01. juuni 2013
Ralf – Hagal-vägine harmoonia looja
„Kui väike te olete!“
Sellist üllatust kohtab sageli vägede valitseja, kelle mõtete-sõnade-tegude üliinimliku tulemuslikkuse põhjal oletatakse, et kindlasti on ta hiiglane. Eks ongi – harmoonilises energias pulseerimiseks piisab üsna väheldasest, sitkest ja kompaktsest maisest kestast. Mis on Ralf Neemlaidil (54) tänu eluaegsele aktiivsele elulaadile pehmelt öeldes eatu. Täpsemalt – vähemalt kümme aastat oma füüsilisest east noorem.
„Mind võib pealiskaudselt vaadelda kui kummalist meest, kes loobus oma karatetreeneri teenete ja militaarkarjääriga saavutatud 50 tuhandelisest eestikroonilisest kuupalgast ja kolis padrikusse, kus polnud midagi ega kedagi peale looduse ja metsloomade,“ naeratab Ralf, kelle kirjad ja telefonikõned lõpevadki reeglina leebe üleskutsega: NAERATAME! Tegelikult rajas mees oma Pesa talu, kuhu kõik pika elulooga palkhooned on kokku kantud Eesti erinevatest paikadest, selleks, et luua ja pulseerida harmoonilist energiat sadadele, isegi tuhandetele tema õpetuse järgijatele nii seal Jõgisoo-Koppelmaa taga metsas kui telefoniteel – ja matkadel nii Eestimaa väepaikadesse kui emakese Maa kohtadesse, kus on iidsed jõujooned. Suur Kanjon ja Pühajärv, Alpid ja Saaremaa, Mehhiko ja Piusa, Nepaal ja ilusad isamaised hiied…
Vägede valitseja
„Sain juba aastate eest aimu, et nii inimesi kui inimkonda on võimalik mõjutada lisaks füüsilisele puudutamisele ja liigutamisele ka energeetiliselt – nii lähestikku kui eemal asudes. Ühisväljas pole kaugustel tähtsust. Harmoonilise energia loomiseks on vaja nii inimesest kui teda ümbritsevast ruumist esmalt peetunud ja määrdunud energiad välja puhastada ja seejärel nii süda kui tuba värske puhta energiaga täita,“ kirjeldab mees, kes on tänavusel aastal võtnud vastu nii palju abipalujaid kui tema poole pöördub. Et teada saada, millised on tema võimete piirid. Et kontrollida, kas tõesti ei pane Jumal kellelegi suuremat koormat kui too kanda suudab. Ja veenduda, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. „Ruunid on Põhjala jumalusele Odinile kõrgemalt poolt kingitud sümbolite süsteem, mis on võti kõiksusse, aken vaimsesse maailma. Ruun Hagal tähendab „tühjendan ja täidan uuesti“ ning kätkeb endas vabanemist ja muutumist.
Kui tahad Hagali energia endasse lasta ja tuua seeläbi oma ellu uusi värve, seisa kõrvuti asetatud jalgadega, tõsta käed õlgade kõrgusele, sule silmad ja lausu või laula „HAGAL“. Tee seda nii tugevalt kui nõrgalt, nii rõhutades kui pehmelt, pannes sellesse sõnasse kogu oma muutumise soovi. Sulle võib paremini sobida Hagali energeetiline võti „HU-HA-HI-HE-HO“. Laula või lausu seda teades, et muutus Su elus on juba toimunud. Sa oledki eneseleidmise teel.“
Vägede valitseja kirjeldab, millised on seitse sammu, mis viivad eneseleidmiseni – esiteks tuleb otsida abi, et teada saada, milline energeetiline põhjus on praegustel ebakõladel, teiseks tuleb tasakaalustada oma tšakrad, puhastada nii energiakanalid kui kodu, kolmandaks liikuda nii üksi kui Õpetajaga looduses, neljandaks teha energiaharjutusi, lõdvestuda, võtta kontrolli alla oma rüht ja hingamine ning õppida mediteerima, viiendaks õppida pidevalt jälgima oma mõtteid ja tundeid ning aega, energiat ja teadmisi hoidma, kuuendaks oma menüü ümber kujundada ja seitsmendaks nii lähemate kui kaugemate eesmärkideni jõudmise plaan koostada.
