05. veebruar 2013
2.-4.veebruar
Samavõrd, kui läksin laupäeval – suu kõrvuni, hõlmad õieli, igasuguse hirmuta Hagali Ralfiga Setumaa alla energiarännakule, läksin tänasele päevale vastu ebakindlama, pidetu ja lausa õnnetumanagi kui ei-mäletagi-millal-viimati – kusjuures oma enda kodus 😀 Ja erakordselt õiged ja ilusad päevad saivad tegelikult need kõik. Nii maa all kui peal, nii tallis kui koopas, nii Soone laudas kui Obinitsas.
Ütlesin ühele naisele, kellest lugu tegin – võta oma hirm, vaata talle silma – ja teda ei ole enam. Hirmu. Kusjuures – nagu sageli – ütleb keegi neid asju otsekui meie läbi, meid kanalina kasutades – saame neist ka ise teada siis, kui välja ütleme-kirjutame. Eks siis pärast proovime ise ka oma soovituse järgi käia. Õnnestub. Imeliselt!
Laupäevahommikul pakkisime Indiga kumbki oma asjad – tema Tartumaale, mina Piusasse ja Sännasse sõiduks – Indi kaks seljakotti sai siiski üheks integreeritud. Nore keskuse juures ühines meiega Ralfi Reet – nooruslik-särav raamatupidajanna. Põikasime Margoti juurest läbi – ma ikka oma paperdega – ja Reet nentis, et see on midagi enamat kui Animal Planet 😀 Oli küll – seitse kitsetalle ja viis bernhardiinikutsikat. Palju õnne, Sebastian ja Aigi!
Minni panime Tihasesse, ise kaapisime läbi Võru Setumaale – kusjuures Ralf helistas, et nad jõudsid oluliselt varem ja on juba Tartust läinud. Vaadates rohkem kella kui bensiininäidukit lendasime mööda maanteeklaasi vihinal Obinitsa – ja Lasva-Pikakannu liinil sai selgeks, et selle kütusega ma Piusast õhtul tagasi-edasi-tagasi läbi Võru Sänna küll ei jõua. Setu kultuurimajas oli rahvast. Evar ja kamp karvaseid ja heatahtlikke mehi – pärast sooja kallistust helistas Evar Lindale, sularaha järele saatis mind poodi – kuhu müüja kutsus raha väljavõtuks juhataja – ja Linda oli pealaeni vaimustunud, et tema juurde sattus Murutar, kelle laste isa suguvõsa on sealtsamast Meremäelt Uusvadast ja… olgu selle Murutari staatusega, kuidas on – viimne kui Murutarilaps on minu sünnitatud.
Kui me juba sealkandis olime, oli kahju, et Piia Raamatu ega Aave Kullangu juurde polnud vähimatki aega jõuda. Piusasse maandusime, kui teised olid parklast koobastesse sukeldunud. Mitte neisse, mida turistid teavad. Teisel pool teed metsas on veel üks koobastik. Salajane. Mõõtmatu. Käsitsi kaevatud, et klaasi jaoks liiva saada. Meile järele saadetud Ivo – tutvusime temaga Katariina kirikus Kailashi šamantral – kannul kappasime läbi metsa üles mäkke ja mööda jäätunud sissepääsuseina koopasse – paarkümmend Ralfi fänni mediteeris erinevates grottides, küünlad, niiske peene liiva lõhn, nahkhiired laes… Ja mina vupsasin paratamatult sealt üsna kohe jälle välja. Kuni teistel oli õhtune meditatsioon ja lugude vestmine, vajutasin mina kultuurimõisa.
Sänna hilinesin kümmekond minutit – Kadil ja Hendrikul oli vahepeal üleval magamistoas poeg Raffael sündinud, kirjandusõhtu korraldaja Kristi tunnistas, et tunneb tohutut aukartust – ja kujuneski jumalik õhtu. Sõna otseses mõttes. Energia ja laused, mõtted ja tunded voolasid ja põimusid nii, et tahaksin õigupoolest üle kuulata, kuidas see kohaliku ajakirjaniku salvestuses olema sai ja jäi.
