(Pohhuimull on vana ajastu inimkujuline mull – vabandage mõnevõrra brutaalse sõna pärast, aga see on kõnealus(t)ega kooskõlas. Tuletasin selle sõna luuserite tüüpväljendist “pohhui mul!” – kes pidevalt nii ütleb ja suhtub, ei tunne õnne ei loomingust ega tööst, hommikust ega ööst, enesest ega teistest, ta pole tänulik kingituste ega teenete eest. Ongi mull. Pohhuimull.

Mida tähendas minu jaoks 21.12.2012 ?

Joonas Saks

See on kuupäev, mida iga otsija oli oodanud. Nii ka mina. Ma ootasin ja lootsin. Ootasin lootuses, et see kuupäev toob muutuse. Toob maailmamuutuse, mida me nii väga vajame aga kohati nii vähesed tunduvad sellest aru saavat. Me peame üles ärkama. Ärkama unenäost, mis järjest vähem on naljakas, koomiline ja närve kõditav. Hea maitse piirid on ammu ületatud ja vaatajal on juba väga väga egamugav ning teda valdavad tunded ei ole varsti talutavad.

Kõige hullem on see, et väga suur osa meist mõistab seda, aga ei ole võimelised midagi muutma, ärkama, tooma oma mõistmise ellu ja muutma midagi. Ja selleks tunduski, et vaja on üht suurt tõuget, tõuget, mis lööks kõik liikvele. Tõuget, mis oleks nii hirmutav, et surnud ka hüppaks hauast püsti ja paneks eitea kuhu suunas jooksu, rääkimata elavatest. Tõuget, mis tõestaks kõigile, kes on poolärkvel ja unes, et see, mida meie peame reaalseks on meie enda loodud reaalsus ja üsna kaugel maailma tegelikust olemusest.

Aga eriti oli seda tõuget vaja neile, kes enam ei maga. Nemad ootasid midagi muud – tõestust sellele, mida nad juba teavad ja on kogenud. Tõestust, et see kõik oli tõsi. Naljakas, kui ma nüüd tagasi mõtlen elule ja nendele kordadele, kui komistasin tõe otsa, siis kui tõde hüppas mulle vastu vahtimist ja minul oli võimalus kas seda mõista, mõtestatada ja võtta vastu oma ellu või siis see tõde endast eemale. Aga ei mingit mitmekordset tõestust, ei mingit maavärinat, pimedust, hääletust, et minu teadvus selle tõe ilmnemise kohta tõestuse saaks. Ma kas võtsin selle vastu ja elasin selle kohaselt või mitte. Ja vastavalt sellele lõin ise oma ellu õnne või õnnetust.

Nii hea on seda täna mõista ja teha oma tuleviku valikud lähtuvalt sellest mõistmisest. Kui tõde hüppab näkku, siis ei ole mõtet selle peale maha istuda ja pikemalt juurelda, mis see nüüd oli, ei tea, kuidas ma seda rakendama peaksin, kellega koos, millal jne. See tõde on siin, ma kas võtan ta üles ja elan temaga või valin seda mitte teha.

21.12.2012 oli hetk, mida ootasid paljud meist, kellele tõde varasemalt näkku hüppas, aga kes ei osanud, ei julgenud, ei tahtnud sellega kohe midagi peale hakata. Me ootasime, me ootasime, et tuleks keegi teine ja teeks nii, et kõik maailmas saaks sellest tõest aru ja maailm muutuks, muutuks selle tõe sarnaseks. Jah, imed on olemas, jah jumal on olemas. Ja mis kõige hullem, tõde on see, et meie olemegi jumal ja imed on meie tegude viljad. Unistades muutusest, mis ei jääks kellegile märkamata, unustasime, et meis ju elab see jumal, kelle etteastest me unistasime.

Valgustumine ei tähenda seda, et meie ellu saabub tõotatud maa, vaid me ise muutume selleks maaks. See on jumalik meele seisund, kus me lubame kõigel juhtuda enda sees ja enda ümber ning ei samasta ennast sellega, püsime oma keskmes.

Aga see ei ole vaid unistav ja hõljuv meele seisund, vaid see on seisund, kus toimub loomine. Kus jumalikkus voolab miest välja meid ümbritsevasse keskkonda, läbi meie olemuse, mis väljenub läbi meie tegevuse.

Meie olemegi see muutus, mida me oleme oodanud. See unistus on siin, me oleme tõega vastu nägemist saanud. Looming toimub läbi meie, kui me soovime näha seda muutust, millest unistame, siis on aeg luua. Me oleme selleks enam kui valmis. Meid on palju, uskumatult palju ja tuleb iga päevaga juurde. Me oleme uskumatult võimsad, andekad, ilusad, jumalikud. Meid ei ole vaja juhtida, me ei vaja enam juhatust, sest jumalikkus on saanud osaks meist. Ta on meie sees. Me ei pea ootama märke, mis osutaksid meile kuhu suunas ja millal me liikuma peaks. Me oleme jumalad, me loome, me loome ise need märgid ja need suunad. Me teame väga hästi, millal me ületame piire ja millal me oleme neist veel kaugel. See ongi jumalikkus.

Sel ajal kui me istusime ja ootasime välist muutust, muutus hoopis meie sisemus, kardinaalselt.

21.12.2012 on aeg, mis tähistab muutust meis. Muutust, kus me liigume ühest faasist teise, kus unest saab tegelikkus, unistajast looja. Nüüd aeg, kus me laseme sellel, mis on meie sees, voolata meist välja ja luua see maailm, kus me soovime elada.