Ralfi enese elukorraldus on samuti otsekui tegudeks tehtud õpetus õigetest valikutest ning sisetunde järgi vahelduvates rütmides elamisest. Oma talu rajamine ei tähenda kaugeltki eraklusse tõmbumist – nii Pesas kui talu ümbruses käib sadu inimesi mediteerimas ja „tuunimisel“, matkamas ja mõtisklemas, mehel on vastuvõtud ja etteasted Kohilas ja Saaremaal, Raplas ja Tallinnas ning Ralf sooritab koos oma jüngritega pidevaid väljasööste suure maailma väepaikadesse.
Pesa punumine
Ralfi neljahooneline, püramiidi ja puhastava jõekääruga talu on selles mõttes ainulaadne, et ta ei ostnud olemasolevat hoonetekompleksi ega saanud põliskohta päranduseks, vaid rajas nullist talu, mis saab põliskohaks. Võib pigem öelda, et ta mitte ei asunud maale elama, vaid maa tuli tema juurde. Koos kõigiks töödeks vajalike meeste ja masinatega.
„Ehitasime siia hooneid ja teid ajal, mil buum muutis teoreetiliselt võimatuks heade ehitajate leidmise,“ meenutab Ralf, seistes Järvamaalt toodud küüni ees, milles jäid ellu metsavennad ja mis on toonud õnne ka tema talule. „Lõdvestudes ja kõiksust usaldades, uskudes-lootes-armastades aga kutsud suisa imeväel enda ligi inimesed, keda on just sel hetkel vaja. Ehitama tulevad mehed, kellel enesel on võnkelist klaarimist ja laadimist vaja – see oli niimoodi Pesa majade püstitamise ajal ja on ka praegu – kaasas masinad, mis peaksid idee poolest sajakordselt ülehõivatud olema. Niisugune sulle-mulle teenimine ja jagamine peaks saama võimalikult varsti kogu inimkonna ühiselu mudeliks.
Nagu ka vangist vabanemine. Näen nii paljude inimeste puhul, kes abi järele sirutuvad, et nad on endale sobimatutesse mudelitesse lõksu jäänud. Amet, mis ammu enam – kui üldse kunagi – ei õnnesta ega rikasta, vaid orjastab, abielu, mis pole seda isegi mitte formaalselt, sõpruskond ja koosviibimised, mille asemel tahaks hoopis midagi muud.“
Millegi muuni jõudmiseks soovitab Meister harmoonia energia lihtsaid põhimõtteid: mina olen oma emotsioonide peremees, mina elan siin ja praegu, mina austan elavat ja olevat, mina pühendun oma tööle, mina olen tänulik kõigi mulle osaks saavate õnnistuste eest. Selle tänulikkusega koos kasvab ka teadmine, mille eest iseäranis tänulikud oleme – ja siis see meie ellu ka tuleb. Kontrollitud.
Seda fenomeni kinnitavad Pesa talu aida seinu katvad Reet Kalamehe energeetilised maalid, väemeheni jõudnud raamatupidajad ja aednikud, sepad ja sellid ja eluliste tarkuste õpipoisid vanuses viis kuni üheksakümmend viis. Kunagi ei ole hilja ahistavate mudelite puurist välja lennata. Ralfi jüngrid kinnitavad, et nii kodumetsa korraldatavatel Erna-retkedel, nagu neid analoogia alusel nimetatakse või mägironimisel kaugel võõrsil ei tee mees kellelegi mööndusi – militaarlane ju! Tädid ja teismelised peavad võrdväärselt laugaste vahel laveerima, kõrgeist astanguist üles keksima ja lõkke ääres või lihtsalt tuhandevägise puu all ööbimist harrastama. Võngete timmimine pole sugugi pelk päikesepaistel-küünlavalgel meelisklemine – ihu, hing ja vaim, kõik inimese tasandid peavad puhastatud ja äratatud saama.
