19.-20.juuni

Kallis päevaraamat, täna luba Sulle tsiteerida klassik Tiinat – enamasti tahaks päeva ühes pooles murest ja mõttetusest nutta ja surra ja päeva teises pooles oma õnne uskumata tiivad sirutada, kogu maailma armastusega emmata ja taevasse tõusta. Õnn on, kui nende päevapoolte vahele ka mõned ööune tunnid juhtuvad jääma. Ja veel suurem õnn, kui päeva mõlemad pooled on nii tasakaalus, et ei sure ega eufooritse, vaid pendel püsib kenasti tasakaalustatud amplituudis.

Täna püsib, aitäh 😀

Eile…

Oli eile.

Pärast loomade emmemist sõitsime Indiga kella üheksaks Tartusse. Läksin Egipti-Eha kingitud DeSheli näohooldusse. Kohusetundest kinkija ja kingituse eest. Aga tegelikult oli see eksistentsiaalne ja märgiline käik. Hanna ja firmajuhiga vesteldes sain tuhandete asjade üle mõelda. Nii kaunis naine – ja endasse ei panusta üldse? Mis heinad, põrandalauad, ehitus ja määtsutamine – see kõik on kaunis, aga kus on mees, kes sellist naist kätel kannaks? Tõepoolest. Eemalt paistab paremini. Ja ma tõin koju selle tootekohvri, mis on küll lisakohustus – ent paneb hommikul ja õhtul endale silma vaatama. Igas mõttes. Kohvri sisust jutustan homme – täna on vaja kirjutada Pille Soplepmanni 50.sünnipäeva lugu. Ka see – mu elu olulisima Arsti, günekoloogi, kes on vastu võtnud mu kolm nooremat last – noorema poja Märdi kõne ajal, mil Tartust koju kihutasin, oli eksistentsiaalne-märgiline. Sõitsin tagasiteel pigem Gordioni sõlme kui autoga. Ja Pillega seonduva meenutamine on olnud nüüd 24 tundi mu kukla taga. Küps väljakirjutamiseks.

Brigita aktus oli rahulik ja leebe. Kuna olin end energeetiliselt blokeerinud negatiivsete lainete eest, olin immuunne ka positiivsete plahvatuste suhtes. Või on see just see rahu ja tasakaal, mille suunas juubilar Mai Murdmaa pürgib. Jälgid stoiliselt allhoovusi, sajandite vanust vihkamist ja võõrastust, mida elust elusse lahendama sünnitakse. Ja Mõistad. Õhtul oli mitu võimsat võimalust seda mõistmist süvendada ja sõnastada. Esiteks saabus Soonele sensitiiv Epp, kes siin tantsideslauldeskarjudesnuttesnaerdes ja paar tundi reinkarnatsioonist vahutades pani sõnastama seda, kuidas me üha kokku sünnime. Nii, nagu olen kohanud oma eelmise elu isa ja tema tädi, üle-eelmise elu venda ja teisi Omasid Siriuselt, kes me tähetolmuna üha oma missioonile saabume, kohtume taas ja taas oma õppetund-karistus-katsumus-hingedega, kes ses elus võivad olla näiteks ema, tütar, ämm, mõni abikaasadest. Ja nad tulevad taas, kas sa ootad või ei.

Teiseks helistas Margot – mu eelmise elu pojapoeg – ja tänas, et täiesti juhtumisi ühe talle liigse eseme aitasin müüa ja tema perel on nüüd natukene süüa… Selline elu meil. Ja selline ka, et arutasime omamise ja vampiirluse värki. Minuga juhtus neil teemadel rääkides üks viimase aja jäägitumaid kanaldusi, ühendus Allikaga. See läheb ühte ilukirjanduslikku teksti. Aga põhimõte on selles, et

1. 1. Tugevad ja võimekad isiksused tõmbavad ligi orihingi, kes püüavad meid igal võimalikul moel omada ja kontrolli alla saada – kui me oma ligimestele vabatahtlikult ei anna, üritavad nad jõuga võtta, sest ei mõista – siriuslased annavad nagunii rõõmuga, kõike
2. 2. Vägivaldsed omajad tuleb oma elust otsustavalt minema saata – olgu nad vanemad või lapsed, sugulased või sulased – kes oma tujude ja nõudmistega meile pähe istub, on vampiir – ja paradoksaalsel kombel soovivad ja naudivad vampiirid, et meil halvasti läheks – siis oleme haavata ja meid saab veel ja veel ja veel vampiirata – et enne meie surma veel võimalikult palju meist välja imeda – raha ja kinnisvara, energiat ja hingesära – mullemullemulle…
3. 3. Vampiirid imevad enesestmõistetava ülbe nõudlikkusega meie energiat, nii et me ei jaksa oma ülesannet, milleks sündisime, täita – see aga on patt Isa silmis – ning enese pudistamise eest saame iga eksimuse puhul järjest karmimalt vitsa, kuni Mõistame
4. 4. Ei pea häbenema, kui me ei taha anda oma autot ja trimmerit ega perset, misjärel ise läbi ribide lasta – Jumal on meile sõidukid ja tööriistad andnud kingituseks, kasutada nagu maad ja majad, loovuse ja loomadki – ja kui me neid laristamepuristame, rikume reegleid – samal põhjusel pole meie loomad ka turistidele torkimiseks ega tarbijatele alandamiseks.
5. 5. Moodustame oma loomade ja loovusega ainulaadse energiaringi, milles iga särav hingeke on väärtus ja armastav-armastatud isiksus – tänu sellele on meie panus tekstid ja raamatupidamine vms otse Allikast – miski, mida raha eest ei saa – ja mille eest raha me õieti küsima ei peaks – küllus peaks vaba voona ise meie juurde voolama.