AGA me ei saa seda teha osaliselt. Me kas teeme seda või ei tee…

Me kas anname endast 100% või unistame edasi. Aga unistamine meisse enam rahu ei too. Miks? Aga miks me juba mõnda aega surume ennast alla ja ootame. Me võitleme endale vastu.

Tegelikult kaa ja mind hämmastab see, et me kohati ei pane seda üldse tähele. Õigemini me paneme tähele aga teeme näo, et ei pane. Täpselt sama mida teevad need kes magavad – Nad keedluvad võtmast vastust. Nad on palju rohkem pimeusklikud kui keegi teine.

Nad osutavad saatusele. Nad ei usu jumalat aga usuvad saatusse ja oma väiksusse. Mida mina ikka teha saan?

Sama on meiega, teine tasand ainult. Maailm on fraktaalne. Kui me tahame, et nemad ärkaks, peame ise ja ärkama sealt kuhu oleme vedelema jäänud.

Me otsime ettekäändeid, miks mitte midagi teha. Miks pole õige aeg või miks õige aeg tuleb kunagi hiljem. Räägime, et meil ei ole vahendeid, samas kui kõik on olemas. Suu on peas, süda omal kohal, käed küljes, jalad kaa, aga kere nende vahel on laisk.

Me teame, mida me peame tegema, aga me ei tee. Põgeneme oluliste tegevuste taha, väga oluliste. Need on tegevused, mis loovad ühendust jumalikuga, või vähemalt seda me endale korrutame. Ja seda korrutades unustame, et see ühendus on juba ammuilma loodud.

Me käime koos ja tähtsa näoga koosloome. Koosloomisest on saanud kooshängimine.

Teismelistel on kõnekäänd kaubamajades jõlkumise kohta – kui raha on, siis chillime, kui raha ei ole, siis hängime.

Enamasti me teeme süüa või miskit muud koos, mis on vajalik, et meie keha elu püsiks. Me laulame ja mängime pilli ka vahel… Omavahel, mitte mujal. Ja see on ilus, mis me teeme. Aga nüüd, mismoodi see loob keskkonda, kus me elada soovime?

Mismoodi aitab meie vegeteerimine muuta keskkonda. Olgem ausad, me vegeteerime. Magame, vedeleme, mõmiseme, sügame. Elame väljaspool looduse rütme, samas ausa näoga teistele räägime, kuidas luua tasakaal, elades koos loodusega. Me teame ju, et päeva ilusaim aeg on varahommik – täna on see aeg, mil me magama lähme. Me ei ärka päikesega, ei tervita päikest. Teeme päikesetervitust õhtul hoopis, kui üldse teeme. Me ei ela oma elu kaugeltki täies potentsiaalis….

Meie kes me teame, kuidas seda teha. Me teame, ent me ei tee. Me oleme jumalad, tahame endis näha jumalaid, ja näeme ka. Aga keeldume vastust võtmast, keeldume elamast oma jumaliku potentsiaali kohaselt. Palun, ainult täna veel, laske mul magada. Ma olen nii väsinud, ainult täna, homme kõik muutub…. Elus on üks päev, mis mitte kunagi ei saabu – see on homme.

Elu kõik probleemid tekivad sellest, et me soovime midagi ja siis kui see ilmneb, veedame me ülejäänud aja sõgedalt tingides oma soovi hinna üle.

Elus peab toimuma vahetus – sa soovid midagi uut, siis vabasta midagi vana, mille koha saaks see uus võtta.

Meie vanemad õpetasid meile ideaalselt selgeks ühe asja – kuidas rääkida üht ja teha teist.

Küll jumal teeb, mõtleb ärkvel olija, jumal on ju selgelt olemas. Küll saatus juhib mõtleb magaja, mina ju ei tee mitte midagi, ei saagi teha.

Mõtle, kui Sina oleks jumal, siis mismoodi ärataks Sa inimkonna, iseenda? Ja arvesta, et sa juba tead – hirmuga külvab vaid hirmu….

Armastus, kaastunne, austus, hoolivus. Mis on muutus, mis on Sinus toimunud? 🙂 Läbi mille? Kas see oli hirm? :)))

Jah, sa tundsid hirmu kui armastus voolas Sinusse, aga see ei olnud hirmus hirm. See oli hirm selle hirmu lahti laskmise ees.

Nüüd on Sul see kogemus, kuidas see töötab. Sina oled Jumal ja Sinu ümber on jumalad, ärata nad. Tõuse ja loo, kõik on selleks valmis ja Sina tead, kuidas seda teha – täpselt nii nagu juhtus see Sinuga, läbi armastuse, kaastunde ja hoolivuse. Ainult sina, kelles see on, saab seda teha läbi armastuse, nii nagu jumalal kombeks.

Looming on tegevus, meditatiivne tegevus. Looming on lõdvestumine tegevusse, lubamine juhtuda millelegi erakordselt läbi enda, läbi oma jumalikkuse.

Sina oled jumal, sina lood.

Nüüd tuleb lülida ennast ringi – unistamiselt oma unistuse elamisele. Ja ära unusta, käima ( looma ) hakkamine algab õppimisest. Algul väiksed sammud, siis järjest suuremad ja üsna pea me jookseme. Kukkumine käib asja juurde, lihtsalt tõuse, toetu oma jumalikkusele endas, nuta kui vaja, naera kui soovid, ja liigu edasi! Sa oled jumalik, sa oled hoitud, usalda ennast, usalda jumalat endas.