22. veebruar 2013
22.veebruar
Imed sünnivad. Punane kana, kes eile oli pesakastis lääbakil ja suutis vaevalt mul peost süüa-juua, leekis täna mööda lauta ringi nii, et ei saanud arugi, milline neist neljast see surija oli. Sama juhtus pardiga, kes jalgu alla ei võtnud – ja koerte kulinaarse rõõmustamise asemel järgmisel päeval koos teistega uhkelt laudast välja marssis. Kui Aare oleks neil nädalail kodus olnud, oleks nii see part kui too kana potis lõpetanud. Eilse päeva lõpetasime Minniga saunas. Vastikud kirjad-uudised-sündmused sundisid veel mõne sületäie puid igaõhtusesse saunasoojendusse lisama – ja oligi neidude äraolemine. Mina varjusin kurja ilma eest laste tünni ja Minni pesi mind – seekord siis sedapidi 😀 Hommikul selgus, et pesumasin ei suuda programmi lõpetada – öö otsa üritab tsentrifuugimisest väljuda – ühesõnaga ilmselt jokk. Nojah, mul on pealtlaetav poolautomaat ka, nii et elame edasi, raisk. Hommikul vestlesin Monza ja Tatjana, Rakvere Inge ja Inglikaitse Rita, Diana ja Pino-prouaga. See aitas enamvähem unenäost välja tulla. Iseasi, kas ma seda üldse tahtsin. Unenägu tundus terve öö pikkune. Helge ja armas. Ja selles olid väga olulised sõnumid. Soojad ja head. Nii selge unenäo peab üles kirjutama. Mul oli pisike odav kaheukseline autokaloss, mille tagaistmel laiutas umbes pooleaastane leonbergeri kutsikas, kelle viisin oma lapsepõlve kortermajja Väike-Aru 4 kellelegi kingituseks. Ema jaoks oli kast õunu, autos olid seened ja paberid, munad ja piimamannergud ja lihakast. Kuna ma parkisin selle va sussi põiki garaažide ette, üks külg vastu uksi, rattad kõhuni vihmaveerennis – ikka mega auto, ma ütlen 😀 – siis asjad ja kutsikas tuli aknast välja võtta. Klassivend Tõnise ukse ees seisis punt poisse – nagu lapsepõlves oligi, meie klassi poisid kogunesid meie maja ette, sest… Ohjah. Nojah. Mu esimene armastus – see ohjahnojah – tuli mulle vastu, pani vasaku käe soojalt ja tugevalt ümber minu (hommikul muide küsis Indira esimese asjana, kes meie perest vasakukäeline on – mu Esimene on – niivõrd kuivõrd ta meie perest on – ta lihtsalt on mu selleks eluks määratud Mees, kellega läks nii viltu kui minna sai, kellega meie armastuslugu platooniliseks jäi ja kelle peale mõtlen iga päev – õieti mitte mõtlen – tunnen teda kogu aeg – mu hinge mingi aspekt jäigi temaga elama) ütles oma sumerohelise häälega (ta hääl on silmadega sama värvi) „minu pruut“ ning jagas kõik mu kastid sõpradele kätte, et need viiksid kogu kraami õigetesse kohtadesse. Viisidki. Tänu sellele ei kohtunud ma emaga, mis oli väga hea. Mingi minu aspekt on nagunii temaga. Läksime kõik koos klassiõhtule. Mul oli selleks puhuks laul kirjutatud, aga mu südamerüütel võttis selle lehe ära, palus, et ma ei esineks – ja klassivendade ansambel – kolm neist väga selgelt praegugi mu silme ees – vahtis nõutult, aga taltunult. Laua ääres oli ka mu keskkooliaegne noormees, kes mu süütuse sai, veidi vintis – aga noor ja piltilus, nagu ta kunagi oligi. Ja me olimegi kõik umbes 18. Positsioonid ja elukogemus oli praegune – välimikud parimas eas. Mu poiss ei lasknud mind hetkegi oma embusest lahti – hoidis kindlalt ja otsustavalt ja ütles, et seekord läheb kõik teisiti. Nii süütuse kui kogu eluteega. Enam ei pea ma millegi pärast muretsema, ta kaitseb ja hoiab mind nii inkvisitsiooni, afromaindide kui üha kasvavate arvete eest – enam ei ole ma nii kohutavalt üksi. Ma ei teadnudki, et olen läbi terve täiskasvanuelu nii tohutult üksi olnud. Ise-ise-ise – üksi jah. Enam ei olnud. Ja vahetult enne ärkamist ta suudles mind. Mitte üldsegi erootiliselt. Neelas mu suu kaudu oma südamesse. Kirjeldamatu – aga kindlasti ka päriselt täiesti võimalik lugu. Oli siis vaja ärgata? Ei. Ma pole praegugi ärganud. Selles unenäos oli üks oluline asi õigesti – mina olin Poisiga, kõik mu emale vajaliku kraami saatis minu Mees oma sõpradega toimetas talle kõik vajaliku kätte. Ma ei kuulanud ema, ei pihtinud talle asju, mida pole vaja rääkida – elasin unistust oma selle elu Mehega – sest erinevalt tegelikust sündmuste käigust polnud mul vaja selleks üha eksida ja proovida, katsetada ja komistada, et aru saada – Tema. Kas mineviku ümber tegemine on võimalik, kuivõrd aeg on ringikujuline, minevikku-olevikku-tulevikku pole tegelikult olemas?