Arvatud üheksa asemel jõudsin tagasi maa alla peaaegu südaööl. Vuhkisin mõnuga mööda öist metsa – hirm? Null. Mets on sõber. Ralf – ikkagi väemees – oli täpselt õige ajastusega koopalävel punase küünlaga vastas. Natuke piinlik oli teda ootama ja muretsema panna. Ühismeditatsioonist ma puudust ei tundnud. Ma tean, kes ta on. Ja Sännas-toimunu oli minu ühismeditatsioon ja taevalik sünergia.
Valisin omale uru koobastiku vasakus tiivas, teistest võimalikult kaugel, tegin mati lahti, pugesin magamiskotti ja imbusin tasakesi pessa, pea kohal mitu nahkhiirt, neist üks päris suur ja miskipärast sillerdav. Kui teda vabandades pildistasin, ajas ta oma väikesed vihased hambad irevile. Ja siis jäime mõlemad tuttu.
Nahkhiire all aegajalt külge keerates, lõpmatult unesid nähes kogesin perioodilisi külmalaineid. Mitte külma, vaid vappekülma. Vahtisin siis seni loomakest – kes sirutas ujedas küünlavalguses jalgu ja kehitas ennast – ja sain koos temaga sooja. Ma ei tea, kuidas – aga nahkmehike tegi mulle sooja!
Üldse polnud vaikne – magajate hääled peegeldusid grottidel. Hommikul võrdles Ralf seda rahvarohkust Järve selveri või Balti jaamaga – jah, ka mina eelistanuks seal päris üksi olla. Aga koobastik tuli oma lugudega ligi ikka. Enne magamiskotist välja ronimist nägin noort kaltsudes neiut, keda keegi sõdur mõni koobas eemal vägistas – ja pärast orgasmi tal kõri läbi lõikas. Tore… seejärel täristas keegi lüheldane palja ülakehaga heledatverd väga karvase rinnaga mees sõrmi vastu lauajuppi – tundus olevat vang, sünnitööline – ning kasvas kuidagi iga hetkega suuremaks.
Tänu sellele, et ma õhtusel meditatsioonil ei osalenud jäi mulle oma suhe koopaga – ja samas osadus ühisväljaga – hommikumeditatsiooni ajal suures katedraalis nende öömuljeid kuulates tajusin ja nägin, mis oli kõigi nende sõnade taga. Mitmed olid matid unes külje alt ära lükanud ja otse liival maganud. Mõnel olid välja löönud kummalised haigused – silm kinni paistetanud, kael kõver… Põnevpõnevpõnev.
Kolmetunniste intervallidega külmavärinad, tõttvaatamine nahkhiirega, sosinal siplemine, unenäoline – ent samas ilmsi – sunnitööline-supermän – piisav pakett, et 700kilomeetine ränne sooritada. Pean üles tunnistama ka hommikuse patu – ma ei jõudnud õhtuse Sänna teega koopast välja, vaid kõige tagumisse nurka… Vabandust, pisike piss ei peaks mäekuningat solvama, eks? Muidugi ei solva.
Meditatsiooni ajal katedraalis ei saanud ma aru, miks Ralf selle koha valis – koobastiku ebameeldivaim koht – palju surma ja valu seintes. Ma ei suutnud meditatsi keskenduda – adusin küll, mis toimub. Kuidas inimesed oma sissehingamist õnnistavad ja välja hingates läbi kogu keha väestatud armastusenergia üle kogu Maa saadavad. Mu enese lihalikud kannikad – kükitasin liival nagu neegrilaps – ja varbad, mis olid kogu öö Meister Nahkhiirega tangot tantsinud – ei kannatanud paigalolekut välja.
Kus järgmistest tseremooniatest mõni toimub? Soonel muidugi. See otsus tuli juba Sännas, mitte koopas 😀
Kui pühapäevahommikul parklasse jooksin, helises telefon – Minni nutt ja kõhuvalu, kurvameelne Brigita Mitsuga metsas… Läks üle. Kõik halb lähebki mööda.
Üks daam Ralfi jüngrite seast sai viidud Võru-lähistele vanemate juurde, pärast pikka sõitu tulime Ralfi-Reedaga meile – tegime ringkäigu, jõime ühe kuuma kange kohvi, andsin talle lugemiseks olulisi raamatuid.
