29. juuli 2013
Šamanoidid ja šamaniakid
Üsna võimalik, et ma ei peaks seda lugu kirjutama. Musta värgi teemaks-võtt ja paljundamine võib ahvi käes arvutina suitsema minna. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb – ja vägedega mängida see, kes neid tõeliselt valitseb. Ma pole päris kindel, kas kasu, mida lugejaid hoiatades teen kaalub üles võimaliku kahju endale. Tsiteerides vanarahvast – ära essu puutu, haiseb niikuinii. Ent samas on oluline neist musta ja valge vahekordadest kõnelda nüüd, mil esoteeriline pole enam äärmuslik, vaid pigem meinstriim – see, mis varem oli eriline, on nüüd normaalne. Ei mingit para enam. Küll aga on para ise muutunud siiruviirulisemaks kui vikerkaar ise.
Teame, et šamaanid on taevase andega õnnistatud – seda kutsumust ei saa õppida ega ka eitada. See anne on ülesanne. Minu meelest väärib oma Sõna, nimetust ka Maa peale ilmunud uus, muude siltide seas näiteks tähetolmuks ja valgustöölisteks nimetatud rahvas ülemisest Sodiaagist – nad ei tegele otseselt šamanismiga, ent kogu nende pühendumine ja tegevus on peenmateriaalne valgusenäitamine. Šamanoidid. Tulnukad. See Miski lihtsalt toimub nendega. Kogu aeg. Täpsemalt öeldes – üsna alaliselt Sellel tasandil nemad elavadki, ilma et selleks midagi teeks. Oma erialatööd teevad. Loovad ja lehvivad. Näitavad teed ja valgust. Ja kui eksivad, saavad ülikarmilt karistada. Isa on neis asjus printsipiaalne.
Samas šamaani-kutse või kutsumuse mängijad-teesklejad-õppijad võiks liigituda samuti erinevate sõnaleidude alla. Šamaanitsejad on kerge eriline-olla-tahtmise vorm. Mõne aja eest vastas valdav enamus inimesi, kellelt küsiti, kas nad Jumalat usuvad: ei, aga ma tean, et miski suur ja üldine on olemas – voh seda mina usun, sellega on minul oma suhe ja kirikus mina ei käi. Nüüd ütleb kolm neljandikku või neli viiendikku inimesi, et neil on mingid erilised aimused, etteteadmised ja kaemused ja ilmselt on kolmas silm avanemas ning selgeltnägemine käsil. Mis pole üldse vale – kõik me oleme nägijad. Ainult et kui inimene seda hõrku avanemist ja vibratsiooni tõusu teadlikult ei arenda-kujunda, jääb ta siiski pelgaks šamaanitsejaks.
Šamanoloogid ja šamanistid on teadlased-uurijad-katsetajad. Mitmed neist lähevad oma teemasse nii sügavalt sisse, et peavad ka ennast Selleks. Keskmisest kõrgemalt nad ühisväljas kindlasti vibreerivad ka. Ent objekti ja subjekti ei saa ikkagi samastada ega segi ajada – nii, nagu kaktuseuurija pole kaktus ega liigeseproteesi leiutaja pole protees, pole nõiateaduse uurija ise tingimata nõid.
Šamaniakid on kas skisofreenia, paranoia, psühhoosi või muude katusesõidu-diagnoosidega kaasnev raskekujuline vaimne hälve – luulutajad võivad olla nii mustad kui valged, nii nagu ka maagia ja müstika on ühtaegu nii must kui valge.
Et nüüdseks on vaimsuse tase ning avardumine tohutult tõusnud, on meie kõigi teekaaslased vaata et 90 protsendi ulatuses asunud mingite vaimsete või vaimlevate praktikatega tegelema – jooga ja meditatsioon, tants ja trummid, seansid ja riitused, gurude vahet jooksmine ja ise guruks pürgimine. Rahval on õnneks juba tekkinud tüdimus ja immuunsus tühja uugapuuganduse asjus – tajume ja valime, mis on tõeline. Ja nii nagu turulettide vahel loovides peame ka vaimutsejate ja tõeliselt vaimsete labürindis õhku nuusutades paratamatult vahet tegema, kes on kes.
