07. detsember 2010
Janika Leoste terveneb jänkuema missiooni täites
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa
Janika (39) ja Jaanus Leoste (35) algupäraste iganädalaste multifilmide sari Lastekas.ee esitati äsja Brüsselisse ühena kolmest Eesti Euroopa Parima Kuriteoennetuse Projektist 2010. Jänku-Jussi internetimultikasari sündis kuus aastat tagasi, kui Janika haigestus kolmandat last oodates emakakaelavähki ning oli korraga ülekaaluline, opereeritud ja hirmunud, töölt kõrvale jäänud ja masenduses kolme poja ema.
Selleks, et ellu jääda tegid mõlemad Leosted täieliku kannapöörde. Janika loobus raamatupidamistarkvarafirmast, Jaanusel oli küllalt juristi ametist.
Praegu on Leostete Jussi-pere kuue aasta tagusest totaalsest muutumisest saanud omalaadne missioon: igal kolmapäeval valmib perekonnal uus umbes viieminutiline emakeelne originaal-multikas, mis harib ja teavitab lapsi näiteks GMOde ja euro tuleku, liiklusohutuse ja tervisliku toitumise teemal
“Meil oli kuristiku äärel seistes kaks valikut. Valisime parema. Otsustasime elu kasuks,” kinnitab Janika. “Nüüd õpime oma õpetlikke vägivallatuid multikaid tehes ka ise elulisi tarkusi – kui oled äsja teinud multifilmi kilekottide õudusest, ostad ka ise riidest koti ega lähegi enam kilekotiga poodi. Pole sugugi nii, et käige minu sõnade, mitte tegude järele.
(Teine) elu internetis
Jussindus on midagi sama fenomenaalset, nagu Muumi-maailm või Harry Potteri saaga – oma tasandil, ajas ja keskkonnas. Uue hea ilma valinud Leosted mõtlesid välja inimeste moodi pere, kelle kaudu jutustada õpetlikke lühilugusid.
“Õigupoolest me ei mõelnudki seda päris välja. Panime ka natukene oma enda elu multika formaati. Loeme ise oma häältega teksti arvutisse – mina olen jänku ema, Jaanus on isa, meie vanim poeg on Mõmmi, keskmine poeg on Jänku-Juss ja noorim poeg on tema väikevend Jass. Teisi hääli teevad meie sõbrad ja nende lapsed. Seega on meie loomingusse kätketud nii pere kui kogukonna vägi.
Me ise aga käime tänu oma iganädalasele loometööle koos muuseumis ja meiereis ja õpime koos nii oma lastega kui kõigi nende peredega, kes on harjunud meie kodukat külastama,” on Janika Jussi-keskse elulaadiga rahul.
Täpselt nagu jänkuperel, nii on ka Leostetel kodu nii maal kui linnas. Maakoduks on tänu sügavale kriisile oma õige niši leidnud perel kadunud Robert Lepiksonilt ostetud Kündja talu Võrumaal. Linnakorter on ühtlasi nende büroo ning asub Tallinna vanalinnas Pereema peab läbirääkimisi, sõlmib lepinguid ja kirjutab multikatele dialoogi. Pereisa teeb arvutiga tehniliselt iganädalase Jussinduse valmis. Vanemad pojad käivad ümber nurga Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning noorim on vanematega kodus.
Kodus aga küpsetatakse leiba, tehakse kodust jäätist, beseed ja pirukaid. Nii linnase abiga kenaks pruuniks saadud leib, üleni koorest jäätis ning šokolaadikaunistustega beseed valmivad vaheldumisi tööga, mis on samas jällegi ühtlasi lõbu.
Paanika
“Teen päevad läbi just täpselt seda, mida tahangi teha – olen poegade päralt, valmistan tervislikku toitu, loon ja korraldan ning spordin ja liigun vaheldumisi,” on Janika sügavalt rahul. “Kuus aastat tagasi käis meil maailmalõpp ära. Minul kasvas koos kolmanda rasedusega emakakaela vähk. Arstid arvasid, et võib tekkida koguni vajadus rasedus katkestada, mida siiski ei juhtunud.
Riskijulguse hind oli aga närvipingest ja paanikast kogunenud ülekaal. Esimese operatsiooni järel olin ligi sajakilone lapsevankriga vähihaige. Tööta ja elumõtteta, ehkki mul oli kolm last…”
Janika ütleb, et tema eelmise elu amet oli justkui anekdoodist pärit: naine unistab sellest, et oskaks kirjutada tekste, mille peale kõik nutaksid ja karjuksid ja katkuksid juukseid – ja temast saab Microsofti veakirjete saatja… Noorproua Leoste oli raamatupidamistarkvara firma omanik, kes oma programmeerija hariduse pealt teadis suurepäraselt, et need programmid ka vigu sisaldasid ja kasutajatele pahatihti meelehärmi valmistasid.
“Sellise elu järel oli üsna ilmne, et “vähk” kõlas nagu surmaotsus. Ehkki selle ülilevinud vähiliigi läbipõdemise järel on järjest enam ellujääjaid. Ja selle tekkimises ei pruugi inimene sugugi ise süüdi olla – enamus inimesi kannab papilloomviirust, mille tüsistusena see vähiliik enamasti saabub,” räägib Janika. “Kõigil meil, kes me sellest katsumusest välja oleme tulnud, on erakordselt kohutav vaadata sellist telereklaami, nagu näiteks vaktsiinireklaam, kus emakakaelavähki surnud noort naist meigitakse ning öeldakse: “Elavana olid sa ilusam…”
Kündja
Päris alaliselt maale kolimine ja tsivilisatsioonist eemaldunud elulaadi viljelemine Janikale aga ei sobinud. Just säärasel aastaajal nagu praegu tekkis tal inimkauges ja üksildases Kündja talus depressioon ja paanikahäire.