Pesa peremees nimetab oma enese Meistriks segaverelist sõpra Rexi: „Koer, kellega mööda metsi, rabasid ja talumaid rändan, on kõige suurem ja egovabam õpetaja tingimatu armastuse alal. Temaga koos olen selgeks tunnetanud ja abivajajate jaoks oma kodulehele hagal.ee ka linti lugenud meditatsioonide taustatekstid. See koer on mulle lähedaseks ja sügavalt mõistetavaks teinud ka Ho’oponopono õpetuse selle kohta, et kogu maailm on meis endas, igaühest meist oleneb maailma kui ühendvälja paremaks muutmine.
Ma olen muide rotveileri-ristandiga nalja pärast ka koertenäitusel käinud. Väitsin, et ta on eriti haruldane tõuliin Saksamaa äärealadelt – kõik uskusid, panid end paarituste järjekorda… Pärast vabandasin. Ho’oponopono õpetus soovitabki võimalikult sageli endale ja teistele kogu südamest öelda: „Ma armastan sind, palun anna mulle andeks…““
Mis puutub vangistavatest mustritest vabanemisse, siis Pesas on selle jaoks kõige parem paik jõekäärus, kus rutiinsest mugavusstsoonist väljuda ning seeläbi haavamatuks muutuda – kes vabaneb spontaanseks ja loovaks, pole halvas mõttes üllatatav. Igal inimesel enesel soovitab Ralf oma koduski väikseid lõbusaid tavatusi teha – voodi asemel voodi ette põrandale, köögilaua alla või verandale magama kolida näiteks. See töötab!
Mitu Ralfi
Mehel, kes ise on terve elu tohutut vastutust kandnud – mõjutanud nii paljude õpilaste ja järgnejate saatusi – on hõlbus väita: mina muudan tervikut ja süsteemi, ma saan sellega hakkama, ma saan kõigega hakkama, kui vabanen klammerdumisest – klammerdudes kaotame tervise ning satume elama illusioonide maailma, kusjuures ka guru külge ei või klammerduda. Nii, nagu guru pole klammerdunud seniste ametite ega mugavustsooni külge.
Ralf on kõrghariduselt kehakultuurlane, töötanud spordikooli direktorina, spordimetoodikuna ning asutanud sissejuhatuseks oma tõelisele tähelennule esimese eraalgatusliku karate spordiklubi n-liidus. Ta on olnud Do-stiili Euroopa taseme president ning korraldanud üle 30 aasta võitluskunsti seminare-koolitusi-maailmaesitlusi. Karated on sitke väemees õpetanud meie politseile ja armeele, presidendi ja peaministri ihukaitsele, kaitseliidule ja turvafirmadele. Ta on kinkinud loendamatuid tasuta tunde tänavalastele ja lastekodulastele. Osalenud Rahvarinde vanematekogus, Eesti komitees ja Eesti kongressil, juhtinud Toompea, presidendipalee ja teletorni kaitsmist, saanud erivägedes käsivõitluse eksperdiks ning praegu on reservohvitser luures.
Teda peaks olema selles mõttes mitu, et kui tal on telefon sisse lülitatud, piristab see enam-vähem lakkamatult helinaks seatud parmupilli – lepitakse kokku vastuvõtuaegu, registreerutakse reisiseltskondadesse ja matkarühmadesse, palutakse oma kodu või bürood energeetiliselt puhastada, küsitakse nõu, pihitakse – ja avaldatakse tänu.