Kodu vaheldus tänulik liigutus ja vihakihvatus, et tasakaal oleks – pühapäeva jooksul oli kõik ilusti korda tehtud, ahjud küdemas – see-eest tahab miskilmoel ummikusse suubunud noormees oma ühe disko jaoks mikserpulti osta, selleks laenu võtta – ja ometi installis vastava programmi arvutisse – arvutit jätab nüüd sedasi diivani käetoele, et kassid selle ometi maha ajaksid. Kes pidi investeerima autojuhilubadesse ja autosse? Kes maksab kõik sõidud arstide juurde, ravimid, tervisetõendid – kusjuures tööle on olnud samal ajal vaja tuua Kalbu mehi, asendustalunikke… Ei saa tema emaga ka nõu pidada – see nutab kassi pärast, kes tuleb mehe allergia pärast ära anda. Aga vastutustunne, õiglus ja edenemine peab väga tõsiselt jutuks tulema. Seda tunnen eriti selgelt praegu, mil kodu on puhas, helge ja igasuguste ihuliste-hingeliste tõbedeta. Oo õndsust!
Hommikul, suubudes esimesse päeva Remoga, olin pidetu ja ähmis. Sõidust ja elamustest sassis. Rutiiniga harjunud – need ämbrid Aarele, need mulle – see hark mulle, too talle – ja korraga… Oli kõik ikkagi hästi. Uudishimulik ja heatujuline – samas vaikne ja delikaatne – Remo õppis kiiresti. Tegi hobuste koplilindid korda, pani remondist tagasi toodud tiksuja üles, vedas suurema osa Olevi lõhutud puid varju alla ja talitas koos minuga loomad. Vaatasime üle, mida on vaja teha lauda veevärgiga, aita ladustatud materjalidega, ehitus- ja küttematerjalidega. Kusjuures pea kohal ei hõljunud pidev valesti-ei saa-läheb katki – kõike saab, kõik on võimalik, löökdrell on Remol kodus olemas ja üldse. Kuna Käru noor pereisa käitus Tissuga südamlikult ja rahulikult, oli ka madam vastutulelik – ei mingit võõrastust ega protesti. Mina lüpsin piima jooksma, Remo jätkas, kuni õhtused liitrid olid käes. Puhtus, vaikus, rahu. Aitäh.
Haua Miku tuleb homme, näitab ette, millised puud kus laasida, et ta nad õuele saaks tuua – grillmaja ja põrandalaudade jaoks. Homme lõpetab asendustalunik ilmselt olemasolevate puude vedamise. Järgneb materjalide korrastamine – öösel peale tulevat tuisku küll vaja ei olnud, aga pole hullu. Mis ka poleks – värske vägi igal juhul. Hirmule näkku vaadatud – polegi teist 😀
Mida ma kartsin? Et lehm sööb võõra mehe ära? Miks ta pidanuks, kui teda kenasti koheldakse. Et. Ja et. Kõik oli võrreldamatult paremini kui kujutledagi võis.
Mina koristasin päev otsa. Tahtsin kogu kodule ruum- ja majahaaval pai teha. Et trots ja ummik välja rookida. Õnnestus. Sajaga. Tund aega töötoas. Tund talli peal. Tund saunas. Kolm tundi majas. Ja ongi pesud puhtad, toad soojad, prügikonteiner täis – tuhad-pakendid-värgid – glinglingrrrrrauhhhh!
Õhtul vastasin nii mailis kui fbs kõigile kirjadele kohe, mis laekunud, riputasin kohe kodukale, küsitud dokud-arved koostasin kohe – võrreldes selle variandiga, et enne loetakse kõik läbi ja siis nokitsetakse, võttis see täpselt poole vähem aega.
Sänna-kohtumise järel – see naine rääkis minuga pärast tseremooniaks kujunenud vestlust pikalt iseendast ka – tuli nüüd kiri, kus sisalduvatele küsimustele siuhviuh kohe ära vastasin:
Tere, ei tea tegelikult, kas see on kõige õigem (selles mõttes, et isiklik) meiliaadress Kati Saara Vatmanni poole pöördumiseks, aga selle suutsin tuvastada.
Heihopsti!
On küll.