Kord, ligi 20 aastat tagasi – kuidas küll aeg lendab, tõepoolest! – oli mul ETVs saatesari Lähme külla! Tegime esmalt režissöör Ants Müürsepaga, siis Maido Selgmäega kokku ligi 60 dokumentaalset portreesaadet. Üks neist oli vähe tuntud sensitiivist – ta viis meid omal algatusel kõndima poodidesse, turule ja haiglatesse – kõneles sellest, mis toona oli tavatu, nüüd elementaarne – mida sööd-jood, sellele end kingid, kui ühes haiglas lapsed nii sünnivad kui aborteeruvad ja inimesed nii saabuvad kui lahkuvad, tekib hingede trügimine ja sagimine ja segadus ning lapsesaajate perre võib kurg niimoodi kogematakombel mõne irdhinge tuua.
Samal perioodil kirjutasin teleseriaalile „Õnne 13“ stsenaariumi ning sellane režissöör, vana tubli kommu Kask käratas: vali ikka ka, kes saatessepääsu lati ületavad. Nii toona kui ka nüüd veel kalduti üleolevalt ja kergekäeliselt eriliste kohta uhhuu või kuku ütlema ning kõiki hõlmamatuid-mõistetamatuid hulludeks sõimama. Nii on lihtsam.
Olen veendunud, et see mees, kellest toona saate tegin, oli šamanoid – mitte šamaniakk. Üks meie omadest. Vaatamata sinusoidile, mida pidi ta kulges – hullud kärakatsüklid kauaste kainuseaegadega vaheldumisi. Kirjanik-valgustööline Elo Maalinn kirjeldas Pärnus Maarja Magdaleena gildi kirjanduslikul kolmapäeval, kuidas tähetolmule omane ülitundlikkus kipub sellele sinusoidile sõidutama – valgustöötajad-šamanoidid ei kannata pahatihti seda inetust ja mõistmatust, madalust ja kurjust välja, mis Maa peal seni veel ruulib – ja pagevad kergema vastupanu teed. Et siis – pärast Isa jagatud karistuse kandmist loomulikult – teekonda ja missiooni jätkata.
Turu lähistel elava ja tegutseva Ülar Lindepuuga, teeneka puusepaga, kes on Venemaal diplomeeritud selgeltnägija, oli just hiljuti juttu tiitlite jagamisest iseendale. Tema keeldub selliste vestluspartnerite ja küsitlejatega üldse suhtlemast, kes nõuavad aru, kas ta on selgeltnägija, kuidas seda mõõta ja kontrollida ning kui palju see sisse toob.
Eks see ole paratamatu, et lehesabade kuulutusterubriikides pakutavad tulevikunägemised, needusest ja suitsetamisest vabastamised muudavad skeptiliseks. Ka šamano-businessis on mitu taset – nurgatagune nodistamine ja kõrgema pilotaaži Äri… Mis tõelisi šamaane eriti ei häiri ega mureta. Mis teeb tuul müürile.
Mustad šamaniakid on aga meie seas uuristades ja udutades ohtlikud siiski. Pime Nägija Jaanika, kellest olen teile jutustanud, ütleb küll, et otseselt ei saa üksi uugapuugataja midagi halba teha – kui hingeke on musta poole teenija või katus sõidus, pole tal ka võimeid – ent ometi on nad minu meelest ohtlikud, sest käivitavad kurjad hirmud meis eneses. Tuleb jah ülimalt hoolega valida, kellega suhtleme – ka sugulas-, mitte vaid sõpruskonnas pidevat inventuuri korraldada ning vampiirid ja tühihinged endast eemale hoida. Kui end pidevalt kaitsma ja taastama pead, on keeruline edenemiseni jõuda.
