06. oktoober 2013
Harry Sheini testament
Kati Saara Vatmann
Arhitekt Harry Sheini raamat „Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!“ on viimaste aegade sisukaim, elegantseim ja tihedaim eestikeelne teos. Menu Kirjastus kummutab müüdi sellest, et inimesed ei võta enam aega raamatute lugemiseks suurtrükisega, mille Harry Shein pühendas kaasale Reedale, kellega nad 44 aastat abielus olid ja mille toimetas Jaan Kaplinski.
Lugesin seda tuhandekihilist raamatut kolm põhjalikku korda. Esimesel korral uudishimuga – nagu enamus eestlasi. Üks osa uudishimust oli üldhuviline – nii põhjalikku juudi kultuuri-aja-pärimuse-tavandi-pereloo põimikut pole enamuses teisteski keeltes kirjutatud. Teine osa uudishimust koosnes globaalsest ja traditsioonilisest juudihuvist – miks ja kuidas see rahvas läbi aastatuhandete pikkuse tagakiusamise ja tapatalgute ikkagi alles ja elus ja maailma juhtpositsioonidel püsib. Kolmas osa uudishimust oli samuti üsna Eesti-omane – me kõik oleme segaverelised ning Vasarateks eestindatud Vatmannid olid juudijuursed – seega puudutab üsna paljude rahvaste lugu meid geneetiliselt. Neljandaks olen üles kasvanud juuditar Rahil Saltsmanni lastetoas ning minu isikliku lapsepõlve juurde kuuluvad perenimed Citron, Meierdahl, Klas ja Shein.
Ka Harry loetleb lisaks põhjalikule juudi pühade ja köögi, pühakirja ja tavandi tutvustusele Askenazi-hõimu pärleid: Heinrich Heine, Sigmund Freud, Gustav Mahler, Albert Einstein, Franz Kafka, George Gershwin, leonard Bernstein, Boris Pasternak, Saul Bellow, Harold Pinter, Felix Mendelssohn, Henry Kissinger, Milton Friedman, Stefan Zweig, Bob Dylan, Amadeo Modigliani, Sarah Bernard, Leonard Cohen, Isaac Singer, Marcel Proust, Marc Shagall, Maya Plissetskaya, Billy Crystal, Woody Allen, Dustin Hoffman, Karl Marx, Nostradamus, Amy Winehouse…
Mis iganes muusika- või kirjandusstiil mistahes mandril – ikka on mängus juudid. Seda rahvast teiste ülivõimekatega võrreldes ütleb ääretult panoraamse ilmapildiga arhitekt, et kui Tšingis Khaani poeg poleks end surnuks joonud, oleksid mongolid juba ammu Euroopa vallutanud.
Oma suhteliselt suure lugemuse juures polegi varem nii totaalset lilledeläbi-ridadevahede pärale voolamist kogu tema ujeda väärikuse ja vaimukuse hiilguses. Nii sõnavara kui kujundite külluses stiilis „kui juba sõdid, sõdi Jumalaga samal poolel“. Shein suudab vanasõnade ja Talmudi tausta avada nii huvitavalt – seostemustriga igasse eluvaldkonda sukeldudes – et mitte hetkegi pole igav. Ta ise põhjendab seda jutustamise ja sidumise, arendamise ja sõlmimise oskust geenidega – ka tema ema olevat lugusid jutustades üha uute „temadega“ tegevusliine ette võtnud, nii et lõpuks ei suutnud keegi peale ema ja poja jälgida, millisest „temast“ jutt käib.
Al Capone surmapäeval sündinud ja Tatari tänavast pidevat külma mäletava – mispeale ta esimesel võimalusel soojale maale koliski – Sheini stiilitunnetus võimaldab kasutada mitut stiili juudilikku mõtlemist eesti keeles. Fenomenaalne! Nii, nagu keegi ei küsi tema sõnul sanskriti, klassikalise hiina, kirikuslaavi ega ladina keeles, kus on poiste wc, ei kõnele ka tema ümberlõikamisest, spermadoonorlusest ja pissimisest kõrgkeeles – küll aga on elegantne ka lihtkeelt kasutades. Küllap kolleeg Kaplinski toetusel.
Nii, nagu me Pärnus tajusime nõukogude ajal juute omade ja võõrastena – nood viimased lõikasid meie linna suvekuud rahvasuus mai-juudi-juudi-juudi-september ümber – nii jagunevad sama rahva esindajad omadeks ja võõrasteks ka tänases Iisraelis. Mistõttu Harry ütles eluõhtul oma suurejoonelist raamat-testamenti koostades, et ei ela ajast ees ega maas, vaid elab oma ajast eemal, lastes oma ellu alati valel ajal kontvõõraid ning tundes nii nukrust kui kergendust sellest, et nood ei tunne tema vanu nalju.
Tutvustades Saalomoni ja Kabalat, maailma loomist ja dualismi, kinnitab Harry muhedalt muiates, et maailma vanim elukutse on tegelikult advokaat, mitte see, mida me arvame ning kirjeldab Eesti juute: „Oleme leedukate põhja pagendatud suguharu, juudi eskimod juudi oikumeenilisel piiril. Viisakas oleks teada, et Soomes on veel vähemasti tuhat juuti, kes oskab suusatada.“
Kunstnikuhärra ei ole genotsiidihalaja ega elukutseline holokausti ohver, nagu on olnud paljud juudiideoloogid, kes sellise keskendumisega on oma paljukannatanud rahvale pigem emotsionaalset kahju kui kasu teinud – tulge jah tuhat aastat pekstud eestlastele teiste rahvaste vaevade ülimusest rääkima… Shein tsiteerib muheda mõnuga oma tädi kirja, mille too kirjutas pisut enne Klooga koonduslaagris hukkumist ning märgib lakooniliselt, et juudid ei osta reeglina kahe otsa pileteid. Ega tee kompromisse. Kuna Harry ei saanud meistritele kombekohaselt öeldud, kas ja kuidas Jumalasse usub, ei saanud temast näiteks vabamüürlastki. Mis siis, et ainult Jumal ise saab tõestada, et teda pole olemas – eks maailm jagunebki kaheks: nendeks, kes arvavad, et maailm jaguneb kaheks ja nendeks, kes nii ei arva.
Nagu maailm, nii ka juudiraamat ise on sedavõrd orgaanilises voolamises, et esimesel neeldumisringil unustasin, et pean seda tutvustama. Teisel ringil lugesin juudiraamatut samalaadse süvenemisega – ja sekka teistesse teostesse piilumisega – mida olen nautinud kahe teise juudi, Narby ja Sitchini teoseid „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“ lugedes. Seekord kõigi võimalike võõrsõnade ja tuhandete nimede, terminite ja seoste taha tungides. Ääretult keskendumist nõudev, kirgas ja äratav elamus.
Kolmas ring eruuvi-sirvimist – nüüd juba paremaid palu noppides – oli nukker. Kuulsin tema leselt Reedalt, et arhitektihärra lahkus meie seast aprillikuus ega näinud käsikirja trükikojast raamatuna väljumas. Mina usun, et näeb. Ja saab ühtlasi teada, et tema kartus „keegi ei viitsi seda lugeda“ on asjatu – puhka rahus, Harry, sinu testament on Sajandi Raamat!