Jeshua, kanaldatud Pamela Kribbe poolt
tekst pärineb: www.jeshua.net

Kallid sõbrad, mul on suur hea meel jälle teiega olla. Te kõik olete vaprad sõdalased. Teie füüsilises kehas viibimine Maal praegusel hetkel räägib teie suurest julgusest ja valmisolekust vaadata otsa pimedusele enda sees ja väljas, ning lasta oma valgusel, teadvuse valgusel, sellele paista. Te olete sõdalased spirituaalses tähenduses ja teie relvastuseks on kaastunne ja arukus. Keegi ei ületa hirmusid ja reaalsuse illusiooni ainuüksi armastuse ja kaastundega. Elementaarsed, peamiselt naiselikud omadused, peavad olema täiustatud mehelike omadustega – selguse ja arukusega. Kaastunne võimaldab meil tajuda valguse olemust igas duaalsuse väljenduses, näiteks kelleski, kelle isiksus on tulvil negatiivsust. Arukus teeb sind sellises olukorras hirmust ja võimuga seotud energiatest teadlikuks ja võimaldab sul nendest distantseeruda, eemaldada need tunded oma energiaväljast.

Selleks, et teada, kes sa oled, tuleb sul vabaneda sellest, mis sa ei ole. Arukus aitab sul vabaneda sellest, mis sa ei ole. Arukus on „mõõga energia“, energia, mis võimaldab sul seada endale piire ja leida oma tee. Ma kutsun seda mehelikuks energiaks ja see on naiselikele mõistmise ja andestuse energiatele hädavajalikuks täienduseks. Ma rõhutan „mõõga arukuse“ olulisust selles kanalduses, kuna see on väga oluline teema meie tänases arutelus.

Täna räägin ma suhetest sinu vanemate ja sünniperekonnaga üldiselt. Kui sa sisened spirituaalse kasvu teele, satub see teema ühel hetkel sinu tähelepanu keskpunkti. Sinu sündi füüsilises kehas võib vaadelda kui pimedusse langemist, kui sa ei seosta sellega patu ja süü mõisteid. Sünni protsess on sukeldumine sügavustesse, mille sa oled oma hinge tasandil otsustanud ette võtta. Oma hinges oled sa võtnud vastu otsuse kehastuda, sa tundsid usaldust ja sihikindlust „oma missiooni täitmiseks“. Kuid praegu olete te nö uppunud mitte-teadmisse, ajutisse teadmatusesse. Niipea kui te olete sisenenud Maa materiaalsesse reaalsusse, varjutab teie teadvust loor ja te muutute maa illusioonidest justkui hüpnotiseerituks, mis ei ole midagi muud kui enamiku Maa inimeste sügavalt juurdunud harjumused. See on võrk, mis on sinu peale heidetud.

Kui sa Maa ellu sisened, on sinu mälu „teisest poolest“ veel värske ja elav. Kuid sul puuduvad sõnad selle väljendamiseks ja seega ei ole sul võimalik jagada oma teadmisi lihtsate asjade kohta nagu tingimusteta armastus ja turvalisus. Kodu energia on sulle endiselt enesestmõistetav nagu vesi kalale. Kuid siis sisened sa füüsilisse ja oma vanemate psühholoogilisse maailma. Sa ulatud nende poole, kuna soovid seda Kodu-tunnet elus hoida. Kuid näib nagu oleksid sa äralõigatud, nagu kala võrgus. See on sünnitrauma, milles on palju nii füüsilisi kui sügavalt spirituaalseid aspekte.

Võrk, millesse sa langed, moodustub peamiselt sinu vanemate olemise viisist, nende ellusuhtumisest, nende suhestumisest iseendaga, nende lootustest ja püüdlustest seoses sinuga. Kui sa sündisid, oli kollektiivne teadvus Maal endiselt egopõhine, nagu see ka praegu on. Ajad muutuvad, kuid hetkel on käimas alguse staadium, milles asjad vajavad aega, et koguda hoogu, enne tõelist, fundamentaalset muutust. Hetkel oled sa endiselt selles algusfaasis ja sisemine töö, mida sa praegu teed, on hetkel kõige olulisem. Seega, kui sa Maale saabusid, sisenesid sa ego poolt juhitud teadvusse ja tutvusid sellega läbi oma vanemate. Oma vanemate kaudu egopõhise reaalsusega tutvumisel pead sa toime tulema ulatuslike illusioonidega, millest ma soovin nimetada kolm olulisemat.

1. Meisterlikkuse kaotamine

Esimene illusioon on meisterlikkuse kaotamise illusioon. See illusioon paneb sind täiskasvanuks saades unustama, et sina oled kõige oma elus juhtuva looja. Enamus inimesi ei tunnista oma elus toimuvat kui oma enda loodut. Pigem tunnevad nad end „kõrgemate jõudude“ ohvrina, kes vormivad nende elu. See on meisterlikkuse kaotamine.

