07. detsember 2012
7.detsember
Armas taevas, nüüd, kus mul on väimehe poolt taas peaaegu kiilaks aetud pea ja puhas minek, palun tee nii, et ma ei usuks enam inimeste imelisse paranemisse – uus, puhas, vaba ja hea Soone Saara võiks kogu oma heausksuse juures siiski meeles pidada, et mõrtsukad ja pordurahvas, joodikud ja vargad jäävad ikka selleks, kes nad on – neid ei saa ega pea muutma, neist tuleb hoiduda. Aamen.
Ühel eriti ilusal päeval lõpevad sellised kirjad:
Oled ikka pasapeeter kull,ei suuda mitte ilma kirjutamiseta,mis Sind vaevab…….
ma ei saa Sinuga suhelda ,paned kuskile jälle ules ,mina olen suudi ,et nii läks ,vaevalt ,Sina oled meil puhas tudruk okey
puhak nagu Sa mainisid,mina pean ennast toestama ,aga Sina tegid selleks midagi ,et ma oleks Sinu korval,Sa isegi ei pingutanud
Jajah, ei tahtnud enam hüdrat nuumata 😀 Tegelikult tundub see täieliku farsina, et keegi üldse tohib mulle niisugust okset kirjutada. Läheb mööda. Gling-gling rrrrauh!
Ahjah, ja siis veel. Meie igapäevast rosinat kingi meile tänapäev ja anna meile andeks meie vissis tujud, kui me vähegi veel endale kingitud rosina eest tänulikud suudame olla ja naerma hakkame, eksju. Eilse rosina serveeris Battaya. Iseenda kujul. Õhtuse talituse ajaks olid kõik hobunad end talliukse ette parkinud, nii et mul ei jäänud kaeraämbriga üle muud kui Tajataja paksu kõhu alt läbi ronida 😀 Ärge seda kodus järele tehke! Aga sealt ma käputades ja podisedes läksin, Tajake mind esijalgade vahelt piidlemas – misteedsjaal, väike emme?
Käisime eile Jaanikaga Valtu seltsimajas VAT-teatris ja Soone pliidi ääres pannkoogil. Kui ta koju viisin, saatis ta Aare valutava selja jaoks ühe metsatalu toodetavat kärbseseenesalvi – ja vot pange meid, nõiamoore, nüüd vangi kui tahte!
Just siis, kui Minni ütles, et Jaanika on meile pereliikme kui mõni geneetiline pereliige, tuli kiri:
Loodan, et oled juba kummuli käändunud ja naudid õiglase und. Ma veel veidi seedun õhtast rammupommi ja eks siis hiilin kah unehõlma.
Enne veel aga
Tänan sind seltsidaami, autojuht-eskortija ja kokkaja-teenindaja rolli suurepärase täitmise eest täna õhtapoolikul!.))
Oonal aga mure. Kui te ära olite läinud, hakkas piiga täiga itkuma ja võttis mitu juppi aega enne, kui ta hingerahu tagasi sai ja oli nõus mu’ga oma kurva põhjust jagama, kuigi avaldas arvamust, et ei mina teda aidata saa…
Nimelt ta nii lootis, et Tiramiisu jääb meile ja tema saab midagi talle ja temaga koos meisterdada. Oona on meil igal õhtul midagi kellelegi usinasti meisterdanud ja täna soovis ta seda Minniga teha. Ma siis lohutasin ja lubasin su’ga rääkida, et äketsi mõnipää saaks ja võiks Minni meile tulla ja pliksid saaksivad midagi üheskoos meisterdada või mis iganes plikade asja ajada.
Sel laupäeval olen ise pealinnas ja täpselt ei tea, millal tagasi jõuan, aga pühapäeval olen olemas. Eks edaspidi ka. Vbl võib mõnel päeval nii ajastada, et me ajame oma asja ja nad oma.
No nii – nüüd olen lapse palve täitnud ja sulle edastanud.
Hea palve, ilus palve – aina täitmiseks, mis muud! Jumal võiks täna ka ühe minu väikese palve täita – mõne honorari kontole saata, sest muidu ma küll ei tea, kuidas me laupäeval Saaremaale saame. Ikka päev korraga… Tänane päev algas VAT-teatri pornotüki teemal kirjutamisega. Jätkus Tiina Laanemi lühivormide lugemise, kütmise, koristamise, mõnekümne kõrvataguse sügamise, kirjavahetuse, arvete, tühja bensiinipaagiga laveerimise jne jne jnega. Elu? Elu… Elu!
Elu on ses mõttes ilus, et olen suutnud taas mõned koerad-kassid FB kaudu uute kodudeni aidata. Enamasti ma sellest pärast ei kuule – Karin Keerdo-Massa suguseid kuldseid hingi, kes tänavad ja pärast peni pilte saadavad, on kahjuks vähe. Aga Kusagile jääb nende hingede naeratus – ja ühel päeval ses või järgmises elus võin laulda: nothing comes for nothing, nothing ever could – so somewhere in my youth or childhood I must have been done something good…
And something bad. Lihuniku korraldasin orikale. Ohjahnoh… Ja saepuru ja silo vedamise. Ja selle ja tolle. Aleksandriga, kes Tartust saabus, tõime lakukivisid ja kassitoitu, peltapaberit ja kohukesi, vitamiine ja mineraale lastele. Õhtusöögi ajal hüppasid Reti ja Mihkel läbi, andsin neile jõuluehteid. Hea oli. Aleksandri vaimustus uue FB konto üle oli ka armas.
Homme tuleb tõusta kell viis, nii et – veel natuke Tiina Laanemi maitsvaid lühilugusid ja tuttu! Kalli kõigile 😀