Pean sel teemal Jaanikaga vestlema.
Kas ja millised lapsed ma oma Esimese – ja vist tõesti Tõelisega saanud oleksin? Kas tema oleks koos minuga talu pidanud? Kasvõi nii, et oma alaga elatist teenides oleks mu kõrval olnud… Jama, piiksviiks kipub peale, ehkki nii helge ja armas unenägu oli.
Jaajaa, teen ja toimin – täna on virkusele manitsev päev, kes laiskleb, jääb viimsest energiaraasukesestki ilma – aga ma olen Seal. Ja Seal olen ma Naine. Hoitud ja kaitstud, armastatud ja imetletud. Tingimusteta. Pole vaja esineda. Ahjah, ta ütles mind kallistades, et olen pontsu. Ärgates avastasin, et punu on jah. Olen siin iga päev keetnud-küpsetanud, mida Indi tellib, enamuse ära söönud – ja sellest paari-kolmekilose pontsurõnga ehitanud. Aitäh, et ütlesid – nii palju süüa pole vaja ka sellepärast, et söömine teeb uimaseks. Tom kirjutas sellest oma raamatus. Tean seda ise ka. Aga ikka vaheldumisi soolast ja magusat, tahket ja vedelat. Unenägu ütles – mitte see pole üksilduse vastu abiks. Abiks on… Äh.
Indiisu läks omalüpstud piimaga paariks tunniks naabrilaste juurde mängima. Ma ei sundinud teda lasteaeda – eile käis ju Ralf ja Reti. Täna käis Indi pärast hommikust lüpsi ja talitust metsas ukrainlast vaatamas, sõi mustikamoosiga mannaputru ja nüüd on naabrite juures. Ma tahaksin nutta. 18aastase tüdruku moodi. Aga ei saa – siis jään päris kindlasti magama ja täna ei tohi.
Nii, lisaks pekis pesumasinale tilgub vannitoas külma vee toru mehiselt. Paar paha kirja tuli loomulikult ka. Mis järgmiseks? Järgmiseks tuli puukuurist ühe raamatupeatüki lahendus. Oli teine kinni kiilunud. Kuuris puid korvi ladudes meenus, kuidas üks mannetuke mögises, miks ta peab mööda ebamugavat riita ronima – võttis sealt, kus mugav – a la otsis sealt, kus valge – ja ebamugava kasutas lõpuni ja lammutas laiali emand – nägin selle meenutuspildi kõrvale välgatustena mehikest õlgu kehitamas, kui heinarulle oli vaja pikali lükata ja käpakesi laiutamas, kui küsisin koopasseminekuks oma taskulampi – ja korraga oli plaks-plaks-plaks mosaiik koos. Ilma vihata. Muigega. Paigas. Hõissa. Tralla.