2. Ühtsuse kaotamine

Ühiskonna kollektiivsesse teadvusse sattudes, mida kannavad sinu vanemad, kaotad sa ka kokkukuuluvustunde kõige elavaga. Elementaarne arusaamine kõige ühtusest on sinu teadvusest vaikselt väljajatõrjutud. Sind julgustatakse oma ego ülesehitama. Egopõhise teadvuse järgi oleme me kõik eraldiseisvad olendid, kes võitlevad oma eksistentsi ja ellujäämise, elatusvahendite ja tunnustuse eest. Näib, et me oleme piiratud oma kehaga ja lukustatud oma psühholoogilisse reaalsusesse, mis ei luba meil astuda teistega tõelisse ja avatud kontakti. See on eraldatuse illusioon, millega kaasneb traagiline üksindustunne.

3. Armastuse kaotamine

Ja siis on veel armastuse kaotamine, mis tähendab ilmjäämist tingimusteta rõõmu- ja turvalisusetundest, mis on teie südame lahutamatu osa ja teie sünniõigus. Sisenedes Maa energiasse, kus armastuse energia ei ole sugugi iseenesestmõistetav, hakkad sa samm haaval ajama armastust segi erinevate energiatega, mis ei ole armastus – imetlus, jõukus, emotsionaalne sõltuvus. Need valearvamused mõjutavad oluliselt sinu suhteid ja panevad sind otsima midagi enesest väljastpoolt, selleks, et taastada tingimusteta armastuse tunne, mis on tegelikult olemas sinus eneses.

Kuidas need illusioonid ja kaotused sind mõjutavad, sõltub sinu vanematekodu ja perekonna energiast. Üldiselt on vanemate teadvus segu egost ja südamest, hirmust ja valgusest. On teatud valdkonnad, milles teie vanemad on tõenäoliselt tugevalt eelnimetatud illusioonidest haaratud. Kuid teistes aspektidest võivad nad olla küllaltki valgustunud. Olles näiteks kogenud kannatusi ja sisemist kasvamist mingis eluvaldkonnas, võivad nende südamed olla neis aspektides avardunud. Kuidas egopõhise teadvuse illusioonid reaalses elus avalduvad, sõltub juba vanemast või perekonnast.

Kui sa sisened sellesse konkreetsesse energiakogumisse, mis moodustab sinu sünniperekonna, on sinu teadvus laialt avatud ning peaaegu täielikult puuduvad isiklikud piirid. Imikuna võtad sa oma vanemate energiaid vastu väga julgelt, see justkui lööb sulle templi, mis mõjutab väga palju seda, kuidas sa asju tulevikus koged. Sul ei ole veel eristamisvõimet. Palju hiljem saad sa enesest teadlikuks iseendana. Laias laastus juhtub see puberteedieas, kui sul areneb teadvus, mis lubab sul oma lapsepõlve energiatest välja liikuda ja avastada enda jaoks ise, mis tundub sulle hea ja loomulik ja mis mitte.

Esmalt kinnitad sa end väga tugevalt oma vanemate paradigma külge, ja kui sa saad vanemaks ja kogud rohkem eneseteadlikkust, hakkad sa oma vanemate maailmavaadet proovile panema, kuna sa asud otsima oma isiklikku identiteeti. See psühholoogilise kasvu protsess on väga sarnane üleminekuga egopõhiselt südamepõhisele teadvusele. Loomulikud eluetapid Maal, bioloogilised ja psühholoogilised tsüklid ja hooajad, on võrreldav spirituaalse arengu etappidega. Üleminek egopõhiselt südamepõhisele teadvusele jookseb tihti paralleelselt piiravate ja hirmutekitavate energiatega, mis kontrollisid sinu sünniperekonda.

Kosmiline sünnitrauma, mida sa koged individuaalse hingena sündides (vt „Kosmiline sünnivalu“), kordub osaliselt iga kord kui sa alustad uut elu Maal. Sinu sünni hetkel kuuluvad vanemad Maa energiasse. Nad on selle dimensiooni ja siinsete reeglitega juba kohanenud. Tihti on need reeglid piiravad ja ei ole lapsele sugugi iseenesestmõistetavad. Seetõttu esindavad vanemad lapsele egopõhist teadvust, kolme illusiooni energiat. Laps kohtub nende energiatega oma vanematekodus ja see, mis kuju need energiad on vanemates võtnud, mõjutab last suuresti kogu ülejäänud elu.

Eriti esimese kolme elukuu jooksul võtab laps ümbritsevat väga sügavalt vastu. Vanemate energiad tungivad lapse teadvusse, milles puudub ratsionaalne mõtlemine ja kaitse. Samas on tema mälus endiselt „killuke taevast“, osa lapse teadvusest, mis on puutumata illusioonidest. See osa teab armastust, meisterlikkust ja ühtsust olemise loomuliku seisundina. See teadlikkus põrkub teda ümbritsevate egopõhiste energiatega ja see konflikt on sügavalt valulik. See võib tekitada lapses soovi selg pöörata ja naasta „koju“; see võib põhjustada tõsist vastuseisu elule. See on kosmilise sünnitrauma taaslavastus.