„Ei ole hea olla õpilastele ja patsientidele pidevalt kättesaadav – see võib jüngrid abituks muuta,“ naeratab Ralf. „Eranditult igaühes meist on olemas vastused absoluutselt kõigile küsimustele. Harmoonia – see on osadus kõiksusega. Mida suuremaks ja tegelikumaks areneb vabadus, seda suuremaks kujuneb ka vastutus ISE eest. Kõik on tegelikult lihtne, kui näljad vaibuvad ja vaikivad. Nälg toidu ja naudingute, toe ja müra järele – vaikuses ja kõrge vibratsiooniga küllastatuses on kõik selge ja jõukohane.“
Tee harmoonia poole
Suurema osa Ralfi jüngritest moodustavad noored mehed ja parimas ehk küpses eas daamid. Samavõrd kui mehed oma Meistrit jäljendavad ja austavad, on naised temasse armunud. Mõistagi platooniliselt, ent siiski innukalt, üksteist pisut armukadetsedes, tibakene oma guru omada püüdes – nagu need inimlikud nõrkused ikka meidpidi käivad.
Naistega pole härra Neemlaid selles elus just kõige lihtsamaid kogemusi saanud. Oma täiskasvanud laste emast pole ta tänini päriselt prii, ehkki jättis talle kõik maise vara – peaasi, et kõik saaksid oma eluga edasi minna. Pesas jagab väemees eluteed kauni miniatuurse Olgaga, kes on õppinud kosmeetikuks, töötab Tallinnas ning ilmselt ka eelistaks seal elada, ehkki tema lapsed on oma väga erilise kodu ja Ääsmäel koolis käimisega üsnagi rahul.
Kui Ralf liigub oma talu maadel Rexiga, voolab tema vägi ja vestlus vabana kui kondor. Kaaslanna saabumine paneb talle silmnähtavad päitsed pähe. Võitlus koduse autonoomia, positiivse õhkkonna säilitamise eest näibki olevat mehe selle elu õppetund. Ta on loonud oma kuningriigi, kus eelistab mugavustele puu all ning jahedas aidas ööbimist – samal ajal on maailmas nii mõnigi naine rajanud oma muinasmaa, kus pole kuningat… Paradoks. Ja selge on, et kõik on igal momendil just nii hästi kui sel hetkel kõige parem olla saab. Iga inimene, kellega sel eluhetkel kohtume, on meie hingesugulane – täpselt see, kelle läheduse õpetus, sarnasus või kontrast meid just praegu kõige enam arendab.
Samal põhjusel võtab Hagal-õpetaja mõnikord vastu ka neid, kes pole päris ise tulnud, vaid tema juurde võib-olla isegi poolvägisi toodud. On ju väemeeste-tervendajate elukorralduslik eelis see, et reeglina tulevad need, kes teavad, kellelt ja millist abi ja juhatust ootavad. Erandid kinnitavad reeglit – seega on huvitav väljakutse tegelda ka selliste hingedega, kes põrnitsevad skeptiliselt altkulmu ega usu. Kusjuures kõik toimib ja toimub siiski – nähtud!
„Iga abivajaja on mu ees peegel, milles ma näen ka oma probleeme ja ületamist vajavaid barjääre,“ kinnitab teelolija. „Ka endast väga erineva inimesega on võimalik tekitada kõrgemat vibratsiooni, mida üksi teha ei saaks.“
Ta paneb näiteks seljavalu käes vaevleva noormehe, kellele on vaimsed praktikad täiesti tundmatud, vaibale lebama ning istub ise toa teise serva. Avab valutavale noorukile südame, teda kordagi sõrmegagi puutumata. Kirjeldab poisile klompi, mis tollel kurgus on – sest tunnetab seda läbi enese. Klomp koosneb trotsist, vastumeelsusest ja enesehaletsusest. Ning kutt teatabki trotslikult, et ei ole tal mingit klompi. Kui tervendaja räägib vaikselt ja rahulikult, et sellil on rinnus rõhuv raskus, mis on tingitud sellest, et ta ei räägi kellelegi oma tunnetest – ei murest ja unistustest, kiindumusest ega hirmudest – poriseb poiss, et ainult külmavärinad on ja jalad külmetavad.