Valged šamaniakid tunnevad mustad šamaniakid ära ning hoiatavad ja kaitsevad nende eest. Iseasi aga, et ka valgeid jõude teenivad isiksuse häirega inimesed mõjuvad kurnavalt ja tühjendavalt. Kui tublisti nad ka palvetavad ja püüdlevad, abistavad ja teenivad – väsitav-raiskav seltskond on nad ikka. Käitumishäiretega laste pedagoog ja holistiline terapeut Diana Tarand ütleb, et haigetest peabki hoiduma. See on elementaarne tarkus nii inimkoosluste korraldamises, pedagoogikas kui loomakarjas. Kui loomad vigaseid ei võõrastaks-põlastaks, jätkaksid nood sugu ja ohustaksid kogu karja elu ja tervist. Kui käitumishäiretega või muidu rikkis lapsed jõuga tavakoolidesse surutakse, kahjustatakse nii õpetajaid kui õpilasi – pole aega ega jõudu normaalseid lapsi arendada, kogu aur ja vile lähevad eriliste ohjeldamisele ja enesekaitsele. Lisaks peavad teistsugustega maadlevad õpetajad endas salakesi maha suruma vastikust ja tõrget, mida diagnoosiga inimesed meis instinktiivselt tekitavad. See on loomulik. Peavadki tekitama. Kuidas end ja oma lapsi, inimkarja kui tervikut muidu kaitsta ja helge tuleviku poole viia?
Püüan siin küll delikaatselt peitust mängida – ent kuna selle musta šamaniaki, kellest nüüd jutustan, tunnus oli – küllap kusagil mujal, minust väga kaugel eemal on praegugi – trumm, mõistetakse ilmselt ikka, kellest jutt. Mis siis ikka – viimne kui minu kogemus temaga karjub kogu kägistatud kõrist: tagane, saatan!
Ta imbus mu ellu e-kirjade kaudu – väitis hüplikes lausetes, mis on tulvil kolme-punkti-lõpmatust, et oleme temaga kaksikleek… Seda küll, et Castaneda on oma teoseis põhjalikult kirjeldanud ühe hinge üheaegset sündimist mitmes kehas. Ent tänaseks assotsieerub mu jaoks kaksiklegi-nimetus eelkõige sellenimelist kodulehekülge pidava mitmeti-väändunud inimesega, kes on musta šamaniakina oma kaasa orjastanud – ilma et too seda taipaks – ning nimetab end kogu oma katkisuse ja selle katkisuse paljundamise juures armastuse maaletoojaks. Ja seda üha paljundatavat haigust ostetakse… Oh kallis Isa käsi, ole kerge – maaslamajat ju ei lööda või mis?
Trummiga must šamaniakk oli aga mu eelmises talus sage külaline – ilmus ette hoiatamata ja hakkas muudkui aga maja ümber tõstma, energeetikat puhastama, seadis end minu tuppa magama, ei võtnud end magama heites riidest lahti. Aga lastel oli põnev – kumiseva trummtrummtrummiga öösel neemel tümistada, koidikul saunas sumiseda – eriline elamus. Nagu seegi, et kuhutahes peole me temaga koos minema juhtusime – šamaniakk (ses kontekstis kõlab see nagu mõni tantsunimetus a la krakovjakk 😀 ) – komistas ta ekstaatiliselt minu ümber kareldes ja mööda põrandat roomates trummi, nii et mu ümber tekkis tühi plats – ja teatas, et surm luurab mind, tema ajab selle ära. Nii armas.
Tantsud minu ümber polnud nii kahjulikud kui tema tungimine mu laste isa ja laste vahele. Nii mõtte, sõna kui teoga. Kahtlemata polnud see põhjus, miks meie abielu laiali kulges – ent tuleproovist oma kuulsuseminutid saanud siblijat ennast iseloomustas see küll. Omastamise maania, kõigesse sekkumine, palumata korraldamine ja sagimine ongi osa sellest haigusest – ka teiste šamaniakkide puhul. Kui ikka „nõid“ ise tarre tungib ja luudama tükib – välja!