Liigutasin täna rahvast pildiga lüpsvast Indirast. Pildil on pisikese käe ja sooja nisa koostöös vallanduv piimajuga ka 😀 Oh annaks taevas et ise neid imesid märkama jääks. Et enesestmõistetavaks ei peaks. Ei seda, et ühel päeval peaaegu surnud part teisel päeval rivi eesotsas päikesele vastu marsib. Ega seda, et ühel õhtul vaevu su peost niisutatud odrajahu nokkinud lõtv kanakalts uhkeldab järgmisel hommikul kitsede tagant teri koristama. Need on imed. Need toimuvad. Ja nende eest ei tohi lakata tänulik olemast.
Mida teha, kui su hilisteismeliseea platooniline, aga ülimalt hingestatud boifrend liitub praeguse ajajärgu sõnamurdjate armeega? Esiteks mõistagi teismelisele kohasel kombel solvuda. Teiseks hakata enese sees seda pundart lahti harutama. Lugu ise oli ilus – minust mõni aasta eespool ülikoolis õppinud praegune kolleeg käis mu lapsepõlvelinnas ja pealinnas ustavalt minuga romantikalainel surfamas. Oli samal ajal lõppevas suhtes naisega, kes oli pikka aega ühe partei-naase kaasa. Ja tema nimekaim kangutas mu tema käest ära endale külla – nii et minust sai tema venna laste ema. Nüüd tuli ta oma uue raamatuga seoses Valtu seltsimajja lugejatega talveklubisse kohtuma. Lubas paar tundi varem Soonele tulla ning selle kaheosalise – privaatse ja üldise – kohtumise tulemusel pidi valmima lugu Pärnu Postimehele. Ühtlasi on igaühel meist, kelles mingid noorpõlveotsad sõlmimata, magus iha kunagistele kaaslastele näidata, kui tublid ja ilusad me tänaseks oleme.
Ja ta jäi tulemata. Mis oli loomulik, kuivõrd samal päeval hakkas vannitoas külmaveetoru kirglikult tilkuma, saunas läks pesumasin tsentrifuugi režiimil peast segi, nii et mu sussid ja hommikumantel tiirlesidtiirlesidtiirlesid, autoteenindus ei saanud über-arvega sidurivahetusega valmis, nii et mulle jäi Jaanika ja teiste tüdrukute Maaema-päevale viimiseks tilluke asendus-citrun. Ja ka see kirja- ja telemees ei tulnud. Kui ma läinuksin pärast tulematajäämist siiski seltsimajja teda kuulama, oleksin pidanud juhatajannalt ajakirjanduslikel eesmärkidel tasuta sissepääsu paluma, autorilt analüüsiks raamatu kerjama – või nii sissepääsu kui raamatu eest maksma ja lugu kirjutades – sitamaitse suus mõlemal juhul – paarkümmend eurot teenima…
Tänu tihedale ja väga ausale-vahetule lävimisele Jaanikaga panin kodus sauna küdema ja tegin endale ja tütrele õhtusöögiks rooga, mida oleksin külalisele pakkunud – oma kanade munad ja magamistoa seina taga kasvatatud orika peekon. Ühtlasi rääkisin kuuesele pärijannale seni, kui ta oma poni ja eesli ja noore traavli-ritsikaga mängles, miks ma ei läinud. Ning kuninglikku õhtueinet kassidega jagades oli solvumine jäägitult kadunud.
Solvumises oli mitu kibedat tunnet – nii, ta ei hoolinudki minust toona nii palju kui tundus; jajaa, meedia ongi suutnud talle minust väändunud mulje jätta, ta arvabki, et olen foorumides hakitav kohutav mõrd; soosoo – nii palju siis hoolib austatud mees kokkulepetest, sellest, et pakkusin talle raamatust kirjutamisega tegelikult ju teenet – järelikult ei hooli ta sellest, kuidas ma kirjutan. Mis siis, et Eesti võimsaimad väemehed kinnitavad ühest suust, et kirjutan otse Kanalist.
Selle tunnete surimuri klaarimise metoodikat – tasapisi talitades, laulu jorisedes, mitte ühestki virvendusest mööda hiilides, vaid sellele lapiti näkku vaadates – olin õppinud Jaanikaga vesteldes, kirjavahetust pidades – ja tuli ütlemata mõnus ja produktiivne õhtu kuuenda ja seitsmenda failiga. Kaheksas on valmis. Üheksanda sündmused alles toimumata. Ja hõissa. Igas mõttes. Kogu südamest, riukalikult naeratades hõissa 😀