“Ma ei suutnud kahjuks aastaringselt päevast päeva maal elada,” on Janika mõnevõrra nukker. “Võimalik, et loomapidamine mõjunuks teraapiliselt ja optimismi süstivalt – aga meil on Kündjas praegu naabriga kahasse vaid kass. Kui paar korda kuus tallu sõidame, siis tuleb kõuts kohale. Aitäh talle selle eest.
Ja eks me peame tänulikud olema ka võimaluse eest pidevalt aastaaegade vaheldumisel, Eestimaa arengul, uute talude sünnil ja vanade hääbumisel silma peal hoida.”
Janika ütleb, et kui oled oma närvikava tõttu sunnitud siiski linnas elama – ehkki töö võimaldaks ühiskonnast irduda ja loomingut IT-vahenditega rahva sekka puistata – siis otsustasid nad Jaanusega, et olgu siis juba päris kesklinn. Tänu sellele ei pruugi pere linnas resideerides autot kasutada. Nad on pidevalt reaalselt koos – ning pojad Karl ja Johann käivad koolist koju lõunale.
Pesamuna Leo on vanematega kodus. Ta käib kaks korda nädalas Gustav Adolfi eelkoolis ning kord nädalas käib väikesel härrasmehel koduõpetaja. Poiss ootab teda siis viigipükste, triiksärgi ja velvetpintsakuga. Nagu väike lord.
Aeg kulgeb teisiti
Janika loodud õhustikus ja keskkonnas valitsevad klaarid jooned, elegants ja puhtus. Nii tema kui abikaasa kannavad ka kodukontoris kingi ja viigipükse-triiksärke ning meenutavad oma stiili ja olekuga Tammsaare-ajastu Rudolfi ja Irma kaasaegseid.
“Mina ise triigin!” teatab proua Leoste rõõmsalt. “See on äärmiselt mõnus üldfüüsiliselt hoogne tegevus. Jooksen siin kodus käimislindil palju kilomeetreid päevas – mitte korraga, mitu korda päeva jupikaupa. See hoiab meeldivalt toonuses ja kontrollib kaalu. Ja triikimist ei harrasta ma traditsiooniliselt telekat vaadates. Meil polegi telekat. Vaatame väga valikuliselt saateid internetist.
Me elame, mõtleme ja tunneme ega vaja telekat. Ainus masin, mida peale jooksuraja väga vajan, on hiljuti soetatud statiiviga köögikombain. See oli küll täistabamus. Sellega saab perfektselt valmistada nii pärmitaigent kui beseesid. Kuna toidutegemine on mu igapäevane oluline pühendumine, on köögiriistad tähtsad – ja hetkeks katsetatud geelküüsi kannatasin köögikeskse elulaadi tõttu samuti vaid kaks nädalat välja. Oi kuidas segasid!
Mis puutub beseedesse, siis õpin praegu just neid südameteks vormimist ja šokolaadiga GAG peale kirjutamist. Pojad saavad nendega kenasti pakendatuna kooli jõululaadale minna.
Laske ennast aidata!
“Meie põhimõte on vägivallatus – samas surmast ja haigustest, inimlikest nõrkustest ja puudustest räägime ikka. Nii multikas kui sellega külgnevas raamatus,” kinnitab Janika. “Mul on tänavu olnud vägagi põhjust elu hapruse ja lühiduse üle mõelda. Kuue aasta möödudes tuletas kaduvik end taas meelde ja küsis: kas nüüd õppisid – kas nüüd hakkasid elama nii, et viimsel tunnil ei peaks kurvastama, kui palju jäi tegemata ja kui valedele tegemistele kulus üürike aeg.”
Janika läbis suvise kuumalaine südames uue ulatusliku lõikuse ja õpetliku haiglanädala. Ta kinnitab, et pole kunagi varem märganud, kui tohutult palju oleneb suhtumisest kui enne koju tulekut trenni kohta küsisin – millal, kui suure koormusega ja mida ma jälle tohin tegema hakata – küsis arst imestunult: “Mis trenn?”
Distantseerusin sellest maailmast ja mentaliteedist järsult ja lõplikult. Mina tean nüüd oma kogemustest, kui tihedalt on hing ja ihu seotud. Keha liigutamine, liikudes mediteerimine ja filosofeerimine paneb ka vaimu ja energiad liikuma.
Õppisin pärast suvist lõikust nautima toitu väikeste portsjonitena, hakkasin – pisut enne keeluaega, mis seal pattu salata – viiekiloste hantlitega võimlema. Lippan toanurgas lindi peal, pilk aknast Pikal tänaval. Ja ostsin endale autasuks rõõmustava kaalulanguse eest mõned uued riided. Mul on kogu elu kõige tervem, kergem ja kaunim tunne!”
Selle õhulise ja elujõulise tunde harjal koostas Janika Jussi-multika piparkoogimajakese meisterdamisest. Lootis vargsi ise sellest keerukast tööst kõrvale hiilida, ent kuidas sa sellest pääsed, kui multikagi oled teinud. Jänku-emme jaoks on ainumõeldav elamise viis nii, et mõtted, sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. Olles pidevalt oma laste silme all ei saa teisiti. Ja kasvatades oma missiooni kaudu üles uut põlvkonda hea uue ilma eestlasi on vastutus veelgi suurem.
“See missioon on ühtlasi põhjus veel ja veel ja veel elada – ma tahan ära näha uue põlvkonna, kes meie ja meie mõttekaaslaste püüdluste tulemusel üles kasvab,” naeratab Janika päikeseliselt. Selle põlvkonna lapsed on samuti huvitav ära näha…