Lasterikka haritlanna katuse sõidutas kreeni kole tragöödia – mehe surm, misjärel ta polnud enam suuteline tööl käima ning laste- ja loomakaitse olid tema tütarde, kassikarja ja sajavarbalise nõiakoera Gloria Dei majapidamises sagedased külalised.
Nad ise olid koos lastega kulukad külalised. Minu kodus resideerides tõstsid ostukorvi, mida hing ihaldas – mina maksin. Lõpuks – olenemata sellest, kas nad olid lihtsalt nädal aega külas või kolisid pärale koos kõigi asjadega, oli vaja nad alati koju tagasi sõidutada – muidu ei mindud. Šamaniaki siinolles hukkus ridamisi arusaamatuil põhjusil kolm musta lambatalle. Ja hiljem saatis ta arveid sütelkõnni, puude lõikamise ja energeetilise puhastamise eest, oh Allah avita küll! Sütelkõnd tähendas nädalajao ahjupuude põletamist hooviteel, mida mitte keegi ei palunud. Puude lõikamine aga nädalapikkust kutsumata ja palumata kükitamist ja saagimist vaeste vanade viljapuude otsas – samuti taidlus. Ka siis, kui ta päriseks pärale ei kolinud, ei saanud ta ise oma korterisse tagasi sõidetud – ikka olid suured trummid ja kotitäite kaupa istikuid tülinaks ja minekuga aega küll…
Minu ja mu laste uues kodus süvenesid sissetungid hoopis hullusti – šamaniaki pootshaak sahmati ka mu samas ja naaberkülas elavate sõbrataride külge – tuias ka nende talusid pidi, põhjustas loomade surmasid ja taimede hääbumist – nagu me kõik leiame. Ehkki mõõta ja tõestada seda otseselt ei saa.
Mu vahepealne libaabikaasa pakkis ta korduvalt kokku, kui ta lahkumast keeldus, pööningul köötsutas ja sajatas – see oli selle mehe ainus õige ja mehine tegu – ehkki šamaniaki tagasi tarimise aktsioonid olid kulukad sõidud nii aja, raha kui energia mõttes, oli tema siinolek kulukam – kaua võib kannatada „nõida“ magamistoas, kus tema aitab ja laeb ja puhastab ning mitme perega poes käimist minu ja ainult minu kulul – sest saatana sigidik leiab, et tema teened on ülalpidamist väärt…
Kui ebamehed olid mu elust kadunud, ei lasknud ma toda kodukäijat enam majja – ja tema käis mööda küla kitul – Saara magab põrandal, voodilinu pole… Fui, ma ütlen. Aga mu sulane tegi emandale seepeale uue voodi – aitäh mõlemale – nii laimajale kui ustavale sõdurile. Hea voodi on. 11 ute villakud madratsiks ja puha. Kusjuures selles-khmkhm-mõttes siiani süütu.
Must šamaniakk võiks tegelikult elatuda oma kraami müügist – leotised-seebid-soolad – täiesti müüdav kaup. Oskab. Kuna ühegi vorsti puhul pole hea teada, mis seal sees on, siis minul on küll tema keeduste tarvitamise vastu tõrge. Aga mis neil ikka viga. Ka on tükati täiesti tõhus tema loodud kunst – märkmikud-fotod-mänguasjad – maitseka loome vahele käkerdab ta sassis hetkil ka väga küsitavaid moodustisi – kaupluse ja tema vahel peaks olema tsensor. Ja kuivõrd ta on saanud – eks saab ka edaspidi – jahimeestelt nahku, millest teha üha uued trummid, võiks ta kenasti elatuda, kui pidevalt kuhugi jooksus poleks, nälginud peni paela otsas – aga ta jookseb ja sajatab, hirmutab ja ähvardab. Sest hääled peas, keda ta nimetab Minu Omad, käsivad niimoodi. Ilmselt pole tal rohu võtmiseks raha, nii et hääled – mille ajukeemilisest päritolust on uuemal ajal päris veenvaid uurimusi avaldatud – aina lennutavad temakest ringi.
