1.-2.juuli

Mitte midagi uut. Mulle meenus öösel, kuidas lastega Raekülas elades ühe vaese pere juures lugu käisin tegemas ja tänasin õnne, et nad panid mulle kaasa tüki ploomikooki, mida minu, rikka ja eduka lapsed said õhtu- ja hommikusöögiks, sest midagi muud polnud. Nii hulle augu ju praegu pole. Ja pärast seda ploomikoogi perioodi ostsin aasta hiljem Liu talu – nii et perioodid aina vahelduvad. Ikka ja jälle tulevad ajad, mil joonistan tabelikesi – üks-kaks-kolm sisse, kaks-kaks-kolm välja… Seilasime, teame – aga miks see kõik aina kordubkordubkordub? Armas Jumal, palun vihja, mida ma siis nüüd täpselt ära pean õppima, et see kõik lõpeks… Nojaa, eile Erkiga mõtlesime ju välja ka – valed investeeringud igas mõttes. Kusjuures neist saad ikka tagantjärel aru. Ülearuseid riistu ja materjale põrnitsedes. Kusjuures trimmer jooksis totaalselt kokku – pole enam. Temaga trimmerdas põhiliselt mu ristipoja ema. Mu ema ja vanaema on väga sageli kasutanud Tallinna agulite tarkust – laena perse teisele ise lase läbi ribide. Või niida vikatiga. Jälle. Aamen.

Täpselt sama nutikas on väike kana, kes on enamus aega kadunud, haruharva ilmub salaja sööma. Haub kuskil mune. Tibusid sealt ei tule – tal ei saa ju kadunud Viktoriga ometi viljastatud mune olla. Ja kui ongi – nii kui keegi koorub, on siin ju varmas kasside braid. Tiukrumamma mõttetu haudumine on mulle mõistagi hingesugulaslik.

Täna oli heade naiste päev.

See algas kaose ja kisaga – tekitajaiks samuti naised 😀

Lambakisa oli tingitud sellest, et kaks talle – Anna Karenina ja Elf – olid linnuaias kinni – hobukoplis kiljus Madonna kümnel erineval moel – selgus, et oli põdraähmis – kopliveeres olid värsked põdrajäljed ja väike vihane poni üritas hirmus olla – kusjuures nii väikesed jäljed on samuti põdralehmal või mullikal – kui see just mõni Lilleste eksinud šotlane pole 😀 Naistepäeva jätkuks siblis toimekas Lilli mul korraldades-kontrollides ristirästi jalus. Nagu väike ustav vari. Arvan kassidest üha paremini – igal tasandil.

Arvamuslugu võttis poolteist tunnikest – ja siis litsusin tühja kummi ja kroonilise väsimuse ja sügava sisekurbusega heideldes Mõisaküla ja Pärnu-Jaagupi vahele Minnile maasikaid korjama. Reti ei tahtnud oma lapse jaoks – Indi on veebruaris neid süües kindlasti õnnelik. Dianaga oli mõnus. Ta oli tavalisest sõnaahtram – samuti väsinud ja kahvatu – aga soe ja hea ja me sõime potsikutest kuiv-kartuli-putru-või-mis-ta-oligit – ning siis hakkas vihma sadama. Di pojakese tekk ununes mu autosse – see on tore. Päriselt ka 😀

Teel helistasin projekti-Sirjele, kes Järvakandist läbi sõites – selgus, et ta läheb pinsile, Hagerisse elama – ja oli kimbatuses, et helistasin lihtsalt niisama, midagi tahtmata. Oo, Eestimaa… Pärast maasikaid oli veel ja veel häid naisi. Poe juures kohtasin juuksuriprouat, kelle kümnekaga reedel ülimõistlikult minema panin. Tänaval tuli vastu Ralfi-Reet, kelle peale just täna maasikapõllul mõtlesin – kui ta nüüd mu energeetikat mõõdaks, oleks miinus, mitte pluss kuusteist. Siis muhedad postkontorinaised. Ja kodumasinatepoe lustakas imposantne matroon. Ja apteeginaised. Ja Agrovaru heasüdamlik ja oma tubitubitääbu. Neist nägudest ja natuuridest jään siit minnes puudust tundma.