Kuidas laps selle energiate põrkumise või konfliktiga toime tuleb? Enamasti sulgeb laps osa endast. Teatud osad lapse teadvusest lähevad varju. Lapsel on kalduvus vanemate energiatele alluda, ennast kohandada, kuna oma elu alguses on ta neist täielikult sõltuv. Laps on väga haavatavas füüsilises olukorras ja tal on suur vajadus oma vanemate hoolitsuse ja armastuse järgi. Tema mälestus loomulikust ühtsuse, armastuse ja meisterlikkuse seisundist on tegelikult lapse kingitus oma vanematele, kuid sageli ei ole vanemad võimelised seda kingitust vastu võtma, kuna on illusioonide energiast haaratud. Seetõttu on nad võimetud täielikult last vastu võtma.

Aga ka vanemad on kunagi lapsed olnud ja sama protsessi läbinud. Vanemad ei suru teadlikult oma hirme ja illusioone lastele peale. Ometigi on nad täiskasvanutena enese teadmata imenud endasse palju egopõhise teadvuse energiaid.

Lapse sünni hetkel kogevad vanemad tihti ajutist ärkamist. Näha seda väikest süütut olendit emaüsast väljumas, usaldamas end maailmale avatu ja haavatavana, äratab enamuses inimestes sügava aukartustunde. See püha hetk lööb Kodu väravad vanemate ees pärani lahti ja nad pöörduvad enese teadmata jumalikkuse poole eneses, mis tunneb tingimusteta armastust ja ühtsust. Teatud ajaks sisenevad nad pühasse paika ja tunnevad end teisel pool illusioone. Kuid sageli on see õndsuse seisund ajutine, kuna hiljem nihkuvad asjad oma kohale tagasi ja kõik muutub jälle „normaalseks“. Nende mõtlemisviis ja tunded kalduvad laskuma tagasi vanadesse mustritesse. Ja seetõttu katkeb ühendus ka südamepõhise teadvusega.

Ja mis juhtub lapsega, kes kasvab suureks? Enamus lapsi valib oma vanemate energiaga nii tugevasti kohanduda, et nad kaotavad kontakti oma hinge energiaga, mis oli neil olemas kehastuse alguses. Selles esimeses eluetapis (kuni puberteedini) on nad niivõrd keskendunud sellele maailmale, saamaks armastust ja tähelepanu oma vanematelt, et nad unustavad, kes nad on.

Kuidas see last mõjutab? Lapsel on ohjeldamatu igatsus armastuse ja turvalisuse järgi ja kui see põrkub oma vanemate hirmunud, ummistunud energiatega, satub ta segadusse. Ta kogeb valu ja hüljatust. Kuid ta peidab need tunded enda eest ära, kuna need on liiga valusad, et neid niivõrd haavatavast ja avatud seisundist täielikult mõista. Laps sulgeb silmad ja loob armastusest oma illusioone. Selleks, et emotsionaalselt ellu jääda, lubab ta endal uskuda valekujutlusi oma vanemate kohta. Kuna tingimusteta armastust ei ole, näib tingimuslik armastus parem kui üldse mitte midagi. Laps annab järele, selleks et saada armastust ja turvalisust, mida ta vajab ja mäletab Kodust. Ja seetõttu ajab ta armastuse valede energiatega segi. Näiteks usub ta vanemate uhkuse tema saavutuste üle või emotsionaalse läheduse vajaduse olevat armastuse. Millal iganes laps midagi saavutab, mis muudab tema vanemad uhkeks, ja teda selle eest tunnustatakse, võib ta tunda oma südant avanemas rõõmust, et temast hoolitakse ja teda hinnatakse. Aga kui vanemate uhkus ei lähtu lapse tõelisest mõistmisest, kui see ei lähtu sellest, mida laps ise ihaldab, vaid pigem sellest, mida ühiskond temalt ootab, on see uhkus justkui mürk.

Last tunnustatakse väliste standardite järgi elamise eest, samal ajal kui armastus tähendab, et laps lähtub oma sisemistest standarditest – sellest, mida ta ise endale selles elus saavutada soovib. Kui tähelepanu on süstemaatiliselt suunatud välistele saavutustele, mõjutatakse last uskuma, et saavutused ongi armastus ja seetõttu kaldub lapses tekkima süütunne kui ta ei tee seda „mis on õige“ – seda, mida nad peaksid tegema väliste standardite järgi. Täiskasvanutena võivad neist saada inimesed, kes ei taju kui nende piire rikutakse või kui nad tööga ülepingutavad. Nad tunnevad vaid pidevat vajadust saavutada, mõistamata, miks tööst on kujunenud sõltuvus.

