus külainimesi uuemal ajal loomi ei pea ja arvukalt lapsi ei tee, seepärast kõõluvad ka teiste talude lapsed ja meie laste sõbrad igal võimalusel ümber meie loomade. See tekitab kära. Ja mis seal salata, ka pereema on oma suurt karja ohjates kohati paratamatult lärmakas – et karavan liiguks.

Karavani liigutamisel on aga just maal ülimalt oluline, kes su naaber on. Pärnumaal elades oli meil väike talu ning turvatundeks ja mõnikord appi palutavateks töökäteks piisas Liu paadi brigaadist. Pruukis pealik Ivole helistada – ja ta andis nii nõu kui saatis mehed. Aitäh.

Raplamaal Kumma külas Soone talus on meil maad ja metsa  mitukümmend hektarit rohkem ning loomaliike, kes meie Aabrami Hobulausujate talu asustavad, samuti palju. See tähendab tohutut hulka tööd ja vajadusi. Need vajadused sõlmivad kokku naabrite võrgustiku.

Kui on vaja arutada heina- ja loomaasjandust, on siinsamas Kumma küla keskel mõttekaaslasi. Vilja ja heinaseemne, veise ja veoteenuse juttu saab üliviljakalt ajada Reimoga, kelle maad külgnevad meie omadega. Preester Jaan hooldab meie mesilasi ning väga eriline ja karismaatiline Mihkel alustab talvel metsa korrastamist, misjärel Andu tuleb kevadel metsade kraavitamise-kuivendamisega peale.

Meie lähimad naabrid on kooliõpetajatest ema ja tütar Anne ja Koidu. Keskmine tütar saab nendega koos Valtu põhikooli minna, nendega saab rääkida lambavillast ja kangastelgedest ning kui me kodust ära läheme, hoiavad nad meie kodul silma peal. Seda väikest asja pole vaja öeldagi – naabrid ju ikka valvavad üksteist.

Ülejärgmises talus elavad Meelika ja Eero – palju õnne neile väikese poja sündimise puhul! – kes teavad, kustkohast tellida suurt ja väikest koppa ning kellel on ehituskive-materjale üle. Mööda tanumat järgmistes taludes elavad pered, kelle metsad külgnevad meie omadega, kes teavad, kuskohas maa sees on elektri-, kus sidekaabel – ja nende lapsed käivad meie omadega koos koolis ja lasteaias.

Ega talurahvas üksteist ülearu palju tülita. Varustamine ja hoogtööd, talgud ja suuremad pidustused on põhilised nähtused, mis küla kokku toovad. Nendest heatujulistest kohtumistest piisab üsna pikalt selleks, et tunda end siin metsade vahel ka mitmeid päevi kellegi muu kui oma pereliikmetega lävimata kaitstu ja ümbritsetuna.

Praeguses heitlikus ja rabedas maailmas, mis meie üha kiiremini pöörleva planeediga uude ajastusse sünnib, on äärmiselt oluline, et abielud oleksid nii inimeste kui Looja ees seaduslikud – ja et kogukonnad hoiaksid omavahel ühte. See tekitab sooja ja kindla kokkuhoidmise välja. Muide, ka Andres ja Pearu armastasid ja vajasid teineteist.