Ja ta voolab.

Kui me Isa tahte vastu ei patusta, voolab tõesti.

Aitäh.

Tartus kogetut ja Pille poja telefonikõnet seedides peatusin Kirnas – Maiet ennast polnud – ja vaatasin rahulikult üle selle maja, mis tema talli kõrval müügis. Ei ole See. Mis oli ühtaegu nii kurvastus kui ehmatus. Kurvastus sellepärast, et mul oli parasjagu kiire ja intensiivne sinusoidipõhja läbimine – mille nimel kogu see rügamine ja rabamine, kui mu lähedasimad peavad mind hulluks nõiaks, keda oleks vaja korrale kutsuda, et saaks segamatult tarbida, ei osale ega jaga, ei rõõmusta kaasa ega ole Sõbrad, vaid moodustavad mingi paradoksaalse-perversse-patoloogilise vaenlastefrondi – ent tsiteerides mu kunagise elu venda, tänast Dianat: kerge on lõpetada, aga katsu sa alustada…

Ja siin ma siis olin 45 kilo tallepiimapulbri ja DeSheli kohvrikesega. Kodu oli peetud, küülikupuurid tehtud, tolmuimeja ja sitalabidas olid minuta mööda talu kapanud, kõik valvatud ja toidetud, Piibelehe pererahva toodud põrandalauad vastu võetud ja õigesse kohta laotud – ja äsja surmaeelsest kogemusest läbi tulnud taastusravil olija ise õnnelik nagu väike laps.

Ratsutasin Brigita auks ja rahunemiseks Battayaga – Ritsikas rahmeldas ja lärmas niimoodi meie ümber, et täna käis sadulas tema. Tõsi, kuna olen ihuüksi, ei riskinud sadulasse ronida – kordetasin.

Kui oma õhtust tseremooniat kaifistin – koos hobustega bokse tegin, neile kõigestkõigestkõigest rääkisin, maanduski esiteks sensitiiv, kes siin totaalsesse pöördesse läks – ja üksiti rammis teeääri niitev naabrimees otsaga õuele – tõmbas küll kohe ka jee, ent mina jõudsin ära katsetada, et oma loomi jäägitult tunnetades on võimalik paanikasseaetud hiiglaste alla jäämata pahatahtliku tublipoisi pilk püüda ja sinna oma korruse vägi ja tegu sisestada.

Säh sulle Sigatüüka – kas see siin kinnisvaratehingu tulemusel selleks saab või mitte – oma tüükad on igal seal.

Kui Epp oli end tühjaks trallanud – kasutas selleks Koraani! – pakkisin ta autosse. Ostsin Meie Pubis oma viimsete eurode – ohissandjumal, jälle! – eest talle kakao, kuulasin ära – ja viisin ta koju – ja viisin kokku Adele-Mariega – ja sõitsin erakordselt hea ja helge tundega koju. Kuhu kell kaks helistas üks naabrimees, kes küsis, kas talle Tallinnasse taksot ei saaks teha – sõber tuli lennukiga… Suutsin südamest Naeratades soovitada tal lennata – ja võimalikult kõrgelt 😀

Täna hommikul analüüsisin Mardika-tähtkuju fenomeni – tuvastasin ülikiiresti ja selgelt kuldpõrnikate ja sitasitikate äärmused ja samas hapra piiri – ning koostasin teatud põhjustel ja palvel oma firma ja talu tutvustuse ja saatsin õnnistusega teele. Nii tutvustuse kui kulleri.

Pärast Pille-teksti jõuan ehk täna ka Käteka 12.faili ära saata.

Homme on taas hümnikuuljad-hümnikuuljad-hümnikuuljad – mis said kahe eelmise päeva jooksul nii oksi, tüvetugevdust kui juurtekastet. Kõrvalepõikeks tuleb ehk vaid DeShelist, Iisraeli intelligentsete kristallide elustavast saabumisest jutustamine. Aitäh.