Teine võimalus tõelise armastuse energia moonutamiseks on see, kui laps ajab armastuse segi emotsionaalse sõltuvusega. Paljud lapsed tunnevad end armastatuna, kui tunnevad, et vanemad neid vajavad. Tegelikult täidavad nad auku oma vanemate südametes, auku, mille eest vanemad ise ei ole hoolt kandnud. Ja kui laps sellele kohale asub, pakub ta ennast asendusvanemaks. Ta püüab pakkuda armastust ja toetust, millest vanemad sisemiselt puudust tunnevad. Sel moel soovib ta vanematele heameelt teha ja saada armastust, mida ta nii väga vajab. Kuid selline teenindus ei ole loomulikult armastus. See on ohtlik energiate segunemine, mis põhjustab hiljem palju probleeme nii lapse ja vanemate vahelistes suhetes kui ka lapse intiimsuhetes täiskasvanueas.

Paljud vanemad on ise oma lapsepõlves tingimusteta armastusest puudust tundnud. Ka nemad ei olnud oma vanemate poolt tõeliselt vastu võetud. See on jätnud sügavale nende sisemusse valu ja hüljatuse tunde. Kui nad ise lapse saavad, võtavad nad ta vastu segaste tunnetega. Ühelt poolt on olemas tõeline armastus, kuid teisalt tunnevad nad vajadust „oma kaotus tasa teha“. Vanemad püüavad sageli oma emotsionaalseid haavu läbi laste parandada. Tehes seda alateadlikult, kasutavad nad last asendusvanemana – lapsel tuleb neile anda armastust, mida nad nii väga oma lapsepõlves vajasid.

Kui see juhtub, lähevad lapse jaoks lootusetult sassi sõnumid „ma armastan sind“ ja „ma vajan sind“. Lapse energia ei ole enam tema enda oma, kuna vanemate vajadused imevad selle endasse ja see tundub lapsele hea! See pakub teatavat vale-turvalisust, mis mõjutab teda ka täiskasvanuna tundma end armastatuna suhetes, kus tema energiat vähendatakse ja omastatakse teise inimese poolt. Ta tunneb end armastatu ja vajatuna kui ta suudab endast anda nii palju kui võimalik. Ta tõlgendab emotsionaalset sõltuvust, isegi kadedust ja omamishimu, armastusena, samas kui need energiad on armastusele lausa vastupidised. See traagiline kaotus sünnib armastuse ja vajamise segunemisest.

Seni olen ma rõhutanud, et kui sa lapsena Maale tuled, hajud sa „unustuse ookeani“, illusioonide võrgustikku, mis näib sind sind täielikult neelavat. Ometigi hinge tasendil lased sa end teadlikult eksiteele juhtida. Maale kehastudes sa usud sügaval sisemuses, et sa leiad lahenduse ja väljapääsu. Sinu missioon on leida väljapääs illusioonidest ja tuua „lahenduse energia“, armastuse ja selguse energia maailma, teha see teistele kättesaadavaks.

Teatud hetkedel sinu elus tekivad võimalused, mis aitavad sul seda missiooni täita. Täiskasvanuks saades kohtud sa teatud inimestega ja satud teatud olukordadesse, mis kutsuvad sind väljakutset vastu võtma ja selgitama välja, kes sa oled. Sind tõugatakse õrnalt, või kui sa oled põikpäine, provotseeritakse vägivaldselt „elu sõlme lahti harutama“. Sul tuleb end vabastada armastuse väärkuvanditest, mis olid osaks sinu kasvatusest, osaks sinu vanemate energiast. See võib esile kutsuda identiteedikriisi, sarnase sellega, mida on kirjeldatud selle raamatu esimeses osas „Esimene etapp üleminekul egost südamesse“. Võib näida, et mitte miski ei ole enam kindel ja kõik, millesse uskusid, on ohustatud. Ja kahtlemata ei jäta sinu hing ühtki kivi ümberpööramata, et sind tagasi Koju juhatada. Sinu hing koputab sinu uksele seni, kuni sa viimaks avad ja end vabastad.

Suured sündmused sinu elus on alati loodud selleks, et pakkuda sulle võimalusi kasvuks ja tagasipöördumiseks selle juurde, kes sa oled. Kuid sellele kutsele lõpuni järgnemine vajab julgust ja sihikindlust, et jõuda tagasi vastsündinud lapse energiasse, mis ei ole määritud meisterlikkuse, armastuse ja ühtsuse kaotamise illusioonist. Mõnda aega oled sa tõenäoliselt vastuseisus oma enda hinge energiaga, kuna see võib juhtida sind eemale sellest, mida pidasid normaalseks ja endale sobivaks. Sinu hing võib näida tülika külalisena, kuna sa oled maailma eluga, oma sünniperekonna teguviisidega, juba harjunud. Selleks, et end egopõhisest energiast vabastada, on vaja nii eneseteadlikku ja arukat meesenergiat kui ka armastavat ja mõistvat naisenergiat. Arukus tähendab, et sa distantseerid end hirmust juhitud piiravatest energiatest, mida sinu vanemad on sulle sisendanud. Pea meeles „mõõga energia“ tähtsust, mida ma varem mainisin. Selleks, et lasta spirituaalses mõttes oma sünniperekonnal minna, pead sa olema võimeline enda ja nende energiaid eristama – sa pead olema võimeline läbilõikama köidikud, mis sind piiravad ja lämmatavad.