Olen Ulve Määrits Põlvamaa ajalehest Koit, kohtusime eelmisel laupäeval Sännas.
Olen muudkui mõelnud kõige selle peale, mis rääkisite, et kui palju Te teha ja läbi kogeda olete jõudnud ja suutnud, juba neljakümneviieselt, – võiks öelda et mitme elu jagu. Siriuselt või mitte, aga Teis peab olema ikkagi tunduvalt vähem hirme (mis panevad enamiku inimesi põdema oma ütlemiste-tegude pärast, võttes mõttetult aega ja energiat) ja vastumeelsust (mis enamasti avaldub laiskusena) kui paljudes teistes. Ja sellega seoses tekkis mul huvi, et kui toimetasite Luule Viilma raamatuid, kui palju siis ise selle andastemistarkuse omaks suutsite võtta ja rakendasite, ja kas tegelete andestamise või mõne muu vaimse praktikaga praegugi?
Minu vaimne praktika ja Meistrid on loomad. Tule vaata, kuidas nad oma väikest emmet hästi käituma õpetavad.
Ja veel tekkis küsimusi – ärge vastake, kui pole aega, eks mul ole ju loo materjali küll ja küll, aga lihtsalt juhuks, kui oluliseks peate, veel paar tükki:
Kui palju hoolite/ jõuate üldse jälgida, mis meedia Teist kirjutab?
Ei jälgi. See tapaks.
Kui palju on aega ise lugeda, mida eelistate lugeda? Mida arvate “Puhastusest”?
Film „Puhastus“ on erakordselt võimas – võimsamgi kui Sofi raamat. Ma ise loen „raha eest“ – tutvustamiseks-analüüsimiseks ja nende inimestega tutvumiseks, kellest kirjutan. Aga palju. Äsja InBoili „Ärakäija saagat“, Tiina Laanemi novelle, Rosina-Väljataga teoseid. Igal vabal hetkel loen – kui uni peale kipub, loen tütrele valjusti ette. Järelikult valin lugedes, mida kõlbab ka väikesele Meistrile lugeda.
Kas kirjutate sama soravalt kui räägitegi?
Jah.
Tundub lihtsalt, et sellise mahu lugude ja artiklite juures ei jää lugude korrigeerimiseks ja stiliseerimiseks enam aegagi.
Ma mõtlen – ja kõnelen loomadega – sama stiilselt kui kuulajatele räägin – ma mõtlen ja tunnengi nii. Kui oled läbinisti aus ja ehtne, pole vaja aega ja energiat asjatutele näitemängudele kulutada.
Mitu lehekülge (või tundi) keskelt läbi päevas
kirjutate?
(kusagilt on meelde jäänud näiteks, et vene kaasaegne menukirjanik(vähemalt mõni aasta tagasi) Darja Dontsova kohustas end iga päev kirjutama 25 lehekülge)
Varahommikul kaks kuni neli. Päeva jooksul neli kuni kuus ja õhtul ka kolm kuni viis. Selle kirjutamise sees on ka kirjade ja dokumentide, arvete ja kommentaaride kirjutamine. Üsna palju pühendun FB sõpradega vestlemisele-kirjutamisele. See on oluline.
Ja kust tuli nimi Saara?
Karismaatilise kiriku rabi Benjamin pani.
Vatmann oli vist neiupõlvenimi?
Minu isa Harri Vasar oli enne eestindamist Vatmann. Nii et mu isa nimi jah.
Tervitades Ulve
Kallikalli
Katja
Lobisesin siitküla kulla Reeda, Pilvi, EHSi, Broneki, Henri ja Tiina Varataluga – väga eriliselt sensitiivne astroloog:
- Today
08:13
Hommikust Kati ja tere sõbraks!
Lugesin seda ülemise sodiaagi teksti – ja see on ilmselt Avesta koolkonna juurtega asi.
Mina selle süsteemiga ei ole kokku puutunud.
Küll aga on ära tuntav millest jutt käib – see on ühtsusteadvuse tasanditest mida minu enda jaoks kirjeldab Pluuto tagune tasand mis avanes alates 2003.
Minu märgid on olnud Sedna ja Eris ja sealt edasi avastatud asjad.
