02. veebruar 2011
Kaja M. Kuris – truudus Ladina-Saaremaa moodi
Tekst Kati Murdmaa
Silmatorkavalt kaunitele ja erilistele daamidele vaadatakse tänaval kadedusega järele, kujutledes, kui külluslikult ja varustatult selline elegantne olend elab. Disainer, moekunstnik ja uskumatu elukooli doktorand Kaja M-Kuris (42) paistab Facebookis silma filosoofiliste ja avameelsete hingepuhangutega, ent sõnastab oma efektse välimuse taga peituva tegelikkuse nii: “Mul on sageli kotis vaid paar eurot. Talv ju – Saaremaal Turja külas Kuuse talus, kus pean Kaja Majutuse nimelist külalistemaja, on puhkajaid harva. Olid jääger-naised, seebikeetjad, aastavahetuse veetjad… Ent talv on pikk, inimesed ei söanda oma vastseid eurosid kulutada Valjala taga hinge tõmbamiseks, läbipõlemise ennetamiseks ja lihtsalt olemiseks. Nõnda ma siis pidevalt Saardes kasinaid talvepuid ei kuluta – teen Tallinnas juhutöid.
Leian tegevust moedemonstratsioone lavastades, elamisi ja inimesi disainides ning suurpuhastusi tehes. Igasugune puhastamine ja pesemine on mul veres. Šikk näen välja sellepärast, et disainin harilikud rõivad ise ümber – tegelikult elan äärmiselt kasinalt. Loen ja mõtisklen palju – ja seda enamasti kellegi juures külas olles, sest Saaremaal üksinda kevadet oodata on rusuv.
Õnneks on mul ka enne olnud kokkupuuteid sellega, kui nälkjas on majas. Nälg, tõeline nälg tekkis mu kogemustepagasisse siis, kui mu poeg oli vastsündinu ja mul polnud Itaalia põgenikelaagris mitte midagi peale vee ja saia süüa. kui nüüd vahel poja peenikest konti ja kõhnukest kogu vaatan, tuleb tänini süütunne peale. Ehkki tõenäoliselt on ta geneetiliselt selline kõrend.”
Imposantse profiiliga Kaja teatab uhkelt, et Eestist ta ära ei lähe – ehkki võimalusi ja töökohti oleks võõrsil küll – ja hädaga end ka siinsetele rahameestele ei müü. Ehkki pakkumisi on küll. Ta usub armastusse, edenemisse ja helgesse tulevikku ning kirjeldab pigem Itaalia kui saare-pärases majas täie usu ja veendumusega, millised ruumid teisele korrusele saavad ehitatud, kui kevadeni õnnestub elada.
Nälgiv pagulane
Kaunis Kaja on sünnilt Valjala tüdruk. Kui ta Saaremaal kooli lõpetas, tuli tema ellu sügav armastus ning ta jäi esimest last ootama. Lapse isa aga liitus Elu Sõnaga ning lahkus Rootsi. Kaja püüdis armastatule järgneda, ent jäi saatuse viperuste tõttu Itaaliasse kinni ning veetis väikese poja esimese eluaasta ühes sealses keldris. Vee ja saia peal. Kuni pääses Rootsi poja isa juurde.
Kena Põhjala turvakoduliku riigi kodanlase elu elades saadi ka teine laps. Idülli purustas pereisa armumine sugulashingest laulukoori kaaslasesse. Sellest, et mees ta väikeste lastega maha jätab, sai Kaja teada jõuluõhtul.
“Kukkusin sõna otseses mõttes kokku. Ma ei teadnud alguses üldse, kuhu minna. Olin täielikus apaatias ja pärast Itaalia kogemust hiilis teist korda nälg ligi. Õnneks sattusin sotsiaalhoolekandesse, kus asjalikud emandad varustasid mind raha ja kõige eluks vajalikuga. Ma ei imesta, et kõigi arengumaade pagulased kipuvad Skandinaaviasse – sealsete abirahade eest elavad väikeste lastega pered tõepoolest palju muretumalt kui meiegi enam-vähem järjel inimesed,” arutleb Kaja. “Leidsin Põhjalas end ka kutsumuselt nii inimeste kui ruumide kujundajana – ent midagi oli väga valesti. Hakkasin heast peast kokku kukkuma. Mul tekkisid paanikahood, mis viisid minestuseni. Sattusin korduvalt kiirabiga haiglasse.
Üks vilunud arst küsis pärast seda, kui mul järjekordselt mitte midagi otsest viga ei leitud: “Su hing on väga haige, sellepärast kipud ära kustuma – mis viga?” Selge, et see oli väga viga, et mees mu maha jättis. Ent veel suurem viga oli koduigatsus. Purskasin arstile kogu südamest, et ma tahan koju. Ja tema käskis jalamaid koju Saaremaale minna, sest muidu surengi heast peast, näiliselt põhjuseta maha – aga lapsed on vaja üles kasvatada.”
Autostopp miljonäriprouaks
End uhkelt ja väärikalt isehakanuks nimetav disainer Kaja lävis pärast pagulusest eluga pääsemist elurõõmsa boheemkonnaga, leidis oma talendile turu ning elas vaba ja õnnelikku elu.
