02. jaanuar 2013
Tiina Laanemi lühivormid
Kati Saara Vatmann
Tiina Laanemi jutukogu „Õnnelik jää“ (Pegasus 2012) kinnitab, et oleme täna, just praegu, paremad ja suuremad, küpsemad ja arenenumad kui kunagi varem – ka siis, kui inimlike mõõtmete järgi asjad hästi ei ole. Ka palavikus ja peavalus, maksmata arvetega ja elust Maal kurnatud inimene on ikkagi parim võimalik. Kui õppetunnid on õpitud, võib ära surra ja puhkusele minna.
Mida töönarkomaanist pereisa ühes tema novellis ka teeb. Ta saab aru, et töö-töö-töö ei lõpegi iial otsa, jääbki olema kiire ja väsinud ja õigeteks asjadeks aega pole – ning otsustab naisega puhkusele lennata ja… upub päev enne puhkusereisi vanni. Õnnelik surm õigupoolest. Lähedastele ka kergendus – naine ei pea enam neurootiliselt põrandat lakkuma, võib vabanenud kohale oma lastele eeskujuks hoopis mehema mehe leida. Et selline surm pole reaalne? On küll. Esiteks peabki heas kirjaloos olema asi mõnevõrra üle võlli. Teiseks surrakse iga päev kõige võimatumatel moodustel. Kuidagi ju peab.
Samuti kirjeldab Tiina läbi proua „Tasuta Lõunad“ fenomeni, kui tungivalt peab inimene ühel – kuitahes ootamatul – päeval seniselt pumba juures olemise lõputuna-näivalt rattalt maha saama. Nii paljud mu kolleegid elavadki sellist inimlikkust-tapvat elu – kohustuslikud presentatsioonid, pugevad partnerid, vihkavad kolleegid, rõõmutu-kiretu töö – ja kotid tasuta trofeesid täis. Kui saabub kiire king, jääb ordeniks sitatükk peos. Tasuta. Eks pärast šokki saabub vast ka kergendus, et see kõik enne maailmalõppu lõppes.
Kolleeg Laanem ütles ühes hiljutises teleesinemises, et talle meeldib inimesi jälgida ja nende juures olevate märkide põhjal nende elulugusid kujutleda ja jutustada. Ja see tuleb tal suurepäraselt välja – olgu tegemist geidest lilleseadjate või pildiajakirjade rahvaga, kellest on mõistlikum eemale hoida, et mitte klantsmürgitust saada.
Kui võrrelda Tiina ja Õnnepalu „Mandala“ kirjeldatud tänapäeva mõisnikke ning vaadata ka raamatutevälises reaalis toimuvat, tundub väga, et isehakanud mõisnike ponnistustesse ongi rist ja viletsus kodeeritud. Ajaloo ümber tegemise asemel luuakse lootusetud pankrotipesad. Tiina variandis põgeneb pekki majandanud pere naine Floridasse ja mees St. Peterburgi. Mis on ses mõttes mõistetamatu, et kui inimesel on raha täitsa otsas, siis tal on raha täitsa otsas ja ta ei sõida kuhugi. Tiina mõisnik-meeleheitja sõidab, kui on koerast ilma jäänud – ja abiellub meeleheitlikult. Misjärel saab teada, et kuitahes kaunist ja kirglikku naist ei saa tema kodupaigast lahti juurida – õnnetu naise kõrval ei suuda mees raha teenida ja kõik laguneb koost – ja kolib tagasi oma mõisa, otsustades võtta uus koer. Mitte naine.