See oli see keel mida minu vaim minuga neil ühenduse tekkimise hetkedel kõneles – meil kõigil on oma sümbolid ja oma märgid – oma Salakeel Vaimuga ja ta on vastutulelik – ta annab igaühele märku talle arusaadavas keeles.
See on igaühe sügavalt syrr dialoog ja kriisihetkedel on Jumala armastus ere. Tõelised äratundmised ju kasutavad neid vaimumärke just selle inimese igapäevaelus.
Sest eks meie igaühe individuaalne kosmiline kood annab meile ju ka oma “keele” – just eriti oma keele vaimuga ja seda ta siis ka kasutab
Ses mõttes mina olen nö. “sündinud” tuumafüüsika instituudis ja ei kuulu seetõttu ühegi sedalaadi koolkonna alla.
Ühtsusteadvuse tasandid on minu tajudes olnud ka alati pigem uued sügavused kui kõrgused, sest ma olen selline sisemaailma inimene.
See ongi nii, et inimlikus duaalsuse kogemuses on see mis kinnisilmi tunnetuses on endale kõige lähem, sügavam, omasem on avatud silmadega kõige kõrgem ja kaugem (nii ka jumal) aga see on ükssama sünkroonsus – kõrgem on nö. olemuse peenemad lainepikkused mis mahutavad avaramat ja enam tervikut hõlmavat reaalsust kuni selle ühtevoolamiseni välja – tervikuteadvustamisse.
Kõige kõrgem jääb ses mõttes alati igaühe enda kätte sest ta ei ole väljendatav ei kirjutades ega häälitsedes – siis tema lainepikkus juba madaldub ja see mahutab oluliselt vähem…seega pole allikas meilt mitte mingi manipulatsiooni läbi tegelikult ära võetav
Kui seda teadvustada, siis kaob ka hirm välise ees ja ongi ühtsus endas leitud….siis ilmutab ennast armastus maailma vastu
Kõik ebakõlad ja asjad tekivad väljendamise käigus ja kõige suuremad hirmud on seotud nende ebakõlaliste väljenduste tagasi võtmisega.
Sest ei usu ju et südames, vaikuses on ruumi laialt nagu Elüüsiumi väljadel ja et milline iganes torm sinna ka sisse ei tormaks – kohale jõudes ta raugeb.
Et see kõik on nagu suum – liigutades ta muudab suurust – ja päris lähedale tuues kaob…teadvuse illusioon.
Süda on inimteadvuse Valukoda – tema ei karda mingit valu – valu kardab teadvus kui ta on veel lahutatud – selles valukojas sulatatakse ühte eriti kõvasid tükke ja seetõttu teda ka põrguks kutsutakse neil puhkudel
Ja loomulikult saab selline asi sündida ainult olles ise oma elu ja maailma keskmes.
Siit need segadused tulevadki, et inimene on teadvuse rännaku alguses ju ka keskmes aga tema maailmataju on piiratud ja nii tekibki enesekeskne ego kes näeb ümbritsevat endast lahus olevana – nii maailma lõhestub – just teadvuses – olemuses mitte iialgi.
Siis õpetatakse – ära ole egoist – see on nagu vana lind meelitaks oma poega munast välja ja häälitseks seal – kord kiites kord laites
Ega muud moodi ego ei avardukski – ta peab õppima ümbritsevaga arvestama, seda endasse liitma – nii saab kasvada – kiitust nosib hea meelega, laitus ei maitse üldse ja astroloogias peegeldavad seda protsessi nn. maalähedased planeedid mis on ka taevas inimsilmale nähtavad.
Nad peegeldavad kogemuste loomist – Saturni tagused ehk silmale nähtamatud taevakehad ehk need kõrgemad märgid peegeldavad teadvustamist – tööd teadvusega juba olemasoleva taas ühteliitmisel.
Need kõrgema missiooniga inimesed ongi seetõttu pigem liitjad kui lahutajad – pigem teadvustajad kui loojad maises ja silmnähtavas mõttes.