Minult nõudis šamaniakk pärast ukse taha jätmist vihaga – ja kõigiti hirmutades mu tütre hobuse müüki ja raha temale andmist !!! Seesinane sajatamine-laim-sõim mõjub seepärast puudutavamalt kui suvasonimine, et mu hea sõber kaotas hiljuti – ja alati situatsioonides, mis olid sama saatanasigidikuga seostatavad – oma kolm kõige lemmikumat hobust. Mu sõbrale, kellest pärast šamaniaki tallis-luusimisi need kohutavad kaotused üle käisid, tegid tõelised teadjamehed ülitugeva kaitse peale. Kõlab skeptikutele uskumatult, aga nii ongi – trumm ei astu enam üle talli läve. Kuukab vihaselt sisisedes mööda – sisse ei tule.
Appi tõttas valge šamanoid. Õieti paraku vist pigem – valge šamaniakk – ka minule. Kahju nii öelda, ta on erakordselt armas inimene – ülinaiselik, andekas, arukas, haritud – ent ajukeemia sassis mis sassis. Ta oli koolis oivik, keda ema teistele lastele alati eeskujuks tõi, edukas teadur ja ministeeriumiametnik, armastav abikaasa, pühendunud ema – ja siis see juhtus. Orgaaniline keemia läks käest ära, katus sõitu – ning liiga häälekas side Ülemistega ei lase enam Maa peal fungatagi – erinevate korruste reeglid ei sobi omavahel kokku. Ta sukeldub haiglast väljudes üha uutesse seiklustesse – see kõik on usutav ja loogiline – aga siinsel planeedil mõeldamatu. Aina uued Elu Armastused küll Lemuuriast, küll lausa Avatarid… Oi.
Jah, ka mitmel mu edukal-tegusal sõbral on Ülemistega püsisuhe ja otseühendus ning loovurite reaalia ja unenäod on kohati väga piiripealsed… Ent tolle valge šamaniaki elamine-olemine on siiski liiga diagnostiliselt maast lahti – aina tõrjekirjad ja pateetilised eestpalved, massaaž ja villavihtidest inglid… Samas peab tunnistama, et tema soe toetus on armas, kui ta oma jaburate suhete tõusulaine harjal talust talusse kandub, ohvrikive veeretab ja väepuid märgistab, loomi ravib ja puid hiilib. Vahe musta šamaniaki siblimistega pole just suur – aga see on tuntav. Vägagi.
Ja siin nad siis meie ümber sebivad, Avatar ja pidev seenekene tema põses, kui ta seansse korraldab ja oma taevast päritolu tõestab, „armastuse maaletoojad“ Plejaadidelt – kaksikleek, kus igati katkine šamanoloog haldjat kuritarvitab , Nemesise mõõk ühes, Thori vasar teises käes.
Enim abi kogu selle virvendamise vastu on olnud muide Kitse-Urve – kitsepiimatooteid turustava emand Saare õpetusest – pane kaitse peale, piirates end peeglitega kaitse taha, kattes end kujuteldava peaingel Miikaeli püramiidiga, saates igal hõredal hetkel kujuteldavad kiired nii üles kui alla, nii Maa südamesse kui Kuu poole – paludes abi puhastavalt lillalt leegilt – ja lihtsalt meresoolaveega põrandaid pestes.
Jah, puistan perioodiliselt soola oma kodu ümber, suitsutan viirukit, palvetan ja tänan, et vägi-haigla eemale hoiab ning vaatan tänu š-virvarrile kõike värske pilguga: igal liigil ja nähtusel on koht päikese all. Jumal teab, mida teeb. Jumal on alati kodus. Ka Sinu kodus. Alati.