Lumekuninganna näitab sulades, mis on asjade sees

Kati Saara Vatmann

Pärnu on päästetud. Äsja ekraanidele jõudnud uusim versioon „Lumekuningannast“ animeerib ka vana hea 2D-na, seega näevad Pärnu lapsed seda ka enne, kui Pärnu keskusse uus kino ehitatakse, millest juba viis aastat tagasi siinsamas räägitud sai. Ja mitte ainult lapsed – mullegi meeldivad võimsad täispikad multikad rohkem kui keskpärased näitlejamängud. Eriti koos kinnominekuga. Kinos ei vea manki maind – meie keskendumisvõimet hajutav, sebima sundiv ahvimeel – ega hirm karmide või liigutavate hetkede ees kööki teed keetma ega kasse toitma. Kinos oled Asjas väga sees.

Uusim „Lumekuninganna“ näitab heade eesti näitlejate dubleerituna, mis on asjade sees. Väga sees. Esiteks näitab ta, kuidas peeglimeistri tütar Gerda nii vapraks ja isetuks kasvas. Orbudekodus, nagu Jane Eyre. Helgelt ja loovalt vapraks, nii et tema sõbrad tahavad olla isegi kuivale jäänud ja lõhki külmunud saatustega piraadid, poolekssaetud kuningriigid. Autorid näitavad, kuidas on elada, kui röövida pole midagi peale vapra külalise nime ja tulel pole riisuda midagi enamat kui inimlik rumalus ja piiratus juba võtnud on. Kusjuures need õnnetud ja paadunud annavad kartmatule orvule vastutasuks sõpruse ja austuse eest kõik, mis neil vähegi anda.

Armastus muudab käpardist trolli karuks – Armastus eriti suure algustähega aitab andestada. Suured hinged teavad, et kõik muutub, kedagi pole põhjust kohelda sellena, kes ta enne oli. Väga pime ja vene oleks takerduda eilsetesse eelarvamustesse – olid aastate eest nii- ja naasugune, järelikult… Järelikult oled nüüd samavõrd uuenenud kui hindajagi. Kellegagi pole seda õnne – või õnnetust, et sünnib ja kõnnib. Kõigil on piiramatud võimalused areneda. Kui me vaid üksteist oma suhtumiste ja jõhkrusega ära ei lõhuks…

Elas kord väike Irma… Ma ei mäleta, et selle muinasjutu varasemates variantides oleks nii veenval ja liigutaval moel jutustatud väikesest tüdrukust, kes oli teistest nii erinev, väeks ja võimas, et vihati ja võõrastati pimedasse maa-alusesse koopasse. Tänapäeval hakkavad sellised erilised Irmad, kes mõistavad loomade ja taimede keelt enesekaitseks teisi lööma ja hammustama, viiakse arsti juurde ja topitakse tablette täis. Toona põhjustas lubamatu vägi eraldatuse ja selliseks lumekuningannaks moondumise, kellel enesel on veel külmem ja kohutavam kui kõigil neil loovatel hingedel, keda ta jääskulptuurideks moondab.

Huvitav tõik ses stsenaariumis on, et lapi nõid, kes teab, mis väikese Irmaga juhtus, ei lähe teda ise tagasi väikeseks tüdrukuks kallistama. Seda saab teha ainult läbi kannatuse ja vastutuse vapraks karastunud Gerda. Tõelise julguse mõju tüdrukutirtsule on selline, et haigetsaanud laps-lumekuninganna sulab kohe – ja sulatab hetkega ka poolsurnuks vihatud Kaj südame. Saal neelab pisaraid ja naeratab heldinult. Hea Hunt ärkab igas vaatajas – meis kõigis elab teatavasti nii hea kui kuri hunt ning võidutseb see pool, kumba hoolikamalt toidame. Kas teadlikult või alateadlikult. Kas ise või nende poolt, kes meist hoolivad.

Selle sooja laine harjal meenub, et värskes täispikas pildiruumis oli siiski kaks tegelast, kelles seda head poolt teps olevat ei tundunud – ablas aednikumutt ja julm orbude kasvataja. Nende headus seisneski nende halbuses – nad käivitasid-õpetasid-karastasid Gerdat, kes suutis tänu nende kontrastsele halbusele armastada mälestust oma emast-isast nii, et see muutis ta haavamatuks. Nii haavamatuks, et tema loodud sooja laine järel suudame andeks anda ka neile rajakatele, kes oma halbusega meid vormisid. Päriselt. Mõlemas mõttes päriselt  – nad vormisid tugevaima-kõrgeima osa meist ning andeks suudame samuti päriselt anda, kui end sedalaadi vaatemängudega häälestame.