12.aprill

Sain sel aastal esimest korda oma vanimat poega kallistada. Richard koos Kaisaga tõid Aleksandri  Soonele ja meil oli aega koguni pool tundi juttu rääkida – nad olid teel Tibuliisat vaatama ja pidid õhtul tagasi sõitma. Norrast tulnud Riks oli teel Amsterdami.

Õnn oli, et kirjutasin hommikul viiest üheksani oma Pegasuse-novelli – pärast seda sattusin karussellile, nagu see praeguses ajas ikka juhtub. Ilusad sündmused ja karmid kirjad läbisegi. Mõlemad karmid kirjad olid seotud Rakverega. Üks seondus sidemete katkestamisega igal tasandil. Teine, armastusega-serviti-nätaki, ähvardab mind ja kirjastust kohtuga. Ometi ütleb sisetunne mulle, et kõik läheb hästi. Tervendajatest koletised, kes õpetavad raha eest elamise kunsti ja hävitavad maniakaalse järjepidevusega teisi inimesi, ei saa ruulida. Neid endid tsiteerides – kõik on alati kõige paremini.

Lugesin nüüd, päeva lõppedes, tänast Avestat: Päikese päeva märksõna oli suur tühjus, mis oli enne materiaalset maailma ning millel on tohutu energeetiline reserv. Selle abil on võimalik elus palju muuta. Jäta murelikud mõtted kõrvale, muidu pole ruumi uutele ideedele. Päevakava peab olema vaba… Sa ei pea täna kedagi oma tee õigsuses veenma, ära lasku kellegagi vaidlustesse, tugevda oma energiavälja. Ole oma reaktsioonidega ettevaatlik, ära allu provokatsioonidele, kuid ära lase end haavata. Solvangutele võid vastata läbi huumoriprisma. Pööra tähelepanu sulle tehtud ettepanekutele, sest need võivad tuua tulevikus suurt kasu.

Bingo.

Täpselt selline päev oligi. Tohutult ähvardusi ja solvanguid, ebaõiglust ja inetust, mis tuli kirjateel, tuli alla neelata. Kaasa arvatud oletatust kolmandiku suurem sidurivahetuse arve. Mille vaidlustasin. Aga kõik, mis toimus ilmsi ja silmsi, siin ja praegu, oli ilus ja hea.

Kirjutamishommiku järel viisin Aare hambaarstile, meie Indiisuga läksime koos lasteaiaga ujuma. Kuna minust äsja üle käinud viiruses on nüüd nii paar mu kirjastajat kui lasteaiakasvatajat, oleks paras jama olnud, kui ma poleks Kirke ja Luisa palvel ujuma läinud. Basseinis oli tipphetkel mu küljes 7 last. Seni on olnud ainult piigad, täna liitus paar poissi ka. Ja pärast ujumistunni lõppu kallistasid lapsed Soone Saarat ja nõudsid, et läheksin nendega lasteaeda kaasa. Armas.

Tagasi kodus, koristas Aare lambasulu – ja tänu taevale – õhtul päeva lõppedes kirjutas mulle proua Klettenberg – kellelt varastati kaks kihnu maalammast – meedias oli ka – küsis FBsse riputatud tänaste piltide peale, kas mul neid jagada on. Hing tegi väga valjusti piiksviiks, kui Mantra ja Mandala välja pakkusin – aga ma ei saa põhikarja üle 7 ute ajada. Tahan selle aasta muksudest Teresa ja Alfa-Tsõganka endale jätta. Jäävad Alfa ja Elfriide, Ogalik ja Oikuitore ning Aprill. Aino vahetan külmikutäie maasikate vastu. Järgmiseks nädalaks tellisin lambaniitjad. Oleks kena, kui niitmise käigus ei selguks, et Aino on tiine 😀 Elfriide vist on – kui Raissa teda taga ajas, oli jooksusamm selline, et… jah. Müüki lähevad Alice Imedemaalt, Amatsoon, Elf, Ave ja Anne. Mis siis, et kaks neist on toas üles lutitatud? Seda parema lamba ostja saab – inimeste loom.