Maises mõttes nad on sageli sellised kellega kogu aeg “juhtub” ja kes nö. “kukuvad sageli läbi” sest iga kord kui nad endas mõne duaalsuse ühte seovad nad jälle justkui “lastakse lahti” )))
See asjaolu teebki nende elu justkui raskemaks, sest aines ehk Sitt kukub ise pähe ja siis haara aga õige kühvel…
Probleem tekib ego avardumisel aga sellest, et niimoodi ümbritsevat omaks võttes (no alguses ikka head omaks võttes ja halba tõrjudes) kasvab esialgu just duaalsus – must läheb mustemaks ja valge valgemaks ja see viib mingi aja möödudes piirolukorda – nagu noaterale tõesti ja sealt sünnib uut laadi enesekesksus – enda täieliku omaksvõtmise tüüpi enesekesksus.
Siis avanebki kõrgem plaan ja inimene hakkab liitma endas kõike seda mida ta kohtab.
See annab ta elule jah hoopis teise hääle – see on enda kui keskme teadvustamine ja seega täielik vabadus ja vastutus üheskoos iseenda elu eest – see “iseenda” aga ongi siis justnagu maailm – ennast teadvusena teadvustava inimese jaoks ei jookse enam sellist eraldavat piiri enda ja teiste vahel – see kõik kuhu silm ulatub on tema maailm aga ta “parandab” seda nagu ennast peegli ees seistes parandatakse – endas – nagu inspireerivat läbi töötades, mida iganes ta ka ei kohta – see on nagu homöopaatiline terake suure maailma kehas – teeb justkui mitte midagi, kahandab “toimeaine” imepisikeseks aga tervendab kõikehõlmava printsiibi tasemel
See on ka tõelise ürgsuse leidmine endas – algse inimese, ihualasti ja kandmas endas teadvustatult kogu kosmose olemust.
Kõrgemate olemuse tasanditega ühenduse saanud teadvus saab aru, et see ruum milles me toimime on piiritu ja seda ei saa “korda teha” – ta avastab, et selles valitsebki kord – just kõrgematel tasanditel mida pole silmaga näha ja ennast selle järgi häälestades hakkavad sellest kõrgemast korrast pärinevad nähtamatud niidid juhtima ka tema elu läbi silmnähtava kaose.
Õigel ajal õiges kohas.
Inimene isikuna jääb alati pisikeseks ja ei jõua ära parandada kõiki ümbritsevate inimeste silmnähtavaid haavu – ei tohigi sest nende haavade taga liidab üks teine individuaalne teadvus parajasti oma maailma ühte…selle sama tõttu ongi kõrgemate märkide järgi toimimist võimatu seletada ja ette kirjutada – see lähtub täielikult sisemisest loodist.
Sest eks ürg ole ju ühenduskoht maa, kosmose, inimkeha, inimhinge vahel – nad kõik on olemuses ühtsed – ürgsed ja ühel hetkel on nad seda ka inimteadvuses.
Et siis see kõrgem märk on sisuliselt see olukord, milles inimteadvus on saanud ühenduse oma kõrgema olemuse lainepikkustega ja häälestub nende järgi ja ju see kiri Sulle mille said sellelt päris võimsa vägede valitseja emalt oli märk Sulle – tema märkas seda Sinus ja ju on Sul endal ka aeg seda endas märgata
Kõige paremat,
Tiina
Homme kirjutan Ralfi teksti. Sõnnikumajandusega tegeleb Remo. Lüpsan ilmselt ise – mulle meeldib. Ja ehkki püüdsin täna Rajakese Tissuga sarnase kördi peale suunata – piim ratsioonist välja jätta ja sõrme enam suhu mitte pista – olin ma ise selle järsu võõrutamise peale veel õnnetum kui Raissa. Homme saab ikkagi emmööö tagasi – suur olla on aega küll. Ma olen temaga-hetkedel nii õnnelik. Ja sitsivale seale musi andes ka. Ja üldse. Kõigel on lahendus. Elu on ilus. Ja ma ei lase seda mitte kunagi mürgitada oma abstraktsetel hirmudel, millel pole põhjust – ma pole ei talutööde ega lehma käes vangis – alati on abilisi, ma armastan neid – ja üldse on mõistlik kuulata, mida ma teistele õpetan. Mul on õigus! 😀 😀 😀
Niisiis – iga hirmu puhul võtkem ta peo peale, vaadakem talle otsa – ja ta lakkab olemast. Kali-Kali, burn it down – everything that doesn’t serve us – burn it down!