See ei tähenda eelkõige oma viha ja frustratsiooni väljendamist ja oma vanematele teatavaks tegemist, et nad sind valesti kasvatanud on. Vahel võib olla kasulik püüda neile oma seisukohta ja tundeid selgitada. Kuid paljudel juhtudel ei pruugi nad sind mõista. Nad ei pruugi resoneeruda osaga sinust, mis on „erinev“ ja vastuolus nende maailmavaatega. Oma vanemate energiatest vabanemine tähendab eelkõige nende eemaldamist sinu enda meelest ja emotsioonidest. See tähendab end sisse vaatamist ja välja uurimist, mil määralt sa elad oma vanemate illusioonide, nende käskude ja keeldude järgi, mis põhinevad hirmul ja hinnangutel.

Kui sa oled selle välja selgitanud ja lubanud sel minna, oled sa valmis neile andestama ja tõeliselt „vanematekodust lahkuma“. Üksnes pärast sisemisel tasandil köidikute läbilõikamist ja oma elu eest täieliku vastutuse võtmist saad sa oma vanematel päriselt minnalasta. Sa pead olema selgelt nende hirmudele ja illusioonidele „ei“ öelnud (arukuse mõõk), kuid samal ajal sa näed, et sinu vanemad ei ole tegelikult nende hirmud ja illusioonid. Ka nemad on jumala lapsed, kes püüavad oma hinge missiooni täita. Olles kord seda tundnud, saad sa tunda nende süütust ja oled võimeline neile andestama.

Teatud mõttes oled sa olnud oma vanemate ohver, kuna sinu lapsepõlves esindasid nemad sinu jaoks egopõhist teadvust. Ajutiselt ja osaliselt elasid sa nende illusioonide järgi. Nende lapsena ei olnud sul teatud mõttes valikut. Ometigi on võime eemalduda oma ohvripositsioonist selles olukorras üheks suuremaks ja võimsamaks läbimurdeks sinu elus. Sinust saab vaba inimene, kui sa suudad ära tunda oma lapsepõlvest pärit sügavad seesmised mustrid ning otsustada, millised neist sind teenivad ja millistest sa parema meelega vabaneksid. See on meisterlikkus.

Siis sa enam ei kohandu alateadlikult oma vanemte ootuste ja soovidega. Sama ajal ei tarvitse sul enam nende vastu mässata. Sa näed valekujutlusi, mida nad sulle pakkusid, lihtsalt kui endale mittekuuluvaid, punkt. Sa ei pea oma vanemaid selle eest hukka mõistma, et nad sind nende aspektidega koormanud on. Sa võid olla armastav ja otsusekindel samal ajal.

Võib öelda, et oma vanemate kaudu sa kohtud egopõhise teadvusega, ja ka vabaned sellest. See toimub läbi oma vanemate minnalaskmise armastuses ja andestuses ja enda äratundmises sõltumatu meistrina, kes sa oled.

Valgustöötajad ja nende vanemad

Siinkohal sooviksin ma rääkida just valgustöötajate hingede suhetest oma sünniperekonnaga. Sageli kannavad valgustöötajad seoses oma sünniperekonnaga lisakohustust. Maale tulles on valgustöötajatel kavatsus ärgata, vabastada end egopõhisest teadvusest ja külvata Kristuse teadvuse seemneid Maale. Rohkem kui teised soovivad valgustöötajad teisi õpetada ja tervendada, aidata neil kasvada südamepõhise teadvuse poole.

Just seetõttu sünnivad paljud valgustöötajate hinged vanematele või perekondadesse, mis on tugevalt egopõhise teadvuse haardes. Kuna nende ülesandeks on murda lahti kinnistunud ja jäigad energiamustrid, tõmbab valgustöötajaid justkui magnetiga olukordade poole, kus energia on seiskunud, justkui tupikusse jõudnud. Valgustöötaja siseneb teatud erineva teadlikkusega, spirituaalse tajuga, mis muudab ta „erinevaks“, mittesobivaks perekonna ootustele ja ambitsioonidele. Läbi oma energia, mida valgustöötaja lapsena kiirgab, esitab ta väljakutse oma perekonna elupõhimõtetele. Peaaegu instinktiivselt teeb ta kõike, et energia jälle liikuma ja voolama panna.

Kuigi valgustöötaja hing ei soovi midagi muud, kui olla oma vanemate ja perekonna teenistuses, võivad pereliikmed temasse suhtuda kui „imelikku“, isegi kui perekonna patuoinasse. Kui valgustöötaja hinge sisemist ilu ja puhtust ei märgata, satub ta sageli ajutiselt üksinduse ja depressiooni emotsioonidesse.