Pilte, tänu millele Mantra ja Mandala homme uude koju lähevad – niuks! – tegin kolmel põhjusel. Esiteks  selleks, et Kuke Maie jaoks Battaya ürjetut taljet pildistada. Reet käis seda vaatamas ja leidis, et madam on lihtsalt paks. Üleni. Ja justkui turses üleni – turjast tissideni, kõik on konditult tünjas. Mnjah…  Teiseks selleks, et Gerlyle Elbruse sarvemuksudest pilt saata. Kolmandaks selleks, et Margotile tema tallekesi Hellet ja Mallet näidata. Ühe neist saab Margot sünnipäevaks, teise aastaaruande eest.

Ja selgus, et neljas põhjus oli Mantra ja Mandala vahetamine viljaks ja jahuks 😀

Kuna ma ei oska uuemal ajal midagi pealiskaudselt teha, pööras kerge tolmuimejaring põhjalikuks – väga kiireks ja efektiivseks – koristamiseks. Mõnikord on nii, et paari-kolme tunniga tehakse kodus imesid.

Seejärel lendasime juuksurisse – meie Indiga käisime enne toidupoes, Aare pangas – ja saime mõnusalt värsked soengud – Tammiku fotoäri majas – eakas, aga kerge ja kaasaegse käega juuksur. Mõnus. Koju tulles kütsime, mina dokumenteerisin tänavused talled – ehkki Elfriide ja Aino võivad veel üllatada – riputasin fotod, maksin mõned rammusad arved, pidasin oma dramaatilise kirjavahetuse. Siis tuli Roman Aarele appi – siuhviuh ja prügikonteineri tagant oli prussiriit läinud. Poisid käisid Raplas – lõpuks ometi on Aarel sõber. Kusjuures intelligentne, töökas, pahetu ja õpihimuline poiss ka veel – mis kiskus Aleksandri tuju mõnevõrra ära. Ta on harjunud olema Aare ainus sõber. Aga Aleksandri tuju tuli sada kraadi tagasi, kui Reimo tuli silorulle ümber tõstma. Poja sai selle protseduuri kaasa teha. Ja veel paremaks läks meie kõigi tuju, kui Aare rääkis oma vastsest otsusest.

Seni pidas ta plaani soetada roller või krossikas, millega tööl käia  ja mitte kaasaskantav olla. Nüüd otsustas ta, et ostab järelmaksuga pruugitud atv. Sellega saab ka talvel sõita – otse üle põldude. Sellele saab saha ette panna – ja me ei pea Bobcati rentima, vaid saame oma jõududega hoovi puhastada, talvised heina ja põhu jäägid talli otsa eelmise omaniku prügimäe katteks nügida. Sellega saab talvel lund lükata – ja üldse on see nii multifunk, et ma ei saa aru, kuidas meile enne see mõte ei tulnud. Aare maksab teda pool aastat – aga selle ajaga on ta suure osa endast juba ka tagasi teeninud. Homme – tegelikult juba täna, kell on üks – lähme neid Raplasse Maxima taha vaatama.

Mul oli hirmus isu õhtul Meie Pubisse Taavit kuulama ja varvast kõlgutama minna, aga siis läks utikute müügiks. Mõne tunni pärast tõusen ja kirjutan jälle neli tundi, homme tuleb üks Rapla-suts ja lamba-Klettenbergid, õhtul saun – ja vot siis lähme küll Nõmme kõrtsi Ce’st la Vie õhtule. Ma tahan midagi muud kui ühemääline lutiralli, arvutis koogutamine ja üldse.

Õnneks on maailmas see üldse absoluutselt olemas.

Ja meiega ei saa mitte midagi valesti minna, sest kõik on väga hästi.

Kui vaid kõrv jälle ei valutaks. Vahepeal andis järele, nüüd undab jälle. Ibukas põske ja tuttu.

Ahjah, kahele koerale leidsin täna kodu, ja aitasin koertekodu Sigridil täna-veristatud nelja ruigamit realiseerida. Loodan kangesti, et Maie tuleb tõepoolest pühapäeval. Keedan sel puhul kanasuppi. Klimbid sinna sisse peab tegema Aare – tal tulevad need suurepärased välja, mul voolavad alati mööda suppi laiali 😀 Tänu taevale, kamba peale oskame absoluutselt kõike.