Kogumiku nimilugu haakub kenasti tänapäevase huvi ja lootusega nähtamatu maailma suhtes – keskpärane kokk õpib hiinlaselt vee õnnelikuks laadimist ning rajab õnneliku jää tiivul õnnelikuks toidetud inimeste menurestorani. Mis laguneb koost, kuna ta ise on mull – nii mull, et fotodelegi ei jää. Ning just seda novelli lugedes avastasin taaskord, kui karmid asjad on raamatud. Leiame neist oma enese psühhotraumad, mida oleme hoolikalt enda eest varjanud. Põeme teiste lugudele kaasa elades oma varjatud haavad lahti ja terveks ja oleme tänulikud. Eriti kui need lood on kirjutatud Tšehhovi tasemel tabavusega, Armin Kõomäega võrreldava lakoonilise veenvusega.
Kui lakooniliselt tabav poleks, siis vist tänapäeval loetuks ei osutukski – kellelgi pole aega. Kõik küsivad analoogselt Laanemi lavapoisiga unistuste prügimäelt: millal siis algab päris elu ja mis kuramuse värk see on, milles praegu, eluks valmistudes kümbleme? Sitt, veri, higi, pisarad – võetakse nii palju ja vastu antakse nii vähe… Aga napsisena on hoirassaa. Korraks. Kusjuures kõigil kordadel täpselt ühte moodi – nõel hüppab samade juttude peal. Sitt, veri, higi, pisarad…
Tiina näitab, et samamoodi, nagu pole hea teada, mis on vorsti sees, ei ole vaja teada ka maagilise silmaga kunstniku tegelikku elu. Mees, kes loob müstilisi maale ja fotosid, on eraelus killustunud geenius, kõigi ümbritsejate jaoks vampiir, kes kasutab neid ära, raiskab julmalt nende aega, raha ja elu, koorib mandi, lagastab ja laamendab julmalt teiste eludes – ühesõnaga õudne tont. See, keda on mõni geenius või mull sel kombel koininud, läheb Tiina kirjelduse lugemisel äratundmis-närvi – ja eks siis rahuneb äratundmisrõõmus, et ka teisi on sedasi hanitatud ja tühjaks tõmmatud, järelikult elame üle ja edasi.
Saame teada, kui ebaõiglased me üksteise vastu oleme – näiteks ühe gurmeemehe ukse taga nuuskiv memmeke pole tegelikult nuhk, vaid jumaldab häid ülemaailmseid lõhnu, samal ajal kui ta ise on vaid Lätis käinud. Üks naine, kes Soomes töötab – nagu pool Eestit – ei kujuta ette, kuidas samal ajal piinatakse Eestis tema üksik-isa elu elav mees kingituste ja almustega enamvähem surnuks. Ja keegi meist ei saagi ju õieti aru, mis meid eraldab unistusteni jõudmisest. Miks me tõepoolest ei müü oma maist kraami maha ja ei koli Taisse või Indiasse või ei poe haagissuvilaga padrikusse, kus lihtsalt õnnelik olla ja õieti mitte midagi enamat vajada. Miks? Hirmu pärast. Mis siis, et nii nagu praegu ei taha ega talu – õhkuastumine on hirmutav.
Enne kui elama julgeme ja jõuame hakata, on kallal vananemine – nagu kirjanike pansionaadis oma kompleksides vintskleval kirjanikuemandal, kes näeb nii unes kui ilmsi vananemise tunnuseid ja oletab kaeblikult, iga hetkega maha käies, et vana ja väsinud suu kõlbab vaid teistele kiidulaulu laulmiseks. Lohutuseks nii proua Laanemile kui meile kõigile: ühel hiljutisel talvehommikul luges Gerd Kanter Terevisioonis ette rõõmustava uudise uuringust, mille kohaselt keskeakriis on u-kujuline – sealt väljutakse kuuldavasti 47.eluaastal. Õnne meile kõigile selle väljavaate puhul! Ehkki… mis keskeakriisist me saame rääkida kirjanike puhul, kes täiskasvanukski ei saaks – kui lapsemeel välja kasvaks, kaoks ka Tiinale omane üllatumise võime ja soov üllatavaid tähelepanekuid jagada. Väike väänik, anna asu, et me suureks eal ei kasu!