Kui nad oma kehastust alustavad, on valgustöötajatel siiski sügaval sisimas kindlustunne, et nad leiavad väljapääsu, et nad suudavad oma perekonna piiravatest energiatest väljamurda. Samas, kui nad on reaalselt Maal sündinud ja kasvavad suureks, seisavad nad silmitsi samade probleemide ja küsimustega nagu iga teine inimene. Mingis mõtte kogevad nad seda segadust veelgi sügavamalt ja intensiivsemalt. Kuna nad on spirituaalselt teadlikud hinged, kes on oma vanematest kogenumad ja targemad, on nad vägagi teadlikud, et midagi on nende keskkonna energias „valesti“. Sisemisel tasandil põrkuvad nad oma vanemate energiatega olles võimetud nende mõtteviisi ja käitumist mõistma. See kokkupõrge tekitab sügavat stressi – tundlikud ja õrnad nagu nad on. Nad peavad leidma viisi, kuidas emotsionaalselt ellu jääda, saada hakkama tõsiasjaga, et nad ühelt poolt väga armastavad oma vanemaid, kuid samas on neist väga erinevad. See olukord põhjustab valgustöötajates väga palju psühholoogilisi probleeme, alustades üksinduse, ebakindluse ja hirmuga ja lõpetades sõltuvuste, depressiooni ja enesehävitusliku käitumisega.

Seetõttu ei ole sinu teekond Maal ja pimedatesse paikadesse, kus energia on ummikus ja vaenulik, ilma riskita. See on ohtlik missioon. Ärge unustage, miks ma kutsun teid vaprateks sõdalasteks! See on just sellepärast; te olete justkui pioneerid, kes astuvad võõrale ja tundmatule territooriumile. Seal ei ole ühtki viita ega teetähist. Keskkond, kus sa oma teekonda alustad, on eemaletõukav ja selles puudub kodutunne. Sul endal tuleb kodu energia luua, kasutades kompassina ainult oma enda tundeid ja intuitsiooni. Valgustöötajana oled sa pioneer, kes soovib murda lahti vanad ja lämmatavad mõttemustrid ja vabastada energia, mis nende taga kinni on. Peaaegu alati oled sa oma keskkonnas esimene, kes seda teeb. Oma hingesugulastega kohtud sa alles hiljem. Just sinu võitlus üksinda muudab sind tõeliseks sõdalaseks, kes sa oled. Sa pead ise leidma oma väljapääsu ja kui sa oled seda teinud, tõmbad sa oma ellu sarnaselt häälestatud hingi – inimesi, kes peegeldavad sulle sinu ärganud olemust.

Üksildane võitlus, mis teil kõigil tuleb läbida avastamaks oma sisemist valgust, on teie kõigi jaoks raskeim väljakutse. Hinge tasandil valisite te selle tee teadlikult, aga elada seda läbi lihast ja luust lapsena on valulik ja haavab sind sügavalt. Ma kutsun teid üles seda valu eneses ära tundma, kuna üksnes sellega ühendudes võite te selle äramuuta ja vabastada. Kui sa kord õpid tundma haavatud last oma sisemuses, kes võttis enda habrastele õlgadele võõrandumise risti, jõuad sa selle koorma tuumani. Kui sa jõuad tuumani, on lahendus lähedal. Sa pead vaid selle lapse valu avasüli vastu võtma selge ja sügava teadlikkusega. Sellest teadlikkusest avaneb lapsele kaastunde ja sügava austuse energia. Sa tõstad risti tema õlgadelt vaid vaikselt endaga olles ja tõeliselt armastades ja ülistades seda osa endast, mis on „erinev“. Just nõnda tood sa lapse koju ja täidad oma missiooni pioneerina, kes sa oled.

Perekonna karma lahendamine

Valgustöötajate ülesanne seoses oma sünniperekonnaga on saada selleks, kes nad on. Just sel teel täidavad nad oma missiooni. Nende ülesanne ei ole oma perekonda muuta; sinu töö ei ole muuta midagi, mis asub sinust väljaspool. Sa ei ole siin selleks, et muuta maailma paremaks paigaks. Sa oled siin selleks, et ennast äratada. Ja nõnda tehes muutub maailm paremaks paigaks, kuna sinu valgus paistab kõigele sinu ümber ja toob teistele rõõmu ja valgustust. Aga ära keskendu maailmale, olgu selleks siis sinu pere või mõni muu suhe, millesse sisened.

Sinu tõeline ülesanne seisneb kõigi egopõhiste hirmude ja illusioonide vabastamisel, mis sa lapsena omaks võtsid. Nende energeetiliste mustrite tundmaõppimine, mis on moodustanud osa sinu isiksusest, ja nende vabastamine, on väljakutseterohke ja intensiivne protsess. See tähendab kõigi sibula kihtide lahti harutamist; see tähendab teist korda sündimist.

Rõhutades selle sisemise protsessi sügavust, rääkides teisest sünnist, ei soovi ma sind hirmutada. Samas soovin ma, et teil oleks enda suhtes sügav austus. Te olete vapraimaid sõdalased, keda ma tean. Te olete pioneerid, kes oma valgust pimedatesse ja vaenulikesse kohtadesse viies sillutavad teed uuele teadvusele Maal.