Kodus oli õpetajahärra käsitsi kõik lõpuni vilatanud, läks naabrinaist bussilt koju sõidutama, siis naasis – jälle ei söönud koos minuga õhtust, krt! – kontrollis kogu karjuselindi – mingi kala on ikka – ja läks ära.

Mina määtsutasin, vastasin kirjad, maksin arved, koostasin mõned dokud, põrnitsesin puhastamist ootavaid maasikaid… viskasin boksid, mõtlesin, et lambaäpude aedik on vaja edasi tõsta ja auto puhtaks pesta, sest nii takerdunud ja määrdunud, kleepuv ja lootusetu olemine on – ja vahtisin maasikaid… Ja ma lähen nüüd magama. Kell üheksa. Sorri. Homme õues nokitsen need maasikad. Ma lihtsalt ei taha enam ärkvel olla.

*

Südamest kallipaid hoopis Sulle, meditatiivse häälekõlaga ingel. Sa mõjud nii lõõgastavalt, et vajun igakord kuhugi sooja ja pehmesse. Imehea oled! – ütles Diana õhtul unemütsiks.

Esialgu peame enese panged sangani täis laadima – ootas mind hommikul postkastis vastuseks ühele äriideele, mille õhtul enne totaalset bläkauti välja pakkusin – vaja see liblika vaba lend saavutada, sest hing ihkab lennata. Meil on tiba keeruline end mitmesse rolli üheaegselt sätitada, võtab harjumist olla mammad ja püüda oma EGO nõudmisi rahuldada. aga küll läevad asjad omadesse rööbastesse, vaid tiba rohkem asju pidevalt kaasa pakkida 🙂 Egas me paigal püsida oska ja vast pole vajagi. Neiukene, põrutame kevadel Hollandisse ilu otsima – ma lihtsalt pean need tulbiväljad ära nägema 🙂

*

Eile ütlesid kõik sõbrad – Kristi ja Di, Reet ja Teresa, et kõik loksub peagi paika, rahu ja veel kord rahu, kõik loksub paika, kõik loksub paika, kõik loksub paika – ja saab korda ja hing saab rahu…

Kell kolm oli hoovipoolne koplilint maas.

Ma ei läinud seda tagasi ka panema, et mitte lutimäätsusid üles ajada – võeh.

Kirjutasin Roberti loo. Kirjad kolmele äriringkonnale. Hommikuse talituse ajal toetusin Alfale-Lillile-Tajale – nad seisid ja jälgisid, silitasid pilguga ja andsid kogu olemuse mulle – mida on mul neile anda? Tohutu väsimus vaid…

Puhastan maasikad.

Tõstan talleaediku teise kohta.

Pesen auto.

Võtan kinnisvara-daami vastu.

Vean haljast aia tagant sigadele ja muudele määdele.

Jälle üks päev.

Selline.

Millal ma viimati hommikul õnnelik olin, et ärkan?

 

Esialgu peame enese panged sangani täis laadima- vaja see liblika vaba lend saavutada, sest hing ihkab lennata. Mul tiba keeruline end mitmesse rolli üheaegselt sätitada, võtab harjumist olla titemamma(jälle) ja püüda oma EGO nõudmisi rahuldada. aga küll läevad asjad omadesse rööbastesse, vaid tiba rohkem asju pidevalt kaasa pakkida:) Egas ma paigal püsida oska ja vast pole vajagi. Neiukene, põrutame kevadel Hollandisse ilu otsima- ma lihtsalt pean need tulbiväljad ära nägema:)

ütles Lady Di ühe mu loogilise, aga natuke lolli idee peale.

Utoopia?