“Ja siis juhtus midagi, mis sünnib tavaliselt vaid filmides. Tulin kord Soomest City Sokose kaubamaja moe-demmi kujundamast, kott rõivastega üle õla – ja stoppisin end Tallinnast Saaremaale. Esimene peatuja, dressipükstes muulane, küsis kohe, kui ukse avasin: “Ega tjeid ei hjairi, kui ma rooli taga pjeenist massjeerin?”
Teise autoga aga peatus minu ees saatus. See oli tõmmu džigitivuntsidega mees, kellega koos oli ingellik väike tütar ning autos mingi kummaline vari. Selgus, et isa ja tütar tulid just naise ja ema matustelt. Vähk oli sellest perest ema viinud. Ja mees oli multimiljonär. Ehkki nii mõnedki daamid olid edumehele arvatagi juba silma peale heitnud, klammerdus ta minusse – ja me olime temaga aastaid väga õnnelikud.
Mulle sobis selle mehe toetamine ja leinast läbi aitamine – teisel pool leina kallast ootas meid armumine. Ma võõrastasin luksust ja küllust – ent samas elasin kenasti üle joomatsüklid, mis tunduvadki rikkuse kui närvilise nähtusega kaasnevat.
Mees rajas mulle pesumaja, et minulgi oleks mingi muu eneseteostus kui ilus olemine ja tema emmemine tsüklist tsüklini. Ent paraku käivitasid alluvad mu pesumajas varimajanduse ja tõmbasid mu korralikult lohku. Ehkki ma kujundasin Kuressaares päris edukalt ühe ridaelamu ja tegin muid hulljulgeid ponnistusi, sain endale ikkagi hiigelvõlad kaela.”
Abielu miljonäriga lõppes sel hetkel, kui krahvinnalik Kaja sai alusetult armukadeda mehe käest peksa. Küllap aitaks praeguseks uuesti abiellunud härra ülinaiseliku ja õrna Kaja veel nüüdki eht-eestilikust talvehädast välja, kui daam alanduks paluma. Ta ei alandu.
Kaja majutus kevade ootel
Kuuse talu Turja külas on Kaja isa ehitatud. Kaja on ta nii omale koduks kui puhkajatele majutuseks kujundanud pigem Vahemere stiilis kui tava-saarelikult. Pole sugugi etno – on Lõuna-Euroopa laadis baldahhiinid ja padjad, drümood ja trepid ning teisel korrusel sviidis kettide otsas õõtsuv kuninglik voodi. Selles majas on midagi nii müstilist, et aeg peatub seal – ning ruum lakkab olemast.
Kaja kavandab oma maitseka ja maagilise häärberi tutvustuseks koos filmimehest pojaga lavastada lühimuinasjutu “12 kuud”, kus printsessiks puhkevat vaeslast kehastab tema modellist tütar.
See lühifilm saab olema ühtlasi pühendatud Kaja ema mälestusele.
“Mu terve ja tubli ema tuli ühel päeval – kui kogu see pesumaja ja rahajama haripunkti tõusis – põllult. Hakkas taaruma – kukkus kokku ning viidi insuldiga haiglasse, kus ta langes sügavasse koomasse,” meenutab Kaja. “Istusin Harjumäel pingil, nagu transis ning ütlesin emale, et ta ei pea minu pärast muretsema, saan hakkama, rabelen välja – ta võib rahus minna… Ja umbes sel hetkel ta Saaremaal siit ilmast lahkuski.”
Aristokraatlik Kaja tunnistab, et nii vahemerine majapidamine kui seda ääristav grillmajake ja tulease on mõistagi talle endale koduks kujundatud ning privaatsusest loobumine ja isikliku idülli laiendamine peredele-sõpruskondadele-armunutele-kollektiividele nõuab üsna suurt eneseületust. Ent naine näeb isamaja rakendamises selle hüvanguks, et maja ennast ise teeniks, oma missiooni.
“Oleme miskipärast Lõuna-Euroopa inimeste moodi jah,” nendib naine, kelle elukäik ja päritolu võiksid kokku moodustada sõnapaari Ladina-Saaremaa. “Mu isa nägi nooruses välja nagu Humphrey Bogart – praegu aga on nagu Aristoteles Onassis. Küllap erinevate maade meremehed saare naistega siinseid geene täiustamas käisid jah.
Olen tõesti Vahemere moodi päevarütmiga – armastan oma täiskasvanud lastele valmistada õhtueine kella kümneks – rohkete juurviljade, salati ja maitseainetega – ning seda valge veiniga õhulisemaks muuta. Otse loomulikult tahaksin olla kätel kantud, sooviksin küünlavalgel luuletusi ja musitseerimist kuulata koos mehega, keda armastan.
Jah, mu välimus ja aastad võimaldaksid praegu veel rahamehi hullutada ja kõik mured – nälg ja talvepuud näiteks… – hetkega lahendada. Paraku on Ladina-Saaremaa seadused sellised, et siinsed kangelannad kustuvad ilma tõelise armastuseta. Ja siis ei taha neid enam keegi. Nad ise kaasa arvatud.
Ei Saaremaalt ega Eestist mina kuhugi ei lähe – see oleks minu kui MINU surm. Tänu elukogemusele ei pea ma seda enam võõrsile uuesti proovima minema. Inimestele ei anta piiramatut arvu eksimise võimalusi.”