Poiss ei tea, et energiate liikvele minek, kanalite avanemine, puhastumine ja laadimine annabki väga sageli endast märku vappekülma ning käte-jalgade külmetamise, iivelduse, südamepekslemise ja pearinglemisega. Sõprade pärastisele küsimusele „noh, mida šamaan sinuga tegi“, vastab ta õlgu kehitades – äh, ei midagi… Ega märkagi, et tema selg ei valuta enam. Seekord on taksojuht viinud sõitja kohale nii, et sõitja ei tea, et taksos istub ega oska aadressi nimetada – kui Ralfi enese kujundit kasutada. Enamasti siiski eeldatakse, et sõidualustaja ütleb sohvrile aadressi – ja naeratab kogu olemusega nii, nagu ka Ralf kiirgab üleni sisemist naeratust.
Armastuse suudlus
Kui harmooniatee tseremooniameister leiab ja kogeb midagi head ja ilusat, tahab ta seda ka oma sadade järgijate ja kaasa vibreerijatega jagada. Veetis neli ööpäeva Piusa koobastes – mitte turistidele kujundatutes, vaid teisel pool teed metsas mäe sees olevates inimkäsitsi klaasiliiva saamiseks kaevatud lõpututes labürintides – koges ja sõnastas kogemuse kodulehel ja kutsus jüngrid järgmisel korral kaasa.
„Selge, et ihuüksi neli päeva on midagi hoopis muud kui kahekümnekolmekesi ühe ööpäeva. Minu jaoks sarnanes paljukesi koobastikus ööbimine mõnevõrra Järve selveriga – nii palju bioväljasid, hääli ja hingamisi. Samas aitas maa alla sulgumine argirütmist välja saada, rahuneda, Maaga üheks saada, otsekui ema rüpes mediteerida, iseenda ja kõiksusega ühineda,“ kirjeldab mees, kes tavatsebki oma kaasteelistele nii füüsilisi kui vaimseid katsumusi ette seada, sest see tutvustab neid neile endile ning muudab sujuvalt tugevamaks. Üks üle seitsmekümnene naine kirjeldas seal koobastes ööbimise järel, et Ralfi Erna-retke kaasa tehes unustas ta, et kilpnääre ei luba tal kilomeetritki käia – lubas kümme ja viisteist ka ning selgus, et ta oli aastaid iseenda seatud raamis vangis istunud. Selleks tuleb üsna küpses eas skaudi kombel piire avardada, et teada saada – piire polegi!
Meditatsioon, mis Setumaa alt otsekui kollektiivsest emaüsast kogu planeedi ja inimkonna peale kerkis, on kokkuvõetav südamega suudlemisena. Suudeldi sissehingatavat õhku ning lasti armastavaks tembitud õhul läbi oma keha kõigi organite voolata – naeratati kõigile oma tšakratele ning suudeldi neidki armastusega. Saadeti suudeldud õhku välja hingates armastust üksteisele – ja Eestimaale – ja kogu inimkonnale.
Tänu sellele ühtsuse tunnetusele jaksab Ralf ka ennast lõpmatuseni jagada, nagu on selgunud nende kuude käigus, mil ta on järjest kõigile jaa öelnud. Ta suudab vastuvõtu ajal tegelda paralleelselt mitme inimesega – ühes toas üht tühjendab, teises toas teist laeb, kolmas valmistab end kolmandas ruumis ette. Oskab ühitada väga erineva tausta ja tasemega inimesi selles vaimsuses, et kõik on võrdsed, kõik on väärtuslikud – ja kõik naeratavad. Kas te saate kontrollida, kuidas mõjus Hagal-harmoonia tekitamine teie energeetikale – või mismoodi toimis telefoniteel peetud ruumide energeetilise puhastamise seanss? Vabalt saate. Vaatate tuppa – ja naeratate. Vaatate peeglisse – ja naeratate veel enam. Sulete silmad, vaatate iseendale otsa – ja olete üleni armastav naeratus. Nii lihtne ongi.