Sinu ülesanne ei ole süüdata valgust kellegi teise südames. See on nende vastutus. Sa võid pakkuda sädet, olla eeskujuks, aga mitte mingil moel ei ole sa vastutav kellegi teise ärkamise eest. Seda on väga oluline rõhutada just seoses sinu sünniperekonnaga. Lapsena tunned sa instinktiivselt ja täiskasvanuna rohkem teadlikult, et sul tuleb oma vanemad nende hirmudest ja illusioonidest päästa. Sageli sa tunned, et oled selle ülesande täitmisel läbikukkunud. Sa tunned, et pole suutnud oma vanemaid aidata nii nagu sa olid ette kujutanud.

See mõte lähtub valearusaamast selle kohta, mida aitamine tähendab ja mis on sinu ülesanne seoses oma vanematega. Reaalsuses on olukord järgmine. Sünnist alates imed sa oma vanemate energiaid endasse nagu nad kuuluksid sulle. Sa ei suuda selget vahet teha, kus algad sina ja kus lõpevad nemad. Kuna sa tõmbad endasse ka nende hirme ja illusioone, saad sa nende emotsionaalsetest kandamitest lähedalt puudutatud. Need koormad võivad olla üht või teist liini pidi juba mitu põlvkonda edasi antud. Seal võib olla ka karmiline aspekt, st üht ja sama olukorda korratakse kuni „needus murtakse“. Võid seda kutsuda perekonna karmaks. Seal võib olla mees- ja naisenergiate tasakaalutust, vanadest orjapidamise traditsioonidest pärinevaid energiaid, teatud haigusteni viivaid käitumismustreid jne. Selline karmakoorem heidetakse kõrvale kui vähemalt üks pereliige lõikab end lahti emotsionaalsest koormast, mille ta omastas lapsepõlves ja mis võib olla isegi tema geenides.

Pereliige, kes „needuse murrab“, teeb seda eelkõige iseennast aidates. See juhtub oma sisemisele kasvule ja laienemisele keskendudes. Sellel kasvul on mõju kogu perekonna energiale. See avab teistele pereliikmetele võimaluse samuti väljapääs leida. Valgustöötaja, kes on end emotsionaalsest tupikust välja juhtinud, jätab oma pereliikmetele raja, mida mööda tulla. Ta loob selle tee oma sisemise tööga ja energiaga, mida ta kiirgab, mitte reaalselt teisi liikuma sundides. Ta pakub oma sünniperekonnale muutuse võimalust. Tema energia peegeldab muutuse võimalikkus kogu tema perele ja see on kõik, mida tal teha tuleb.

Kas pereliikmed asuvad teele, sõltub üksnes neist endist. Mitte kunagi ei ole sa vastutav ja ei ole sinu spirituaalne missioon sõltuvuses kellegi teise otsusest muutuda või mitte. Olles end vabastanud energeetilisest koormast, mille sa oma perelt kaasa said, võivad nad sind naeruvääristada ja eemale tõrjuda, kuid kõigele vaatamata on sinu missioon olnud edukas. Sa oled vabastanud end karmamustrite hüpnoosi alt, mis võivad kanduda põlvkonnast põlvkonda, ja kui sul endal sünnivad lapsed, ei anna sa seda neile edasi. Selles sinu hinge missioon seisnebki.

Kujutle, et sa elad orus, mis on küllaltki viljatu ja kuiv. Kõik sinu ümber ütlevad, et sellest orust ei ole võimalik lahkuda – et midagi muud ei olegi olemas. Sa paistad olevat ainuke, kes mäletab, et on olemas märksa viljakamaid ja lopsakamaid maid. Pärast pikka järelemõtlemist proovid sa sellest orust välja pääseda. Ülesronimine võtab sinult meeletul hulgal jõudu ja energiat. Oru nõlv on väga järsk ja seal ei ole ühtki teeviita, mille järgi liikuda. Üles ronides jäävad sinust jäljed. Ühel hetkel jõuad sa orust välja ja sinu ees avaneb maastik, mis täidab sind rõõmu ja tunnustusega. Sa teadsid, et kuskil on midagi, mis tundub märksa rohkem koduna kui see koht, kus sa sündisid. Entusiastlikult vaatad sa alla ja otsid oma perekonda. Sa soovid, et nad sinuga liituksid ja sinu suursugust avastust tähistaksid. Sa sooviksid oma võitu jagada. Aga sa ei näe seal all orus kedagi, ja kui sa näedki kuskil kaugel eemal kedagi liikumas, ei paista nad sinu teekonna vastu vähimatki huvi tundvat.

Just nõnda juhtub tihti valgustöötajate hingedega. Ma palun sul oma perekonda seetõttu mitte leinata. Sa oled neid orust lahkudes suurepäraselt teeninud, luues raja ja jättes jäljed. See tee jääb alles ja seda võib kasutada ükskõik kes, kes soovib sellest orust väljuda. Rada on energiaruum, mille sa oled neile avanud.

Just selle tee rajamine oli sinu eesmärk kui sa oma vanemate perekonda sündisid. Ei ole sinu eesmärk sundida ka oma vanemaid üles minema või kandma neid oma õlgadel orust välja! See ei ole sinu ülesanne. Millal iganes sa püüad oma vanemaid sellest järsust mäest üles vedada, pidurdad sa oma enda kasvu ja oled varem või hiljem eksinud ja pettunud. See ei ole sprituaalse arengu ja alkeemia tee. Need teised, kellega sa sooviksid oma valgust ja armastust jagada, võivad valida selles orus veel sajandi või kauemgi elada. See sõltub neist endist. Kuid ühel päeval nad avastavad väikese raja, mis suundub üles, ja nad mõtlevad: „See on huvitav, läheks õige üles ja vaataks, mis seal on; mul ei ole siin all enam eriti huvitav.“ Ja teel nad ongi. Nad alustavad oma enda sisemise kasvu teekonda, nende endi mäkketõusu valguse poole. Ja kas ei ole imeline, absoluutselt hindamatu, et teel leiavad nad jälgi ja märke, mille järgi liikuda? Neil tuleb käia läbi oma enda katsumused, kuid nende jaoks on üles seatud majakad, mis nende teekonda valgustavad. Pioneerina oled sa puhastanud tee läbi metsiku ja tundmatu territooriumi ja sinu poolt sillutatud teed kasutatakse tänu ja austusega.

Olemaks tõeliselt vaba ja taastamaks oma meisterlikkus sõltumatu spirituaalse olendina, tuleb sul oma sünniperekonnast lahti lasta. Sul tuleb neist lahti lasta mitte ainult lapsena, vaid ka nende vanemana. Las ma selgitan seda topeltseost. Laps sinus peab laskma lahti lootusest, et vanemad pakuvad talle tingimusteta armastust ja turvalisust. Lapsel tuleb selleks sinu poole pöörduda ja sul tuleb aidata tal vabaneda vihast, kurbusest ja pettumusest, osast enesest, kes tunneb end vanemate poolt reedetuna. See on sinu sisemine laps. On valgustöötajatele väga omane, et mingil hetkel täiskasvanuks saades hakkavad nad end tundma oma vanemate vanemana. Kaasasündinud sooviga õpetada ja aidata ja väljaarenenud spirituaalse teadlikkusega, näevad nad tihti selgesti oma vanemate hirme ja illusioone, ja tahavad neid tervendada. See võib sind vanematega suurde vastuseisu viia, kuna sinu soov aidata võib sageli lähtuda alateadlikust soovist olla tunnustatud sellena, kes sa tõeliselt oled. Seega, oma vanemaid aidates räägib läbi sinu haavunud laps, ja see on katastroofi retsept, kui sa püüad aidata kedagi läbi oma haavunud aspektide. Sa lõpetad veelgi rohkem haavununa ja sinu vanemad on tõenäoliselt endast väljas ja segaduses.

Oma vanemate minnalaskmine tähendab loobuda mistahes soovist neid aidata. Sa pead mõistma, et ei ole sinu ülesanne neid kuskile juhtida. Sinu missioon on iseenda rajaga tegeleda – ja see ongi kõik. Olles tõeliselt oma vanematest lahkunud, vabastanud topeltseose, avaneb teie vahel uus ruum, palju vabam ja avatum. Kui nad on endiselt elus, võivad teie suhted muutuda pingevabamaks, kuna etteheidete ja süü energiad on lahkunud. Samas võid sa tunda, et ei soovi neid enam nii sageli külastada. Teil ei pruugi lihtsalt palju ühiseid huvisid olla. Igal juhul tunned sa end neis suhetes märksa vabamalt, sa sead ise oma suunda elus ja ei vaja nende heakskiitu, samuti ei ole sul enam põhjust vihastuda või nördida, kui nad sinuga ei nõustu.

Oma elus võid sa nüüd kohtuda inimestega, kes kuuluvad sinu „spirituaalsesse perekonda“. Sinu spirituaalsel perekonal ei ole midagi tegemist bioloogia, geenide või pärilikkusega. See on suguluses hingede pere. Tihti tunned sa neid möödunud eludest, kus te teid sidus sõprus, armastus või ühine missioon. Nendega on väga lihtne suhelda, teil on ühine olemus; te kuulute ühte ja samasse perekonda. See on teatud kojujõudmise tunne, mida te kogete. See, mis muutis sind teiste inimeste seas erinevaks ja üksildaseks, sellest saab nüüd teie äratundmise ja ühinemise alus. Oma spirituaalse perekonnaga ühinemine on tõelise rõõmu allikas maises elus. Võti selle oma ellu lubamiseks seisneb „oma tee leidmises orust väljumiseks“ ja oma valguse äratundmises keskkonnas, mis ei peegelda seda sulle tagasi – sinu saamises vabaks ja sõltumatuks. Olles vabanenud karmilistest aspektidest, hirmudest ja illusioonidest, mis hoidsid sind tagasi, tõmbad sa oma ellu suhteid, mis põhinevad armastusel ja austusel ja mis peegeldavad sulle tagasi sinu ärganud jumalikkust.

© Pamela Kribbe